Lühike teoloogiliste ja kiriklike oskussõnade sõnastik

ABT (lad. „abbas“, „abbatis“, heebr. „abba“ – „isa“) – katoliku munga­kloostri (abtkonna) ülema ametinimetus benediktlastel, tsistertslastel ja klunilastel; Prantsusmaal kogudusekiriku vaimuliku nimetus.
ABTKOND – alates VI sajandist omavalitsusega katoliku klooster, mille eesotsas on abt. Keskajal olid abtkondadel suured maavaldused ja muud varad.
AGIASMA – reliikvia; pühaks tunnistatud esemete üldnimetus. Õigeusu kultuses tähendab agiasma kirikus erilise rituaaliga pühitsetud vett.
AGIOGRAAFIA – kiriklik kirjandus, mis käsitleb pühakute elu.
ALTAR – otseses tähenduses kõrgem ohverdamispaik. Asub kiriku ida­poolses, jumalateenistuseks määratud osas. Õigeusu kirikutes on see osa eral­datud ikonostaasiga. Altaris asub aujärg, millele asetatakse rist, evangee­lium, antiminss ja pühade andide laegas. Aujärje alla paigutatakse osa säil­meid. Sellega sümboliseeritakse muistset liturgiat katakombides, „märtrite“ haudadel. Altaris asub tavaliselt ka laud proskomiidia (vt.) jaoks.

AMBON – lugemispult kirikus altariesisel. Siin loetakse evangeeliumi ja diakon laulab ekteeniaid (vt.). Õigeusu kirikus peab preester amboni juures jutlust.
ANATEEM (heebr. „herem“) – needus, kirikuvanne. Kirikukogud, Rooma paavstid ja õigeusu kirik kasutasid anateemi sageli võitluses ketserite vastu, eemaldades kirikust neile sobimatuid inimesi. Keskajal tähendab see igaves­tele piinadele määramist.
ANALOGION – pult usulise kirjanduse lugemiseks kirikus jumalateenis­tuse ajal.
ANTIMINSS – jumalateenistusel kasutatav rätik, millel on kujutatud Jeesus Kristuse haudapanemine; asetatakse armulaua sakramendi sooritamise ajal aujärjele.
ANTIKRISTUS – Kristluse järgi saatana saadik, kes saabuvat Jeesus Kristuse teistkordse tulemise (viimsepäeva) eel ning võitlevat kristliku kiriku vastu, Kristus võitvat ta. Keskaja ketserite järglased pidasid antikristusteks Rooma paavste ja kogu Rooma hierarhiat.
ARIANISM – Aleksandria vaimuliku Ariuse õpetus. Arius elas IV sajan­dil pKr. ning väitis, et Jeesus Kristus kui jumala poeg on oma olemuselt erinev jumal-isast. Kirikukogud Nikeas (325) ja Konstantinoopolis (385) mõistsid „ketser“ Ariuse hukka, temalt võeti seisus ja ta heideti kirikust välja. Kuid see ei tõkestanud arianismi levimist. Selle võtsid vastu mõned germaani suguharud ja ta püsis veel pikemat aega, kuni tugevnenud katolitsism talle lõpu tegi.
ARHIEREI – vene õigeusu kirikus kõrgema kirikuhierarhia esindaja piis­kopi auastmes.
ARHIMANDRIIT – kreeka kirikus (alates V sajandist) kloostri eest­seisja. Algselt valisid piiskopid iguumenite hulgast arhimandriidid oma piis­kopkonna kloostrite ülevaatajateks. Hiljem sai arhimandriidi nimetus piiskopkonna tähtsamate kloostrite iguumenite autiitliks. Selles tähenduses tuli see nimetus Bütsantsist üle Venemaale (alates 1174. aastast).
AUTOKEFAALIA – ühe õigeusukiriku sõltumatus teisest.
BRAAHMAN – hindu ühiskonna kõrgeima, algselt ainult preestrite kasti liikmed.
