Elu Metsikus Läänes: koldid, viski ja naised!

14 minutit lugemist

Hollywoodile meeldib portreteerida Metsikut Läänt suhteliselt viletsa piirkonnana, asustatud vaeste kuid ebaausate meestega, kes aeg-ajalt pidid taluma rahakaid salakaubitsejaid idarannikult. Tegelikult peab paika vastupidine. Inimesed ei läinud läände selleks, et vaesuda – see olnuks selge rumalus. Nad läksid läände, kuna sealsed palgad olid laias laastus kaks korda suuremad kui idarannikul. Läänes tekkisid majandusliku õitsengu oaasid – kaevandused, karusnahatööstus, karjakasvatus – ja seal ei jätkunud kaugeltki nii palju töökäsi, nagu turg nõudis. Seega sööstsid palgad üles, sama ajal kui ülerahvastatud idarannik jäi nälga…

Mil iganes ameeriklane metsikusse loodusse suundus, võttis ta endaga kaasa vaadi viskit (või virsikubrändit, kui ta end eriti ägedaks pidas), ja mida kaugemale ta New Yorgist, Philadelphiast, Bostonist ja idaranniku õlut kaanivast maailmast jõudis, seda kiiremini asendus õlu kange alkoholiga. Nii lihtsalt see käiski. Hommikust viskijoomist peeti isegi tol ajal väljakutseks, aga kui viskile lisada veidi puuviljamahla (või mida iganes käepärast), sai ära kasutada kõik alkohoolse hommikueine tervisekasud (millesse endiselt usuti) ja mitte oksendama hakata.
19. sajandi esimesel poolel rändasid tuhanded inimesed aeglaselt läände. Kuhu nad läksid ja miks? Ettevaatlikumad neist ehitasid läänes endale väikese maja ja märgistasid maalapi. Ambitsioonikamad võtsid sihiks kogu asustatud maa-ala piiri, koha, kus Ameerika Ühendriigid muutusid määratlematuks metsikuks looduseks, mida praegugi nimetatakse Metsikuks Lääneks. Miks? Sest seal peitusid rikkused.
Ebameeldivate külgede hulka liigitus infrastruktuur, mis piisavalt kiiresti järgi ei jõudnud. Läänes polnud teid ega raudteid, ei ühtki kohtumaja ega šerifit, ja seal polnud baare, nappis ka naisi. Tulemuseks oli jõukatest meestest koosnev elanikkond, kellel oli palju raha, kuid mitte ühtki kohta, kus seda kulutada (ja mitte kedagi, kes takistanuks selle raha röövimist). Seega, kuhu iganes töölised suundusid, võttis ambitsioonikas baaripidaja neile sleppi. Põhja-Dakotas Minot’ piirkonnas, oli uues asunduses kui see oli kõigest viis nädalat vana, juba kaksteist kõrtsi.
Esimene trahter, mida inglise keeles hakati kutsuma salooniks, oli Browns Hoie Utah’ osariigis Browni linnas. Arvatavasti valiti nimetus saloon selleks, et kõlada pisut snooblikult ja prantsusepäraselt, mida varased piirialade trahterid kindlasti polnud. Need alustasid telkidest. Kõik, kes olid huvitatud raha tegemisest, võisid kuulda uuest kaevanduslinnakust, kuid siis otsustada, et kaevandamine pole nende jaoks. Seega hankisid nad vaadi märjukest ja presenttelgi ja ilmusid kohale. Mõnikord pandi kahe vaadi vahele lauajupp, mis toimis baariletina.
Hollywoodi filmides kujutatakse harilikult ühte armetud linna ja selle keskel asuvat trahterit. See on süžee sõlmituseks vajalik komponent, kuna paneb kangelase kurikaelaga kohtuma. Kuid nagu teada, asus linnas tegelikult palju joomakohti, ning tegelikkuses võisid kangelane ja kurikael endale vaikselt klaasikest lubada, ilma et pidanuks eales teineteisega kokku põrkama. Trahter oli harilikult üsna kitsas hoone, eelistatavalt tänavanurgal, sest seal paistis silt paremini välja. Esimene ja kõige silmatorkavam asi oli võltsfassaad. See oli kahekorruseline ja naelutati ühekorruselise hoone esiküljele. Keegi ei tea, miks trahtereid niiviisi ehitati. Ära ei petetud mitte kedagi. Fassaadi kallal nähti kõvasti vaeva. Ülakorrusel olid võltsaknad ja mõnikord koguni räästarenn olematu katuse jaoks. Võltsfassaad oli universaalne, läbipaistev vale, millega kõik Metsiku Lääne mehed millegipärast kaasa läksid.
