Mõrvaritest tandem Kenneth Bianchi ja Angelo Buono
Kogu lugu algas mõttevahetusest õllekannu taga: mis tunne see on, kui oled kellegi ära tapnud? Kaks meest, keda see küsimus huvitas, olid kasunõod Kenneth Bianchi ja Angelo Buono. Mõlemad kasutasid sageli prostituute, keda toodi Buono majja California osariigis Glendale’is. Nendest olidki määratud saama Hillside’i kägistajate nime all tuntuks saanud roimaripaari ohvrid.
Kenneth Alessio Bianchi sündis 1951. aasta mais New Yorgi osariigis Rochesteris. Tema ema oli prostituut. Ema loobus imikust ja Kennethi kasvatasid üles kasuvanemad. 12-aastasena hakkas Kennethi õppeedukus langema. Nii koolis kui kodus tabasid teda sageli ägedad raevuhood. 18-aastaselt ta abiellus, kuid peagi lahutas. Kaks aastat hiljem kirjutas Kenneth ühele sõbrannale kirja, milles väitis, et ta on ühe kohaliku mehe tapnud. Tüdruk võttis seda teadet kui Kennethi väljamõeldist, et ennast machona näidata.
1973. aasta paiku oli mees kindel, et politsei kahtlustab teda Rochesteris toime pandud jõhkras nn alfabeedi mõrvaseerias. Sellegipoolest kulus veel tervelt kuus aastat, enne kui uurijatele silma hakkas, et Bianchi auto sarnanes autoga, mida nähti nn alfabeedi mõrvapaikade läheduses. 1976. aasta jaanuaris sõitis Bianchi Los Angelesse, et asuda elama kasunõo Angelo Buono juurde.
5. oktoobril 1934 Rochesteris sündinud Buono oli 5-aastane, kui ta lahutatud ema hakkas tööd otsides sageli elukohta vahetama. 14-aastaselt hakkas Buono autosid varastama ja vaimustus anaalseksist. 1950. aastal mõisteti ta süüdi autovarguses, kuid põgenes California noorteameti eest ja tabati uuesti järgmise aasta detsembris. Noore mehena oli tema ebajumal süüdi mõistetud seksuaalkurjategija Caryl Chessman, hiljem püüdis ta nn Punase Laterna Vägistaja käekirja matkida, et oma ohvritele ligi pääseda. Vahepeal sigitas ta aga mitu last ja vägistas nii oma abikaasasid kui ka sõbrannasid. Hoolimata oma vägivaldsest loomusest ja ahvitaolisest välimusest tõmbas Buono naisi lausa magnetina ligi ja avaldas Kennethile vapustavat muljet oma „haaremiga”, samuti sellega, kuidas ta prostituute neid vägistades ja piinates orjastada suutis.
1977. aastal õnnestus Buono kahel lemmikprostituudil maniaki küüsist pääseda. Bianchi kinnitas hiljem, et nende kadumine vallandas tema ja Buono hirmuteod Los Angeleses. Ajavahemikul 6. oktoobrist 17. veebruarini 1978 leiti Los Angelese ümbruse mäenõlvadelt 10 alasti neiu laipa. Kõik nad olid vägistatud ja spermajälgede järgi oli politseile selge, et kurjategijaid oli olnud kaks. Selle teadmise hoidsid nad aga endale ega vaielnud vastu, kui rahvas hakkas rääkima Hillside’i kägistajatest (Hillside Stranglers).
Mõrtsukate käekirjale väga iseloomulik oli esimese ohvri, mustanahalise 19-aastase ettekandjast prostituudi Yolanda Washingtoni tapmine 17. oktoobril 1977. Neiu surnukeha leiti järgmisel päeval Universal City lähedalt. Groteskselt siivutusse asendisse paigutatud surnukeha oli hoolikalt puhtaks pestud kõikidest kuriteojälgedest, välja arvatud nööride jäljed, mis olid õnnetut tema viimastel piinarikastel eluminutitel kammitsenud.
Kaks nädalat hiljem, 31. oktoobril leiti 15-aastane õbluke Judith Miller surnuna La Crescentas lillepeenralt. Tema kaelal, kätel ja jalgadel olid nöörijäljed ning enne kägistamist oli teda julmalt vägistatud.
Mõne aja pärast, kui oli leitud veel mitu laipa, sai mõrtsukate käekiri selgeks. Enamik tapetuid olid prostituudid. Nende kätel ja jalgadel olid sidumisnööride jäljed. Nad olid alasti võetud, vägistatud (mõnikord ka anaalselt), siis hoolikalt puhtaks pestud, et mitte jälgi jätta, ja viimaks visatud laip mõne tee äärde, kus oli kindel, et see varem või hiljem leitakse.
