Nõukogude kinokunsti võrratu kolmik – Tobu, Elumees ja Argpüks

Tuttavad näod ekraanilt, tuttavad nimed tiitritest, nende eluteid käsitasid vaatajad ühtse tervikuna. Ent reaalses elus need kolm näitlejat peaaegu ei suhelnud. Mis siis nende vahel juhtus?

Režissöör Leonid Gaidaid (1923–1993), kes kutsus Georgi Vitsini, Jevgeni Morgunovi ja Juri Nikulini mängima Argpüksi, Elumehe ja Tobu rolle, võib pidada staaride trio „ristiisaks”. Esimene oli lühifilm „Peni Barbos ja ebatavaline kross” (1961). Idee oli Leonid Gaidai saanud mingist huumoriajakirjast, kus ukraina naljamees Stepan Oleinik kirjutas värssföljetoni pahadest brakanjööridest ehk siis salakalastajatest, kes lähevad koos koeraga kuritegelikku püüki tegema. Väike dünamiidikõmakas ja korja muudkui uimaseks löödud kalad kokku suurde kotti. Gaidai väntas seda kümneminutilist filmi „Peni Barbos ja ebaharilik kross“ Moskva lähistel Snegiri külakeses terve kuu. Aga tulemusega võis rahule jääda. Kuigi tegemist oli tummfilmi võtmes lühikese naljafilmiga, sai koomikute kolmik kohe kuulsaks. Juhmid pisisulid, kõik oma karakteri ja eripärase väljanägemisega. Filmikest näidati isegi Cannes’i festivalil.
Väiksemat masti õigusrikkujate lustlik kolmik meeldis nõukogude vaatajatele sedavõrd, et mõni kuu hiljem väntas Gaidai nende osavõtul veel ühe „mitte tõsiseltvõetava kino” – „Samagonniajajad” (1961). Taas edukalt.
Kohe alguses ajas sarved vastu Morgunov, kes tahtis nüüd juba suuremat filmi ja tõsisemat rolli. Kuid ta räägiti ära ja uus film võis purjetada rahva rõõmuks ekraanidele. Laul samagonnist (Самогонщики) on aga sellest filmist alates vene evergreen.

Kolme peale üks kuulsus
Kangelaste kujud tabasid n-ö kümnesse ja tegid nende esitajad kuulsaks. Vaatajad hakkasid neist looma suisa väljamõeldisi – et joovad niisamuti kui kaadris, vahetpidamata ja ikka kolmekesi. Hakkasid elama ühes majas, et poleks tarvidust üksteist joomiseks üles otsida, panevad jooma isegi oma naised. Üllatav, et see polnud üldsegi negatiivne karakteristika, kuigi selles polnud sõnakestki tõtt.

Esialgu olid Vitsin, Morgunov ja Nikulin tõepoolest sõbralikes suhetes, töötasid ju nii palju aega koos. 1965. aastal otsustas Eldar Rjazanov rakendada kolmikut oma filmi „Andke kaebusteraamat” episoodis, Gaidai tegi nende osalusel kolmeosalise komöödia „Operatsioon „Õ” ja Šuriku teised seiklused” (1965). Gaidai uus kangelane oli vahva komnoor Šurik, aga ühes kolmest osast tuleb peaosalisel kembelda kolme tuttava kelmiga. Trus, Balbes ja Bõvalõi ilmuvad jälle kohale. Vastutavad seltsimehed virisesid mitmete pisiasjade pärast, näiteks Nikulini lauldud blatnoilaul „Постой, паровоз” käis tsensoritele kangesti närvidele, aga film lasti ilma suuremate kärbeteta ekraanile ning läks menukalt. Pärast linastumist kuulutas Leonid Gaidai, et naljakas kolmik on ennast ammendanud ja nendega tuleb lõpp. Kuid siis said otsustavaks stsenaristid Moris Slobodskoi ja Jakov Kostjukovski, kel oli soolas juba järgmine stsenaarium „Šurik mägedes“. Nad suutsid režissööri ära rääkida ja tagantjärele võib julgesti öelda, et „Kaukaasia vang ehk Šuriku uued seiklused“ (1966) saigi koomilise triaadi menukaimaks filmiks.
Samal aastal lõbustasid Argpüks, Elumees ja Tobu vaatajaid viiuldajate rollis telesaates „Kutsuv Tuluke”, mis tähendas toona kõrgeimat tunnustust. „Vene metsamuinasjuttudes” (1966) mängis kolmik salakütte, ja ilmus siis viimast korda ekraanile Gaidai filmis „Kaukaasia vang”. Vormiliselt vilksatavad nad veel filmide „Seitse vanameest ja üks tütarlaps” (1968), „Need uskumatud moosekandid ehk Šuriku uued unenäod” (1977) episoodides, ja „Vanamoodsas komöödias” (1980). Ent nende senine kuulsus oli juba tuhmunud. Läksid lahku ka näitlejate teed.

