Islamiterrorismi lätted

9 minutit lugemist

20. novembri varahommikul 1979, islami ajaarvamise 1400. aasta esimesel päeval tungis Meka Suurde mošeesse umbes 500 hambuni relvastatud fanaatilist muslimit ja võtsid pantvangi suure hulga palverändureid. Väidetakse, et pantvangidraama käigus võis hukkuda üle tuhande inimese (andmed on väga erinevad). Aktsiooni juhiks olnud islamifanaatiku Dshuhaimān al-’Utaibī eesmärgiks oli saudide kuningadünastia kukutamine ja igavese islamiriigi rajamine…

Suur mošee, mida 1979. aastal rünnati, ümbritseb islami tähtsaimat pühamut Kaabat. Dshuhaimān al-’Utaibī  (või ka Juhayman al-Otaibi) ja tema mehed valisid oma sihtmärki, Mekas asuvat Suurt mošeed, hoolikalt. Hoonekompleks hõlmab nimelt islami kõige olulisemat pühamut ja on olulise sümboolse tähendusega. Mošee keskel seisab Kaaba – kuubikujuline kiviehitis, mille koraani kohaselt rajas Abraham. Ajaloolased teavad Kaaba ajaloost siiski vähe. Tõendid näitavad, et ehitist kasutati templina juba enne islami sündi 7. sajandil. Kui Muhamed 630. aastal Meka vallutas, eemaldas ta kõik paganlikud kujud ja kuulutas Kaaba pühaks. Seetõttu on ehitisel suur tähtsus moslemitele, kes oma palvete ajal pööravad end Kaaba suunas.
Iga-aastasel palverännakul külastavad hoonet korraga miljonid usklikud. Hoone üks nurgakivi on must kivi, mis islami traditsiooni kohaselt langes taevast, et näidata Aadamale ja Eevale, kuhu nad peaksid esimese templi ehitama.

Meka Suure mošee vallutamist 20. novembril 1979 võib pidada islami terrorismi „sünnipäevaks“. Ajupestud muslimitele selgitas Dshuhaimān al-’Utaibī, et maailma lõpp on lähedal ja Mahdi (prohvet Muhamedi järeletulija maailma lõpu saabumisel) on saabunud Muhammad ibn Abdullah al-Qahtani kujul. Need fanaatikud kutsusid üle võtma kõiki õiguskaitseorganeid islamimaades, Saudi Araabia kuningakoja kukutamist ja diplomaatiliste suhete katkestamist kõigi lääneriikidega. Samuti nõudsid nad, et lõpetataks naftatarned USA-le. Fanaatikud lootsid tõemeeli, et nende aktsioon käivitab ülemaailmse muslimite ülestõusu uskmatute valitsuste ja lääne liiga tugeva mõjuvõimu vastu kogu maailmas. Suure mošee ründamine pidi andma eelkõige valusa hoobi saudide kuningakojale kui islami pühapaikade kaitsjale.

Iseahakanud prohvet Muhamedi järglane Muhammad ibn Abdullah al-Qahtan.

