Jaht Jaapani allveelaeva I-52 kullale

10. märtsil 1944 väljus Jaapani allveelaev I-52 kapten Uno Kameo juhtimisel Kure sadamast Sasebo kaudu Singapuri. Laeva pardal oli 9,8 t molübdeeni, 11 t volframit, 146 kullakangi kogukaaluga 2,2 t pakituna 49 metallkonteinerisse, 3 t oopiumi ja 54 kg kofeiini.

Kuld oli määratud tasuks saksa optilise tehnoloogia eest. Laevas viibis reisijatena ka 14 jaapani tehnikut, kes pidid hakkama Saksamaal õppima käsitlema õhutõrjekahureid ja torpeedokaatrite mootoreid.
C-3 tüüpi I-52 oli loodud spetsiaalselt transpordi-allveelaevaks. Sellised laevad olid sõna otseses mõttes siduvateks lülideks Teljeriikide vahel, mille abil sooritati intensiivselt strateegiliste materjalide ja uusima tehnoloogia vahetust. Sõja haripunktis hakati Saksamaal üha rohkem tundma mõningate tööstuslike toorainete puudust, 1943. aastal aga oli olukord peaaegu katastroofiline. Jaapan vajas saksa spetsialistide uusimat tehnoloogiat nagu õhku. Tänu kaubaallveelaevadele õnnestus sisse seada vastastikku kasulik Atlandi-ülene „tehing“. Vastutasuks saksa know how’le saatsid jaapanlased liitlastele toorainet – eelkõige kautšukit ja metalle.
Singapuris võttis I-52 peale 120 t tinakange, 59,8 t toorkautšukit pallides, 3,3 t hiniini ja jätkas reisi India ookeanilt Atlandile.
On spekuleeritud selle üle, mida oleks I-52 Jaapanisse tagasi pöördudes Saksamaalt vastukaubana kaasa võtnud. Sakslased oleksid andnud jaapanlastele teatud koguse töödeldud uraanoksiidi nn „räpase pommi“ jaoks, mille jaapanlased kavatsesid sõjas USA vastu välja arendada. Sellest ei oleks muidugi piisanud tuumapommi valmistamiseks, kuid tuumareaktoris oleks suudetud toota mürgiseid ja radioaktiivseid laguprodukte. Lorienti allveelaevadebaasis oleks I-52 varustatud õhusnorkeliga, mis oleks laeval võimaldanud ohutult periskoobisügavusel sõita. Ka olevat sakslased soovinud Jaapanisse toimetada 35–40 tonni (!) salajasi dokumente ja tehnilisi joonistusi. Lisaks veel Focke-Wulf Fw 190D jaoks loodud uue Junkers Jumbo 213 lennukimootori, mõned akustilised T-5-tüüpi torpeedod, radariseadmeid, vaakumtorusid, kuullaagreid, pommituslennukite sihtimisseadmeid, kemikaale, legeeritud terast ja optilist klaasi.
6. juunil 1944 saatis Jaapani mereväeatašee Berliinis, kontradmiral Kojima Hideo allveelaevale raadiogrammi, et liitlased on Normandias maabunud ning laeva lõpp-peatust Lorientis Prantsusmaa rannikul ei saa enam kasutada. I-52-l soovitati suunduda Norrasse. Samas anti laevale ülesandeks kohtuda Atlandil 22. juunil 1944 kell 21.15 (GMT) Saksa allveelaevaga koordinaatidel 15° põhjalaiust 40° läänepikkust. I-52 teatas oma asukohaks 35° põhjalaiust 23° läänepikkust. See oli viga, sest USA salateenistused püüdsid mõlemad raadiogrammid kinni ja dešifreerisid need. Ka ei teadnud jaapanlased, et I-52 liikumist oli täpselt jälgitud Singapurist alates.
22. juuni öösel 1944, umbes 850 miili kaugusel Roheneemesaartest kohtusid I-52 ja Saksa IXC/40 tüüpi allveelaev U-530, mille komandöriks oli kaptenleitnant Kurt Lange. U-530 tankis I-52-le kütust, mõned radariseadmed ja Enigma kodeerimismasina. Jaapani laeva pardale asusid kaks radarispetsialisti ja saksa sideohvitser, kes pidi I-52 juhatama läbi Biskaia lahe.
