USA aatomiallveelaeva „Thresher” viimane sukeldumine (1963)

1958. aastal alustati USA-s allveelaevade hävitamiseks mõeldud aatomiallveelaevade ehitamist. 9. juulil 1960 lasti Portsmouthis (Virginia osariik) vette esimene selle klassi allveelaev SSN 593 Thresher. Allveelaev oli kaetud helineelava kihiga, mis pidi raskendama Thresheri avastamist vaenlase poolt. Paraku ei andnud helineelav kiht mingit efekti, sest allveelaeva jõuseadmed tegid nii suurt müra, et Thresherit võis avastada suurte kauguste tagant üsna primitiivsete hüdrolokaatoritega.

Thresheri vööris asuv täiustatud sonar pidi aitama avastada vaenlase allveelaevu, mis oleks siis hävitatud allveetõrjeraketiga Subroc. Rakett pidi startima vee all, lendama õhus rakettmootoriga, sukelduma sihtmärgi lähedal uuesti vette ning suunduma torpeedona vaenlase allveelaeva suunas.
3. augustil 1961 anti Thresher ametlikult mereväele üle. Allveelaeva komandöriks sai 39-aastane korvetikapten John W. Harvey.
Thresheri põhiandmed olid järgmised: pikkus 85 m; laius 9,6 m; süvis 8,6 m; veeväljasurve vee peal 3750 t, vee all 4300 t; kiirus vee pinnal 20 s, vee all 30 s.

9. aprillil 1963 väljus Thresher koos saate- ja julgestuslaevaga Skylark Portsmouthi sadamast, et viia avamerel läbi proovisukeldumine. Allveelaeva pardal oli 112 meeskonnaliiget ning 17 spetsialisti. Peagi jõuti proovisukeldumiseks ettenähtud piirkonda Codi neemest idas (umbes 200 miili kaugusel Ameerika rannikust), kus keskmine sügavus oli 2600 meetrit. 10. aprilli varahommikul alustas Thresher sukeldumist. Saatelaevaga peeti raadio teel ühendust. Kell 6.35 saavutas Thresher periskoobisügavuse. Kell 7.52 teatati allveelaevalt, et on jõutud 120 meetri sügavusele. Kell 8.09 oli laev 200 m sügavusel. Kell 8.35 saabus uus teade: „Oleme 100 meetrit sügavamal kui kästud.” (Laev oli siis 300 m sügavusel) Kõik kulges plaanipäraselt. Kell 8.53 jõudis Thresher ligi 400 m sügavusele.
Kuid kell 9.12 teatas Thresher: „Meil on mõningaid raskusi.” Minut hiljem võttis vanemleitnant Watson Skylarki pardal vastu napi sõnumi: „Ujuvus positiivne, püüame ballastitankidesse õhku puhuda.” („[We are] experiencing minor difficulty, have positive up-angle, attempting to blow.”) Tähendab, allveelaev valmistus pinnaletõusuks? Kas oli midagi juhtunud? Paraku jäid kõik Skylarki järelepärimised vastuseta. Minutid tundusid igavikuna. Kell 9.17 on jälle kellegi häält kuulda. Watson kuulab pingsalt, kuid tabab vaid arusaamatuid lausekatkeid. Selgub, et Thresher on ületanud ohutu sukeldumissügavuse piiri. Segane lausekatkend „exceeding test depth...”   (Kuigi ei ole kindel, et just nii öeldigi) seguneb äkki kohutava mürina ja raginaga. Seejärel saabub vaikus… Thresher purunes kell 09.18:24 732 m (uuematel andmetel 730 m), sügavusel ja see kestis kõigest 0,1 sekundit. Allveelaeva rusud vajusid 2500 m sügavusele merepõhja.
Sama päeva õhtul märgatakse helikopteritelt sukeldumispaigas kahte suurt õlilaiku. Hiljem leiti merest osaliselt söestunud plastiku- ja korgitükke, päästevestide jäänuseid ning kollaseid kindaid, mida kandsid reaktorit teenindanud meeskonnaliikmed. Õnnetuspaika saadeti sõja- ja spetsiaallaevad. Hävitaja Hazelwoodi pardal saabusid Woods Hole’i Okeanograafia Instituudi spetsialistid koos spetsiaalse otsimisseadmega. Merepõhi otsiti süstemaatiliselt läbi, kuid peale ühe hapnikuballooni ei leitud midagi.