Väljas oli lasipuu hobustele, selle ümber aga suur ja vältimatu kuhi hobusesõnnikut. Ääremail kanalisatsiooni ei olnud, aga daamid kandsid õnnetuseks pikki kleite. Mehed tulid (nagu alati) paremini toime, kuigi nende kannused ei saanud olla kuigi säravad.
Laudteelt sisse astudes ei võtagi külastajat vastu filmidest kuulsad kahele poole kiikuvad uksed. Sellised uksed on müüt. Ameerika Ühendriikide kaguosas võis ju mõni selline trahter olla, kuid kokkuvõttes olid need täiesti ebatüüpilised. Sellised uksed olnuksid absoluutselt mõttetud, kuna ei paku ei privaatsust ega kaitset külma eest. Kinolinal näevad need fantastilised välja, kuid tegelikkuses olid uksed täiskõrgusega. Filmides jääb pärast sisenemist sinu vastu baarilett. See on samuti valesti. Tegelikult on su ees nüüd pikk kitsas ruum ja baarilett on selle ühel küljel, peaaegu alati uksest vasakul. Baarilett on tegelikult meistriteos. See on nikerdatud, lehtpuidust, sageli mahagonist või pähklipuust, ning seda poleeritakse läikima iga päev. Ärgem unustagem, et lett maksis arvatavasti palju rohkem kui seda ümbritsev hoone. Leti kohal oli massiivses raamis peegel. Seda hoiti laitmatult puhtana, kuna see maksis samuti palju raha. See oli letiga ühepikkune ja kõrtsipidaja teine staatusesümbol. Kõik muu võib olla odav, hulga kapitali on neelanud just need kaks asja. Peeglil oli kindel otstarve: see võimaldas külastajal õigeaegselt kõrvale põigelda seljataguse lasu või noahoobi eest.
Baarileti allääres, saepuruga kaetud põranda kohal, kulgeb messingist jalatugi, sest mehed ei tundnud, et nad on trahteris, enne kui said ühe saapatalla jalatoele asetada. Peegli all seisavad mõned pudelid veini ja šampust ning veidrad asjad nagu näiteks piparmündiliköör, creme de menthe. Need on kaetud saepuruga, sest on seal üksnes eputamiseks. Keegi ei telli neid iial. Kaks ainsat jooki, mida endast lugupidav mees osta võib, on viski ja õlu. Õlu on üpris küsitav. Õige mees tellib viskit – endale ja ühele kuttidest, kes sinu kõrval seisab.
See on reegel. Esimese ringi ajal tuleb sul alati osta üks jook lisaks. Hiljem saab mees selle tagasi, kui järgmine uustulnuk omakorda talle välja teeb. Ainus joogi ostmata jätmisest hullem asi on selle tagasilükkamine, mille eest võib saada peksa või veel midagi karmimat.
Hollywoodi filmides hakkab silma see, et kui sõnaaher peakangelane trahterisse sisse kõnnib, ei küsi ta kunagi kui palju joogid maksavad. Ta lihtsalt viskab mõned mündid baariletile ega saa kunagi midagi tagasi.
Trahtereid oli kahte tüüpi: ühe rahatüki ja kahe rahatüki trahter. Viimane on suurejooneline ettevõte, seal on tantsijannad ja lühter ja võibolla koguni päris teine korrus. Kahe rahatüki trahteris maksid kõik joogid kaks rahatükki. Ühe rahatüki trahteris maksid kõik joogid (nii viski kui ka õlu) ühe rahatüki. Sigar maksis samuti ühe rahatüki. Sageli oli vajalik rahatükkide arv väljas asuval sildil kirjas, kuid seda oli ka muul juhul lihtne ära arvata.