BULLA (lad. „bulla“ – „kapsel“) – paavsti läkitus, mis on kinnitatud ümmarguse pitseriga. Seepärast nimetatakse paavsti läkitusi tavaliselt bulladeks.
BULLAARIUM – ürikute, bullade kogu.
CONSTANTINUSE KINK (Donatio Constantini) – paavsti võltsing, millele tuginedes katoliku kirik pretendeeris ilmlikule võimule. Selles dokumendis, mis tõenäoliselt koostati VIII sajandi teisel poolel Rooma kuuria üles­andel, on öeldud, et Rooma-Bütsantsi keiser Constantinus Suur (274–337) andis paavst Silvester I (314–335) ja tema järglastele võimu Rooma linna Itaalia ja impeeriumi lääneosa üle. Kuuria sepitses nimetatud võltsingu sel­leks, et tõestada oma õigust paavsti valdustele, mis katoliku kirik sai 754. aastal kingituseks frangi kuningalt Pippin Lühikeselt (714–768). XV sajandi keskpaiku tõestas Itaalia humanist Lorenzo della Valle, et nn. Constantinuse kink on võltsitud.
DIAKON – kõige madalam vaimulik nimetus ehk auaste, preestri abiline jumalateenistusel; protodiakon – esimene ehk ülemdiakon; hierodiakon – mungaks pühitsetud diakon; arhidiakon – mungaks pühitsetud ülemdiakon.

DOGMA (teoloogias) – kõigutamatu usuline tõde, mis olevat antud jumala ilmutuse kaudu; selle tingimusteta tunnistamine on uskliku esimene kohus.
DŽIHAAD – muslimite kogukonnal lasuv kohustus pidada sõda uskmatute vastu. Koraani järgi on džihaad kiiduväärt tegevus, mille tasuks on pääs paradiisi.
EKLESIARH – võtmehoidja, kiriku inventari hooldaja-vaimulik kated­raalis.
EKSARH – laialdast kirikupiirkonda juhtiv piiskopi või kirikupea esindaja (näit. Ukraina eksarh, Moskva ja kogu Venemaa patriarhi eksarh Ameerika Ühendriikides jne.).
EKTEENIA – „tungiv“ palve jumalale, mille peab diakon või preester Ekteenia liigid on: suur, paluv, kolmekordne ja väike ekteenia; ka responsoorium e. antifoon – vahelduslaul, mida jumalateenistuses vaimulik ja kogu­dus või kaks koori vastastikku laulavad.
EPITRAHHELION – vaimuliku ametirõivastuse osa, mis kujutab endast kaela ümber kantavat kahest osast kokkuõmmeldud ja ristidega kaetud õlalinti jumalateenistuse ajal on preestrile epitrahhelioni kandmine kohustuslik. Koos epitrahhelioniga paneb preester jumalateenistuse ajal selga ka talaari ehk riisa – pika, laia käisteta rüü.
ESHATOLOOGIA – usuline kujutlus maailma lähedasest lõpust. Maailma lõpu kujutlust ühendatakse viimsepäeva, kohtuga, mis tähendab igavest õnd­sust vagadele ja igavesi piinu patustele. Eshatoloogilised ideed – maailma lõpu ja päästja, messia ootamine – levisid tormiliselt raskete sotsiaalsete ja poliitiliste kriiside aegadel (vanal Juudamaal Rooma okupatsiooni ajal, vara­jase vene kirikulõhe perioodil Peeter I ajal jne.).
ESSEENID – üks heebrealaste sekte, mis tekkis II sajandil eKr. Esseenid elasid suletud vennaskondadena askeetlikku elu, ei astunud abiellu, and­sid pühaliku tõotuse olla kõigi vastu õiglane, mitte kellelegi ülekohut teha, rääkida alati tõtt, mitte anda tarbetult tõotusi jne. Kõik vajaliku valmistasid nad ise ja vältisid suhtlemist kaupmeestega. Esseenid astusid välja sõja ja orjapidamise vastu, eitasid eraomandust, abistasid üksteist ja nimetasid üks­teist vendadeks. Teatud mõttes olid nad eelkäijateks kristlastele, kelle hulgas oli palju endisi esseene.