Kuna Thresheri vraki otsimine ei andnud mingeid tulemusi, otsustati kasutusele võtta batüskaaf Trieste, mille omal ajal konstrueeris Šveitsi professor Piccard ja mille hiljem Office of Naval Research omandas.
1963. aasta juuni lõpus sukeldus Trieste õnnetuspaigas mitu korda, kuid Thresheri vrakki ei leitud. Allveelaeva rusudele satuti alles 29. augustil 1963. Korvetikapten Keach ja tema saatja Mackenzie nägid läbi Trieste paksude illuminaatorite Thresheri rususid ja tegid sellest ülesvõtteid. Vraki ümbrus oli rusudega üle külvatud. Meestel õnnestus batüskaafi mehaanilise käe abil merepõhjast üles tõsta ja välja tuua lõhkenud ja väändunud messingtoru, millel hiljem leiti sissegraveeritud number Thresher: 593.
Oletatakse, et just selle õnnetu toru purunemise tagajärel tungis merevesi laeva, põhjustas elektrisüsteemides lühise ja laeva hukkumise. Tõenäoliselt moodustus suure rõhu all olnud veest allveelaeva sisse udu, mis omakorda võis põhjustada elektripaneelis lühise ja käivitada sündmuste ahela, mis lülitas välja tuumateaktori toite. Suures sügavuses (Thresher oli hetkel kui probleem tekkis tõenäoliselt 400 m sügavusel) pole aga suure veesurve tõttu ballastveest vabanemimine enam võimalik. Kuna laev oli liiga sügaval, et täita tavalised ballasttankid õhuga ja tõusta ujuvuse abil, oli vaja, et kuum reaktor paneks sõukruvid pöörlema ja tõukaks laeva veepinnale. Selle asemel jäi Threser ilmselt seisma ning triivis diferentsiga ahtrisse taha- ja allapoole. Saatelaeval kuuldi vee alt sõnu „sukeldumissügavuse piir” ja seejärel implosioonist tingitud plahvatust.
Aatomiallveelaeva Thresher hukk vapustas sügavalt Ameerika avalikkust. Tõsi, õnnetusi sõjalaevadega oli varemgi juhtunud, kuid Thresheri uppumine oli ohvriterikkaim katastroof USA allveelaevanduse ajaloos.
Katastroofi põhjuste väljaselgitamiseks loodi uurimiskomisjon, kelle käsutuses oli aga väga vähe materjali, mille alusel saanuks välja selgitada allveelaeva hukkumise tegelikku põhjust. Eksperdid oletasid, et Thresher võis uppuda lekke tõttu reaktorit mereveega jahutavas süsteemis. Kuid keegi ei suutnud tõestada, et lekk ühes torustikus oleks võinud sellise katastroofiga lõppeda. Ühes viimases raadioteates oli öeldud, et üritatakse ballastitankidest vett välja puhuda. See tähendas seda, et olukord pidi olema ülimalt kriitiline, sest tavaliselt tõuseb allveelaev pinnale rõhttüüride abil ning hakkab ballastitanke veest tühjendama alles teatud optimaalsel sügavusel.
Kuid oli veel üks põhjus, mis võis katastroofini viia. 5. juunil 1962 põrkas Thresher kokku puksiiriga, mille tagajärjel tekkis allveelaeva sisekeresse (survekorpusesse) peaaegu meetripikkune pragu. Pärast seda avariid viibis Thresher tervelt üheksa kuud dokis, kus laeva sisekeresse keevitati mitu avaust, et nende kaudu toimetada laeva uusi lisaseadmeid. Hiljem keevitati kõik need avaused loomulikult uuesti kinni, kuid selle tagajärjel võis nõrgeneda üksikute keresektsioonide survetugevus.

