Sarimõrvar Gerald Armand Gallego
Kui arvestada selle loo kangelase keerulist päritolu, võiks ehk öelda, et tal ei olnud lootustki korralikuks inimeseks saada. Gerald Armand Gallego sündis 17. juulil 1946. Tema isa, kaks politseinikku tapnud 28-aastane mõrtsukas, oli esimene surmamõistetu, kes hukati 1955. aastal San Quentini vangla (Mississippi osariik) gaasikambris. Gerald ei teadnud oma isa elukäigust midagi ja uskus ema, kes rääkis, et isa hukkus autoõnnetusel. Gerald alustas oma kriminaalset karjääri õige varakult. Poisi arvukad seaduserikkumised kulmineerusid sellega, et 13-aastasena vägistas ta 6-aastase naabritüdruku ja pisteti selle eest trellide taha. Täiskasvanuks saades oli tema kontosse kogunenud 27 arreteerimist mitmesuguste kuritegude eest. Ka oli ta jõudnud saada 7 süüdimõistvat kohtuotsust, mis nägid ette vanglakaristuse kas verepilastuse, vägistamise või anaalse vahekorra eest.
Gerald Gallego abiellus esimest korda 18-aastaselt, 32. eluaastaks oli tal abikaasasid kogunenud juba seitse. Nendest ühega oli ta leivad ühte kappi pannud kaks korda.
1978. aastal kaebas tema tütar Mary Ellen politseile, et isa oli teda 6. eluaastast peale seksuaalselt kuritarvitanud. California politsei tahtis Gallegot üle kuulata, kuid see laskis koos oma vastse pruudi Charlene Williamsiga jalga. Too naisterahvas nõustus aitama tal ellu viia oma fantaasia: leida täiuslik seksiori. 1956. aastal Stocktonis (California) sündinud Charlene Williams oli ühe supermarketi juhataja ainuke laps, andekas ja ärahellitatud. Ülikoolis tehtud intelligentsustest näitas, et tema IQ oli 160, tal oli lausa fotograafiline mälu ja ta mängis nii hästi viiulit, et ta võeti vastu San Francisco konservatooriumi. Kõikidest nendest eeldustest hoolimata hakkas tüdruk juba 12-aastaselt narkootikume tarvitama, kaotas aasta hiljem süütuse ja oli 14-aastaselt alkohoolik. Aasta hiljem praalis Charlene klassikaaslaste ees sellega, et tal oli romaan ühe kolledžipoisiga, kes polnud üldse mitte valge. See oli üks väheseid asju, mida ta suutis oma vanemate eest varjata. Hoolimata kõrgest IQ-st ei suutnud Charlene oma kooliväliste seikluste tõttu Sacramento Rio Americano keskkoolis sugugi hästi õppida. Ta lõpetas kooli üle noatera ja jättis kolledži pooleli juba esimesel semestril.
Nüüd otsustas ta ärinaiseks hakata ja suutis vanematele augu pähe rääkida, et nad annaksid talle 15 000 dollarit – piiga tahtis Folsomis kingitustepoe avada. Poeke sai üsna pasliku nime: Dingaling Shop – ’ekstsentriku pood’ või ’pentsik pood’, kuidas soovite. Varsti läks kauplus pankrotti. Preili Williams üritas abielus õnne leida, kuid ka see ettevõtmine jooksis karile. Tema esimene mees oli impotendist narkomaan, kelle ta peagi maha jättis, kuna mees ei suutnud teda rahuldada. Tagantjärele leidis Charlene, et nende kooselu oleks paremini sujunud, kui mees oleks nõustunud tema plaaniga prostituut kampa võtta. Mees eelistas heroiini grupiseksile, kus tal oleks niikuinii olnud passiivne roll. Charlene’i teine mees ei olnud küll narkomaan, kuid ta hakkas kohe pärast pulmi oma vastsest abikaasast eemale hoidma. Juba mõne nädala pärast laskis mees jalga (abielu jäi küll lahutamata) ja hakkas elama teise naisega.
