Mao Zedongi ihuarsti Zhi-Sui Li mälestused

Hiina juhi ja õpetaja Mao Zedongi ihuarsti Zhi-Sui Li (1920–1995) mälestused. Esimees Mao kuulsad ujumised Hiina jõgedes. Äpardused Mao surnukeha balsameerimisel.

 

Dr. Zhi-Sui Li oli Mao Zedongi ihuarst aastatel 1955–76. Hiljuti ilmus dr. Li mälestusteraamat „Esimees Mao eraelu”. Selgub, et Mao ei pidanud puhtusest lugu. Ta ei pesnud kunagi hambaid, vannis käis vaid haruharva. Dr. Li räägib oma mälestustes Mao tohutust seksinäljast. 1950. ja 1970. aastatel korraldas esimees mao orgiaid. Tema lemmikuteks olid tüdrukud, kelle kohta kehtis kolm peamist kriteeriumi: nad pidid olema 16–20-aastased, süütud ja harimatud. Tüdrukute väljavalimise ja kohaletoomisega tegeles 1958. aastal salapolitsei šefi kohale asunud Kang Sheng.
Iseenesestmõistetavad olid esimehe lähemad suhted sekretäridega. Aastatel 1951–1974 töötas Mao juures 29 sekretäri, kellest 21 olid ka esimehe armukesteks. Oma viimastel eluaastatel eelistas Mao tantsijannasid Hiina armee tantsuansamblist.
Endise ihuarsti arvates polnud Mao seksinälja põhjuseks mitte niivõrd lõbujanu, kuivõrd taoistlik veendumus, et seksuaalne aktiivsus tagab pika ea. Ja ega Mao eksinud, ta elas ju 83-aastaseks.
Minule kui Mao lähikonda kuuluvale inimesele oli teada, et esimees on hea ja innustunud ujuja. Lapsena oli ta õppinud oma isa mõisa tiigis ujuma ja hiljem oli Mao Pekingi residentsis Zhonanghais asuv ujula juhi armastatuim ajaviitekoht. Ka siis, kui Nikita Hruštšov 1958. aasta juulis Pekingit külastas, ei lahkunud Mao oma lemmikpaigast. Jalas ainult ujumispüksid, võttis ta basseiniserval vastu Nõukogude liidri. Mao tegi Nikitale ettepaneku samuti riidest lahti võtta ja koos ujuma minna. Meie kõigi suureks hämmastuseks võttis Hruštsov kutse vastu ja sulpsas basseini. Tõsi, igaks juhuks oli tal ujumisvest seljas, sest Nikita ei osanud ujuda.
Kuigi Hruštšov seda välja ei näidanud, solvas teda selline familiaarne vastuvõtt. Ta katkestas Hiina-visiidi plaanitust varem ja ühissuplemine basseinis jäi tema Pekingis viibimise ajal ainsaks kohtumiseks esimees Maoga.

Hoolimata Mao suurest ujumisevaimustusest, olin ma üllatunud, kui ta reisil Lõuna-Hiinasse teatas, et tahab ujuda kolmes jões – kõigepealt Pärlijões, siis Xiangi jões Hunani provintsis ja lõpuks Jangtses Wuhani lähedal. Ma sain ülesande uurida, kas Pärlijõgi on reostunud või mitte. Kuid juba enne, kui ma uuringutega lõpule jõudsin, teatas Mao, et ta ujub igal juhul ja kõigele vaatamata.
Maole ei olnud ujumine Hiina jõgedes mitte ainult ajaviitmine, vaid ka poliitiline demonstratsioon. Kui teised keskvalitsuse juhid püüdsid tema poliitilisi plaane läbi kukutada, osutas ta vastupanu ja riskeeris vees oma eluga. Tollal kritiseeris partei juhtkond Mao kavatsust sundkollektiviseerimisega Hiina majanduse arengut forsseerida. Esimees tahtis Pekingis konutavatele virisejatele näidata, kui tugev ta on. Mida rohkem Mao ihukaitsjad esimeest meeletu ujumiseksperimendi eest hoiatasid, seda jonnakamaks ta muutus.
Ujumismaratoni Pärlijões alustas ta ainsana ujumispükstes. Meil, saatjatel, ei jäänud aega ujumispükse jalga tõmmata ja nii olime sunnitud aluspesu väel esimehele järele hüppama. Mao laskus esimesena jahi pardalt mööda redelit vette, saadetuna 20 kuni 30 ihukaitsjast ja mõnest parteijuhist. Mina hüppasin viimasena vette ja liitusin Mao ihukaitsjatega.
Nagu ma kartsin, oli vesi reostunud – aeg-ajalt ujusid meist mööda fekaalid. Kuid väljaheited ei häirinud Maod. Ta heitis selili, paks kõht veest väljas nagu suur pall, ja liigutas vaid aeglaselt jalgu, nagu oleks ta sohval lamanud. Vesi kandis esimeest allavoolu ja ainult üsna harva liigutas ta käsi või jalgu, et pisut ka omal jõul edasi ujuda.
Me läbisime ujudes kümme või üksteist kilomeetrit. Seejärel käisime duši all ja sõime jahi pardal lõunat. Mao oli nii heas tujus, nagu oleks ta äsja sõja võitnud.