Thresheri hukkumise põhjuste kohta tehtud oletustest näib kõige usutavam olevat siiski see, et allveelaeva rõhttüür ütles üles, sest juba esimeste proovisõitude ajal ilmnes, et suure kiirusega sukeldudes kuuletus Thresher väga raskesti rõhttüürile.
Muide Thresheri katastroofis ei ole midagi ebatavalist. USA esimesel aatomiallveelaeval Nautilus avastati esimese remondi käigus 159 defekti! Teise maailmasõja ajal aga hukkus rohkem kui 50 allveelaeva mitte lahingutegevuse, vaid tehniliste rikete tagajärjel. Süvasukelaparaat Trieste ei leidnud kahjuks üles Thresheri reaktorit ega kaitsekesta ega ka kaaardistanud rusuvälja.

Huvitav teada!
Ekspertuuringust selgus, et allveelaeva Thresheri kere suruti kokku u 730 meetri sügavusel. Helisalvestiste analüüsid näitavad, et implosioon ja allveelaeva täielik hävimine toimus u 100 millisekundi jooksul.

Õnnetused allveelaevadega
Pärast esimese Ameerika aatomiallveelaeva Nautilus vettelaskmist 1954. aastal on teada üheksa rasket avariid (aatomi)allveelaevadega.

27. mai 1968: USA aatomiallveelaev Scorpion (3075 t) upub Atlandi ookeanis pärast seda, kui on tagasi pöördunud Vahemerel toimunud manöövrilt. Hukkub 99 meremeest.
8. märts 1968: 5500-tonnise veeväljasurvega Nõukogude aatomiallveelaev K-129 upub pärast plahvatust 750 miili kaugusel Hawaiist loodes. 1974. aastal tõstetakse CIA ülesandel mõned vrakiosad üles.
15. mai 1969: Veel mitte lõplikult valmisehitatud USA aatomiallveelaev Guitaro (4640 t) vajub Vallejo sadamas (California) kai ääres vee alla.
12. aprill 1970: 3500-tonnine Nõukogude aatomiallveelaev K-8 satub Hispaania ranniku lähedal Biskaya lahes merehätta ja upub. Vrakk asub 4800 m sügavusel. Õnnetust jälgis Ameerika luurelennuk.
Mai 1974: Kamtšatka poolsaare lähedal rammib Nõukogude allveelaev USA aatomiallveelaeva Pintado. Raskesti vigastatud USA allveelaeval õnnestub Guamil asuvasse laevastikubaasi tagasi pöörduda.
21. august 1980: Jaapani saare Okinava lähedal hukkub Nõukogude aatomiallveelaeval K-122 puhkenud tulekahjus üheksa meeskonnaliiget.
6. oktoober 1986: Ballistiliste rakettidega varustatud Nõukogude aatomiallveelaev K-219 upub Bermuuda saartest umbes 800 km kaugusel kagus. Kolm päeva enne seda puhkes laeval ränk tulekahju, milles hukkus kolm meremeest.
7. aprill 1989: Põhjameres, umbes 180 km kaugusel Karusaarest edelas, puhkeb Nõukogude allveelaeval K-278 Komsomolets (6400 t) tulekahju ja laev upub seitsme tunni pärast. Hukkub umbes 50 meremeest.
12. august 2000: Barentsi meres upub pärast torpeedoplahvatust Vene superaatomiallveelaev Kursk. Hukkusid kõik 1118 meeskonnaliiget

©Peter Hagen

NB! Loe ka:
Vene aatomiallveelaeva K-141 „Kursk” hukkumine (2000)