Õnn on saabunud meie õuele: Hitleri „Mein Kampf” potsatas eestlase lauale!

2015. aasta lõpus täitus Baieri liidumaa autoriõigus Adolf Hitleri raamatule „Mein Kampf“. Raamatu väljaandmine pole enam autoriõiguse rikkumise pärast karistatav ja selle levitamise takistamine võimatu…

Saksa ajaloo instituut Münchenis andis 2016. aastal välja kurikuulsa natside piibli kommenteeritud väljaande, ja asjaosaliste üllatuseks muutus „Mein Kampf“ aasta bestselleriks. Kuigi alguses trükiti kõigest 4000 eksemplari, läks raamat nagu soe sai. 2016. aasta lõpuks oli Saksamaal müüdud „Mein Kampfi“ 85 000 eksemplari. 2017. aasta jaanuaris anti välja juba kuues kordustrükk.
Kuni 1945. aastani oli „Mein Kampfi“ trükitud 12 miljonit eksemplari ja tõlgitud 18 keelde. 2010. aasta aprillis võeti „Mein Kampf“ Venemaal maha ekstremistlike väljaannete nimistust. Kuigi 2016. aastal välja antud „Mein Kampf“ on varustatud rikkalike kommentaaridega, mis juhivad lugeja tähelepanu Hitleri harimatusele, tema rumalusele, seisukohtade paikapidamatusele ja jämedatele faktivigadele, ei anna see siiski garantiid, et see või teine paadunud juudivihkaja raamatust omamoodi aru saab.
Raamatu „Mein Kampf“ kirjutas Hitler (õigemini tsiteeris Rudolf Hessile) Landsbergi vanglas, kus ta istus 1923. aasta novembrist kuni 1924. aasta detsembrini.

2019. aasta juulis ilmus „Mein Kampf“ eesti keeles – ja oo üllatus, üllatus – tõlkijaks ei keegi muu kui Kiir ise ehk Margus Lepa. Minu andmetel õppis Margus Lepa Tallinna II keskkoolis (nüüdne reaalkool) inglise keelt, pole aga teada, millal ta omandas nii suurepärase saksa keele oskuse, et asuda tõlkima sellist väga rasket ja segasevõitu teksti nagu on seda „Mein Kampf“. Pealegi pole mulle silma hakanud, et Margus Lepa oleks kunagi varem midagi saksa keelest tõlkinud – kasvõi üheainsagi artikli. Ka üllatas mind tema intervjuu Tallinna Televisioonile, kus ta elegantselt libises üle küsimusest, miks ta ei kasutanud kommenteeritud väljaannet. Kas selleks, et  eesti lugejale jääks Hitleri soperdisest võimalikult hea mulje või et vältida kommenteeritud väljaande autoritasu? No vaevalt, et Margus Lepa mingi veendunud natsionaalsotsialist on, aga mine tea! (Lõpuks potsatas „Mein Kampf” ka minu lauale. Raamatust ei leia ma aga ei toimetaja ega korrektori nime. Kas Margus Lepa valdab tõesti nii perfektselt nii saksa kui ka eesti keelt, et tema tõlge ei vaja ei toimetamist ega korrektuuri? Väheusutav!)
Häirib see, kuidas Margus Lepa nimetab järjekindlalt Austriat Österreichiks. Okei, see selleks, kuid kuidagi ei saa leppida sellega, et Nationalsozialistische Deutsche Arbeiterpartei on Lepa tõlkes rahvusühiskondlik töölispartei (alapealkirjas millegipärast väikeste tähtedega).
Jäta meelde, tainapea, asjatundmatu turvas: läbi aegade on selle partei nimetus olnud eesti keeles Natsionaalsotsialistlik Saksa Töölispartei! Rahvusühiskondlik partei – no küll mõtles aga termini välja! Pealegi ei ole sozialistisch tõlkes mitte ühiskondlik, vaid sotsialistlik. Said aru, pudrupea?! Ühiskondlik on saksa keeles gesellschaftlich! Eriline viha on Lepal aga kirjavahemärkide vastu. Sidesõna vaid ette käib koma, kuid selles tõlkes pole seda mitte kusagil… Hüvasti, eesti keele õigekiri, jää igavesti jumalaga…

* * *

Kunagi ostsin Georg Kirsbergi raamatu „Poliitilisi mõtisklusi“ (2016). Raamat koosneb põhiliselt poliitilisest sõimust, kuid mõned väljaütlemised on isegi minusugusele kolmanda generatsiooni neonatsile võõristavad. Hitleri ajal oleks Kirsberg nende ridade eest kindlasti saanud SS-Standartenführeri auastme ja Raudristi Rüütliristi kuldse tammelehise, mõõkade ja briljantidega, aga see selleks. Avaldan siinkohal katkendi selle varajasele kiilaspäisusele kalduva isehakanud isemõtleja üllitisest.