Kuningas Khalid ibn Abdulaziz Al Saud (kuningas aastatel 1975–1982) reageeris kiirelt, ta käskis riigipiiri sulgeda, 20. novembri pärastlõunal mošee ümber piirata ja katkestada selle varustamine elektriga. „Ülestõusnud“ hakkasid järk-järgult pantvange vabastama. Saudi Araabia valitsus palus erandkorras peateoloogilt luba (fatwa) pühapaiga vabastamisel jõudu kasutada. Alles pärast rohkem kui kaks nädalat kestnud võitlust õnnestus sundida terroriste koos nende ninamehe Dshuhaimān al-’Utaibī’ga alla andma. Isehakanud Mahdi Muhammad ibn Abdullah al-Qahtan tapeti granaadiga juba „ülestõusu“ kolmandal päeval. Eriti ohvriterohkeid lahinguid peeti suure mošee labürinte meenutavates keldrites, kus kasutati ohtralt pisargaasi. Kuningas Khali palvel osales vabastamisaktsioonis ka Prantsuse sandarmeeria erirühm GIGN (Groupe d’intervention de la Gendarmerie nationale). Asjaolu, et Saudi Araabia kuningas oli pühasse linna Mekasse kutsunud „uskmatud“, pidasid paljud muslimid häbiks, mida pole võimalik heastada. Ei aidanud ka kuningakoja hilisem õigustus, et Prantsuse sandarmid olevat enne operatsiooni islami usku astunud.
Suure mošee vallutamine olevat ametlikel andmetel nõudnud nii terroristide, pantvangide, sõdurite kui ka julgeolekujõudude hulgas ühtekokku 330 ohvrit, teiste hinnangute järgi oli ohvreid isegi tuhande ringis. On veel sellised andmed: tapeti 117 terrroristi ja 170 võeti vangi. Valitsusväeed kaotasid võimude andmetel 127 meeest surnuna ja 450 haavatuna. Hukkus ka 26 tsiviilisikut.

Terroristid hukati avalikult
Saudi kuninglik perekond reageeris terroriaktile halastamatult. Suur osa vangistatud terroristidest hukati hoiatuseks avalikult. Viimased terroristid vangistati 4. detsembril 1979. Samal õhtul näidati sinikates ja segaduses mehi teleekraanil. „Mahdi” al-Qahtani surnukeha tuvastati samal päeval, järgmisel päeval näidati seda ka televisioonis.
Üle kuulati ka paljud surnute lähisugulased, samas kui televisiooni uudistesaade tegi lõpuks järelduse, et al-Qahtani oli vale-Mahdi.
63 „ülestõusnut“ ja nende ninamees Dshuhaimān al-’Utaibī vahistati ja hukati 9. jaanuaril 1980 avalikult pea maharaiumisega kaheksas linnas – Buraidahis, Dammamis, Mekas, Medinas, Saudi Araabia pealinnas Riadhis, Abhas, Ha’ilis ja Tabukis.
Ülejäänud terroristid lasti hiljem vabaks, väidetavalt sõitsid paljud neist kohe Afganistani, et võidelda seal Nõukogude okupatsiooni vastu.
Eliitsõdur Paul Barrilit ja tema kaaslasi autasustati eriliste kullast Rolexi käekelladega. Saudi Araabiast lendasid nad minema salaja.

Terroristid võinuks kuningapere kukutada
Püha mošee piiramine oli mõeldud kättemaksuks kuninglikule perekonnale usu hülgamise ja 50 aasta eest üles näidatud brutaalsuse eest.
Liiga vähe usku Allahisse ja tihe koostöö läänega – need olid terroristide peamised argumendid. Terroristide sõnul tõlgendas Saudi kuningaperekond islamit liiga liberaalselt, ta pidanuks muu hulgas piirama naiste õigusi, keelustama televisiooni ja alkoholi ning sulgema islamit kritiseerivad ajalehed.
Rünnak tugines siiski ka teistele, isiklikumat laadi põhjustele. Terroristide juht, 43-aastane Dshuhaimān al-’Utaibī oli pärit vagast konservatiivsest beduiini perekonnast, kes oli hüljanud oma reisiva elustiili, kuna see ei vastanud nende rangele koraanitõlgendusele.
Selle asemel said neist kardetud sõdalased, kes aitasid Saudi perekonnal 1924. aastal kogu Araabia poolsaare vallutada. Sõdalased – kaasa arvatud Juhaymani isa – sattusid peagi uute valitsejatega vastuollu ja alustasid mässu, mille aga Saudid jõhkralt maha surusid.
Kuningliku perekonna vihkamine oli seega Juhaymanil, kes islamit õppides tegi karjääri rahvuskaardis, veres. Riyadhi Ülikoolis kohtus ta noore üliõpilase Mohammed Abdullah al-Qahtaniga, keda tunti tema tuliste religioossete poeemide tõttu. Vanadest kirjutistest inspireerituna uskus Dshuhaimān, et just al-Qahtani on päästja, kelle saabumist oli prohvet Muhamed ennustanud.
Juhaymani juhtimisel hakkas vormuma salajane liikumine. 1978. aasta alguseks oli jüngreid nii palju, et Dshuhaimān sai mošeed rünnata. Tema eesmärk oli kukutada kuninglik perekond ja maksta kätte oma suguvõsa alandamise eest.

