Prantsuse sõjalaeva „Danton“ hukk ja leidmine (1917)

4 minutit lugemist

Antiikajast alates vedeleb merepõhjas suur hulk sõja-, kauba-ja reisilaevu. Aeg-ajalt leitakse mõni tuntud-teatud veesõiduk vee alt ka üles. Nii teatati mõne aja eest Esimese maailmasõja-aegse prantsuse lahingulaeva „Danton“ vraki leidmisest.

Prantsuse kuulsa sõjalaeva avastamisest teavitati üldsust 2009. aasta veebruaris, kuigi tegelikult oldi juba tükk aega varem (2007. aasta detsembris) juhuslikult selle „varanduse“ otsa komistatud. Vahepealse ajajooksul lihtsalt kontrolliti kõik asjaolud üle ja veenduti, et tegemist on ikka „Dantoniga“. Selleks võrreldi vrakist tehtud fotosid näiteks arhiivis olevate laevajoonistega.
Laeva vrakk avastati kogemata, kui Vahemere põhjas korraldati geoloogilisi uuringuid veealuse gaasijuhtme võimalikuks ehitamiseks Alžeeriast Sardiinia kaudu Itaaliasse.
Selle projekti näol on tegemist unikaalse ettevõtmisega, sest sellest torust saab pärast 2012. aastal valmimist kõige sügavamal vee all olev gaasitrass maailmas – umbes viiendik 850 kilomeetri pikkusest gaasijuhtmest kulgeb ligi kolme kilomeetri sügavusel. Ehitab seda toruvärki aga Itaalia kontsern GALSI (Gasdotto Algeria Sardegna Italia), mille spetsialistid sattusidki ootamatult huvitavale leiule.

„Dantoni” mudel.