„Kas mitte dr. Li ei öelnud, et vesi on reostatud?“ pöördus ta seltskonna poole.
„Jaa,” katkestasin mina. „Ma nägin ekskremente mööda triivimas.”
Mao hakkas valjusti naerma. „Kui me võtaksime teid, arste, eeskujuks, ei saaks me üldse eksisteerida. Kas mitte kõik elusolendid ei vaja õhku, vett ja mulda? Öelge mulle, milline nendest elementidest on puhas? Ma ei usu, et on olemas puhast õhku, puhast vett või puhast mulda. Kui te asetate kala destilleeritud vette – mis te arvate, kui kaua ta elab?”

Ma vaikisin, sest Mao poleks niikuinii minu vaateid hügieenile aktsepteerinud. Mao järgmine reisisiht oli tema koduprovintsi Hunani pealinn Changsh. Seal tahtis ta nagu oma nooruses Xiangi jões ujuda. Xiangis oli parajasti kõrgvesi ja vool tunduvalt kiirem kui Pärlijões. Mao ei teinud sellest väljagi. Ta lasi end lihtsalt voolul kanda. Äpardus tabas ainult ühte kaasaujuvat julgeolekutöötajat. Õnnetu sattus virtsavette. Tavaliselt asusid virtsaaugud jõe kaldal, kuid nüüd olid mõned neist üle ujutatud. Ihukaitsja oli üleni sõnnikuga koos. Mao arstina olin ma mures esimehe tervise pärast ja sellepärast läksin õhtul tema juurde, et rääkida üleujutatud virtsaaukudest. Mao naeris ja arvas, et toiduained, mida me sööme, saavad oma aroomi sõnnikust, millega neid väetatakse. Edasi sõitsime Jangtse äärde Wuhani. Oli mõeldamatu, et Mao saaks seal tõesti ujuda. Jangtse on Hiina suurim, kiireima vooluga ja väga ohtlik jõgi. Jõe tugevates vooludes ja keeristes on raske isegi paati juhtida. Mitte kunagi polnud keegi ujunud Jangtses pikemat vahemaad, isegi mitte kohalikud elanikud.
Mao käsul saadeti kaks parimat ihukaitsjast ujujat jõge proovima. Pärast tagasitulekut raporteerisid nad oma ülemusele, et jõgi on palju ohtlikum kui Pärlijõgi või Xiang. Kes peaks sattuma mõnda keerisesse, on kadunud. Pärast seda läksime kõik koos Mao juurde.
„Kas voolus on tugev?” küsis Mao ühelt ujujalt, julgeoleku kaptenilt. Too noogutas: „Jaa, väga tugev.”
„Kas on palju keeriseid?”
„Jaa, väga palju keeriseid.”
„Kas on võimalik pääseda, kui keerisesse satutakse?”
Küsitu raputas energiliselt pead. „Ei, võimatu.”
„Tähendab jõgi ei sobi ujumiseks?”
„Ei.”
Siis lõi Mao rusikaga lauale ja karjus: „Ma vean kihla, et sa ei käinudki vees. Kust sa siis seda kõike tead? Kuidas sa saad üldse meie vahtkonna kapten olla?”
„Gun dan!” karjus ta, mis tähendab „Kao minema!” Mahatehtud kapten muutus näost kriitvalgeks ja tardus suurest hirmust paigale.
„Gun dan!” karjus Mao veel kord. Julgeolekutöötaja lahkus ruumist. Ülejäänud ei liigutanud end. Mao pöördus teise Jangtse jõge proovinud ujuja poole: „Ütle nüüd, milline Jangtse on?“ Ihukaitsja teadis täpselt, mida ta pidi vastama. „Esimees,” ütles ta hetkegi mõtlemata, „te võite Jangtses ujuda.”
Mao naeris. „Sellest aitab. Kõik pangu end ujumiseks valmis.”
Jangtses püüdsin ma Mao ujumisstiili matkida. Ma lasin end voolul kanda ja liigutasin käsi ja jalgu nii vähe kui võimalik. Ka see jõgi ajas üle, nii et Jangtse keskelt polnud kaldaid õieti nähagi.

Kahe tunni pärast lähenesime jões kohale, mis kihas tigudest, kes võivad kanda ohtlikku usstõbe. Ma juhtisin sellele Mao tähelepanu.
„See on ainult trikk,” vastas ta, „te tahate, et ma laevale tagasi pöörduksin.” Kuid mõni hetk hiljem lisas: „Hästi, lähme tagasi laevale ja sööme midagi.”
Kui Mao oli taas jahi pardal, hingasid tema julgeoleku eest vastutavad funktsionäärid kergendatult. Kõige rõõmsam oli aga see ujuja, kes oli soovitanud Maol Jangtses ujuda. Ta teadis, et kui midagi oleks juhtunud, oleks see tähendanud tema elukese lõppu.
Kõik kiitsid esimeest kui ainulaadset ujujat. Too tõrjus teeseldud tagasihoidlikkusega kiitusi, öeldes: „Ärge meelitage. Miski pole võimatu, kui väga tahetakse. Mõelge sellele, ja kui te olete millegi harjumatu vastu, siis ärge ajage kohe karvu turri.”