Seejärel alustas U-530 kohe sukeldumist. On arusaamatu, miks jaapanlased ei järginud saksa kolleegide eeskuju – tohutu suure Jaapani allveelaeva kere kõrgus muretult rahuliku ookeani kerge lainetuse kohal. See oli saatuslik viga.
Ameeriklased teadsid sellest salaoperatsioonist absoluutselt kõike, kuni viimaste üksikasjadeni. Jaapani saadikut Berliinis Hiroshi Oshimat peeti Hitleri usaldusmeheks ning ta oli pühendatud füüreri plaanidesse. Jaapani saatkonna töötajad andsid informatsiooni raadio kaudu edasi Jaapani välisministeeriumi Tokyos, liitlaste luure aga püüdis nende šifreeritud teadaanded kinni. Liitlaste eriteenistused suutsid vastase koodid dešifreerida ning Washingtoni juhtkond teadis varakult Jaapani ja Saksa allveelaeva kohtumisest Atlandi ookeanis.
Samal ajal valmistusid liitlased I-52 ründamiseks.
Varsti peale I-52 lahkumist Kure sadamast väljus kohtumiseks I-52-ga Norfolkist (Virginia osariik) operatiiv-taktikaline grupp 22.2, mille hulgas oli ka saatelennukikandja „Boodge“. Käsk, mille komandör enne merele minekut sai, oli enam kui lühike: „I-52 tabada ja hävitada“.
Kuna jaapanlastel oldi I-52 retkele andnud koodnimetuseks „Operatsioon „Tõusev päike““, siis ristisid liitlased selle vigurdamata „Jahiks „Tõusvale päikesele“.
Nagu eespool öeldud, oli kahe allveelaeva kohtumispaik kokku lepitud rannikust kaugemal, et vastase lennukid ei ulataks neid ründama. Ameerika abilennukikandja „Boodge“ saabus sellesse Atlandi piirkonda kaks päeva varem ning jäi oma ohvrit ootama. Allveelaevade kohtumispaiga kohal patrullisid neli lennukikandjalt startinud lennukit, mis avastasid radarite abil I-52 ning heitsid langevarjudega valgusrakette ja viskasid alla hüdrolokaatoriga poi. Jaapanlased püüdsid jälitajate eest põgeneda, kuid ujuvsonar fikseeris sõukruvide müra ning andis signaalid edasi lennukitele. Nendes signaalides orienteeruv piloot laskis torpeedo täpselt sihtmärgi pihta. Uus tehnika ei vedanud ameeriklasi alt. Järgmisel päeval märkis kütuseõli laik vee pinnal allveelaeva hukkumise paika. Ameerika kalurid õngitsesid merest välja enam kui 1350 kg kautšukit.
Avastamata jäänud U-530 pääses terve nahaga. Hiljem selgus huvitav eksitus: sõukruvide müra pärines hoopiski allveelaevalt U-530, mis asus I-52 ründamise ajal peaaegu 32 km kaugusel.
30. augustil 1944 tunnistas Saksa Kiregsmarine, et I-52 on koos meeskonnaga uppunud 25. juulil 1944. Jaapani keiserlik merevägi tunnistas I-52 kaotust 2. augustil 1944 ja kustutas ta 10. detsembril 1944 oma allveelaevade nimekirjast.
1990. aastal, kui paljud sõjaaja salastatud dokumendid avalikustati, otsis Paul Tidwell Washingtoni Teise Maailmasõja arhiivist välja dokumendid allveelaeva I-52 kohta: luure teated, väljavõtted laevapäevikutest, ja raadioluure dešifreeritud tekstid.
Tidwell sai enda käsutusse luureohvitseri märkmed, millest selgus, et I-52 pardal oli ka kaks tonni kulda.
1994. aasta lõpus alustati päästeoperatsiooni „Orca“, et teha kindlaks I-52 hukkumispaik ja üritada hinnalist kullalasti välja tuua.

