Pidalitõbi – 12. sajandi bioloogiline relv

15 minutit lugemist

Kui oleksite haigestunud pidalitõppe 12.sajandil, oleksid teie karjäärivõimalused olnud nutused: oleksite kõlvanud ainult hernetondiks sõnakuulmatute laste jaoks. Inimestel ei olnud ettekujutust selle haiguse põhjustest, kuid teati, et see on nakkav, seepärast tehti jõupingutusi selleks, et leepraha1ge1d ühiskonnast välja ajada.

Haigetel olid keelatud igasugused kontaktid tervete inimestega, neid hoiti spetsiaalsetes kohtades – leprosooriumites.
Üheks selliseks paigaks oli Püha Laatsaruse nimeline leprosoorium Jeruusalemmas, mis oli spetsialiseerunud endistele rüütlitele. Templirüütlid saatsid oma ordu endisi liikmeid ning maksid nende ülalpidamise eest.
Kui ristikäigud sagenesid ja Osmani hordid Jeruusalemma väravatele koputasid (piltlikult öeldes), otsustasid pidalitõbised rüütlid, et lahinguta alla ei anna. Selle asemel, et surmani rahulikult elada, riietusid nad uuesti lahinguvarustusse, võtsid kätte oma sirge teraga mõõgad ning läksid lahingusse.

Püha Laatsaruse orden, asutatud 1910. aastal.

Ei saa öelda, et Püha Laatsaruse Ordu rüütlid oleksid oma kampaaniates eriti edukad olnud, kuid see ei tähenda, et nad ei olnud ohtlikud vastased. Kamp silmnähtavalt lagunevaid mehi, kes teadsid endi möödapääsmatust ja kiirest surmast ning kõigele lisaks ei olnud võimelised närvide vigastuste korral valu tundma, oli kahtlemata võimsaks psühholoogiliseks (ja bioloogiliseks) relvaks. Pidalitõbiste Ordu – milline suurepärane süžee Hollywoodi jaoks.
Püha Laatsaruse Ordu, järjekorras kolmas sõjaline mungaordu, asutati Pühal Maal, Jeruusalemmas, Ristisõdade perioodil. Kuid esimesed viited Püha Laatsaruse hospidalile (võõrastemaja) kuuluvad perioodi, mis eelnes Ristisõdade epohhile, nimelt – 1130. aastale, mil leeprahaigete hospidali, mis ehitati Jeruusalemma põhjamüüri välimisele küljele, võtsid oma hoole alla „frangi“ (Lääne-Euroopa) võõrastemajapidajad, kes pidasid kinni Püha Augustinuse Ordu põhikirjast ning kandsid augustiinlaste ordu ilma igasuguste embleemide või eraldusmärkideta musta värvi rüüd. Tõenäoliselt loodi see leprosooriumi baasil, mis oli asutatud kreeklaste ja armeenlaste poolt juba enne Esimese Ristisõja algust ning asus enne „ladina ristirüütlite“ Läänest Palestiinasse saabumist kreeka õigeusu kiriku alluvuses. Püha Laatsaruse hospitalijeerid olid arvatavasti Püha Johannese ordu liikmeteks, kes samuti kandsid oma ajaloo esmasel perioodil ilma igasuguste eraldusmärkideta augustiinlaste (või benediktiinlaste) musti rõivaid. Igal juhul peetakse johhaniitidest hospitalijeeride ordu esimest ülemat (rektor), Püha Gerardit traditsiooniliselt ka Püha Laatsaruse Ordu esimeseks ülemaks. Antud versiooni õigsuse kasuks räägib järgnev asjaolu.
Templirüütlite Ordude ja hospitalijeeride-johaniitide ordude põhikirjad nägid ette oma leeprahaigete liikmete ülemineku endistest ordudest Püha Laatsaruse Ordusse.
1142. aastal oli uuel võõraste vastuvõtu vennaskonnal Jeruusalemmas oma kirik, alates 1147. aastast aga oli see tuntud „Jeruusalemma pidalitõbiste vendade“ nime all. 1156. aastal mainitakse Jeruusalemmas iseseisva Püha Laatsaruse konvendi (munkade kogukond) olemasolu. Alates 1157. aastast mainitakse ladina kroonikates juba mitte lihtsalt konventi, vaid Püha Laatsaruse Ordut, mille kohustuste hulka kuulus pidalitõbiste eestkoste ja nende eest hoolitsemine, hiljem aga – Jumala haua juurde suunduvate palverändurite kaitsmine.
Selleks ajaks olid Püha Laatsaruse Ordul ravilad Tiberias, Ashkelonis, Akkonis, Kesarias ja Beirutis. Püha Laatsaruse Ordu mungad pidasid üleval kõikides Püha Maa riikides lääne ristirüütlite poolt asutatud laia hospidalide võrku ja kirikuid. Just Püha Lazaruse Ordu nimest pärineb nimetus „laatsaret“, mis tähendab „haigla“ (eeldatavalt sõjaväe haigla). Ordu kaitsjaks valiti Evangeeliumis nimetatud Püha Lazarus, kelle Jeesus Kristus neljandal päeval peale surma üles äratas ning kellest sai hiljem esimene Marseilles peapiiskop. Teist korda võttis ta surma vastu juba Kristuse märtrina.
Moslemi surve tugevnemisel Lähis-Ida „frankide“ riikidele muutus Püha Laatsaruse Ordu liikmete jaoks üha tähtsamaks osavõtt kristlike valduste relvastatud kaitsmisest.
Selle tõttu hakkas Püha Laatsaruse Ordus üha suuremat rolli mängima sõjaline rüütlite element. Ordusse astuvad rüütlid ei olnud tingimata pidalitõbised, kuid nakatusid nähtavasti aegamööda leeprasse, kandes oma rasket sõjaväelist teenistust selle ridades ning hoolitsedes lahingute vaheaegadel haigete eest. Püha Lazaruse Ordu liikmeteks olid ka „teenindavad vennad“ (serviendid ehk seersandid), kes olid valitud alamast soost pidalitõbiste hulgast.