Kõigile oli selge, et Mao mõtles sellega tema Hiina sotsialistlikuks riigiks kujundamise plaanide tingimusteta täitmist. Kui Mao suutis terve mõistuse kiuste ujuda ohtlikes jõgedes hädaohtu sattumata, siis peaks ka Hiina söandama kogu majanduslikku ja sotsiaalset struktuuri ümber korraldama.
1965. aasta juunis kutsus Mao mu enda juurde. „Klassivõitlus maal on väga tõsiseks muutunud,” ütles ta, „ja Nelja Puhastuse kampaania levib nagu kulutuli. Ainult esimene grupp on veel siin ega tee midagi. See on talumatu.” Mao ettekujutuse kohaselt pidi osa tema juhtkonnast, nn. esimene grupp, sotsialistliku kasvatustöö kampaaniast maal osa võtma. Me võtsime Mao käsku kui karistust. Olime veendunud, et kaotame oma koha, sest Mao kasutas alati seda meetodit ebasoovitavatest kaastöötajatest lahtisaamiseks. Ta saatis inimesed maale „ümber kasvama” ja andis neile hiljem hoopis uued ülesanded. Juuli alguses sõitis meie grupp maale, Jiangxi provintsi.
Meie missioon oli juba algusest peale määratud nurjumisele. Oli absurdne saata privilegeeritud eliiti Pekingist maale, et kampaania korras juhatada võitlust korruptsiooni vastu ja juhtida klassivõitlust.
Selles külas, kuhu meie sattusime, elasid talupojad, kes olid vaesemad, kui olin arvanud. Nad kandsid kulunud ja lapitud rõivaid, nende toit oli kesine ja peaaegu seedimatu – koorimata riis koos liiva ja kivikestega, lisaks pisut juurvilja. Ka talupoegade eluasemed nägid armetud välja: auklikud hütid, kus polnud mööblitki.
Et vähemalt välimuselt end nendega võrdsustada, vahetasime oma linnariided robustsete, puuvillaga vateeritud jopede ja pükste vastu. Sellest hoolimata kadestasid talupojad meie rõivaid, kuna need polnud lapitud. Kui ma kord vestlesin ühe eaka talupojaga, libistas ta käe üle minu vatijope ja ütles: „Kui mul oleks selline jope nagu see, siis ma teaksin, et kommunism on saabunud.”

Me töötasime põllul nagu teisedki külaelanikud. Polnud mingeid masinaid ega veoloomi, olid vaid mõni tööriist. Niisiis pidime käed ja jalad käiku panema. Me töötasime nagu loomad. Loomulikult oli nii primitiivse põlluharimise juures saak äärmiselt kasin ja pärast maksude tasumist ei jäänud talupoegadele enam peaaegu midagi, millest ennast elatada.
Ja selle vaesuse keskel pidime otsima tootjate hulgast äraostetavat kaadrit, nagu oleks korruptsioon, aga mitte poliitika süüdi Suure Hüppe läbikukkumises. Oletati, et selles äärmiselt mahajäänud piirkonnas varjavad kohalikud juhid tegelikku viljasaaki. Loomulikult tuli riigis ette korruptsiooni, kuid täiesti absurdne oli nendes vaestes külades selle vastu võidelda. Meie töögrupil polnud mingit võimalust heita pilku arveraamatutesse, sest neid lihtsalt polnud. Kõige eest vastutav talupoeg oskas vaevu kirjutada ja raamatupidamisest polnud tal õrna aimugi. Peale selle polnud ka midagi, mille kohta arvet pidada. Kommuun oli nii vaene ja töötas nii tihedalt koos, et igaüks teadis teisest kõike. Need olid kõrgemad funktsionäärid, kes teenisid altkäemaksudega. 16 aastat pärast revolutsiooni polnud Hiina sammugi edasi liikunud. Elatustase oli madal, valitsus julm, õigusteta kodanike elu halvem kui kunagi varem.
1966. aasta augustis, kui kultuurirevolutsioon oli esimese kõrgpunkti saavutanud, tegi julgeolekuülem Wang Dongxing mulle ettepaneku saata teda külaskäigul marssal Lin Biao juurde, kes oli sõjalise komisjoni esimees, tulevane Hiina kaitseminister. (Lin Biao tagandati kaitseministri kohalt 1971. aasta septembris.) Kõik arvestasid sellega, et Mao määrab ta oma järglaseks.
Ma olin tagasitõmbunult elavat Lini kohanud kõigest mõne kuu eest. Olin uudishimulik ja tahtsin kuulsat marssalit, keda peeti sõjaasjanduse geeniuseks, lähemalt tundma õppida.
Kui meid tuppa juhatati, lamas Lin Biao voodis, pea oma naise rinnale toetatud. Ta nuttis ja naine silitas ning hellitas teda nagu beebit. Tol hetkel tundus mulle, et muserdatud hingega marssal on täiesti kõlbmatu teisi inimesi juhtima. Kaks teist arsti ühest Pekingi haiglast saabusid varsti pärast meid ja hakkasid tugevate valude üle kaebavat Lini läbi vaatama. Nad leidsid tal ühe neerukivi ja hakkasid Lini otsekohe ravima. Lin Biao rahunes kiiresti, aga minu arvamus temast ei muutunud. Liikuma hakanud neerukivi põhjustab küll kohutavat valu, kuid ma mõtlen, et selline sõjamees nagu Lin Biao oleks pidanud seda paremini taluma.