Kuulus Tobu
Kolmikust kõige kuulsam, võimude ja vaatajate hellitatud näitleja oli Juri Nikulin. Üllatav, aga esialgu ta isegi keeldus osalemast „Kaukaasia vangis”, arvates tõemeeli, et on pärast sügavalt dramaatilisi rolle Tobu kujust juba üle kasvanud.

Gaidai sai ta vaevu nõusse, lubades tal kaadris improviseerida ja panna iga leiu eest välja šampanja. Gaidai on hiljem rääkinud, et „Kaukaasia vangi“ vastu oli kategooriliselt Goskino juht Aleksei Romanov, kes teatas, et „selline nõukogudevastane film pääseb ekraanile vaid üle tema laiba“. „Ka variant,“ oli üks stsenaristidest kommenteerinud. Romanov sai sellest teada, loomulikult vihastas ning oli veel ägedamalt filmi vastu. Nõukogude ajal jäi valmis filme aastateks riiulile tolmuma küll, kuid „Kaukaasia vangil“ läks õnneks. Nõukogude Liidu esimene mees NLKP peasekretär Leonid Brežnev tahtis näha mõnda uut nõukogude komöödiat ja keegi oskas talle ette sokutada äsjavalminud Gaidai filmi. Brežnev naeris südamest, narridel jäid pead õlgadele ja loomulikult ei julgenud mingid tšinovnikud enam piiksatadagi, et filmi ei tohi näidata. Film läks tohutu menuga ja kuulub tänaseni vene komöödiaklassikasse.
Filmist „Kaukaasia vang“ sai kuulsaks laul „Kui ma oleksin sultan“, kusjuures üks fraas võeti filmiversioonis välja ja seda esitas trio alles 1966. aasta vanaaastaõhtu programmis „Kutsuv tuluke“. Fraasi peeti alkoholipropagandaks: „Если все три жены мне нальют по сто, итого триста грамм – это кое-что…”
Oma tõeliseks tööks pidas Nikulin alati tsirkust, kino niisama hobiks. Suhtuti abituriendist rindemehest Nikulinisse ju kunagi ka näitlejate fakulteedis kui elukutsele mittesobivasse. Tal õnnestus tõestada, kuivõrd vastuvõtukomisjon eksis, kuigi tunnustus tuli alles pärast 40. eluaastat.
Nikulini elustiil oli klounaad. Mitte kui orgaaniline tõmme tolamängimise poole, vaid teadlik valik. Nägi Juri ju lapsepõlves palju muret ja valu: nälg, lähedaste surm, reetmine… Ja uskus siiralt, et hea huumor aitab inimestel elada. Ise sobis ta ideaalselt igasse seltskonda: võis välja tulla peene naljaga või kohandada vastuvõetavaks nilbe anekdoodi. Selle lihtsuse, inimestesse heatahtliku suhtumise pärast armastasidki teda kõik, või peaaegu kõik. Meelelahutusäris – tsirkuses ja näitlemises leidus neidki, kes olid valmis teda avalikult needma, lööma noa selga.