Püha Laatsaruse rüütlid riietusid valgete kantidega ja rohelise ristiga mustadesse keepidesse (mis sai aja jooksul iseloomulikuks malta vormiks pääsukese sabaga risti otstel) ning selle tõttu nimetati neid kroonikates ja dokumentides sageli „Rohelise Risti rüütliteks” – kõrvuti „Valge Risti rüütlitega“ – hospitalijeerid-johanniidid, „Punase Risti rüütlitega“ – templirüütlid ja „Musta Risti rüütlitega“ – teutooni ehk saksa rüütlitega. Kuigi ajalooliselt kandsid Püha Laatsaruse Ordu rüütlid rohelisi riste mustal augustiinlaste riietusel, siis aja jooksul, heraldika reeglite arenedes (keelati asetada metalli metallile ja emaili emailile), hakati lazariitide ordu vapil rohelist risti kujutama mitte mustal, vaid valgel (hõbedasel) väljal.
Nagu juba ülalpool mainitud, läksid haiged Püha Laatsaruse Ordu ja teiste rüütliordude vahel sõlmitud kokkuleppe järgi viimastest üle lazariitide koosseisu (kelle ülem – Suurmeister – võis Põhikirja . järgi olla valitud ainult pidalitõbiste hulgast; kuigi taoline reegel ei eksisteerinud mitte alati ning aja jooksul kaotati üldse). Kroonikud tunnistasid mitmeid kordi, et kui moslemid kohtusid lahingus Püha Lazaruse Ordu pidalitõbiste vendade kolonniga, siis eelistasid nad endid põgenemisega päästa.
Arvatavasti olid avatud, ilma visiirita kiivritega või ülestõstetud visiiriga kiivritega pidalitõbiste sõdurmunkade rünnakud liiga hirmutavad nende jaoks, kes pidid nendega lahingus silmast silma kohtuma. Peale selle on teada, et leeprahaiged ei tunne füüsilist valu, mis samuti tegi neist eriti ohtlikud vastased.
Püha Laatsaruse Ordu sõjaväeline kontingent võttis osa Jeruusalemma kuninglike ristirüütlite ebaõnnestunud lahingust Egiptuse ja Süüria sultani Saladini vastu (1187. aastal). Samuti on meieni jõudnud andmed lasariitide relvastatud rühma osavõtust lahingust Gaza all (La Forbie) 1244. aastal, milles Püha Laatsaruse Ordu kandis raskeid kaotusi (mõnedel andmetel kaotati lahingus kogu isikkoosseis, nii terved, kui pidalitõbised vennad, eesotsas Suurmeistriga). Peale Jeruusalemma langemist 1243. aastal viis Püha Laatsaruse ordu oma peakorteri üle Akkonisse, seades selle sisse Püha Laatsaruse tornis, mis asub Akkoni põhjapoolses äärelinnas – Monmusardis ning mille kaitsmine tehti ülesandeks lazariitidele.

