Abielu eksootilise välismaalasega

Kui lennata Frankfurdist Bangkokki, hakkab juba lennukis käriseva pardihäälega lillade hulgas kõrva ja ka silma veel üks kontingent mehi – tai naisega abielus valged mehed (antud juhul siis sakslased), kes sõidavad tõenäoliselt kas Taisse puhkusele või naise vanematele külla. Armastus on muidugi imeline, kuid kas käivad ikka armastuse lained nii kõrgelt, et peab abikaasa seitsme maa ja mere tagant kosima? Eriti kummastav on kooslus, kui kumbki räägib eri keelt ja siis üritatakse hirmsa aktsendiga inglise keeles idamaisele kaunitarile armastust avaldada. Kui õnneliku kooselu nimel peab kumbki päevad läbi võõrkeelt vägistama, tekib mõlemal armunul – kui suurem tuhin on juba üle läinud – mingil hetkel küsimus: kes ma siis tegelikult olen? Kus on minu tegelik kodumaa?

Valgete meeste ja asiaatidest naiste kooslused on omaette loodusnähtus, mida käsitledes pole võimalik langeda stereotüüpide lõksu ja mida ei suuda alati põrmustada ka avar silmaring.
Euroopas leidub palju „maadeavastajatest“ mehi, kelle jaoks on asiaadist naine midagi eksootilist, mida tuleb elus kindlasti „proovida“. Umbes samamoodi nagu langevarjuhüpet, sukeldumist Punases meres või mõnda idamaist rooga. Selles suhtes ei erine ka tõmmude poiste või koguni neegrite järele vesistavad lääne naised, kes tahaksid, et kuumust ja kirge ikka juurde keerataks ja et eksootiline mees neile midagi arusaamatut aeglaselt kõrva sosistaks, isegi kui see on vaid „osta mulle uued riided“.
Lühidalt, huvi millegi võõra vastu on alati mõlemal poolel ju olemas olnud.

Teisalt võib lääne mehele olla üsna meeldiv, kui tal tekib mõnes Pattaya baaris suhe väikese saleda tai naisega, kes hellalt tema reit silitab.
Sellise mehe sõnul on tagasihoidliku taustaga asiaadist naine alguses nagu unelmate leid: malbe, vähenõudlik, alandlik, ronkmustade juustega väike seksisireen, kes laseb mehel end tõelise alfaisasena tunda. Ja selline sireen on ju hoopis midagi muud, kui need iseteadvad, sageli upsakad, ülbed, mehe suhtes ülinõudlikud ja jumal teab mis ambitsioonidega lääne naised…
Aja möödudes muutub värskelt endas alfaisase avastanud mees (sageli ise juba kuldses keskeas või üle selle) aga õnnetuks, et kui valgele mehele ehk kahel jalal liikuvale rahakotile on käpp peale pandud – kas naine rasedaks jäänud või koguni abiellutud – muutuvad suhtedünaamikas nii mõnedki asjad.
Ja hoidku jumal, kui valge mees peaks kolima idamaise naise palavale kodumaale! Esiteks ei talu paljud valged mehed (aga ka naised) pikema aja vältel troopilist niisket kuumust. Kõigepealt ilmuvad lagedale tüdruku kodukülast pärit sugulased, kes eeldavad alati, et välismaa mees hakkab neid vähemalt mingil määral sponsoreerima, ka ämma kasiinosõltuvust ja äia mopeediremondi arveid. Igapäevaelu suureks osaks saavad tüdruku kaasmaalastest sõbrannad, keda on pidevalt täis terve maja ja kes valmistavad endale vängelt lõhnavaid roogasid nii et imal karrihais käib üle pea. Tagatipuks ilmuvad välja tüdruku vanad ja uued peikad, kellega on naisel ju täielik õigus suhtlemist jätkata, ning lõpuks võib täiesti ära kaduda ka sireeni seksiisu! Seejärel saab maadeavastaja aru, et kodust on siiski natuke liiga kaugele seigeldud… Hoopis teistsugune on valge mehe saatus siis, kui ta asiaadist naise oma kodumaale toob. Rohkem kui 1,4 miljonit sakslast elab nn binatsionaalses partnerluses.
Juhtub aga tõsimeelne kristlane kokku elama moslemiga, siis midagi head sellest ei tule. Mõlemal tuleb ületada hulk takistusi, eelkõige aga vanemate vastuseis. Suurimad probleemid tekivad aga siiski religiooni pinnal, sest ateistist araablane on sama haruldane nähtus kui valge vares. Ei mingit sealiha, ei mingit alkoholi. Ainult koraan ja palvevaip või vastupidi. Kas lapsest kasvab moslem või kristlane või on tal õigus vanemate tahet ignoreerida ja kasvada hoopiski ateistiks?
Tabuteema on ka see, et paljud abielud on näiteks Saksamaal sõlmitud ainult selleks, et tagada aasia kaunitarile riiki jäämise õigus.