Vaenlaste ridadesse sattusid ka endised kolleegid – kloun Oleg Popov ja Jevgeni Morgunov. Esimene laenas tema repriise, aga pärast emigreerumist valas igas oma intervjuus Nikulini poriga üle. Teine ei suutnud näitlejale andestada Vene NFSV riiklikku preemiat: „Meile Vitsiniga ei antud midagi, ja kõik tänu sellele, et Nikulin mangus enesele kultuuriministeeriumilt preemia välja!” See „mangumine” riivas Juri Vladimirovitšit, aga intelligentse inimesena ei hakanud ta vastama. Siis mõtles Morgunov välja nalja: pani rinda saadikumärgi ja tõusis Rohelisel bulvaril tsirkuse ette, mida juhtis Nikulin. Kuulutas möödujatele, et toimub aktsioon: kõik võivad kohe saada korteri tsirkuse direktorilt! Nikulini kabinetti valgus rahvast murdu. Kui Nikulin välja selgitas, milles asi, käskis ta tsirkuse uksed Morgunovi ees igaveseks sulgeda: „Kloune jätkub meil siin endalgi!” Kõneldakse, et Morgunov võttis kähku aru pähe ja palus Nikulinilt isegi vabandust. Viimane tema peale viha ei kandnud, ent suhtlemast keeldus. Enam ei sidunud neid miski – koostöö jäi jäädavalt minevikku ja seda meenutada Nikulin ei armastanud.
Kuigi Gaidaile käisid peale nii kolleegid kui vaatajad, jäi ülimenukas „Kaukaasia vang“ kuldsele koomikutekolmikule tema käe all viimaseks ühisesinemiseks. „Materjal oli läbi töötatud. Ekspluateerida seda ilma kordusteta pole enam võimalik,“ kinnitas režissöör.
Kuulsast kolmikust lahkus siitilmast esimesena Tobu – aastal 1997. Näitlejat saadeti ära suurejooneliselt terves maailmas. Tema hauale Moskva Novodevitšje kalmistul on rajatud ilus ja südamlik skulptuurikompositsioon.
Siiski kitsendas Tobu kuju mingil määral Nikulini kinokarjääri. Ta käsitas end tragikoomilise näitlejana, unistas tõsisest psühholoogilisest rollist, aga huligaani ja samagonniajaja silt ei võimaldanud. „Publik nägi minus Tobu, ja mina mängisin publikuga kaasa,” tunnistas Nikulin. „Mina ei pidanud Tobu negatiivseks tegelaseks, armastasin teda – veidrat, lustlikku, heasüdamlikku. Reetjate ja spioonide mängimisest ütlesin alati ära.”

Talumatu Elumees
Jevgeni Morgunov oskas tülli minna mitte üksi Nikuliniga, vaid ka Gaidai endaga, kusjuures otse „Kaukaasia vangi” võtteplatsil. Töötati Krimmi kuumuses, jäänud oli veel paar viimast episoodi. Morgunovi ei suudetud kusagilt leida. Lõpuks ilmus ta välja kitarriga, noorukese austajanna seltsis. Vihane Gaidai käskis võõral sedamaid võtteplatsilt lahkuda. Morgunov haaras Gaidail rinnust ja karjus: „Gaidai, sa oled lakanud hiirekesi püüdmast! Kasigu siis Nikulini nainegi minema!” Kuigi Gaidai Morgunovile füüsiliselt alla jäi, ei kaotanud ta liidrivaimu. Ta haaras stsenaariumi ja kriipsutas maha kõik stseenid Morgunoviga: „Oled vaba! Minu juures sa enam ei tööta!” Tollel ei jäänudki üle muud kui kohvrid pakkida ja Moskvasse naasta – Niina vangistamise viimases stseenis mängis Elumeest dublant.