1253. aastal sooritas Ordu ebaõnnestunud sõjalise ekspeditsiooni moslemite vastu Ramallahi linnas ning pääses täielikust hävingust ainult tänu prantsuse ristirüütlist kuninga Louis IX Püha vahelesegamisele.
Kõik Püha Laatsaruse Ordu vennad-rüütlid, kes võtsid osa Akkoni kaitsmisest moslemite vastu, hukkusid selle ristirüütlite viimase kantsi vallutamise ajal lahingus saratseenidega Püha Maa rannikul 1291. aastal.
1291. aastal, peale Saint-Jean- dAcre (Akkon) – viimase ristirüütlite kindluse Palestiinas – langemist oli Püha Laatsaruse Ordu sunnitud alatiseks Pühalt Maalt lahkuma ning esmalt Küprose saarele, seejärel – Mõlema Sitsiilia Kuningriiki (Napoli-Sitsiilia kuningriik) ja Prantsusmaale ümber asuma, kus lazariidid asutasid hulgaliselt hospidale ja laatsarette. Selleks ajaks olid lasariidid täielikult lõpetanud oma sõjalise tegevuse ning jätkasid hospitalijeeridena teenimist kuni 1342. aastani. Seoses kavaleride ja munkade arvu vähenemisega, oli Püha Lazaruse Ordu sunnitud 1490. aastal alluma vaimsele-rüütellikule Johannese Ordule, ühinedes aja jooksul selle katoliikliku haruga, mis tänapäeval on rohkem tuntud Malta Ordu nime all.
Sellele vaatamata taastas Rooma paavst Pius IV 4. mail 1565 Püha Laatsaruse Ordu õigusliku ja organisatsioonilise iseseisvuse . Kuid uueks lazariitide Suur Magistriks määratud Rooma pontifeksi vennapojal, Giannetto Castiglionel, ei õnnestunud Ordu endist struktuuri taastada, 1572. aastal aga õnnestus Savoy hertsogil Amadeusel saada tunnistus oma süseräänsuse (ilmalik ülemvõim) kohta Püha Laatsarus Ordu üle, mis eksisteeris Savoy hertsogite maavaldusel.
Ammustest aegadest on Savoy dünastia (algselt – hertsogid, seejärel kuningad) taevaseks kaitsjaks peetud Püha märtrit Mauriciust – Vana-Rooma väejuhti, Fivanuse leegioni eestvedajat, kes suri märtrina Kristuse eest 286. aastal, kristlaste tagakiusamise perioodil imperaator Diocletianuse poolt. „Püha Mauriciuse Mõõk“ kuulus koos Longinuse odaga iidseimate ja suurimate pühade esemete hulka keskaegsetel Püha Rooma Impeeriumi kroonimiste ajal.
1434. aastal asutas Savoy hertsog Amadeus VIII Püha märtri Mauriciuse nimelise munga kogukonna. Hertsog ise ütles lahti troonist ning pühitseti koos mitme endise õukondlasega mungaks. Ta andis kasinuse-, karskuse- ja kuulekuse vande ning asus peamiselt sellel eesmärgil kloostrisse elama. Hiljem ühinesid nendega ka mõned vennad-rüütlid. Sellise puhtalt mungalikust organisatsioonist vaimsele-rüütellikule organisatsioonile ülemineku tegid läbi paljud Lääne-Euroopa Ordud (näiteks hospitalijeerid, teutoonid või mainitud lazariidid). Kuid see esimene Püha Mauriciuse nimeline vaimne-rüütellik assotsiatsioon ei kestnud kaua. Muuseas, 10. septembril 1572 taastas Püha Mauriciuse Ordu spetsiaalse bullaga Rooma paavst Gregorius XIII. Apostellik troon kinnitas erilise dokumendiga Savoy hertsog Filibertole, et lazariitide Suuremeistri nimi on igaveseks temale ja Savoy trooni järeltulijatele kinnitatud. Hertsogite ja teiste lazariitide kohustuslikust mungaks pühitsemisest paavsti kirjas juttu ei olnud, kuigi teatud religioossed tõotused ja mõningane vaimulik staatus säilitati.

