Inimsööja Armin Meiwes

8 minutit lugemist

Nii šokeerivat ülesastumist polnud Saksa kohtus veel olnud. Armin Meiwes rääkis 5 tundi oma jubedast kuriteost, aeg-ajalt võluvalt naeratades ja kuldhammast välgutades. Kaebealust süüdistati tahtlikus tapmises sugutungi ebanormaalse rahuldamise eesmärgil. Ta oli tapnud 42-aastase Bernd-Jürgen Brandesi, kes Berliinis kompuutrispetsialistina töötas.

 Kannibal ilmus kohtusse tumedas ülikonnas ja lipsuga. Ta naeratas fotograafidele ja alustas: „Ma tundsin ennast nii üksinda. Kõigepealt kaotasin isa, siis venna. Hiljem suri vanaema. Ma tahtsin, et minu juures oleks keegi, kes mind enam maha ei jäta. Juba väikse poisina unistasin klassikaaslaste tõurastamisest ehk siis neil soolikate väljalaskmisest. Mu mõtted keerlesid alati sisikonna ümber: kõht lõhki lõigata, sisikond välja võtta! Lõpuks ma seda ka tegin.”
Selliste fantaasiapiltide ajal ta onaneeris.
Kohtunik Volker Mütze küsis: „Kas kujutasite end seda tegevat mingi kindlat tüüpi ohvri kallal?”
Armin Meiwes: „Kujutlesin Sandyt teleseriaalist „Flipper”. Tema oli minu ideaal. Aga mõtlesin ka teistele reaalsetele isikutele, peamiselt olid need mu koolikaaslased või tuntud inimesed telesaadetest, muusikud… See pidi olema keegi, kes on ilus ja kindlasti noorem kui mina. Aga lapsed olid välistatud.”
Veel tunnistas mees: „Puberteedieas kujutasin ette, et inimene, kes on minu juures, peaks saama ka osaks minust. Ma soovisin endale nooremat venda, kes oleks alati minuga. Kuna teda polnud, lõin ma endale fiktiivse venna, kelle ma ristisin Frankyks. Eeskujuks oli üks klassivend. Kuid mingil hetkel tekkis mul tunne, et sellest ei piisa.”
Aja jooksul muutusid Armini unistused üha perverssemaks. Kolm aastat otsis ta interneti kaudu noori mehi veristamiseks ja söömiseks. Ta esines internetis Franky, oma kujutletava venna nime all. Uurijate andmetel võttis maniakiga interneti teel ühendust 204 inimest, kes sel moel lausa pakkusid end ohvriteks. Nende hulgas oli hambaarste, õpetajaid, ametnikke, kokki ja käsitöölisi. Pealtnäha normaalsed keskklassist pärit inimesed.
„Leidub sadu ja tuhandeid inimesi, kes tahavad, et neid ära söödaks,” väitis maniakk.
Üks tema ohvreid oli firma Siemens spetsialist Berliinist. Kannibal astus temaga kirjavahetusse ja selgitas hiljem uurijale: „Tema puhul oli mul tunne, et ta võtab asja tõsiselt, et tegemist pole pelgalt fantaasiatega. Selle tabas ära sõnakasutusest, üht-teist võis välja lugeda ridade vahelt. Ta kirjutas mulle: „Ma ei jõua ära oodata, millal ma sinu abil konksu otsa satun.”
9. märtsil 2001 läks Meiwes oma ohvrile raudteejaama vastu. „Me tundsime teineteist kohe ära. Mul oli tema näopilt ja veel kaks aktifotot: üks eest, teine tagant. Ta ütles: „Siin ma olen!” Kuni selle ajani ma tema tegelikku nime ei teadnud.”
Mehed olid toimuva suhtes varem üksikasjalikult kokku leppinud.
Kannibal: „Ta tahtis, et tema peenis ära hammustataks. Sellepärast tahtis ta ka fotot mu hammastest. Ta tahtis, et tema kehast hammustataks tükke.”
„Selge, et see pole normaalne, kui keegi laseb ennast veristada või kui keegi tahab lihunikku mängida. Aga muidu oli ta intelligentne mees. Me jõime talveaias kohvi. Ta võttis ennast riidest lahti ja ütles: „Nüüd võid mu keha vaadata. Loodan, et ma sulle maitsen.” Taparuumis läks normaalseks seksiks. Ma pidin ta peenist hammustama, aga verd ei tulnud. Tema heitis mulle ette, et ma ei saa sellega hakkama. Nii tappa, nagu tema seda soovis, ma tõesti ei suutnud. Ta sai aru, et ma olen liiga heasüdamlik.”
Seejärel palus ohver ennast raudteejaama saata, sest ta tahtis tagasi Berliini sõita. Kuid siis mõtles ta ümber ja mehed läksid tagasi.