1995. aasta aprillis rentis Tidwell allveelaeva otsinguteks Vene uurimislaeva „Akadeemik Keldõš“. Radarseadmed „kompasid“ 5000 meetri sügavusel läbi suure põhja ala. Esimesed tulemused tegid „kullaotsijad“ kohmetuks: seal ei olnud midagi, mis oleks sarnanenud allveelaeva kerele. Kuid arvutianalüüs näitas ootamatult I-52 asukoha 8,6 miili kaugusel otsingu piirkonnast 5200 m sügavusel. Tidwell käskis selles paigas põhja läbi otsida ning äkki haaras videokaamera läbipaistmatust pimedusest osa hiiglasliku laeva ahtrist. Ahtri konstruktsiooni järgi tegid spetsialistid kindlaks, et see on otsitav Jaapani allveelaev. Laeva torn oli korras ja selle ehitusnumber veel selgesti loetav. Laeva vöör oli purunenud, arvatavasti põrkel vastu merepõhja. Otse torni taga on keres auk, mille on ilmselt põhjustanud torpeedoplahvatus. Ahter oli terveks jäänud ja ei olnud isegi põhjasetetega kaetud. Ahtri konstruktsiooni järgi identifitseeriti allveelaev ilma igasuguse kahtlusteta I-52-ks. Rusud olid laiali paiskunud küllaltki suurel alal.
Edust tiivustunud Tidwell hakkas valmistuma I-52 hinnalise laadungi üles tõstmiseks.
Sellise keerulise operatsiooni sooritamiseks oli vaja saada vene teadusliku uurimise laeva „Akadeemik Mstislav Keldõš“ abi. See unikaalne laev oli varustatud suurtel sügavustel töötamiseks ja suuregabariidiliste esemete üles tõstmiseks, töötas edukalt „Titanicu“ hukkumiskohal. „Akadeemik Keldõši“ oli väga kallis rentida ja investorite otsimiseks kulus kolm aastat.
3. novembril 1998 väljus teadusliku uurimise laev „Akadeemik Mstislav Keldõš“ kahe süvavee-aparaadiga ,,Mir-1“ ja „Mir-2“ Kanaari saartelt La Palmase sadamast. Nende aparaatide seadmed ei lubanud uurida allveelaeva seestpoolt, kuid Tidwell arvas, et kullakangid lamavad plahvatuses lõhki rebitud laeva ümber põhjas. Jaapani valitsus avaldas protesti ja teatas, et I-52 hukkumispaik on kuulutatud merehauaks. Pärast pikka nägelemist sai Tidwell lõpuks Jaapani valitsuselt loa vraki uurimist jätkata.
Kui „Keldõš“ saabus I-52 oletatavasse hukkumipaiks, lasti tema pardalt 5000 meetri sügavusse mõlemad „Mirid“. Neli tundi peale sukeldumise algust vaatasid Tidwell ja tema abilised merepõhjas kummaliselt kuhjnud metallist rususid ja kaste. Allveelaeva I-52 inventari loetelus oli märgitud 146 kullakangi metallist kastides (2020. aastal oleks selle kullakoguse väärtuseks olnud 109 000 miljonit dollarit).
Robot-manipulaatorite abil õnnestus üks kast pinnale tõsta. Suureks pettumuseks selgus, et kastis oli oopium. Pettunud mehed viskasid kasti üle parda. Kogu kulukas kullajaht oli tühja läinud. Tidwelli meeskonna liikmed nurisesid, kuid tööd ei jätnud ning kammisid kohusetundlikult läbi suure osa laeva ümbrusest. Kõik tahtsid kullakange leida, kuid kulla asemel tõid seikluste otsijad kord korra järel põhjast välja vaid tina. Iga „Miri“ sukeldumine läks investoritele maksma 25 000 dollarit ning need hakkasid kannatust kaotama.
Lõpuks jõudis Tidwelli meeskond metallikamakate kihini laeva põhja all. Kamakad kukkusid välja sellest kaubasektsioonist, mis oli ehitatud laeva sees ruumi kokkuhoiu mõttes korpuse välimisele küljele. Vee all nägid need korrapärased metallist kangid välja paljulubavalt: need helkisid ahvatlevalt mati helgiga… Kuid pinnal selgus, et see oli ainult tina. Tinakangide suurest sügavusest ülestõstmisel ei olnud mingit mõtet – kulutused oleksid tulust suuremad.
1-52 korpusesse tungida ei olnud mingit võimalust. Ekspeditsioon lõppes täieliku krahhiga ning tekitas osavõtjatele ainult pettumust ja võlgu.
Kuid „kullaotsija“ ei andnud järele – ta sai aru, et jaht kullakangidele ei ole veel lõppenud. Paul Tidwell on kindel, et kaks tonni kulda ootab pimedates ookeanisügavustes, ühes allveelaeva 1-52 sisemises kaubasektsioonis oma tundi.

©Peter Hagen

Jaapani allveelaeva I-52 tähtsamad tehnilised andmed

Veeväljasurve: 2095 t, vee all 3644 t
Pikkus: 108,5 m
Läbimõõt: 9,3 m
Kaks diiselmootorit 3500 kW ja kaks elektrimootorit (890 kW)
Kiirus veepinnal: 17,7 s ja vee all 6,5 s
Sukeldumissügavus katsetamisel: 100 m
Meeskond: 94 ohvitseri ja madrust ning 18 tsiviilisikut reisijatena
Relvastus: 6×53 cm torpeedotoru, 2 laevakahurit, 2 õhutõrjekahurit
Last: 300 t

NB! Loe ka:
Allveelaev – nähtamatu vaenlane
Ränk elu Saksa allveelaevas
„Thetis“ – kaks korda uppunud allveelaev
Märjast hauast pääsenud
USA aatomiallveelaeva „Thresher” viimane sukeldumine (1963)
Vene aatomiallveelaeva K-141 „Kursk” hukkumine (2000)