„Kui Hitler oleks sõja võitnud, ei oleks see Ida-Euroopas selles osas midagi muutnud, et okupatsioon on okupatsioon, ainult et siis oleksime olnud targema okupandi all, kelle kultuuriväärtused oleksid soosinud progressi. Majandusliku poole pealt oleks see kohe kindlasti palju etem olnud kui „töölisrahva paradiisis”. Ja ka nii palju on kindel, et Hitleri okupatsioon ei oleks inimelude mõttes niivõrd palju ohvreid nõudnud, kuna Hitleri periood oleks peatselt niikuinii läbi saanud. Ta oleks mõne aasta pärast kas surnud, võimult tõrjutud või hukatud – talle tehti väga palju atentaadikatseid juba sõja ajal. Ning järgmine valitseja ei oleks kindlasti enam selline olnud sest selline käitumine ei ole sakslastel veres – erinevalt venelastest – vaid oli ajutine, Esimese maailmasõja ebaõiglastest tulemustest (Versailles leping) tingitud vihapurse.
Kui Hitler oleks sõja võitnud, oleks tänapäevane Euroopa tunduvalt paremas seisus kui praegu. Meil ei oleks ühtegi probleemi moslemite ja muude immigrantidega, sest nende käsutuses ei oleks neid infosõja relvi, vaimseid konstruktsioone „nats” ja „rassist”, millega kohalikku elanikkonda alla suruda ja seeläbi raha välja pressida. Meil ei oleks vaesust, sest Euroopa oleks tunduvalt paremini industrialiseeritud. Nagu ei oleks ka tänast Euroopa Liidu poolt soositud röövkapitalismi, sest ka see projekt teenib natsionalismi vastu võitlemise eesmärki, degradeerides rahva vaid odavaks tööjõuks ja maksumaksjaks – mis on jällegi meie tublide antifaade vastureaktsioon Hitlerile, kelle ajal teenis riigi majandussüsteem oma rahvast.
Samuti ei oleks meil ühtegi probleemi venelastega, ja veelgi enam, ka neil endal ei oleks endaga probleemi sest peale suure sõja kaotust oleks neist see ülbus ja šovinism välja roogitud; nagu oleks ka Hitleri poolt okupeeritud aladele tekkinud palju parem tööstus, mistõttu neis ei oleks tänasel päeval nii palju frustratsiooni oma tehnoloogilise mahajäämuse tõttu. Venelane on täna küll uhke, et oma sõnutsi pääses sakslaste orjapõlvest – kuid kas pääses? Kohe, kui NSV Liit lagunes, sõitsid saksad sinna oma kapitaliga sisse ning orjastasid vene rahva kapitalistlikult, tehes neist vaid odava tööjõu koloonia ning nende suurest isamaast täis lagastatud odava tooraine tallermaa. Selles osas ei oleks mingit vahet olnud, kui Hitler Venemaa ära oleks vallutanud, sest venelased pidid kommunistliku okupatsiooni all niikuinii elama, ja okupatsioon on okupatsioon, mis sel vahet, kes seda läbi viib. Ainult, et selle stsenaariumi puhul oleks venelastele germaanilikud kultuuriväärtused (sovjetlike asemel) peale surutud, mis nende endi elukeskkonna huvides vaid kasulik oleks olnud.

Kui Hitler oleks võitnud, oleksime meie Eestis küll jäänud Saksamaa okupatsiooni alla, kuid see oleks võinud olla palju kasulikum kui Venemaa oma, sest sakslased on targem rahvas ning natsid tapsid tunduvalt vähem kui kommunistid. Hitleri režiim oleks mingi aeg hääbunud ning Eesti oleks ikkagi vabanenud, ja seda ilma poole miljoni (tagurliku) kolonistita, sealjuures aga kvaliteetse tööstusega. Isegi kui me oleksime jäänud Saksamaa okupatsiooni alla, ei oleks see meie jaoks selles osas midagi muutnud, sest 1991. aastast peale NSV Liidust vabanemist läksime niikuinii Saksamaa mõjusfääri tagasi. Oleks olnud midagi analoogset nagu see, et Põhja-Iirimaa ja Šotimaa on tänini Suurbritannia „okupatsiooni” all.
Ja veel üks oluline asi. Hitleri võidu korral (ei väsi see meie Kirsberg Hitlerit kiitmast) ei oleks ka islami terrorism tänasel päeval pooltki nii tugev, nagu ta on seda praegu, sest Venemaa ei oleks neid toetanud. Peale Teise maailmasõja lõppu pöördus NSV Liidu pilk koheselt Lähis-Itta, kus hakati toetama kõikvõimalikke huntasid ja terroriste, et suurendada oma mõjusfääri maailma selles osas. [—] Seega tuleb tõdeda, et 20. sajandi, ja seega ka kogu inimkonna ajaloo suurim katastroof oli see, et Hitler ei suutnud leida ühist keelt teiste germaani rahvastega – USA, Prantsusmaa, Rootsi, Norra, Taani, Holland jt – et moodustada koos liit tagurliku, ning Euroopasse mitte kuuluva Venemaa vastu. Selle asemel asusid germaani riigid hoopis ise üksteist purustama, mis andis ka võimaluse Venemaale kaugemale Euroopasse tungida. Germaanlased üheskoos oleksid selle tagurliku moodustise kindlasti hävitada suutnud – seda ainuüksi sel põhjusel, et neil oli tol korral juba aatompomm olemas (mis loll jutt see nüüd on – sakslastel polnud mingit aatomipommi. Oli küll mingi X-kogus rikastatud uraani ja see oli kõik. Teiseks, mitte aatomipomm, vaid tuumapomm. Peter Hageni märkus), mida Venemaal polnud. Aga ka ilma selleta oleksid germaanlased oma parema tehnika ja juhtimiskultuuriga selle primitiivse talupoegade armee kergesti purustanud. Venemaa suur võit Saksamaa üle sai võimalikuks ainult tänu sellele, et viimane pidi samal ajal ka USA, Prantsusmaa ja Inglismaa vastu sõjas olema. Ning USA toetas samal väga suure hulga materjaliga Venemaad.“
Okei, igal juhul vägev kiidulaul Saksa okupatsioonile, Goebbelsi, Hitleri, Himmleri, Göringi, Rosenbergi ja Eichmanni surematutele ideedele. Kuid Kirsbergi-sugune natsilemb ei taha midagi teada sellest – nagu ka paljud teised natsidest eestlased –, et sakslased kavatsesid Eesti saksastada.
Kuid kas mitte seesama natsilembene Venemaa vihkaja Kirsberg ei saanud maha „Mein Kampfi“ tõlkimisega? On ütlematagi selge, et EKRE liikmena ei saanud ta selle raamatu tõlget oma nime all avaldada. Aga nagu öeldakse, aeg annab arutust…