Peale seda ühendati Püha Laatsaruse Ordu Savoy rüütlite dünastia Püha Mauriciuse Orduga üheks uueks Püha Mauriciuse ja Laatsaruse Orduks. 15. jaanuaril 1573 kinnitas Rooma paavst ühinenud ordu uue märgi – Püha Mauriciuse valge „ristikheina“ risti, mis asetses rohelisel malta vormil, Püha Laatsaruse risti. Embleem oli küllaltki keerukas, kuid munksõdalaste ordude sümboolika ajaloos on kõike juhtunud. Selline sümboolika paistis alati silma suure mitmekesisusega. Selles kasutati isegi tähte, mida peetakse sageli millekski vastupidiseks Ristile.
Nii oli vaimse-rüütelliku Montjoire Ordu embleemiks pika aja jooksul punane viisnurk! Liivimaa Kristuse rüütlid (mõõgavennad) kandsid mingi aja kestel oma valgetel Tsistertslaste Ordu rõivastel punase mõõga kohal punast tähte – ühtedel andmetel, kaheksanurkset, teistel – kuue- või isegi viienurkset. Punane täht sinise ringiga sees kaunistas rüütlite – „tähekandjate“ ordu rõivaid jne. Igatahes on Püha Mauriciuse ja Lazaruse Ordu tänapäevani üheks vanimaks rüütliorduks Euroopas.
Püha Laatsaruse Ordu areng Prantsusmaal (kus seda hakati nimetama Jeruusalemma Püha Laatsaruse Rüütliorduks, või – mis on veelgi täpsem – Jeruusalemma Püha Laatsaruse Ordu) kulges oma teed, mis erines samanimelise Savoy Ordu arenguteest. See muutus Prantsuse kuningate dünastia Orduks, sai nimeks Carmeli Püha Jumalaema Ordu (Carmeli mäe järgi Pühal Maal) ning seda toetas muuhulgas ka „päikesekuningas“ Louis XIV vastukaaluks Jeruusalemma Püha Johannese Ordule. 1696. aastaks oli prantsuse Püha Laatsaruse Ordul 140 komandopunkti ning oma mereväe eskaader. Prantsuse lasariitide laevad võitlesid inglise piraatidega. Püha Laatsaruse Ordu prantsuse rüütlid kandsid valgeid poolkuubesid rinnale tikitud oranž-rohelise ordu ristiga. 1790. aastal likvideeriti prantsuse Jeruusalemma Püha Laatsaruse Ordu, sarnaselt oma põhilisele konkurendile – Jeruusalemma Püha Johannese Ordule – Prantsuse Vabariigi revolutsiooniliste võimude poolt, kõik selle valdused Prantsusmaal aga konfiskeeriti.
1798. aastal autasustas Prantsuse kuningas Louis XVIII Jeruusalemma Püha Laatsaruse ordeniga talle poliitilist varupaika pakkunud Venemaa Imperaatorit ja Isevalitsejat Paul I peale seda, kui see, Jeruusalemma Püha Johannese Ordu 72. Suurmeistrina, autasustas Kuramaa pealinna Miitavisse (Jelgava) pagendusse saabunud prantsuse monarhi Püha Johannese Ordu Suure Ristiga.

Gottfried von Bouillon vallutab 1099. aastal Jersuusalemma.