Muidugi on palav ja ülekeev armastus õnneliku abielu eelduseks, kuid valgel naisel on väga raske taluda, kui tema mees ramadani ajal kuu aega paastub, iga päev regulaarselt mošees palvetab ja naine peab kõikjal temast kolm sammu tagapool käima.
Kui aga naine juhtub olema tõsimeelne kristlane, siis on abielusse moslemiga tülid, arusaamatused, konfliktid ja lahutus kultuuride kokkupõrke tagajärjel lausa sisse programmeeritud. Ja milline normaalne valge naine on nõus jagama oma meest veel kolme naisega?
Mitte ainult õiguslik ebakindlus (läänes sõlmitud abielu pole kehtiv islamimaades), vaid ka kõikvõimalikud erimeelsused pereliikmete ja sugulaste vahel võivad hakata närvidele käima. Selline paar elab ühiskonna ääremail, alailma tuleb kellelegi selgitada „internatsionaalse“ abielu põhjust ja vajalikkust. Lääne inimesele ei mahu kuidagi kupli alla, miks peab moslemi kristlasest naine hakkama Euroopas avalikes kohtades mingit tobedat pearätikut kandma. Veel vähem on mõistetav, miks ta seda ise vabatahtlikult teeb.
Bireligioossed abielud esitavad kristlikele kirikutele suuri väljakutseid. Katoliku kirik ei tee abielule moslemiga takistust, kuid katoliiklasest abikaasa on kohustatud laskma oma lapsed ristida ja neid kristlikus vaimus kasvatama. See on soovunelm, tegelikkus on midagi muud. Kooselu alguses olevat moslemi mehed ülimalt, lausa lipitsevalt armastusväärsed, sallivad ja liberaalsed, kuid pärast lapse sündi pööravad ära ega taha kristlikest väärtustest enam midagi teada ega kuulda. Tema lapsest peab saama moslem! Ka avaldavad moslemitest sugulased talle tugevat survet, et lapsest kasvatataks moslem.
Kaastunnet väärivad aga need noored valged naised, kes kas nooruse rumaluses, meeltesegaduses või talumatus abielunäljas abielluvad türklase või araablasega ja asuvad elama mehe kodumaale. Mehe vanematega suhtlemiseks tuleks natukenegi õppida araabia või türgi keelt, mis pole aga kuigi lihtne. Mehe, tema vanemate, arvukate sugulaste ja sõpradega hommikust õhtuni inglise keelt vägistada on aga paras ajude gümnastika.

Käesoleva loo autoril oli võimalus 1996. aastal kohata Egiptuses Hurgadas noort sakslannat, kes oli abielus araablasega (egiptlaseks teda ju nimetada ei saa?). Mõlemad suhtlesid saksa keeles, sest olid tutvunud Saksamaal Dresdenis, kus mees õppis. Õppis selleks, et hakata Egiptuses pudupoodi pidama? Ega midagi, fantastiline karjäär! Mees oli väikese nahktoodete ja suveniiride poe omanik, naine molutas niisama abikaasa kõrval ja lappas ajaviiteks kohalikku araabiakeelset ajalehte. 2001. aastal sattusin teist korda samasse kanti, kuid see pood oli kahjuks omanikku vahetanud. Ei teagi, mis sellest binatsionaalsest unelmatepaarist sai, kuid ei ole välistatud, et sakslannal sai mingil hetkel eksootilisest Egiptusest siiber, nad kas läksid lahku või kolisid mõlemad Saksamaale.
On veel teinegi õpetlik juhtum. Ukrainat usinalt abistav eestlane H. Põllu armus Malaisias Kuala Lumpuris töötades kohalikku neiusse ja osavalt asju ajades said isegi tütre. 2020. aastal kolis neiu Eestisse. Alguses elati kuti vanemate majas, hiljem mingis üürikorteris. Poole aasta pärast oli neiul meie polaarööst ja kohalikust eksootikast – võimalik, et ka kuumast eesti mehest – kõrini ja ta lendas koos tütrega kodumaale tagasi. Ja veel selgus üks omapärane seik. Malaisia naistel pole kombeks lapsega väljas käia. Kas see tüdruk oleks pidanud korteri nelja seina vahel toataimena üles kasvama ja kuulama, kuidas tema vanemad päevad läbi kumbki oma aktsendiga inglise keelt väänavad?
Öeldakse, et armastus on pime, abielu aga parim silmaarst. Ja eelkõige kehtib see eri rahvusest ja rassist inimeste abielude kohta.
Omaette huvitav loodusnähtus on muidugi valge naise abiellumine neegriga, mida käsitleme eraldi artiklis.

©Peter Hagen

1927. aastal ilmunud raamatus „Peen mees” oli üks väga asjalik soovitus (kirjaviis muutmata): „Ja Sevilla või Moskva või Buenos Aires’i tüdruk – ettevaatust temaga, kui ta mõnikord reisudel sulle läheneb. „Kaugeis mais tuleb leppida õite noppimisega ja jätta põõsad alles.” Sest botaanikast tead, et väga harvad taimed kannatavad ühest kliimast teise siirdumist. Siirdumine läheb kergemini, kui kliimaerinevus on väike, s.o. kui sel juhul on naine pärit maast, mis lähedane sinu omale.”

NB! Teadmiseks „Maaja” lugejatele: Kaubanduskett Rimi sai 2022. aasta juunis hakkama revolutsioonilise etttevõtmisega ja võttis meie ajakirja müüki, sama aasta novembris jäi siiski peale islamistlik moraal ja alates 2022. aasta detsembrist Rimis „Maajat” enam müügil ei ole. Allah akbar! Olgu siinkohal öeldud, et need, kellest sõltub „Maaja” müükipanek, on oma moraaliga taas jõudnud 1989. aastasse, ehk siis sinna, kus meie tublid kommunismiehitajad oma jumalakartliku moraalikoodeksiga olid!

NB! Loe ka:
Miks valged naised tahavad neegritega keppida?
Kuidas araablasega lapsi teha