GEHENNA – põrgu nimetus Uues Testamendis, tuletatud heebreakeelsest „Hinnomi orust“, mis lahutas Jeruusalemma temast lõuna pool asuvast mäes­tikust. Legend jutustab, et perioodil, kui heebrealaste hulgas tugevnesid paganlikud meeleolud, ohverdasid nad seal oma lapsi Moolokile. Paganluse väljajuurimise eesmärgil käskis Juuda kuningas Josia teha Hinnomi orust prügi põletamise koha. Siit kerkivat vinavat haisu kasutatakse põrgu kirjel­dustes piiblis, mille sümboliks sai see org.
GIBLA – Mekale orienteeritud palvetamissuund.
GNOSTIKUD – usuliikumine, mille doktriini järgi oli teadmine vaimsetest müsteeriumitest kättesaadav vaid üksikutele väljavalitutele.
HADŽI – maailma suurim iga-aastane palverännak ning üks islami kohustuste viiest sambast. Hadži on paljude moslemite elu usuline kõrgpun
HALLELUUJA (heebr. k. „kiitke issandat“) – kristliku jumalateenistuse pidulike usuhümnide alguse ja lõpu refrään.
HEDER – Poola ja Venemaa juutide ammust ajast olemasolev usuline algkool. Õpetus toimus skolastilises vaimus ning piirdus viie Moosese raa­matu lugemisega.
HEREETIK e. ketser – inimene, kes pooldab hereesiat, s. t. religioosset õpetust, mis on vastuolus kiriklike dogmadega. Viimastest taganemine tõi tavaliselt kaasa kirikust väljaheitmise, piinamise või tuleriidal põletamise. Kuna ketserluse kuju võttis erinevatel ajalooperioodidel harilikult linna ja maa rahvahulkade (talurahva, linnakäsitööliste) sotsiaalne võitlus eksplua­teerijate vastu, siis olid sageli ketserluse kandjateks rõhutud klasside esin­dajad (näit. anabaptistid). Teistel juhtudel muutusid ketseriteks tõusva kodanluse või kodanlustuva aadli esindajad (näit. hugenotid), kes astusid välja absolutismi vastu, mis maskeeris end ametliku riigiusu rüüga. Ketseritevastase võitluse sildi all õiendas kirikuga seotud riik sageli arveid oma poliitiliste vastastega, nagu nähtub kas või Hispaania inkvisitsiooni prakti­kast XV ja XVI sajandil.
HOMILEETIKA – õpetus kristliku usu jutluse olemusest, selle sisust, ülesehitusest ja esitusviisist. Homileetika selgitab ka kirikujutluse ja kõne­kunsti suhet.
HÜPOSTAAS (kr.) – nägu, ilme, pale. Näiteks kolmainsus on olemuselt üks jumal, kuid esineb kolme hüpostaasina, s. t. isa, poja ning püha vaimuna.
IGUUMEN – nimetus, mis antakse mungaks pühitsetud vaimulikele, pea­miselt kloostrite eestseisjaile.
IISRAEL – juudi rahva ühe legendaarse esiisa Jakobi nimi, millega hil­jem piiblis hakati nimetama suuremat osa rahvast, kes moodustas omaette riigi Palestiina põhjaosas, keskusega Seekemis. Pärast sai see kogu juudi rahva nimetuseks.
IMAAM – moslemikogukonna tähtsaim juht, keda võib võrrelda kaliifiga.
INDEKS (Index librorum prohibitorum) – katoliku kiriku poolt usklikele lugemiseks keelatud raamatute nimistu.
INDULGENTSID – patuandestuskirjad, mis andsid patte andeks, s. t. vabastasid karistusest hauataguses elus (kiriku õpetuse kohaselt). Katoliku kirik organiseeris Rooma kuuria rikastumise huvides häbitu kaubitsemise indulgentsidega, müües neid n-ö avansina ka enne patuteo soorita­mist.