Loo lõpetuseks üks aastatatagune juhtum. Kui ma veel Eesti Saksa suursaatkonnas heas kirjas olin (see võis olla 1992. a), kutsus tollane Saksa kultuuriatašee mind lahkumisõhtule (mis toimus ühes Müürivahe tänavas asuvas linnamüüri tornis), sest talle oli määratud uus koht ühes teises riigis. Pidulikul koosviibimisel oli mul juhuslikult au vestelda tollase Norra suursaadiku abikaasaga, kes rääkis vabalt saksa keelt. Muuhulgas mainis ta, et ei tea Euroopas ühtegi teist riiki peale Eesti, kus sakslastesse nii hästi suhtutakse. Mind selline tähelepanek ei üllatanud, küll oli aga Norra suursaadiku abikaasa esimene inimene, kes mulle midagi niisugust ütles. Ja tõepoolest, ühegi eesti mehega (naistega pole ma sel teemal rääkinud) pole võimalik rääkida natside kuritegudest, siis saab eestlane väga kurjaks, hakkab karjuma, jalgadega trampima, kätega vehkima ja sülge pritsima.
Oot, oot, tõmmake nüüd natuke tagasi, natsidest mehepojad. Ligi pool sajandit oli eestlastel täiesti savi 1944. aasta märtsi pommitamisest. Nüüd aga tuuakse igal aastal Vabaduse väljakule küünlaid, teeseldakse olematut leina ja ääretut kurbust. Taastatakse Vabadussõja monumente. Minul nende juurde lillekimbuga asja ei ole, kui võitlesid siis võitlesid, seegi on kauge ajalugu, samuti Tallinna pommitamine, minu perekond kannatada ei saanud, minu pisarad on ammu kuivanud. Ja kui aus olla, siis oleksid Nõukogude pommituslennukid võinud Kopli ja veel mõned kõdurajoonid maatasa teha. Kuid nüüd putitatakse neid lobudikke üles tänase päevani. Paraku polnud sellel pommitamisel mingit kindlat eesmärki. Kui näiteks tänapäeval sõita autoga läbi Väike-Ameerika tänava, on raske uskuda, et selline näeb välja Tallinna kesklinn. Igal aastal meenutatakse heldimusega küüditamise aastapäeva, juutide tapmisest Kloogal või holokausti mälestupäeva 27. jaanuaril ei taheta enam aga isegi mitte poole sõnaga meenutada. Sellest küüditamisest on juba küll pajatatud, ei paku enam huvi. Aitab. Räägiks nüüd vahelduseks Saksa SD eriüksuste, SS-i ja Wehrmachti kuritegudest või natside kurikuulsast eutanaasiaprogrammist T-4, no nii vahelduse mõttes.

Peter Hagen

NB! Loe ka:
Mis plaanid olid Hitleril Eestiga?
Saksa okupatsioon Balti riikides. Eestlased olid kaabakad, kuid leedukad olid veel hullemad
Okupeeritud idaalade riigiminister Alfred Rosenberg – Tallinna reaalkooli kuulsaim vilistlane
Aktsioon T4 ehk riiklik eutanaasiaprogramm Natsi-Saksamaal
Saksa okupandid tapsid kõigil okupeeritud aladel massiliselt tsiviilelanikke
ADOLF HITLERI 55. sünnipäeva pühitsemine Tallinnas
Mida arvas Eesti ajakirjanik Mussolinist ja Hitlerist aastal 1936