11. septembril 1977 tahtis Charlene Sacramentos ühes pokkeriklubis narkootikumi osta. Seal sai ta tuttavaks Gerald Gallegoga ja armus temasse esimesest silmapilgust. Kõigest nädal hiljem hakkasid nad koos elama ja üürisid Bluebir Lane’is väikese maja. Gallego aga armastas vaheldust – monogaamia käis talle närvidele. Charlene oli valmis tema huvi võõraste naiste vastu aktsepteerima tingimusel, et ta õhtuks koju tuleb. Ta ei protestinud ka siis, kui Gerald tõi ühel päeval koju mingi noore tüdruku. Gerald nautis seksi kahe naisega, kuid sai väga vihaseks, kui ta ühel pärastlõunal koju tulles tabas nood kaks omavahel armatsemas. Pikemalt mõtlemata viskas ta oma noore armukese aknast välja ja andis Charlene’ile korraliku keretäie. Edaspidi muutus vägivald nende segaste suhete peamiseks koostisosaks. Asjaolu, et ta oli avastanud Charlene’i biseksuaalsuse, pööras Gallego maailma pea peale. Isehakanud macho oli ühtäkki võimetu voodis midagi korda saatma. Ta muutus järjest vägivaldsemaks ja laskis igal võimalusel rusikad käiku. Kord murdis ta Charlene’ile näkku lüües sõrme, naine omakorda lõi tal nuiaga pea lõhki.
1978. aasta juulis otsustas Charlene Geraldile tema 33. sünnipäevaks väikese üllatuse teha ja kutsus mehe tütre Mary Elleni ja tema sõbranna enda poole ööbima. See öö kulmineerus orgiaga. Kõik kolm naist teenindasid Geraldit ja jäi mulje, et „värske liha” oli tema potentsi nagu nõiaväel taastanud. Pärast Mary Elleni lahkumist oli Gallego jälle impotentne. Siis tekkis Charlene’il mõte kasutada seksiorje, et meest seksuaalselt turgutada. Kaks kuud kulus neil selleks, et oma plaani lihvida. Charlene lõi end üles ja nägi välja nagu noor neiu. Nii pidi tal olema lihtsam saaki oma „papa” võrku meelitada. 1. septembril 1978 jäid teel Sacramento kaubanduskeskusse kadunuks 17-aastane Rhonda Scheffler ja tema 16-aastane sõbranna Kippi Vaught. Kaks päeva hiljem leiti nende vägivallatunnustega surnukehad 24 kilomeetri kaugusel asuvast Baxterist. Gallego oli mõlema tüdruku anaalselt vägistanud ja sundinud neid Charlene’ile suuseksi tegema. Pärast vägistamist seoti mõlemad ohvrid kinni, löödi tungrauaga surnuks ja tulistati neile veel läheda maa pealt pähe. Sadistlikust eksperimendist rahulduse saanud paar sõitis Renosse. 30. septembril astusid nad seaduslikku abiellu, tunnistajateks olid Charlene’i vanemad.
Jõudnud tagasi Sacramentosse, otsis Charlene’i isa Charles Williams oma tütrele töökoha lihapakkimisvabrikus. Gerald oli nimelt soovi avaldanud, et naine peab suutma end ise ära elatada.
24. juunil 1979 kadusid 14-aastane Brenda Judd ja 13-aastane Sandra Colley ühest Reno lõbustuspargist. Juhtides üüriautot läbi kõrbe, sai Charlene vihaseks, et Gerald oli alustanud vägistamist ilma temata. Ta juhtis auto teelt kõrvale ja haaras püstoli, et mees tappa. Abikaasade vahel puhkenud tulevahetuses riivas üks kuul Geraldi kätt. Seepeale palus ta naiselt relvarahu, öeldes enda õigustuseks, et lihtsalt ei suutnud kauem vastu pidada. Nüüd vaatas Gallego pealt, kuidas Charlene mõlemat tüdrukut ahistas, enne kui ta nad läheda maa pealt maha laskis.
