Mitmekülgne mõrvar Joseph Franklin

Joseph Franklin sündis Alabama osariigis Mobile’is ning tema sünnijärgne nimi oli James Clayton Vaughn. Tema isa oli alkohoolikust elumees, kes sageli lahkus perekonna juurest mitmeks kuuks või aastaks. Josephi nooremad õed-vennad meenutasid täiskasvanuna, et isa tähistas oma harvu kojusaabumisi sellega, et andis lastele peksa, James sai seejuures kõige kõvema keretäie. Noore mehena tundis Franklin huvi mitmesuguste asjade, näiteks eriliste dieetide ja äärmuslike usulahkude vastu. Õnnetuse tagajärjel sai poisi nägemine tugevasti kahjustada ning ta lahkus koolist.

Vigastusel oli ka oma hea külg: see päästis Franklini sõjaväeteenistusest. 1968. aastal, mil paljud noored mehed saadeti Vietnami sõtta, võttis tema naise. Varsti pärast pulmi muutus vastse abielumehe käitumine täiesti võimatuks. Ta hakkas naist peksma, nii nagu tema vihatud isa omal ajal tegi. Mõnikord avastas naine mehe ilma mingi põhjuseta nutmas. Samal ajal hakkasid Franklini poliitilised vaated järsult paremale kalduma, need muutusid fanaatiliselt rassistlikuks.
Järgmisel paaril aastal sattus Franklin korduvalt rassistlikesse intsidentidesse ning arreteeriti illegaalse relva kandmise eest. Järjest suuremat poolehoidu tundis ta Ameerika natsistliku partei vastu ja liitus ema surma järel 1972 liikumisega, mis seadis eesmärgiks rassilise eraldatuse. Ta kolis Atlantasse ja astus neofašistlikku parteisse, mille nimi oli National States Rights Party. Ühtlasi sai temast ka Ku-Klux-Klani liige. Franklin hakkas avalikult solvama selliseid abielupaare, kus mees oli ühest rassist ja naine teisest, 1976. aasta tööpühal ründas ta ühte säärast paari närvigaasiga.
Samal ajal võttis ta endale teise nime ja pööras „normaalsele elule” otsustavalt selja. Hilisemal uurimisel selgus, et aastatel 1977–1980 oli Franklin seigelnud USA lõuna- ja lääneosariikides. Seejuures kasutas ta 18 pseudonüümi, vahetas pidevalt autosid ja relvi, värvis nii tihti juukseid, et need langesid lõpuks peaaegu välja. Oma vähemustevastases hullumeelses ühemehesõjas tappis Franklin rohkem kui tosin inimest.
Oma sõjakäiku alustas Franklin suvel 1977, kui tema vastu hakkas huvi tundma FBI. 29. juulil pani ta pommi Chattanooga sünagoogi. Üheksa päeva pärast tappis ta Wisconsini osariigis Madisonis segarassilise paarikese: Alphonse Manningi ja Toni Schwenni. 8. oktoobril tegi St. Louisi eeslinnas Richmond Heightsis põõsas redutanud mõrvar püstolilasuga lõpu peale Gerald Gordonile. Kuriteo motiivid olid rassistlikud, sest tapetu oli juudi noormees, kes oli teel sünagoogi traditsioonilisele initsiatsiooniriitusele bar mitzva’le.
Kiirtoidurestorani juhataja Harold McIver töötas 22. juulil 1979 Georgia osariigis Doraville’is öises vahetuses, kui snaiper ta maha lasi. 8. augustil tapeti järgmine ohver, 28-aastane Raymond Taylor, keda tulistati Virginia osariigis Falls Churchis asuvas restoranis läbi akna. Kumbki neist meestest polnud valge. 10 nädalat hiljem tapeti Oklahoma Citys taas segarassiline paar: Jesse Taylorit tulistati kolm korda suurekaliibrilisest relvast, Marian Bresette sai kuulitabamuse rinda, kui üritas oma elukaaslasele abi kutsuda.
Jaanuaris 1980 langesid maniaki ohvriteks jälle kaks mittevalget. 12. jaanuaril tulistas ta ühe Indianapolise restorani juures snaipripüssist 22-aastast Lawrence Reese’i, paar päeva pärast seda aga tappis sama linna ostukeskuses 19-aastase Leo Watkinsi. 3. mail mõrvas Franklin noore valge naise Rebecca Bergströmi, kelle surnukeha toimetas Wisconsini osariigis asuva Tomah’ lähistele. 6. augustil tappis Franklin Cincinnatis kaks nõbu, Darrell Lane’i ja Dante Browni, tulistades neid raudteesillalt snaipripüssist. 9 päeva hiljem laskis ta Ohio osariigis asuvas Johnstownis haavlipüssist maha paarikese Arthur Smothersi ja Kathleen Mikula. 20. augustil tapeti Utah’ osariigis Salt Lake Citys Joger Ted Fields ja David Martin. Ükski neist kuuest ohvrist polnud valge.
25. septembril 1980 arreteeriti Franklyn Kentucky osariigis. Tal õnnestus põgeneda, kuid kuu aja pärast saadi ta Florida osariigis ikkagi kätte. Nüüd algas terve kohtuprotsesside seeria, mis kulgesid üsnagi erinevalt. 1982. aastal mõisteti mees ülema astme kohtus õigeks talle varem süüks pandud kohtunik Vernon Jordani tulistamises Fort Wayne’is Indiana osariigis. Seda vaatamata sellele, et vandemeeste kohus mõistis ta süüdi ning ka asjaosaline ise oli oma tegu tunnistanud. Utah’ osariigi kohus mõistis ta süüdi kahes mõrvas ja kodanikuõiguste rikkumises. 1983. aastal määrati Fanklinile eluaegne vanglakaristus, kui ta tunnistas üles Georgia osariigis Gwinnettis toime pandud atentaadi, mille tagajärjel ajakirja Hustler väljaandja Larry Flint invaliidistus. (Franklinile oli küll selle kuriteo eest esitatud süüdistus, kuid kohtus seda ei arutatud, sest teistes osariikides olid talle juba mõistetud rangemad karistused.)
Franklin mõisteti süüdi Chattanooga pommiatentaadis ja Wisconsini topeltmõrvas, mida süüdistajad nimetasid „naljaviluks tapmiseks”. Järgnes süüdimõistev otsus Gerald Gordoni tapmise eest 1977. aastal Claytoni sünagoogi juures (selle eest sai ta esimese surmanuhtluse). Edasi mõisteti ta süüdi juunis 1980 Cincinnatis toime pandud topeltmõrva eest, samuti 1978. aastal William Tatumi tapmise ees, keda Franklin tulistas selle eest, et too vestles restoranis valge naisega. Franklin tunnistas üles veel teisigi kuritegusid, ilma et teda nende eest oleks süüdi mõistetud. Rahupooldajate kokkutulekul Lääne-Virginias oli ta tapnud Nancy Santomero, Pennsylvania osariigis Pittsburghis ja Ohio osariigis Johnstownis aga segarassilise abielupaari.
Ühtekokku võis uurijate arvates Franklini arvele kirjutada vähemalt 18 mõrva ja viis mõrvakatset 11 osariigis. Peale selle pani ta toime kaks pommiplahvatust ja 16 pangaröövi.

Peter Hagen