Lõunaosariikides aktsepteeriti rahaühikuna pikka aega ka Hispaania dollarit. Selle sai jagada kaheksaks. Mingil põhjusel kanti see üle ka Ameerika dollaritele, niisuguse veidra tagajärjega, et ühe joogi eest polnud võimalik täpset summat välja arvestada. Äärmiselt jabur, isegi jaburam kui võltsfassaadid, kuid just nii asjad tol ajal käisid.
Mees ei tohtinud olla kitsi käega, siis oleks teda peetud ebamehelikuks ja võib-olla oleks sunnitud relva ähvardusel rohkem jooma. Ka ei tohtinud klaasi ääreni täita. Seda peeti ahnitsemiseks. Oli kummaline, et kuigi seadused olid lõdvad, olid käitumisnormid üsna ranged.
Mees tõstis klaasi tuliveega suu juurde ja kummutas korraga kõrri. See kindlustas talle teiste klientide heakskiidu ja lugupidamise.
Kes siis trahteris istusid?. Mehed. Harilikult valged mehed. Neegrit võidi taluda. Indiaanlastele oli sissepääs seadusega keelatud. Kuid üks kontingent, kes polnud üldse teretulnud, olid hiinlased. Metsik Lääs kubises Hiina immigrantidest, kes olid raudteele tööle tulnud, ja teadmata põhjusel kõik vihkasid neid pilusilmi. Ükskord paluti Texases kohtunik Roy Beanilt abi juhtumis, kus meest süüdistati kellegi hiinlase teise ilma saatmises. Bean tudeeris oma seaduseraamatut ja teatas, et seadus ütleb selgelt: teise inimolendi tapmine on ebaseaduslik, kuid „olgu ma neetud, kui ma suudan leida ühtki seadust, mis räägib hiinlase tapmise vastu”.
Kes need mehed siis olid? Oli kohutavalt ebaviisakas pärida mehelt tema perekonnanime või ametit. Lobiseda võis, kuid ainult neutraalsetel teemadel. Võib-olla oli lihtsam minna ruumi tagaossa, kus taotai kaarte. Kaardimängu faro reeglid on lihtsad, mäng edeneb kiiremini ja võimaldab osaleda ükskõik kui mitmel mängijal, on see harilikult populaarsem. Faros on kerge kaasmängijaid tüssata, mis on aga riskantne, sest kõik kannavad relva. See viib välja delikaatse küsimuseni. kui suur oli tõenäosus, et keegi kedagi tulistas? Kahtlemata polnud lugu aga nii hull nagu standardses Hollywoodi stseenis, kus õhtu kohta tuleb paar mõrva, klaverimängija aga jätkab mängimist. Hollywoodi versioon on muidugi müüt.
Metsik Lääs oli vaheetapiks kahele sündmusele: teenimisallika avastamine ning seaduse, korra ja koroneri raportite saabumine.
Loomulikult ringles kuulujutte. Inimesi ikkagi tapeti trahterites. Metsik Bill Hickok, Jack McCall, Bob Ford, John Wesley Hardin ja lugematud teised said kuuli. Aga trahtereid oli palju ja igaühes oli palju inimesi. Keegi ei kirjuta lugusid toredast õhtust, kus kõik võtsid mõned joogid ja midagi ei juhtunud. Kirjutati mõrvadest, kuna mõrv on huvitav, ja kuna lugejad tahtsid mõrvadest lugeda. Metsikut Läänt on alati romantiseerititud. Kohtunik Roy Beanist sai vaatamisväärsus. See naisepeksjast, mõrtsukast, sinofoobist närukael suri rikka mehena tänu sadadele suuresilmsetele turistidele, kes tulid tema trahterisse ja kellelt nööriti puskari eest hingehinda, lihtsalt selleks, et nad saaksid öelda, et on kohtunud kuulsa bandiidist seadusemehega, kes nimetas end „Seadus Pecosest lääne pool”. Laskuritest said kuulsused. Buffalo Bill, Annie Oakley ja Istuv Sõnn külastasid kõik Inglismaad, kus neid tutvustati kuninganna Victoriale.