Ohver jõi pudelitäie köhasiirupit ja võttis 10 valuvaigistavat tabletti.
Meiwes: „Ta ütles: „Lõika see riist ometi ära!” Ta oli väga erk ja reibas ja õpetas veel: „Kui ma olen teadvusetu, siis löö mulle nuga sisse.” See ei saanud ju inimene olla! See pidi olema mingi robot! Tõin köögist lihalaua. Ta seisis laua ääres. Ma proovisin lõigata, kuid vigastasin ainult nahka. Ta karjus kohutavalt. Ma ütlesin vihaga: „See on tuliuus nuga!” Siis ei tundnud ta enam mingit valu ja ma tegin talle sideme.
Ta tahtis süüa toorest peenist. Ma lõikasin ta riista pooleks, kuid seda oli võimatu süüa. Ma praadisin seda, kuid see tõmbus kokku, oli kõva ja vastiku maitsega.” Ohver olevat pettunud olnud.
Meiwes pani raadio mängima ja vedas ohvri leigesse vanni. Seejärel tiris ta mehe voodisse.
„Ta ei saanud magada, ütles vaid: „Kui ma hommikuni vastu pean, sööme hommikusöögiks mu munad ära.” Siis läks tal pilt eest ja ma ei suutnud teda enam äratada.”
Öösel kella kolme paiku vedas Meiwes oma ohvri tapapingile. „Ma tõin videokaamera ja panin endale lihunikupõlle ette. Pidžaama oli mul ikka veel seljas. Ma mõtlesin, et ta on juba surnud, ja tõin noa. Ma suudlesin teda ja palvetasin – palusin jumalalt andestust tema ja enda eest. Siis lõin talle noa sisse.”
Edasi rääkis Meiwes vaikse häälega: „Alles videofilmi vaadates nägin, et ta veel hingas. Ma tundsin korraga viha, raevu ja õnne. Tahtsin kangesti, et kõik läheks nii nagu minu fantaasiates. Asi oli selles, et ma tahtsin teda endasse saada. Seda võib võrrelda püha õhtusöömaajaga.”
Meiwes pani ohvri liha sügavkülma. „Keha tükeldamine pakkus naudingut. Luud aga matsin ma maha – tahtsin seda teha enne nädalalõppu, kui keegi võis mulle külla tulla.”
Prokurör Marcus Köhler kirjeldab, kuidas Meiwes oma ohvrit tükeldas: „Ta riputas ohvri keha, pea alaspidi, konksu otsa. Kööginoaga eemaldas ta südame ja muud siseorganid, seejärel lõikas pea maha ja pesi selle vannitoas puhtaks. Hiljem eraldas ta kehast ühtekokku 30 kilo liha ja pakkis tükid ükshaaval sisse.”
Ikka ja jälle käis kannibal sügavkülmast liha võtmas, kui endale süüa tegi.
Meiwes: „Iga suutäiega tugevnes mul tunne, et kaaslane, keda olin alati endale soovinud, on minuga. See oli väga ülev tunne, sügav rahulolu. See on hoopis midagi muud kui armusuhe. Seda tunnet mõnel teisel moel ei saavuta.”
Brandesi endine meesarmuke tunnistas Kasseli kohtus: „Jürgen pakkus mulle 5000 marka, et ma ta peenise ära hammustaksin.” Tema tutvunud Jürgeniga 1998. aastal tutvumiskuulutuse kaudu. Nad olevat kord nädalas kokku saanud ja seksinud. „Ma pidin teda kõikvõimalikest kohtadest hammustama. Seda, et ma hammustaks ta riista ära, nõudis ta korduvalt. Alguses pakkus ta mulle 1000, hiljem isegi 5000 marka. Ma keeldusin. Sellised olid Jürgeni seksuaalsed fantaasiad.”
Ekspertide arvates kannatas Meiwesi ohver seksuaalse masohhismi all. Mees tahtis, et tal lõigataks peenis maha ja tükeldataks seejärel. Nii lootis ta lunastada oma arvatavat kaassüüd ema surmas.
Jaanuaris 2004 mõistis Kasseli kohus maniakist inseneri Bernd-Jürgen Brandesi kohitsemise, tema surma põhjustamise ja ohvri söömise eest kaheksaks ja pooleks aastaks vangi. Saksa õigusemõistmine oli ummikus. Saksa kriminaalkoodeks ei näinud ette karistust kannibalismi eest. Saksamaa liidukohus andis 2005. aastal loa kohtuotsus uuesti üle vaadata, sest esimesel istungil ei võetud arvesse mitut mõrvale viitavat tõendit.
12. jaanuaril 2006 algas Frankfurdi maakohtus teine protsess, sest liidukohus ei pidanud Kasseli kohut uue protsessi läbiviimiseks piisavalt usaldusväärseks. 9. mail muutis kohus tapmise ja inimsöömise eest 8,5 aastaks vangi mõistetud Armin Meiwesi karistuse eluaegseks.