„Dantoni“ vrakk asub umbes kilomeetri sügavusel ja 35 kilomeetri kaugusel edelas Sardiinia saarest.
Kuna laeva eeldatud uppumiskoht arvati asuvat nüüdsest leiukohast paar kilomeetrit eemal, siis seetõttu poldudki siiamaani suudetud vrakki avastada.
Seejuures olevat 90 aastat merepõhjas olnud laev üpris heas seisukorras ja seisab kiilu peal, kuigi sai omal ajal torpeedoga pihta ning läks ümber ja kaotas osa tekivarustusest. Nii teatas mereuuringuid teostanud sukeldumisfirma Fugro GeoConsulting Limited projektijuht Rob Hawkins, kelle sõnul on sõjalaeva suurtükid ja taglas suurepäraselt säilinud.
Hawkinsi teatel on merepõhjas praeguseni selgelt näha ka see koht, kuhu laev maandus ja sügav vagu, mille laev jättis pärast mööda merepõhja edasi liikumist.
Lahingulaev „Danton“ ehitati valmis 1908. aastal ja sellele pandi nimi Suure Prantsuse revolutsiooni ühe tuntuma juhi Georges Jacques Dantoni järgi. Kolm aastat hiljem võeti laev mereväe teenistusse.
Omal ajal oli ligi 150 meetrit pikk „Danton“ prantsuse tolleaegsetest laevadest üks suuremaid ja kaasaegsemaid – ta oli prantsuse sõjalaevastiku au ja uhkus. Vaid 1906. aastal ehitatud 161-meetrine inglaste lahingulaev „Dreadnought“ oli „Dantonist“ võimsam ja kiirem ning edestas teda ka tulejõult (pardal oli kümme suurekaliibrilisi suurtükki).
„Danton“-tüüpi laevu tehti Prantsusmaal 1911. aastaks ühtekokku kuus ning kõigile neile pandi nimed prantsuse kuulsate revolutsionääride ja humanistide järgi – Condorcet, Diderot, Mirabeau, Vergniaud, Voltaire. Dantoni-nimeline laev oli nendest loomulikult kõige tuntum, kuigi tema eluiga kujunes nimetatud kuuest alusest kõige lühemaks.
„Dantoni“ üheks esimeseks tähtsamaks ja pikemaks merereisiks oli külastada 1911. aasta suvel Londonit ja osaleda Inglise kuninga George V kroonimispidustustel.
Esimese maailmasõja ajal kuulus „Danton“ Prantsusmaa Vahemere laevastiku koosseisu ning tema ülesandeks oli prantsuse laevade ja varustusteede kaitsmine Austria-Ungari sõjalaevade rünnakute eest. Ühtlasi pidi ta silma peal hoidma Türgi lahinguristlejal „Yavuz Sultan Selim“, et see püsiks Mustal merel „vangis“ ja ei topiks oma nina Vahemerele.
Kuigi „Danton“ ei kuulu kõige kuulsamate uppunud laevade hulka, olid tal sõja tingimustes siiski täita olulised ülesanded ja nendega tuli laeva meeskond ligi kolme aasta jooksul kenasti toime. Seetõttu tekitas vraki leidmine ka suurt rahvusvahelist vastukaja.
„Danton“ läks põhja umbes 40 kilomeetri kaugusel Sardiinia saarest edelas 18. märtsil 1917. aastal kell 13.17, kui teda oli tabanud saksa allveelaevalt U-64 välja lastud torpeedo. Sel ajal oli kapten Joseph Delage’i juhitud „Danton“ teel prantsuse sadamalinnast Toulonist Kreeka Korfu saarele ning selle pardal oli üle tuhande mehe – lisaks oma meeskonnale veel mitusada meremeest, kes olid teel oma uude teenistuspaika.
Prantsuse laev tegi mitmeid pettemanöövreid, et mitte sattuda vaenlase vaatevälja. Kuid Saksa allveelaeva U-64 komandör kaptenleitnant Robert Moraht (1884–1956) kavaldas prantslased üle ja suutis saata nende laeva suunas teele kaks torpeedot, millest üks tabas lahingulaeva esiotsa ja teine keskosa.
„Danton“ uppus umbes 30–45 minutiga ja viis merepõhja 296 meest. Läheduses viibinud prantsuse miinilaev ja patrullkaatrid suutsid uppuvalt aluselt päästa siiski 806 meest, kuid Saksa allveelaeval endal õnnestus põgeneda. Vaid aasta hiljem tabas sama kurb saatus ka Morahti allveelaeva, kui see läks pommitabamuse tõttu põhja – hukkus 37 meremeest, kuid kapten Moraht pääses sellestki traagilisest loost eluga. Pärast torpeedo tabamust jäi „Dantoni“ kapten Delage endiselt oma kohale ja ei teinud vähimatki katset enese päästmiseks või põgenemiseks. Koos kapteniga läksid vee alla ka kaptenisillal seisnud teised prantsuse ohvitserid.
„Dantoni“ avastamine pälvis laialdast rahvusvahelist huvi, nii ajaloolaste ja kultuuriinimeste kui näiteks ka keskkonnakaitsjate hulgas. Uppunud laeva iuuriti põhjalikult ning tehti hulgaliselt fotosid ja videosid, kuid vrakki liigutama ei hakatud. Prantsuse valitsus teatas kavatsusest võtta vraki säilitamiseks kasutusele meetmeid ja kuulutada laeva hukkumiskoht sõjamemoriaaliks.

Lahingulaeva „Danton“ põhiandmed
Kiilule panek 1908
Veeskamine 1909
Mereväele üleandmine 1911
Pikkus 144,9 m
Laius 25,8 m
Süvis 9,2 m
Veeväljasurve 18 318 t
Suurim kiirus 19,2 s
Meeskond 923
Masinate võimsus 22 500 hj
Sõidukaugus 13 800 miili
Jõuseadmed 26 söekatelt, 4 auruturbiini.
Põhirelvastus neli 305 mm suurtükki, kaksteist 240 mm suurtükki, kuusteist 75 mm suurtükki, kümme 47 mm suurtükki, kaks torpeeedot.

0

Your Cart