Trahteri külastajad olid alati relvastatud. See oli täiesti normaalne ja mõjus ilmselt pisut heidutavalt. Mehed tõmbasid vahel oma tukke välja ja mõnikord tegid koguni pauku, kuid selle taga ei pruukinud alati halbu kavatsusi olla. Kuid juhtus sedagi, et purjuspäi armastati revolvreid paugutada, mõnikord üksteise pihta ja teinekord täiesti huupi.
Arvatavasti peitub selle taga rohkem tõtt kui pealt paistab.
„Klondyke” oli küla kuumim koht ja seal olid suured peeglid ja veel suuremad rippuvad petrooleumilambid, mis lõbustasid kauboisid, kui nad piisavalt elavaks muutusid, et oma tukkidega mängima hakata. „Klondyke i” omanik ostis neid lampe hulgi ja lambiklaase lausa vaadikaupa.
Püstolid olid Metsiku Lääne moe lahutamatu osa. Kui õnnestuks 1860-ndate kauboi mingil moel 2021. aasta Londoni pubisse tuua, tekitaks nutitelefonide näppimine temas sama suurt hämmingut. Püstoleid kasutati kahtlemata mõrvariistana, kui kedagi oli vaja maha koksata, kuid samahästi võis neid kasutada ka lampide või suvaliste muude asjade tulistamiseks, mille keegi sihtmärgiks valis. See hirmutas turiste ja tekitas neis põnevust, ja ilmselt just sellepärast meeldis kauboidele sissesõitnute ees püstol välja tõmmata ja panna nad jooma, tantsima või muid asju tegema. Püstolid muidugi tähendasid, et kui kaklus lahti läks, lõppes see fataalselt. Arvatavasti kahandas paugutamine kakluste sagedust.
Korralik naine ei tõstnud iial oma jalga trahterisse. Üksikuid lugusid naissoost trahteripidajatest muidugi liikus – näiteks Rowdy Kate Loweist, kes oli kuulu järgi viis meest surnuks tulistanud (nende seas kaks abikaasat) –, kuid need olid haruldased. Trahteris olid aga kõrtsitüdrukud. Nende maine jäi kusagile austusväärse ja renditava vahele. Kuhu täpselt, jääb ebaselgeks. Nad hakkasid napsutava kauboiga vestlema, hoidsid tema kätt, kuulasid tolle muresid ja pakkusid kõiki neid naiselikke lohutussõnu, mida üksik trapper vajab. Seni, kuni talle juua osteti.
Naised olid Läänes haruldane luksuskaup. Nad olid väga väärtuslikud, ja nad teadsid seda. Milleks olla hoor, kui võib teenida kümme dollarit nädalas lihtsalt lobisemisega? Küünik võiks ju öelda, et üksildane mees vajab seksi, romantik ütleks, et ta eelistaks ilmselgelt teeseldud naiseliku sümpaatia pettepilti. Täpselt nii kaua, kuni ta sellesse (järgmised kümme minutit) uskuda suudab ja kogemata külma teed ei maitse. Metsiku Lääne linnakestes olid võltsid kahekordsed hooned, seal oli võlts viski ja seal oli võlts kiindumus. Igal juhul võis trahteri taga seista ka bordell.
Metsiku Lääne mehed olid sentimentaalsed vennikesed. Parema puudumisel meeldis neile koos laulda ja laulude armastatuimaks teemaks oli Ema. Õhtu lõppes harilikult ühislauluga ning niisuguste ettevõtmiste raudvarasse kuulus kauboide lemmik „Mehe parim sõber on ta ema”.

* * *

1797. aastal tootis Ameerika suurim viinavabrik 50 000 liitrit viskit aastas. Äri läks hästi, kuna selles veidras uues moodustises nimega Ameerika olid piiritusjoogid äärmiselt populaarsed.
Ajavahemikul 1790–1830 kasvas vägijookide tarbimine USA-s peaaegu kahekordseks, 23 liitrilt 43 liitrini inimese kohta aastas. Ja see kirg kangema kraami järele oli suuresti võimsa läände tungimise tagajärg.