1940-ndatel aastatel oli Lin Biaost saanud oopiuminarkomaan, hiljem laskis ta endale morfiumi süstida. 1949. aasta lõpus saadeti ta Nõukogude Liitu ravile. Ta vabanes küll uimastisõltuvusest, kuid tema käitumine jäi kummaliseks. Tema hirm vee ees oli nii suur, et tal läks ainuüksi voolava vee sulinat kuuldes kõht lahti. (Lin Biao kannatas potamofoobia – voolava vee hirmu all. Toimetaja märkus.) Ta ei joonud peaaegu midagi. Tema abikaasa hoolitses selle eest, et mehe keha saaks siiski piisavalt vedelikku. Ta leotas vees leiba ja söötis meest sellega. Lin Biao ei käinud kunagi tualetis. Selle asemel istus ta tekki mähituna poti peal, mille naine talle voodisse tõi. Ma olin vapustatud. Lin Biao oli ilmselgelt vaimuhaige, kuid sellest hoolimata andis Mao tema kätte suure võimu. Ma rääkisin Maole Lin Biao probleemidest. Mao oma arvamust Lini kohta ei avaldanud.
Kultuurirevolutsiooni ajal kasvas Mao abikaasa Jiang Qingi mõju. Mao usaldas oma naisele Hiina kunsti ja kultuuri ülevaataja ameti ja seda kasutas võimuahne Jiang Qing ära selleks, et vastaseid teelt koristada. Ka mina oleksin äärepealt 1968. aasta suvel Jiangi ohvriks langenud. Ta süüdistas mind selles, et olen talle mürgitatud ravimit muretsenud. Kuigi analüüs tõestas, et ravim oli korras, väitis Qing endiselt, et ma olevat tahtnud teda tappa. Mao sõnast oleks piisanud, et sundida oma naist vaikima, kuid esialgu ta ei sekkunud. Mao oli mulle alati ette heitnud, et ma kultuurirevolutsiooni ajal end poliitiliselt piisavalt ei harinud. Ta andis mõista, et olen tema ebasoosingusse sattunud. Ma kartsin juba oma elu pärast. Nädalate viisi ei julgenud ma väljuda tekstiilivabrikust, kuhu Mao oli mind saatnud, et ma jälgiksin kultuurirevolutsiooni kohapeal.
Lõpuks laskis Mao mu enda juurde kutsuda. „Te olete pidanud üht-teist välja kannatama, kas pole tõsi?” küsis ta. Seejärel kinnitas ta, et usaldab mind ka edaspidi. Kuid nii nagu ennegi pidin ma iga päev käima tekstiilivabrikus, ühes neist kultuurirevolutsiooni „mustervabrikutest”, mis olid Mao isikliku juhtimise all. Mitu korda nädalas pidin ma revolutsioonijuhile kandma ette töötajate meeleolust.
Ühel päeval laskis Mao Pekingi vabrikute vahel jagada laiali mangoviljad, mis Pakistani välisminister oli kaasa toonud. Ka tekstiilivabrik sai ühe mangovilja. Ääretust vaimustusest kingituse üle pidasid töölised suure rõõmupeo. Vili kaeti vahaga, et säilitada seda tulevastele põlvkondadele. Mango asetati koosolekusaalis omamoodi altarile ja töölised sammusid „pühast viljast” mööda ning tegid selle ees kummardusi.
Keegi ei tulnud selle peale, et mangot enne vahatamist steriliseerida, ja nii hakkas hinnaline kingitus juba paari päeva pärast mädanema. Vabriku revolutsioonikomitee käskis vilja altarilt ära tuua, koorida ja viljaliha ära keeta. Seejärel korraldati uus pidu, mille ajal iga tööline sai lusikatäie vett, milles püha mangovilja oli keedetud. Seejärel laskis revolutsioonikomitee valmistada mangovilja vahakoopia, mis asetati ehtsa vilja asemel altarile. Kui ma rääkisin Maole mangokultusest, naeris ta südamest.
1971. aasta lõpus haigestus Mao esmakordselt ja raskesti. Viiruslik kopsuhaigus ja südamepuudulikkus tegid tema elu raskeks. Kuid ta oli siiski nõus neelama antibiootikume – igasugusest muust ravist keeldus ta kategooriliselt. Mao oli alati olnud põikpäine patsient, kes väga vastumeelselt ravimeid võttis. Kuid nüüd muutus põikpäisus talle endale eluohtlikuks. Mulle oli selge, et ta sureb, kui ei lase end nagu kord ja kohus ravida. Lõpuks arutas isegi Poliitbüroo, mida ette võtta. Kuid päev möödus päeva järel, ilma et ma oleksin saanud midagi teha. Esimehe haigus jõudis akuutsesse staadiumi.