Morgunovi vaenulikkusel režissööri vastu oli ka rahaline alltekst: talle maksti võttepäeva eest vaid 25 rubla, Vitsinile 40, Nikulinile tervelt 50! Solvav ja ebaõiglane. Muide – mõned pidasid Morgunovi teravdatud õiglustunnet eranditult vaid halvaks iseloomuks. Näitleja ei valitsenud oma keelt, tülitses sageli kolleegidega. Põhjus peitus haigestumises: ta põdes diabeeti, mistõttu ta oli tihti väga ärrituv. Tundis end alati ja kõiges ahistatuna: teda ei kutsutud võtetele, ei antud huvitavaid rolle, ei palutud autogramme, mida kõike oli Nikulinil külluses. Kuigi olgu märgitud, et esimese kinokarjääris oli 68 rolli, viimasel pea poole vähem.
Elamiseks tuli Morgunovil teenida gastrollidega, ta püüdis vähesega läbi ajada. Jalgpallivõistlusi käis ta alati piletita vaatamas – kontrolörid tundsid ta ära, lasksid läbi. Ta oskas isegi sõpru tasuta sisse viia. Gastrollidele minnes tellis hotellides numbri kolmele: „Minuga koos on Nikulin ja Vitsin!” Keegi ju seda ei kontrollinud, aga Morgunov nautis avarust ja baari. Võis helistada mõnele ametnikule ja endale tasuta pajuki välja rääkida. Ta kasutas oma populaarsust vasakule ja paremale, aga tema sisemuses pulbitses õelus…
Üks Morgunovi sõber jutustas, et kui kõrge ametnik jättis ta rollist ilma, ronis Morgunov oma vana fotoaparaadiga tuletõrjetreppi mööda korteri akna taha, kui too parajasti noore näitlejannaga armurõõme nautis. Järgmisel päeval ilmus Morgunov fotoga ametniku kabinetti ja… sai rolli. Raske ette kujutada turnimas tuletõrjetrepil Morgunovi koguga inimest, aga tema „kõike ja kõiki hirmutavat” reputatsiooni illustreerib see anekdootlik lugu õigustatult.
Saatus Morgunovi ei hellitanud: pärast Elumeest ei saanud ta ühtegi head rolli, ei rahvakunstniku nimetust (erinevalt Vitsinist ja Nikulinist). Kuulsus kustus, aga austust ta välja ei teeninudki. Pärast noorema poja hukkumist jäi Morgunov infarktiga voodisse, siis järgnes insult. Tal olid jalad haiged (diabeedi viimane staadium), ent amputeerimisest keeldus, ilmudes publiku ette toasussides. Elumehe elutee jõudis lõpule 1999. aastal, kaks aastat pärast Tobu surma – lahkus vaese ja peaaegu unustatuna. Matustel viibisid vaid lähedased, raha tagasihoidliku hauakivi jaoks koguti kokku tõesti kopikahaaval. Näitleja puhkab Moskva Kuntsevo kalmistul.

Julge Argpüks
Legendaarse kolmiku väljakujunemise ajaks oli Georgi Vitsin selle vanim liige, kuigi tema kangelane kõige noorem välja nägi. Alkoholi ja sigarettidega „toimetas” ainult ekraanil, elus tal kahjulikke harjumusi polnud – viljeles suisa tervislikke eluviise ja õiget toitumist. Liha ei söönud, ravimeid ei tunnistanud – lähedaste sõnul elas oma 84 eluaastani, põdemata kordagi isegi nohu. „Kaukaasia vangi” võtete ajal keeldus Vitsin joomast kannu õlut, nõudis hoopis kibuvitsateed. Üks, teine, kolmas kaader… ei õnnestunud, kuni taibati, milles asi – joogil puudub vaht! Keelituste ja ähvardustega sundis Gaidai karsklast kummutama kruusi õlut. Mis edasi sai, sellest ajalugu vaikib.