Algsed Põhja-Ameerika kolooniad olid vaid Euroopa joogikultuuri lihtsad võsundid, kus elu keerles õlle ümber. Hakati rajama pruulikodasid. Kuid õllega kaasnes transpordiprobleem. Vaat õlut kaalub päris palju ja võrreldes vaadi piiritusjoogiga ei sisalda see kuigi suurel määral alkoholi. Vaat viskit võib aga mehi palju kauemaks purju teha. Ameeriklased tahtsid omada pigem vaati piiritusjooki.
Standardnäide kõrtsitelgi pidajast oli Roy Bean. Aastal 1881 ulatus ta kõrvu kuuldus, et uue raudtee ehitamine on Pecose jõe lähistele tekitanud mitu uut tööliste laagrit. Niisiis müüs ta ära kõik, mida võis omaks nimetada, ning ostis kümme 250-liitrist vaati viskit ja telgi. Ta läks kohale ja leidis eest laagri 8000 januse mehega. Ta pani telgi püsti ja hakkas äri ajama. Pole teada, kas see päriselt tõele vastab, aga vana rukki – viski äratundmiseks ei pea just viskifanaatik olema.
Puhas piiritus, neli gallonit; tärklise alkoholilahus, üks gallon; teetõmmis, üks pint; mandlileotis, üks pint; põletatud suhkrust värvaine koos untsi košenillitinktuuriga, kokku neli untsi; maitsestamiseks gaulteeriaõli, kolm tilka lahustatuna ühes untsis alkoholis.
„Šoti viski” sisaldas selle raamatu järgi „kreosooti, viis tilka”. „Jamaica rumm” sisaldas väävelhapet – küll ainult pool untsi kuid keemilises analüüsis tuleks see tõenäoliselt välja. Neile peentele ja õilsatele jookidele anti rahva poolt kohased peened ja õilsad nimed nagu „kirstulakk”, „tarantlimahl”, „jalamässija” ja „lambapiss”. Üldiselt käis puskariga kaubitsemine alla koos korralike trahterite tekkega, kus „korralik” tähendas „püsiva konstruktsiooniga”. Kui piirkonnas oli olemas mõni püsiv konstruktsioon, oli seal ka konkurents, ning see soodustas parema kvaliteediga joogi müüki.
Metsiku Lääne tingimustes ei määranud inimese positsiooni mitte päritolu, raha või auväärne amet, vaid hoopiski algatusvõime, julgus, osavus ning loomupärane õiglustunne. Kuid kõigi nende heade omaduste juurde kuulus veel midagi – ja see oli kolt, osa Metsiku Lääne ameerikalikust „suhtlemiskeelest”, ameerika pärand aastast 1836. Koldiga tehti ajalugu. See oli relv, millega vallutati Metsik Lääs. Kolti kandsid nii kauboid ja skaudid kui ka gangsterid. Koldiga olid relvastatud nii šerifid kui ka need, keda nad taga ajasid.
„Mitte jumal ei teinud inimesi võrdseks,” nii kõlas Metsiku Lääne kõnekäänd, „vaid seda tegi kolonel Colt.”
Tõsi, kolt andis vastastele võrdse võimaluse, ülejäänu sõltus juba osavusest ja kiirusest. Nõrk ei olnud enam kaitsetu, kui tema puusal kõlkus „mister Colt”. Metsiku Lääne mehed lahendasid kõiki tüliküsimusi koldi abil, tülitamata bürokraatlikke kohtuorganeid. Kõigele sellele aitas Samuel Colt oma leiutisega kaasa. Tema leiutatud revolver võimaldas teha järgemööda viis lasku. Päästikule vajutamisel lukustus viielasuline trummel alati nii, et padrun oli rauas, seega jäi ära tülikas laadimine iga lasu järel.
Koldi esimene, tuleproov oli 1841. aastal, kui 80 komantši tungisid kallale ühele Texase rantšole Plum Creeki ääres. Pärast esimest kogupauku tungisid indiaanlased vapralt edasi, sest nad arvasid, et relvade uuesti laadimine võtab aega. Kui aga püssirohusuits hajus, oli elus ainult üks indiaanlane.
Aga eks Metsiku Lääne kõnekäändki öelnud: „Ainult surnud indiaanlane on hea indiaanlane!“

MAAJA

0

Your Cart