Lõpuks, 1. veebruari pärastlõunal 1972, kutsus Mao mu enda juurde. „Mis te arvate, kas on veel lootust?” küsis ta. „Kas te suudate mind veel aidata?”
„Muidugi on lootust, kui te lasete ennast ravida,” vastasin mina.
„Noh hästi,” vastas Mao, „hakake ravimisega pihta.”
USA president Richard Nixon oli määranud oma külaskäigu alguseks 21. veebruari ja loomulikult tahtis Mao temaga kohtuda. Seega oli mul kolm nädalat aega, et teda kuidagimoodi jalule saada.
Kõigepealt lasksin ma Mao vasakusse puusa süsti teha. 20 minuti pärast hakkas haige köhima. Ta oli liiga nõrk, et eraldunud lima välja köhida. Ta hakkas hingeldama ja kaotas lõpuks teadvuse. Kiiresti tegid mind assisteerivad arstid Maole terve seeria süste, eemaldasid ejektoriga haige hingamisteedest sinna kogunenud lima. Pärast seda pandi ta näole hapnikumask. Kollaps kestis õnneks väga lühikest aega. Sellal, kui Mao oli teadvuseta, teatati esimehe seisundist peaminister Zhou Enlaile. Temale oli teade selliseks šokiks, et ta kaotas kontrolli oma põie ja jämesoole üle ning tegi püksid täis. Seepärast pidi peaminister enne Mao residentsi sõitmist ennast pesema ja riideid vahetama. Vahepeal oli Mao juba toibunud.
21. veebruaril 1972 saabus Nixon Pekingisse. Mao kopsuhaigus oli järele andnud ja ka süda töötas peaaegu normaalselt. Kuid esimehe keha oli ikka veel nii pundunud, et talle tuli õmmelda uus ülikond ja muretseda uued kingad. Mao kael oli tursunud ja ta kõneles suure vaevaga. Nädalatepikkuse voodis lamamise tagajärjel kannatas Mao kõigile lisaks lihaskonna nõrkuse all. Enne presidendi saabumist pidi ta nädal aega tegema liikumisharjutusi.
Ma polnud veel kunagi näinud Maod nii erutatuna, kui Nixoni saabumispäeval. Ta ärkas väga vara ja küsis, millal president saabub. Esimest korda viimase viie kuu jooksul lubas ta endal juukseid lõigata.
Seejärel istus ta oma kabinetis diivanile ja hakkas ootama. Saanud teada, et presidendi lennuk on maandunud, käskis ta Zhou Enlaile öelda, et tahab kohe presidendiga rääkida.
Peaminister oli määratud Nixoni ametlikuks vastuvõtjaks, ta pidi külalist kõikjal saatma. Zhou Enlai järgis siiski protokolli ja saatis Nixoni kõigepealt temale määratud villasse, et president saaks enne ametliku osa algust pisut puhata.
Meie, arstid, pidime valmis olema, kui Mao seisund peaks vastu ootusi halvenema. Hapnikuaparaat maskeeriti osavalt ära ja ülejäänud arstiriistad peideti toataimede taha. Vajaduse korral oleks saanud neid viivitamatult käiku lasta.

Nixoni külaskäigu ajal istusin ma eesriidega eraldatud koridoris Mao töötoa ees ja võisin kuulda, kuidas ta selgitas, et hoolimata paranenud suhetest ründab Hiina meedia nagu varemaltki Ühendriike ja et arvatavasti jätkab ka Ameerika ajakirjandus Hiina kritiseerimist. Mõlema riigi elanikkond on kriitikaga nii harjunud, et kohaneb uute sõbralike suhetega alles aja jooksul. Peale selle ei olevat ka Taivani küsimus lahendatud. Lõppkokkuvõttes jäi Mao Nixoni visiidiga rahule. Talle meeldis too ameeriklane. „Ta ütleb oma arvamuse avameelselt välja ega keeruta, nagu vasakpoolsed seda teevad,“ kiitis esimees Mao presidenti pärast kohtumist.
Mao tervis paranes vaid ajutiselt. Tema kunagi nii täidlane nägu oli sisse vajunud, paks kõht kadunud ning nahk lotendas. Käed, eriti parem, hakkasid kõhetuma. Põsed olid lontis. Mao suutis veel vaid teiste abiga aeglaselt komberdada. Mõnikord hakkasid tal käed ja jalad värisema. Ma tegin kindlaks, et tal oli süljeeritus suurenenud ja et ta sageli ilatses.
Lõpuks hakkas ta silmade üle kaebama. Ta nägi veel vaid ähmaselt ja vajas lugemiseks suurendusklaasi. Sellest hoolimata ei suutnud ta hieroglüüfe enam eraldada.
1974. aasta septembris tahtis Mao veel kord ujuda. Sel viisil lootis ta ise selgusele jõuda oma tervises. Meie, arstid, olime kohkunud. Teadsime, et Mao on juba liiga nõrk, kuid teadsime ka, et mitte ükski inimene ei suuda teda tagasi hoida. Mao astus vette, vajus vee alla, hakkas läkastama ja läks näost punaseks. Ihukaitsjad tõmbasid ta kiiruga veest välja. See oli Mao viimane ujumine.