Sageli olid surnukehad pandud rõvedatesse poosidesse. Eriti ajas uurijaid raevu see, et paljud laibad leiti politseijaoskondade lähedalt. Roimarid justkui irvitanuks korravalvurite üle. Bianchi muuseas oli avaldanud isegi soovi Los Angelese politseisse tööle minna. Vähe sellest, ta oli teinud kaasa mitu patrullsõitu, et mõrtsukaid leida.
5. novembril röövisid maniakid 21-aastase Hollywoodist pärit ettekandja Elissa Kastini, kelle nad vägistasid ja tapsid. Neiu laip leiti järgmisel päeval ühelt maanteenõlvalt Glendale’is. 8. novembril röövisid sõbrad auahne näitleja ja modelli Jane Kingi, vägistasid ta ja kägistasid seejärel surnuks. Tema laip leiti alles 22. novembril Golden State’i kiirtee mahasõidult.
Kurjategijad püüdsid oma ohvreid Buono autoga Los Angelest mööda ringi sõites. Nad kasutasid valesid numbrimärke ja esitlesid ennast tüdrukutele erariides politseinikena. “Märgistamata politseisõidukisse” käsutatud ohvrid sõidutati Buono majja, kus neid elajalikult piinati. Kui mõlemad olid oma seksuaalsed vajadused rahuldanud, neiu kägistati. Jõhkardid kasutasid ka teisi tapmisviise, sealhulgas mürgisüsti, kuid loobusid neist peagi.
20. novembril 1977 tapsid Bianchi ja Buono kolm noort neidu. Üks ohvritest oli vaid 12-aastane Dolores Cepeda, kelle laip leiti Elysia pargist koos 14-aastase Sonja Johnsoni omaga. 20-aastane Kristina Weckler leiti samal ööl Highlandi pargist mäenõlvalt.
Pärast seda mõrvad lühikeseks ajaks lakkasid. 29. novembril leiti Glendale’i küngastelt 18-aastase üliõpilase Laren Wagneri surnukeha. Selleks ajaks olid uurijad tunnistajate seletustele ja spermaproovidele tuginedes jõudnud veendumusele, et neil tuleb otsida kahte mõrvarit. Üks tunnistajaid oli filminäitleja Peter Lorre’i tütar, kellel oli õnnestunud julmurite käest pääseda. Tema rääkis, et ründajateks oli kaks meest.
detsembril vastas prostituut Kimberly Martin oma elu viimasele telefonikõnele. Järgmisel hommikul leiti tema alasti laip Echo pargist.
9. veebruaril 1978 leiti ühe auto pagasiruumist Cindy Hudspethi alasti surnukeha. Politsei arvas, et nüüd viimaks õnnestub asjas mingi läbimurre saavutada. Kuid laip oli ülima hoolikusega puhtaks pestud ja vaatamata avalikkuse meelepahatormile ei suutnud politsei jõhkra duo tabamisele sugugi lähemale jõuda. Siis tapmised lõppesid, vähemalt Californias.
Politsei oli hämmingus, kuid asja põhjus oli proosaline: Bianchil sai Buono majas valitsevast räpasusest kõrini ja ta otsustas tegevuspaika vahetada. Ta lahkus nõo juurest ja kolis Washingtoni osariiki Bellinghami, kus asus tööle turvamehena, esitades ühtlasi avalduse politseisse tööle asumiseks. Los Angeleses saadeti spetsiaalselt Hillside’i kägistajate tabamiseks loodud uurijategrupp viimaks laiali.
11. jaanuaril 1979 leiti Bellinghamis ühe auto pagasiruumist Diana Wilderi ja Karen Mandici laibad. Mõlemat oli nähtud viimati siis, kui nad olid asunud teele, et otsida tööd majaabilisena. Hiljem selgus, et Bianchi oli teinud mõlemale neiule ettepaneku hakata valvama luksusvillat, mille signalisatsioon oli rikkis. Üks tüdrukutest oli aga jõudnud sellest tööpakkumisest oma sõbrale rääkida. Tänu sellele jõuti lõpuks ometi ühele mõrvaritest jälile. Bianchi võeti viivitamatult kinni. Tema maja läbiotsimisel leiti sealt esemeid, mis ta oli varastanud kohtadest, mida ta oli valvanud. Ühe ohvri juurest oli leitud häbemekarv. Ekspertiis kinnitas, et see oli Bianchi oma. Ka leiti tema korterist ühe ohvri juuksekarv. Pärast seda, kui politsei selgitas välja, et Bianchi oli hiljuti Californiast Washingtoni kolinud, tuli ilmsiks hulk asjaolusid, mis viitasid tema osalemisele Los Angelese mõrvaseerias.