Juddi ja Colley saatus selgus alles siis, kui Charlene 1982. aastal nende tapmise üles tunnistas. Läks veel 20 aastat, enne kui 20. novembril 1999 leidis üks farmer Reno lähedal Brenda Juddi ja Sandra Colley skeletid. Pärast teist topeltmõrva tegi Charlene ettepaneku võtta ette kaks värvilist tüdrukut, kuid Geraldit ei vaimustanud idee seksida mingite muust rassist plikadega. Kolm nädalat pärast teist topeltmõrva avastas Charlene, et ta on rase, ja teatas sellest rõõmsalt oma mehele. Raevunud Gallego käskis tal aborti teha, loomulikult naise enda kulul.
24. aprillil 1980 jäid ühes Sacramento kaubanduskeskuses kaduma teismelised Karen Chipman ja Stacey Redican. Nende maised jäänused leiti 27. juulil Lovelocki lähedal (Nevada). Abikaasad olid mõlemat tüdrukut koos ja eraldi vägistanud, enne kui nad oma ohvrid surnuks lõid.
Viis nädalat hiljem, 1. juunil sõitsid Charlene’i vanemad mõrvarite paariga koos Renosse, kus Gerald ja Charlene mingi imeliku pulmarituaali kordasid. Nüüd esines Gerald Gallego Steven Robert Feili nime all – tolle nime võttis ta varastatud politseitõendilt. Tal õnnestus selle nime all saada ka sünnitunnistuse ja juhiloa dublikaat. Kuigi Charlene’i vanematele tundus kogu see sõit kummaline, jätsid nad kõik kahtlused enda teada.
Charlene oli sel imelikul pulmapäeval kaheksandat nädalat rase. Seekord võttis Gerald asja rahulikult ja otsustas, et laps peab ilmale tulema. Päev pärast pulmi sõitsid Gerald ja Charlene Oregoni kalale.
8. juunil 1980 jäi Port Orfordis kadunuks neljandat kuud rase 21-aastane Linda Aguilar. 20. juunil teatasid sugulased Linda kadumisest politseisse ja kaks päeva hiljem leiti noore naise surnukeha Gold Beachist lõuna pool ühest madalast hauast. Gallegod olid ohvrit vägistanud, tal nailonnööriga käed ja jalad kinni sidunud ning tema pealuu purustanud. Lahkamisel leiti ohvri ninast ja suust liiva, mis näitas, et ta oli elusalt maetud.
Viimane mõrv ei pakkunud kummalegi täit rahuldust, võib-olla sellepärast, et nende saagiks langes ainult üks ohver. Abikaasade suhted pingestusid ning 12. ja 14. juulil kutsusid naabrid kahel korral politsei, et sõnasõjale ja kaklusele lõpp teha. Mõlemal korral väitis Charlene, et lärm tuli telerist märulifilmist, mingit konflikti mehega tal pole olnud.
17. juulil 1980 meelitasid Gallegod Lääne-Sacramentos ühe restorani parkimisplatsil oma autosse 34-aastase Virginia Mocheli, kes töötas kõrvalasuvas restoranis ettekandjana. Esimest korda võtsid Gerald ja Charlene ohvri oma koju kaasa ja toimetasid ta pimeduse varjus majja. Gerald ja Charlene vägistasid naise kohe anaalselt, peksid teda köiejupiga ja kuritarvitasid veel mitmel muul viisil, enne kui Gerald viis ta tagasi autosse, kus ta ohvri kägistas. Naise jäänused leiti 30. oktoobril California osariigis Clarksburgi lähedal.
Maniakkidest abielupaari kaks viimast ohvrit – 22-aastane Craig Miller ja 21-aastane Beth Sowers – kaotasid elu 2. novembril 1980. Kella poole kahe paiku öösel olid nad just lahkunud tudengite tantsuõhtult Sacramento lähedal, kui Charlene nad relvaga ähvardades furgooni sundis. Üks sõber üritas tagajärjetult mõrtsukaid jälitada ja tal õnnestus auto number üles kirjutada. Järgmisel päeval leiti Craig surnult Bassi järve äärest. Beth Sowersi surnukehale satuti alles 22. novembril. Neidu oli kolm korda tulistatud ja ta siis Palceri maakonnas maha maetud.