Juhuslikult oli kohal ka Deng Xiaoping – tulevane Hiina võtmefiguur. Ta teatas toimunust Poliitbüroole, valetades, et Mao on parima tervise juures ja et esimees olevat isegi ujunud.
Tegelikult oli Mao tollal juba ravimatult haige. 1974. aasta juulis uuris minu palvel esimeest grupp neurolooge, kes diagnoosisid Maol lateraalskleroosi, raske haiguse, mida ei osata tänini ravida. Kuid meditsiinist mitte midagi taipavatele tegelastele Poliitbüroos ei mahtunud pähe, et Mao võiks nagu harilik surelik haigestuda ravimatusse tõppe. Paljud neist uskusid kuni viimase minutini, et esimees pole tõsiselt haige.
Nii pidime meie, arstid, sellega arvestama, et 9. septembri öösel 1976, kohe pärast Mao surma toimunud partei- ja riigijuhtide istungil, võidakse meid mõrvas süüdistada. Minul isiklikult polnud sel ööl aega oma saatuse üle mõtteid mõlgutada. Ma sain ülesande balsameerida esimehe keha nii, et seda võiks mõneks päevaks panna rahvale hüvasti jätmiseks välja Suurde Rahvasaali. Asusin kohe tööle. Spetsialistid, keda ma kutsusin juba samal ööl Meditsiiniakadeemiasse, olid ühel meelel, et Mao surnukeha on võimalik ilma eriliste raskusteta konserveerida kaheks nädalaks. Piisas, kui süstida jalaarteritesse kaks liitrit formaldehüüdi. Kell oli neli hommikul ja väljas veel pime, kui ma kahe konserveerimisspetsialisti saatel Mao surivoodi juurde tagasi läksin. Rahvale teatati juhi surmast alles paari tunni pärast. Poliitbüroo istus ikka veel koos.
„Direktor Wang Dongxing on juba mitu korda teie järele küsinud,“ teatas mulle valves olev ohvitser. „Poliitbüroo on koostanud ametliku avalduse esimehe surma põhjuste kohta. See tehakse täna kell 16 televisiooni ja raadio kaudu rahvale teatavaks.”
Seda avaldust ma ootasin. Selles dokumendis pidi kirjas olema ametlik surmapõhjus ja seletus selle kohta (kas arstide brigaadi ja mind süüdistatakse Mao surmas või mitte). Ma lasin silmadega üle teadaande esimese lause. „… raviti tema haiguse ajal eeskujulikult,” lugesin ma. „Sellest hoolimata oli lõpus esimehe olukord lootusetu. Mao Zedong suri Pekingis 9. septembri 1976, kümme minutit pärast südaööd.”
Edasi lugeda polnud vaja, mind ju milleski ei süüdistatud – vähemalt esialgu.
Vaevalt olin ma astunud ruumi, kuhu oli kogunenud 17 Poliitbüroo liiget, kui julgeolekušeff Wang Dongxing minu juurde tuli. „Poliitbüroo võttis äsja vastu otsuse, et esimehe surnukeha tuleb balsameerida kestvaks säilitamiseks. Te peate välja selgitama, kuidas seda teha,” ütles ta.
Ma olin üllatunud. „Miks te tahate teda jäädavalt balsameerida? Esimees Mao tegi ju ise 1956. aastal kirjaliku avalduse, et ta tuhastataks. Ma mäletan seda väga hästi.”
„See on Poliitbüroo otsus,” selgitas Wang Dongxing.

„Kuid see on võimatu,” kinnitasin mina. „See pole nii lihtne. Ka raud ja teras roostetavad, kuidas saaks ära hoida inimese keha lagunemist?”
Ma mõtlesin sellele, kui Mao ja mina 1957. aastal külastasime Moskvas Lenini ja Stalini mausoleumi. Balsameeritud riigijuhid nägid välja, nagu oleksid nad kokku kuivanud.
Sain teada, et Lenini nina ja kõrvad olid lagunenud ja asendatud vahast koopiatega, kuigi Nõukogude Liit valdas balsameerimist paremini kui Hiina. Sellepärast ei suutnud ma endale ette kujutada, kuidas me Mao surnukeha igaveseks balsameerima peaksime. Kui raugastunud marssal Ye Jianying minult küsis, mida ma kestvast balsameerimisest arvan, kordasin oma seisukohta. Kõigi poolt lugupeetud marssal vaikis hetke ja ütles siis: „Praeguseid asjaolusid arvestades ei ole meil teist valikut, kui aktsepteerida Poliitbüroo otsust, dr. Li. Aga miks te ei konsulteeri mõne usaldusväärse inimesega, näiteks dotsentidega Kunstiakadeemiast? Võib-olla suudavad nad Maoga äärmiselt sarnase vahakuju valmistada. Kui vaja, võime hiljem balsameeritu vahakujuga asendada.”
Mul hakkas kergem. Ye Jianying oli Poliitbüroo mõjukas liige. Wang Dongxing oli marssaliga päri, kuid palus mind mitte kellelegi sõnakestki rääkida. Ma informeerisin Poliitbüroo otsusest mõlemat konserveerimisspetsialisti, kes olid juba jõudnud surnukehasse formaldehüüdi süstida.