* * *

Tunnistab ohvri armuke René J. (juuli 2004)
René J. (27) Berliinist: „Ta ütles mulle, et järgmisel päeval ei saa teda kätte. See oli viimane lause, mis ma temalt kuulsin. Ta võttis kaasa ainult hädapärased asjad: mobiiltelefoni, sigaretid, võtme. Ma ei suuda seda kõike tänini mõista.”
Kohtunik: „Kuidas ta pidas ennast üleval 2001. aasta alguses? Oli tal probleeme?“
René: „Tal oli juuste väljalangemine.“
Kohtunik: „Kas tal oli depressioon?“
René: „Ei.“
Kohtunik: „Enesetapumõtted?“
René: „Ei.“
Kohtunik: „Tulevikuplaane?“
René: „Suveks plaanis ta puhkusereisi.“
Kohtunik: „Investeeringud?“
René: „Tema poolt küll. Ta sai 20 000 marka dividende ja ostis külmiku ja uue teleri.”
Kohtunik: „Vahekorrad teie vahel ju olid. Millised olid eelistused?“
René: „E-ei.“
Kohtunik: „Kes oli domineerivam?“
René:  „Pigem mina.“
Kohtunik: „Kas tal oli arm peenisel?“
René:  „Ta oli ümberlõigatud.“
Kohtunik: „Kas ta soovis, et teda sealt hammustataks?“
René: „Ei.“
Kohtunik: „Kas ta soovis valu tunda? Sado-maso-praktikat?“
René: „Ei, ta ei tahtnud. Ja see ei meeldi ka mulle.“
Kohtunik: „Kas oli ehk muid märke, mis viitasid tema sellisele teole?“
René: „Ei, sellepärast ei suudagi ma sellest aru saada. Ka teistele ei hakanud midagi silma. Me otsisime teda väga kaua. Tema endine ülemus oletas, et tal võis olla kas suur loteriivõit või laskis ta firma saladustega jalga. Pärast seda, kui ta kadunuks jäi, otsisin oma korteri põhjalikult läbi. Leidsin tema testamendi.”
Kohtu eesistuja loeb ette 3. jaanuaril 2001 (kolm kuud enne Jürgen Berndi surma) tehtud testamendi: „Käesolevaga teen oma sõbra René J. oma vara ainupärijaks.”

© Peter Hagen

0

Your Cart