„Thetis“ – kaks korda uppunud allveelaev

3 minutit lugemist

„Te näete… kui kerge see on,” lausus leitnant Harold Chapman, kui pooleldi uppunud Inglise allveelaevast Thetis kaks meest elu ja tervise juures välja ronisid. See läks neil korda 17 tunni möödumisel pärast õnnetust. Päästelaevadelt tehti kindlaks uppunud Thetise asukoht ja trosside abil õnnestus laeva ahter vee peale tõsta. Laeva vöör oli aga kaevunud 55 meetri sügavusel pehmesse mutta. Kuigi nii pika aja peale oli süsihappegaasi hulk muutunud allveelaeva ruumides eluohtlikuks, suudeti päästa veel kaks meest. Kuid siis hakkas vesi jälle laeva voolama ning allveelaeva suurenenud raskuse ja tugeva vooluse tõttu rebenesid trossid – Thetis koos pardale jäänud 99 inimesega vajus põhja.

See juhtus 1. juunil 1939, kui allveelaev HMS Thetis väljus Birkenheadist oma viimaseks jäänud proovisõidule. Allveelaeva pardal oli 53 meeskonnaliiget ja 50 reisijat, kelle hulgas oli admiraliteedi vaatlejaid, Thetise ehitamisel osalenud erinevate firmade esindajaid ja kaks Liverpooli kondiitriäri töötajat, kes organiseerisid pidusöögi allveelaevas. Puksiir Grebecock saatis allveelaeva Liverpoolist 38 miili kaugusele, kus pidi läbi viidama proovisukeldumised. Kell 14 hakkas Thetis aeglaselt sukelduma, kuid siis selgus, et pardal oli liiga vähe ballasti ning hoolimata 50 reisijast osutus allveelaev liiga kergeks. Kulus tervelt pool tundi, enne kui Thetise vöör vee alla kadus. Möödus veel pool tundi, kuid siis hakkas allveelaev äkki kiiresti vajuma ning kadus Grebecocki vaateväljast.
Juhtunud oli nimelt järgmist: selleks, et välja selgitada, miks allveelaev ei sukeldu, hakkas torpedist, leitnant Frederick Woods uurima, kas laeva vööris asuvad kuus torpeedotoru on täidetud vee või õhuga. Esimesed neli toru olid täidetud õhuga. Ka viiendas näis olevat õhk, kuid et kontrollaken oli värviga määrdunud, siis polnud lisaks mehaanilisele defektile võimalik asjas selgust saada. Tegelikult oli toru vett täis ning pealegi oli keegi jätnud lahti eesmise lukustuse! Kui nüüd teine lukustus avati, paiskus merevesi mühinal laeva. Woods ja tema abilised põgenesid ülepeakaela järgmisse veekindlasse sektsiooni. Kuna aga laev läks kiiresti vööri poole kreeni, ei õnnestunud meestel rasket ust kinni tõmmata. Nad tormasid järgmisse sektsiooni ja seekord õnnestus neil uks enda järel sulgeda. Paraku kaotas aga allveelaev kahe sektsiooni veega täitumisel ujuvuse ning vajus kiiresti põhja. Tervelt kolm korda üritati eesmise väljapääsuluugi kaudu jõuda üleujutatud sektsiooni, et sulgeda torpeedotoru luuk. Olgu märgitud, et Royal Navy oli allveelaevnikke õpetanud välja tööks kõigest viie meetri sügavusel.
Tugev pinnahoovus kandis Grebecocki nelja miili kaugusele Thetise hukkumiskohast ja nii leiti uppunud allveelaev alles järgmisel hommikul kell 7.50. Puksiiril oli üsna nõrk raadiosaatja ja kui tema raadiogrammid ka kinni püüti, kõheldi neid kohe maale edastamast. Admiraliteedil kulus tükk aega, enne kui suudeti õnnetuspaigale päästelaevad ja tuukrid saata.
Kuna Thetise pardal oli kaks korda rohkem inimesi kui ette nähtud, oli õhutagavara 20 tunniga ammendatud. Woods koos ühe teise ohvitseriga ronis ahtriluugi kaudu allveelaevast välja. Nagu juba eespool öeldud, pääsesid pärast neid veel kaks meest. Järgmised kaks katset aga ebaõnnestusid, kuna luugi julgestusriiv polnud täielikult tagasi tõmmatud. Nii polnud luugi seestpoolt avamine võimalik. Seda apsakat ei suutnud laevas viibivad poolteadvusetud mehed märgata. Ka ei jõutud küllalt kiiresti toimetada kohale varustust, mille abil taheti allveelaeva külge kinnitada kahte õhuvoolikut. Kell kolm öösel, 24 tundi pärast avariid, rebenes tross, mis ühendas Thetist päästelaevaga Vigilant ja allveelaev vajus taas põhja. Viimased kaks meest olid unustanud masinaruumi ukse lahti. Vesi voolas väljapääsuluugi kaudu kiiresti laeva ja need, kes polnud veel surnud hapnikunälga, uppusid.
Põhitähelepanu admiraliteedi aruandes katastroofi põhjuste kohta oli koondunud ühe või teise meeskonnaliikme vigadele, kuid sõnagagi polnud mainitud mereväe juhtkonna enda möödalaskmisi, meeskonna puudulikku väljaõpet ega vajakajäämisi kiire abi organiseerimisel. Arvatavasti ei peetud paslikuks hakata sõja puhkedes admiraliteeti kritiseerima.
Lõpuks tõsteti Thetis merepõhjast üles ja toodi 1939. aasta oktoobris kaldale, remonditi ning sai uueks nimeks Thunderbolt. Allveelaev oli kasutusel kolm aastat. 1943. aasta märtsis uputas üks Itaalia korvett Thunderbolti Sitsiilia ranniku lähedal ning õnnetu allveelaev uppus teist ja viimast korda koos meeskonnaga.

©Peter Hagen

0

Your Cart