„Pikaajaline balsameerimine on võimatu,” selgitasid mõlemad. „Meil pole õrna aimugi, kuidas seda tehakse.”
Kuigi ma mõistsin nende reaktsiooni, ütlesin: „Me lihtsalt peame selle välja selgitama.”
Ma saatsin ühe naiskolleegi akadeemia raamatukokku erialast kirjandust otsima. Tunni aja pärast helistas ta mulle. Ta olevat ühest välismaa ajakirjast lugenud meetodist, mis võimaldab keha suhteliselt pikaks ajaks konserveerida. Neli kuni kaheksa tundi pärast surma tuleb injitseerida suur annus formaldehüüdi – vastavalt keha kaalule umbes 12 kuni 16 liitrit.
Kuigi me selles meetodis kahtlesime, andsin korralduse alustada injitseerimist. Me viisime Mao kehasse 22 liitrit formaldehüüdi – 6 liitrit rohkem, kui ette nähtud. Lootsime, et lisakogus suurendab väljavaateid edule. Kogu protseduur kestis mitu tundi ja hommikul kell kümme olime lõpuks tööga valmis. Tulemus oli kohutav. Mao nägu oli üles tursunud ja ümmargune nagu jalgpall. Tema kael oli sama lai kui pea. Formaldehüüd tungis nagu higi läbi nahapooride, nii et nahk läikis. Kõrvad olid samuti pundunud ja hoidsid peast eemale. Surnukeha nägi groteskne välja. Valvurid olid kohkunud. „Mida te tegite, et esimees nii kohutav välja näeb?” küsis Mao endine favoriit ja erasekretär Zhang Yufeng. „Kas te usute, et Poliitbüroo kiidab selle heaks?”
Kuidagiviisi tuli meil püüda Mao loomulik väljanägemine taastada, kuid kehast oli võimatu formaldehüüdi eemaldada.
„Tema keha võib rahumeeli tursunud olla,” ütlesin mina. „Rõivad varjavad seda, aga me peame näo ja kaela korda saama.”
Brigaad hakkas Mao nägu käterätiku ja vatitampoonidega töötlema, et vedelikku kehasse tagasi suruda. Kui üks arstidest liiga tugevasti surus, rebenes nahk Mao paremal põsel. Pahategija hakkas hirmust värisema.
„Ära muretse,” lohutas teda kolleeg. „Me võime seda make-upiga varjata.”
Ta tupsutas vatiga vigastatud kohale vaseliini ja naha värvi vedelikku. Mao make-up sai laitmatu. Kahjustusest ei jäänud jälgegi. Neli arsti töötasid kella kolmeni pärast lõunat. Siis oli Mao nägu saanud tagasi loomuliku vormi. Kuigi kael oli veel tursunud, arvasid valvurid, et Mao näeb juba palju parem välja. Aga kui nad hakkasid talle ülikonda selga toppima, polnud enam võimalik pintsakunööpe kinni panna. Selleks et Mao tursunud keha ülikonda mahuks, lõigati ülikond ja püksid selja tagant lõhki.
Keskööl, umbes 24 tundi pärast Mao surma, asetasime surnukeha hermeetiliselt suletavasse klaassarka. Mõned Poliitbüroo liikmed lasksid end klaassarga taustal fotografeerida. Seejärel viidi sark haigla autoga Suurde Rahvasaali, kus Maod pidi nädal aega hoitama. Iga päev möödus sarga eest kümneid tuhandeid hoolega väljavalitud kodanikke, kes avaldasid Maole viimast austust. Auvalves seisis riigi juhtkond. Mina aga hakkasin moodustama spetsialistide gruppi, kes võtaks ette Mao kestva balsameerimise. Valisin meditsiiniülikoolidest välja üle 20 anatoomia, patoloogia ja orgaanilise keemia eksperdi.
Me oleksime meelsasti tahtnud teada, kuidas balsameeriti Lenini laipa, aga paraku olid Hiina suhted Nõukogude Liiduga sedavõrd halvenenud, et uurijate Moskvasse saatmine polnud mõeldav. Selle asemel saatsime kaks eksperti Hanoisse, et välja selgitada, kuidas balsameeriti 1969. aastal surnud Ho Chi Minh.
Reis osutus asjatuks. Vietnamis polnud keegi nõus uurijatele infot andma, neile isegi ei näidatud Ho Chi Minhi muumiat. Siis saadeti kaks spetsialisti Londonisse madame Tussaud’ vahakujude muuseumi, et välja selgitada vahakujude valmistamise tehnoloogia. Spetsialistid pidid aga tõdema, et vähemalt selles osas oli Hiina Inglismaast tükk maad ees. Kunstkäsitöö Instituudi valmistatud Mao vahakuju mõjus täiesti elavana, Tussaud’ muuseumi Mao kuju vaadates võis aga kohe öelda, et see on tehtud vahast.