Mis puudutab Püha Mauriciuse ja Laatsaruse Ordu uut ühendust, siis päris see iidselt Püha Laatsaruse Ordult haigete eest hoolitsemise traditsioonilise missiooni (peamiselt pidalitõbised, aga ka muud haiged). Kuna ühendatud Ordul oli mitte ainult üks, vaid tervelt kaks taevast kaitsjat ja eestkostjat, siis hakati igal aastal tähistama mitte ühte, vaid kahte ordu pidupäeva (22. septembril – Püha Mauriciuse päev, 17. detsember – Püha Laatsaruse päev). Ordu ordeniga autasustas Piemonte (Sardiinia) kuningas (Savoy hertsogite otsene järeltulija) muuseas Venemaa generalissimus Aleksandr Suvorovit, Rõmnikski krahvi ja Itaalia vürsti.
1839. aastal asutati ordenite süsteemi raames Sardiinia kuninga, kui Ordu Suurmeistri, poolt kuldne Mauriciuse medal vapruse eest. Selle medali said kõik Piemonte sõdurid, kes teenisid armees vähemalt 50 aastat. Hiljem muudeti Piemonte Mauriciuse medali staatust korduvalt. Medal elas üle Itaalia monarhia languse ning säilitati Itaalia Vabariigi relvajõudude jaoks (nüüd juba ilma igasuguste sidemeteta Püha Mauriciuse ja Laatsaruse Orduga).
1848. aastal muudeti ära eelnevalt Püha Mauriciuse ja Laatsaruse Ordusse vastuvõtmisel eksisteerinud kindel nõue kinnitada kandidaadi aadlisoost päritolu. Sellest ajast peale ühinesid orduga ka lihtinimesed.
Peale Itaalia ühinemist Savoy monarhide valitsuskepi alla, kes olid ajalooliselt Sardiinia kuningriigi (Piemonte) eesotsas, säilis Püha Mauriciuse ja Laatsaruse Ordu ühe kõrgeima staatusena ühinenud Itaalia Kuningriigis ning sai oma valdusesse maad, mis konfiskeeriti peale 1860. aastat Püha Jüri Ordult ja Püha Stefanuse Ordult. Peale Itaalia ühinemist kaotas Püha Mauriciuse ja Laatsaruse ordu lõplikult oma algse sõjalis-mungaliku iseloomu. Kõik religioossed tõotused, mis lasariitide jaoks veel kehtisid, kaotati. Sellele vaatamata ei lõpetanud Püha Mauriciuse ja Lazaruse Ordu oma hospitaalset tegevust. See pidas endiselt üleval laatsarette ja hospidale Luzernis, Lanzos, Valencias, Aostas ja Torinos.
Alates 1868. aastast on Püha Mauriciuse ja Laatsaruse Savoy ordenil 5 järku (viidud sisse ilmselt Prantsuse Auleegioni analoogsete järkude mõjutusel):
I järk – Suure Risti Kavaler (Cavaliere di Gran Croce);
II järk – Suur ohvitser (Grande Ufficiale);
III järk – komandör, komtuur ehk kommendator (Commendatore);
IV järk – ohvitser (Ufficiale);
V järk – rüütel ehk kavaler (Cavaliere).
Fašismi isa Benito Mussolini valitsemise aastatel (mille ajal Itaalia kuningas faktiliselt „valitses, kuid ei juhtinud“), autasustati Püha Mauriciuse ja Lazaruse ordeniga kõiki, alates fašistlikust diktaatorist endast ning peaaegu kõiki fašistliku Itaalia ja selle liitlasriikide suuri ametnikke, sealhulgas hitlerliku Kolmanda Reichi ametnikke. Kui Mussolini õukonnavandenõu tagajärjel 1943. aastal kukutati ja kuningas määras uueks valitsuse juhiks marssal Badoglio, hakati Püha Mauriciuse ja Laatsaruse kavaleride hulka lugema Itaalia eilsete riik-provintside väejuhte Teises Maailmasõjas.
Nii autasustati Püha Mauriciuse ja Lazaruse ordeniga poola kindral Wladyslaw Andersit, kes juhatas 2. Poola armeekorpust Briti 8-nda armee koosseisus kindralleitnant söör Oliver Leese juhtimisel ning kes maabus Itaalias 1943. aastal.
3. ja 5. Poola diviis on läinud Teise Maailmasõja ajalukku tänu osavõtule lahingust kuulsa benediktiinlaste Monte Cassino kloostri pärast, mida kaitses 1. saksa langevarjurite laskurdiviis 10. Saksa armee koosseisust kindral von Vietinghoffi juhtimisel. Peale pikki, äärmiselt ägedaid ja veriseid lahinguid ning saksa armee lahkumist koos niinimetatud „Gustavi liini“ kaitsnud poolakatega, õnnestus 17. mail 1944 purustatud klooster täielikult vallutada.