Terroriakt vallandas džihaadi
Dshuhaimān rünnak Suurele mošeele lõppes suure läbikukkumisega, kuid sellest hoolimata oli terroristide juht eeskujuks arvukatele järgijatele. Paljud viimaste kümnendite terroriaktid on saanud inspiratsiooni 1979. aasta vallutusest või kirjutistest, mida Dshuhaimānil õnnestus enne oma surma avaldada.
Dshuhaimāni kõige tuntumate austajate hulka kuulus al-Qaeda nüüdseks surnud liider Osama ibn Ladin. Ta kritiseeris karmilt Saudi kuningaperet Suure mošee ründamise eest ja nimetas terroriste tõelisteks moslemiteks, kes ei olnud süüdi üheski kuriteos. Mõne ajaloolase sõnul olid just Dshuhaimāni mõtted pühast sõjast terroristide võrgustiku al-Qaeda loomise üks inspiratsiooniallikas.
Ajaloolased usuvad ka, et Dshuhaimāni mõtted aitasid märkimisväärselt kaasa Egiptuse presidendi Anwar Sadati mõrvamisele 1981. aastal. Rünnaku tegi Khalid al-Islambouli, kes samal aastal oli oma vennalt Shawqilt saanud Dshuhaimāni kirjutiste koopiad. Mõrva motiiv võis olla see, et Sadat on reetnud islami. Shawqi ühines hiljem al-Qaedaga ja osales väidetavalt paljudes terroriaktides, ka Pakistanis ja Venemaal.
Seoseid Dshuhaimāniga võib leida ka hiljutistest terroriaktidest. 2005. aastal end Bagdadis Palestiina hotellis õhku lasknud enesetaputerrorist kasutas varjunime Juhayman.

* * *

21. novembril 1979 põletasid raevunud islami fanaatikud Islamabadis USA saatkonna maatasa. Iraani revolutsioonijuht ajatolla Khomeynī (Chomeini Rūḩollāh Khomeynī) väitis raadioesinemises, et mošee hõivamise eest olid vastutavad ameeriklased. USA-vastaseid proteste tuli ette Filipiinidel, Türgis, Bangladeshis, teistes Saudi Araabia linnades, Araabia Ühendemiraatides ja Liibüas.
Saudi Araabia kuningakoda lõi pärast fanaatikute ohvriterohket rünnakut verest välja ja asus usinalt oma riigis religioonipoliitikat korrigeerima ja šariaadi nõudeid rangemalt täitma. Islami jutlustajate ja religiooniõpetajate mõju kasvas järsult. Nende taskutesse voolasid miljardid ja lahket abi osutati kõigile neile, kes üritasid läänes islami mõju tugevdada. Nende vaev ei olnud asjatu, just islami vaimulike aktiivse tegevuse tagajärjel algas Lääne-Euroopas muslimitest sisserändajate teise ja kolmanda põlvkonna nn radikaliseerumine, mis kestab tänini.

Suitsugranaaatide poolt tekitatud suitsupilved Suure mošee kohal 1979. aasta novembris.