Lõpuks otsustasime juba kasutatud meetodit pisut täiustada. Mao aju pidi jääma puutumatuks, sest me ei tahtnud koljut avada. Kuid sisikond tuli eemaldada ja säilitada formaldehüüdiga täidetud mahutites puhuks, kui kunagi peaks seoses Mao surmaga mingeid küsimusi tekkima. Sisikonna eemaldamise tagajärjel kehaõõnes tekkinud tühemiku täitsime formaldehüüdis immutatud vatiga. Läbi kaela kehasse viidud vooliku kaudu oli võimalik vajaduse korral kindlate vaheaegade järel kemikaali juurde pumbata. Klaassark otsustati täita heeliumiga.
Kohe pärast ametliku leinaaja lõppu algas rangelt salastatud maa-aluses kompleksis balsameerimine. Terveks aastaks jäid mõlemad Maod – formaldehüüdiga konserveeritud surnukeha ja vahakuju – maa-alusesse kliinikusse, kus ma neid iga nädal üle vaatasin. Seejärel viidi mõlemad üle Mao mausoleumi Taevase Rahu väljakul. 13 päeva pärast Mao surma, 22. septembril 1976, kutsuti Poliitbüroo uuesti kokku. Ma pidin esitama aruande Mao haiguse ja tema ravimise kohta. Kergendus, mida ma olin tundnud ametlikku teadaannet lugedes, osutus enneaegseks. Kiiduavaldused Mao meditsiinilise hooldamise kohta olid mõeldud laiadele massidele. Nüüd tahtvat Poliitbüroo teha ametliku otsuse Mao surmaga seotud asjaolude kohta.
Olin juba valmis täies koosseisus kokkutulnud Poliitbüroole kirjeldama, kuidas esimees Mao seisund alates 1976. aasta juunist silmanähtavalt halvenes, kui kindral Xu Shiyou äkki tõusis ja ähvardaval sammul minu juurde astus.
„Miks olid esimehe kehal mustad ja sinised plekid?” küsis vana võitleja. Vana hiina ebausu järgi on mürgitatud inimese keha kaetud siniste plekkidega. Ma vastasin: „Oma elu viimastel päevadel suutis esimees vaevalt hingata. Ta kannatas akuutse hapnikupuuduse all, sellest ka verevalumid.”
„Ma olen kogu elu võidelnud lahinguväljadel ja palju surnuid näinud,” ütles kindral Xu väljakutsuvalt. „Aga ma ei ole kunagi näinud kedagi sellises seisukorras.”
Xu Shiyou uskus tõepoolest, et Mao oli langenud vandenõu ohvriks, ja pidas Jiang Qingi ja tema kaaskonda kuuluvaid isikuid traaditõmbajaks. Kuna ta ei teadnud, kui pingelised olid olnud minu ja Jiangi suhted, lähtus ta sellest, et nii mina kui teised arstid oli see naine üles ässitanud.
Saalis valitses vaikus. Xu seisis ikka veel minu ees, käed puusas. Siis tõusis Mao lesk ja ütles: „Seltsimees Xu Shiyou, arstide brigaad tegi neli kuud ränka tööd. Miks te ei kuula ettekannet lõpuni?”
Kindral kääris varrukad üles ja läks Jiang Qingi juurde. Ta lõi nii kõvasti rusikaga naise ees olnud lauakesele, et üks teetass põrandale kukkus. „Teil pole õigust keelata Poliitbüroo liikmetel istungi ajal sõna võtta,” möirgas ta. „Milliste meetoditega siin üldse töötatakse?”
Hua Guofeng, hilisem partei esimees, astus vahele, öeldes: „Seltsimees Xu, ainult rahu.” Seejärel pöördus ta minu poole: „Dr. Li, on parem, kui teie ja teie kolleegid praegu lahkute. Me tegeleme selle küsimusega edaspidi.”
Sõnatult ja rusutult lahkusime nõupidamisruumist.
Vahejuhtum Poliitbüroo istungi ajal mind nii väga ei üllatanudki. Oli selge, et alanud võimuvõitluses Mao pärandi ümber kasutavad rivaalitsevad fraktsioonid üksteise vastu kõikvõimalikke argumente. Meid arste võidakse aga ka veel aastaid hiljem süüdistada kui mõrvarite käsilasi.
Kuna ma olin 21 aastat Mao tervise järele valvanud, tema haigusi ravinud ja lõpuks ka tema surma üle elanud, teadsin, et Hiinas pole minu julgeolek tagatud. Tõsi, pärast seda Poliitbüroo istungit mind enam keegi otseselt Mao surmas ei süüdistanud, kuid kindral Xu ja teised juhid jäid kahtlema Mao surma põhjustes.
1988. aasta augustis, kaksteist aastat pärast Mao surma, õnnestus mul koos abikaasa Lillianiga poegade juurde Chicagosse sõita. Alles nüüd tunnen ma end turvaliselt.

©Peter Hagen

NB! Loe ka:
Stalini lõpp ja tragöödia Moskvas 6. märtsil 1953
Leonid I. Brežnev – keskpärasuse triumf
Idi Amin – mis juhtus, kui idioot sai presidendiks
Nicolae ja Elena Ceausescu – isikukultus Rumeenia moodi
Pol Pot – 20. sajandi kõige ogaram diktaator
Jean-Bedel Bokassa – hull aafrika ahv keisritroonil