Püha Mauriciuse ja Lazaruse ordeniga ei autasustatud mitte ainult kindral Andersit, vaid ka paljusid tema ohvitsere. Autasustamine viidi läbi prints Umberto II korraldusel, kes pidas end „Itaalia kuningriigi kindral-kapteniks“ ja Püha Mauriciuse ja Laatsaruse Ordu Suurmeistriks. Ohvitsere autasustati Savoy maja kõikide kuninglike ordenitega vapruse ja mehisuse eest, mida nad ilmutasid lahingutes Monte Cassino kloostrit vabastades. Prints Umberto jätkas elu lõpuni Itaalia troonile pretendeerimist ning kiusuks selle eest, et Itaalia võimud keelasid Savoy perekonnal isegi Itaaliasse sisenemise – autasustas kõiki, keda pidas Püha Mauriciuse ja Laatsaruse ordeni ja teiste kuninglike ordenite ja aumärkide vääriliseks. Prints viibis emigratsioonis Portugalis kuni surmani 1983. aastal. Kindral Wladyslaw Anders ja tema ohvitserid panid Monte Cassino lahingute mälestuseks, mille kohta poola sõdurid tegid tuntud laulu „Monte Cassino helepunased moonid“, veteranidega kohtudes ja ametlikel üritustel alati rinda Püha Mauriciuse ja Lazaruse ordenimärgid.
Loomulikult on põhjendatud küsimus, kas ei aidanud Savoy dünastia Ordeni mainele kaasa fakt, et kohe peale Itaalia kuningriigi reeturlikkust „Rooma-Berliin teljele“, millele itaalia „liitlased“ enne seda väsimatult truudust olid vandunud, ja Hitleri vastaste riikide koalitsiooni üleminekut, autasustati kohe uuteks sõpradeks ja kaasvõitlejateks saanud poola kindraleid ja ohvitsere, kuigi üsna hiljuti oli selle sama ordeniga autasustatud endiseid Itaalia saksa liitlasi. Huvitav, mida tundis kindral Anders, mõeldes sellele, et tema nii on kantud Ordu kantsleri poolt Püha Mauriciuse ja Lazaruse Ordu Suure Risti kavaleride nimekirja – kohe peale Kolmanda Reichi riigimarssali Herman Göringi ja SS-Reichsführer Heinrich Himmleri nime. Muide, Anders oli väljapaistev väejuht ja Teise Maailmasõja kõige kuulsam poola kindral, nii et tema reputatsiooni ei kahjusta miski.
Tegelikult oli selle sõja ajalugu täis ebatavalisi juhtumeid. Nii autasustas kuningas Mihai Hohenzollern-Sigmaringen Rumeenia Kuningriigis (peale selle välkkiiret üleminekut Hitleri liitlastest tema vastaste leeri ning sõja kuulutamist Saksamaale loomulikult!) Rumeenia kõrgema, Mihai Vapra ordeniga suurel hulgal nõukogude kindraleid ja ohvitsere (ning jätkas nende selle ordeniga autasustamist kuni formaalse „troonist loobumiseni“, faktiliselt aga kommunistide poolt N. Liidu toetusel 1947. aastal võimult kõrvaldamiseni!). Samal ajal autasustati paar aastat varem sama kuninga poolt ei kedagi muud, kui ülalmainitud „impeeriumi marssalit“ Herman Göringit kõigi kolme Mihai Vapra ordeni järguga, saksa kindral-feldmarssal von Mansteini aga – teise järgu Mihai Vapra ordeniga! Muuseas, ka kuningas Mihai ise sai targemaks, muutudes käigu pealt „antifašistiks“, „vabaduse ja demokraatia kaitsjaks“ jne. ning teenis ära nõukogude Võidu ordeni (millest hiljem Londonis pagenduses viibides urgitses välja ühe briljandi teise järel, et kindlustada endale muretut äraolemist!)
Itaalia Vabariigis (alates 1946. aastast) kaotas Püha Mauriciuse ja Laatsaruse Orden koos Savoy dünastia pagendamisega riikliku autasu staatuse, jäädes emigratsioonis oleva itaalia Kuningliku Maja Ordeniks. Sellele vaatamata on Püha Mauriciuse ja Laatsaruse Ordu hospidalide süsteem Itaalia Vabariigi territooriumil säilinud – põhjusel, et nad tegelevad traditsiooniliselt humanitaar-meditsiiniliste funktsioonidega (analoogselt Malta Ordu struktuuridele).

Tunnuspildil: Kuningas Balduin IV vallutab 1177. aastal jeruusalemma kuningriigi.

0

Your Cart