Marokost Jeemenini, Pakistanist Indoneesiani võitlesid fanaatilised islami misjonärid selle eest, et mürgine islam leviks kogu maailmas ja äärmiselt agressiivne sallimatus „uskmatute“ vastu jõuaks maailma igasse nurka. Väike vahemärkus. Käesoleva loo autor viibis esimest korda Kairos 1996. aasta oktoobris. Linn jättis üsna ilmaliku mulje, suhteliselt vähe oli tänavapildis näha pearätikutega noori naisi. Teist korda reisisin Kairosse 2001. aasta aprillis. Ma ei uskunud oma silmi, tänavad kirendasid pearätikutest. Ilmselge märk sellest, et Egiptus oli astunud suure sammu mitte edasi, vaid tagasi…
Kõige ilmekamaks näiteks lähiminevikust on see, kuidas Saudi Araabia aitas islamistidel võidelda Afganistanis Nõukogude Liidu „piiratud väekontingendi“ vastu aastatel 1979–1989. Oleks vale väita, et saudide selline tegevus poleks lääne riikidele ja eriti USA-le suurt rõõmu valmistanud. Rõõmustajate hulka kuulus ka Usama ibn Ladin (1957–2011), kelle jaoks olevat Suure mošee ründamine 1979. aaasta novembris eriliselt tore elamus olnud. Saudi Araabia ei ole kunagi olnud lääne sõber ega ole seda ka praegu, kuid just sellesse riiki tegi USA president Donald Trump 2017. aasta mais oma esimese riikliku välisvisiidi. Kas ta sellise pugemisega (lõppude lõpuks tellis Saudi Araaabia USA-lt relvastust 11 miljardi dollari eest) lääne maailmale ka sõpru juurde võitis on muidugi eraldi teema. Kindlasti ei meenutatud sellel „ajaloolisel” kohtumisel, et kõik 11. septembril 2001 USA-s reisilennukitega sooritatud terroriaktides osalenud fanaatikud olid pärit „sõbralikust“ Saudi Araabiast.

Tänu sellistele lühinägelikele poliitikutele nagu Angela Merkel, käib Euroopa islamiseerimine täistuuridel.

Läänes on kahjuks Meka Suure mošee ründamine unustatud, kuid araabia maailma jaoks oli 1979. aasta 20. novembril alguse saanud draamal lausa katastroofilised tagajärjed. Selle terroristliku rünnaku tagajärjel algas muslimite sõda iseenda vastu, purunesid pea täielikult traditsioonid, kultuuriline mälu. Võiks öelda nii: multireligioossed ja multikultuursed Idamaad on totaalselt alla käinud, vajunud fanatismi sohu. Idamaade uuteks märksõnadeks on fanaatiline islam, terror ükskõik kus ja ükskõik kelle vastu, pommiplahvatused, tulistamised süütute inimeste pihta, autodega rahva hulka sõitmine ja ülimalt raevukas ja agressiivne reageerimine islami mistahes kriitika suhtes. On selge, et selliste sõgedate oma mõistuse välja lülitanud fanaatikutega mingit dialoogi pidada ei ole võimalik. Need hullud tuleb lihtsalt Euroopast võimalikult kaugele hoida.
Kuigi islam on maailmareligioonidest noorim, on tema edu ja kiire levik pärast Muhamedi surma ka mitte-araabia kultuuriruumi usundiloos erandlik ja käsitamatu isegi paljudele islami asjatundjatele.
Dünaamilise islami kiire levik õhtumaades peaks olema tõsiseks hoiatuseks, kui me ei taha, et ühel päeval kõlab Tallinna laulukaare all mitte eestlaste ühendkooride laul, vaid muzzeni kutse palvusele. Mis puutub aga islamofoobiasse, mida paljud lääne ülimalt liberaalsd ja kergeusklikud poliitikud „lihtrumalatele“ ühtelugu ette heidavad, siis arvukaid muslimite terroriakte silmas pidades tasuks meenutada Jordaania kuningas Abdullāh II sõnu: „Tilk mürki rikub kaevuvee.“

Peter Hagen

0

Your Cart