Argpüksi kõhetu kõrendi kuju kinnistus näitlejale jäädavalt, kuigi reaalsuses polnud see talle üldsegi omane. Kolleegide seas liikus erakust Vitsini kohta igasugu väljamõeldisi, ja lisaks sellele, et ta ei joo isegi bankettidel, veel lugu tema julgusest. Üks stseen filmile „Ta armastab teid” tehti loomaaias, elava lõviga. Äkki muutis loom liikumissuunda ja sööstis stsenaristi poole. Kogu võttegrupp pages laiali, ainult Vitsin läks lõvile ligi, patsutas teda ja lausus: „Ärge kartke – lõvid armastavad julgeid!” Pärast mida lõvi haigutas laisalt ja sammus tagasi puuri.
Kõige selle juures ei mingit staaaritõbe. Vastupidi – Vitsin oli väga häbelik ja kinnine. Tähelepanu oma isiku vastu ei sallinud, ajakirjanikke ligi ei lasknud: „Pole siin mingit rahvale puru silmapuistamist!” Kõneldakse, kuidas ta kord oma hallis tolmumantlis ja muutumatult silmadele tõmmatud sonis seisis mingi delikatessi pikas järjekorras. Ta tunti ära ja pakuti võimalust ette minna. „Ma pole Georgi Vitsin, vaid tema vend!” tõrjus näitleja. Mispeale rõhutati: „Mees, sul on nii geniaalne vend, et sellepärast laseme ka sinu ettepoole!”
„Kaukaasia vangi” võtete ajal ei suhelnud Vitsin eriti kellegagi. Mõnikord vaheaegadel võis teda näha kuskil kõrvalises nurgakeses seismas pea peal. Tal oli Nõukogude Liidus ebapopulaarne hobi – jooga, tema deviis oli „ela silmatorkamatult!” Võimalik, et sellepärast ei püüdnudki ta pärast trio lagunemist suhelda ei Nikuliniga ega teda austama hakanud Morgunoviga.
Muide, näitlejatest kolleegid kinnitavad: tegelikult polnud Vitsin mitte alati rangete eetiliste normide pooldaja. Nooruses lõi ta naise üle oma õpetajalt, rahvakunstnik Nikolai Hmeljovilt, aga abiellus oma grimeerijaga. Harvades intervjuudes kurtis tema abikaasa, et Georgi oli suur naistemees ja pettis teda. Raske uskuda – filmi „Balzaminovi naisevõtt” (1964) võtete ajal püüdis toonane seksisümbol Nonna Mordjukova kihlveo peale Vitsinit võrgutada, aga sellest ei tulnud midagi välja. „Kuule, sa pole mees, vaid laip!” solvus võimukas kaunitar.
Vitsin suhtus põlglikult kõigesse maisesse – autasudesse, rahasse, ruutmeetritesse… Konutas naise ja tütrega kommunaalkorteris, kuni valitsus pani ette ümber kolida avarasse kolmetoalisse. Rasketel aegadel kauplesid kolleegid talle välja spetspajuki, millest Vitsin kategooriliselt keeldus: meil jätkub elamiseks piisavalt! Tal olid tõepoolest väga väikesed nõudmised, ka kodused häälestas minimalismile ja tagasihoidlikkusele. Vitsini peamine kuluartikkel oli loomatoit: kondid hulkuvatele koertele ja leib lindudele.
Vitsin jumaldas koeri ja tuvisid. Toitis neid iga päev kindlal kellaajal – nood ootasid oma heategijat ja olid talle piiritult ustavad. Ilmselt tunnetasid, et tegemist on hea inimesega – loomi juba ära ei peta. Austajate ja kolleegide jõukude asemel saatsid sabaga neljajalgsed kodutud Vitsinit ka tema viimsel teekonnal.
Näitleja lahkumise lugu oli traagiline. Ta viidi haiglasse 2001. aastal kopsupõletikuga, kusjuures pakuti Moskva parimat kliinikut. Ent tema keeldus, valides üldise kuuekohalise palati, kus teda turgutati ravimite ja inhalaatoritega, toideti kanasupi ja kotlettidega. Tema teistmoodi toitumisega harjunud organism ei pidanud vastu… Maeti nõukogude kino staar Vagankovo kalmistule.

Tagantjärele on välja arvutatud, millised olid Nõukogude Liidu ajal kõige populaarsemad kodumaised filmid.

1. kohale jõudis põnevik „20. sajandi piraadid“ (1980), mis kogus esimesel linastusaastal kinodes 87,6 miljonit vaatajat/müüdud piletit
2. „Moskva pisaraid ei usu“ (1980) 84,4 miljonit
3. „Briljantkäsi“ (1969) 76,7 miljonit
4. „Kaukaasia vang ehk Šuriku uued seiklused“ (1967) 76,5 miljonit
5. „Pulmad Malinovkas“ (1967) 74,6 miljonit.

Tunnuspildil: Kaader filmist „Kaukaasia vang ehk Šuriku uued seiklused“: Argpüks (paremal): „Elada, nagu öeldakse on hea!“ Tobu (keskel) vastab: „Aga hästi elada on veel parem!“

©Peter Hagen

NB! Loe ka:
Menufilm „Moskva pisaraid ei usu” (1979)