Nüüd hakkas Bianchi uurijaid lollitama. Ta püüdis jätta psühhiaatritele muljet, et tal on lõhestunud isiksus: et ta on Jekyll ja Hyde, kes tapab enesekontrolli kaotanult inimesi. Ta lihtsalt läheb vahetevahel peast segi. Kui Bianchi toimetati hüpnotiseerija juurde, teeskles mees isegi hüpnoosi jäämist ja esines seal oma “teise minana”. Ta oli, muide, õppinud psühhiaatriat ja valmistunud pikalt ennast just niimoodi kaitsma, kui ta kunagi tabatama peaks.
Bianchil õnnestuski panna kuus Washingtoni osariigi psühhiaatrit uskuma, et ta on vaimuhaige. See päästis ta surmanuhtlusest kahe mõrva eest. Ta leppis süüdistajaga kokku, et tunnistab ennast süüdi ja vastutasuks määratakse talle mitte surmanuhtlus, vaid eluaegne vangistus. Ka lubas ta, et kui ta Los Angelesse toimetatakse, aitab ta risti naelutada oma kuriteokaaslase Buono.
Los Angeleses selgus aga, et Bianchi vaimuhaigeks tunnistamine kuue Washingtoni osariigi psühhiaatriaeksperdi poolt takistas tema esinemist tunnistajana kohtuprotsessis Buono vastu. Viimase süüdimõistmine võttis aega kaks aastat ja selleks tuli üle kuulata üle 400 tunnistaja. Üks tähtsamaid tunnistajaid oli juba mainitud 27-aastane Catherine Lorre. Ta tundis Bianchi ja Buono ära kui mehed, kes olid ta Hollywoodis tänaval peatanud, esitledes ennast politseinikena. Catherine oli näidanud neile oma isikutunnistust ja fotot, millel ta oli lapsena koos oma kuulsa isaga. See foto päästis ta elu. Hiljem selgus, et mõrtsukad olid otsustanud Catherine’i rahule jätta, kartes, et kuulsuse tütre tapmine paneks politsei vägistajaid ülimalt agaralt taga otsima.
Eeluurimisvanglas viibiv Bianchi püüdis ennast paaniliselt päästa. 1980. aasta juunis sai ta kirja kelleltki Veronica Comptonilt, 23-aastasaelt luuletajalt, dramaturgilt ja auahnelt näitlejannalt, kes palus Bianchil avaldada arvamust oma uue teatritüki kohta, mille peategelaseks oli naistetapja. Kirjavahetus kurjategijaga tiivustas Veronica fantaasiat. Ta vaimustus mõrvadest, tükeldamisest ja nekrofiiliast. Bianchi sai austajanna imetlusest hoogu juurde ja tegi talle üsna omapärase ettepaneku, kuidas Veronica saaks teda päästa. Pikemalt mõtlemata jäi noor naine nõusse. Veronica oli valmis sõitma Bellinghami, kägistama seal suvalise naise ja jätma maha Bianchi sperma jälgi, et panna politseid uskuma, nagu oleks tegelik mõrvar ikka veel vabaduses.
16. septembril 1980 külastas Compton vanglas Bianchit ja sai talt kingituseks raamatu, mille sisse oli peidetud kummikinnas vangi spermaga. Compton lendas lennukiga Bellinghami ja üritas sobivat ohvrit leida, kuid mõrvakatse nurjus. 3. oktoobril arreteeriti Compton Californias ja 1981. aastal mõisteti talle vanglakaristus „vabanemise võimaluseta vähemalt 1994. aastani”.
9. jaanuaril 1984 mõisteti Angelo Buono eluks ajaks vangi. Vaatamata mehe mitmesugustele trikkidele saadeti Kenneth Bianchi tagasi Washingtoni osariiki oma karistust kandma. Kohtunik Ronald George lõpetas 1981. aasta novembrist 1983. aasta novembrini kestnud kohtupidamise järgmiste sõnadega: „Ma olen kindel, härra Buono ja härra Bianchi, et teile pakub suurt rahuldust oma ohvrite piinamise ja tapmise ikka ja jälle meenutamine. Ma ei usu, et te oleksite võimelised tundma mingit kahetsust.”
Buono tunnistati süüdi üheksas mõrvas – kummalisel kombel aga mitte Yolanda Washingtoni tapmises – ja talle mõisteti üheksa eluaegset vanglakaristust ilma õiguseta amnestiale. Bianchi hakkas karistust Washingtoni osariigi ühes vanglas kandma kahte (teistel andmetel viit) eluaegset vanglakaristust Bellinghami topeltmõrva eest. Angelo Bueono suri 21. septembril 2002.
©Peter Hagen