Uurijad jõudsid autot otsides peagi Charlene’i vanemateni, kes kinnitasid, et nende sõiduk kellegi Steven Feili kuritegudega küll seotud ei saa olla. Gallegod lahkusid ruttu linnast, kuid Charlene helistas juba mõne päeva pärast vanematele, et neilt raha paluda. Politsei oli aga juba valmis ja kui tuli teine telefonikõne, seekord Omahast, saadi kurjategijatele jälile. Neile korraldati varitsus ja 17. novembril, kui Gallegod helistasid Western Unioni pangast, võeti mõlemad vahi alla.
Mõrvaritest abielupaar vaikis 8 kuud. Charlene Gallego murdus 1981. aasta juulis, kui sai teada, et teda võib oodata surmanuhtlus. Ta otsustas oma naha päästa. 27. juulil tegi ta ettepaneku, et tunnistab mehe vastu Milleri ja Sowersi tapmise süüdistuses, kui ta kautsjoni vastu vabaks lastakse. Prokurör sellega ei nõustunud ja 1982. aasta märtsis pani Charlene ette, et aitab selgitada 10 mõrva asjaolusid, kui talle määratakse kergem karistus. Uurijad olid skeptilised, aga kui nad kuulsid naiselt selliseid üksikasju, mis lubasid järeldada, et ta räägib tõtt, siis jõuti hilissuvel prokuröriga kokkuleppele. Charlene pidid pääsema maksimaalse vanglakaristusega – 16 aastat ja 8 kuud – , kui ta oma mehe vastu tunnistab.
Gerald Gallego tunnistas üles veel 6 mõrva, kuid nendes talle süüdistust ei esitatud. Esimene kohtuistung, kus Gallegot süüdistati Milleri ja Sowersi tapmises, algas 15. novembril 1982 Martinezis California osariigis. Vandemeeste valimine kestis terve kuu ja Gallego esindas ennast kohtus ise. Kohtuprotsess kestis kuni 1983. aasta maini. Charlene’i omakasupüüdlikud tunnistused kandsid vilja. 22. juunil 1983 mõisteti tema mehele surmanuhtlus.
Süüdistatuna Chipmani ja Redicani tapmises toimetati Gerald Nevadasse, kus toimus teine kohtuprotsess. Sellega seoses korraldasid California elanikud pretsedenditu allkirjade kogumise. Ka saadi annetustena kokku 23 000 dollarit, et toetada süüdistuse esitamisega seotud kulusid. Gallego teine protsess algas 23. mail 1984. Järgmisel päeval andis tunnistusi tema naine. 7. juunil tunnistas vandekohus Gallego süüdi kahes inimröövis ja kahes mõrvas ning soovitas karistuseks surmanuhtlust. 17. juunil mõisteti Gallegole teine surmanuhtlus mürgisüsti läbi. Süüdimõistetu toimetati Carson City vanglasse hukkamist ootama.
Charlene jäeti Nevada vanglasse – tema isikliku julgeoleku pärast. Hea käitumise eest tuli 1991. aastal arutusele tema ennetähtaegne vabastamine tingimisi, kuid Charlene keeldus sellest, eelistades kogu karistusaja ära istuda, et mitte sattuda mõrvades ja inimröövides süüdistatuna California kohtu ette. Charlene vabastati vanglast 1997. aasta juulis.
Gerald pääses esialgu hukkamisest, sest 1997. aasta septembris nõudis apellatsioonikohus, et tema kohtuasi uuesti läbi vaadataks. Ja nagu see USA õigussüsteemis juba ammugi tavaks on, lükati surmamõistetu hukkamine aastast aastasse edasi. Gerald Gallego pääseski hukkamisest. 18. juulil 2002, päev pärast oma 56. sünnipäeva, suri ta vähki.
©Peter Hagen