ISSANDA HAUD – kristliku maailma üks peamisi pühapaiku. Issanda Haua Tempel Jeruusalemmas on püstitatud kohale, kuhu evangeeliumi legendi järgi pärast ristilöömist olevat maetud Jeesus Kristus. Röövellikke ristisõdu Palestiinasse XI sajandi algusest kuni XIV sajandina motiveeriti vajadusega vabastada issanda haud uskmatute musulmanide võimu alt.
IŠAANID – musulmani dervišite juhid, kes elavad koos nendega kloost­rites või musulmani pühakute haudade läheduses. Išaani amet oli päritav. Parasiitlikku elu elavad išaanid esindasid musulmani vaimulikkonna kõige fanaatilisemaid ja reaktsioonilisemaid jõudusid.
INTERDIKT – karistus, mille katoliku kirik paneb peale tervetele linna­dele või riikidele ning mis keelab neis avalikud jumalateenistused, interdikt oli Rooma kirikule sõnakuulmatute valitsejate, rahvaliikumiste, üksikute kato­litsismile vaenulike rühmituste ja isikute vastase võitluse vahendiks. Eristati kohalikke, isiklikke ja segainterdikte. Ajastul, kui kirik piiramatult valitses inimeste teadvuse üle, oli interdikt tugevaimaks relvaks paavstluse käes, kuid keskaja lõpupoole ei tundunud selle kirikliku karistuse mõju enam nii hirm­sana.
JESUIIDID – poolmunkliku iseloomuga katoliku ordu liikmed. Ordu asutas XVI sajandil Ignatius Loyola katolitsismi kaitsmiseks protestantliku, reformatsiooni eest. Paavstitool andis jesuiitidele suuri eesõigusi. Nende üle ei saanud ilmlik kohus kohut mõista, nad olid vabastatud riigimaksudest ning allusid ainult ordukindralile ja paavstile. Oma eesmärkide teostamiseks pida­sid jesuiidid kõiki abinõusid lubatuks. Pistoda ja mürk, intriigid ja salamõrvad kaasnesid jutluse ja ristiga. Nad õigustasid pettust, valet ja vandemurdmist, kui pidasid seda ordu ülesannete täitmisele kasulikuks. Jesuiitide amoraalne ja julm tegutsemisviis, nende silmakirjalik kasuistika tegid jesuiidi nimetuse inimväärikuse langemise viimase astme sünonüümiks. Vaa­tamata sellele, et neid sageli mitmetest maadest välja kihutati, tõstsid nad uuesti pead, liitudes katoliikluse kõige reaktsioonilisemate ringkondadega.
JESIVA (jesivot) – juutide kõrgem vaimulik kool, mis valmistab ette juudi usu vaimulikke (rabisid, kantreid jt.). Õppetöö peamiseks tuumaks on siin piibli ja talmudi skolastiline uurimine ja tõlgendamine.
JUMALA TALL (Agnus Dei) – Jeesus Kristuse nimetus, mis viitab sel­lele, et ta tõi ise end ohvriks, lunastades inimeste patud. Varakristluse päevil kujutati Rooma katakombide seintel Jeesus Kristust sageli hea karjasena, kes kannab õlal talle. „Agnus Dei“ on ka katoliikliku liturgia palve nimetus.
KAABA – araablaste muistne pühapaik Mekas. Kaaba tempel oli miljo­nitele idamaalastele palverännakute keskuseks. Kaaba kujutab endast inimesekõrguste seintega krobelisest kivist kuupi. Seinasse on müüritud nn. „Must kivi“, ilmselt meteoriit – Kaaba tähtsaim reliikvia, mille ingel olevat Aadamale toonud paradiisist ja mille hiljem olevat seinasse müürinud piibli patriarh Aabraham. Kaaba oli palverännakute paigaks juba enne islami tek­kimist. Pärimuse järgi muutis islami rajaja Muhamed, kes 630. aastal eemal­das Kaabast iidolite kujutised, selle muslimite peamiseks pühapaigaks.
KABEL – väike altarita kirik. Varakristluse ajal olid kabelid omamoodi monumentideks märtrite haudadel. Neid ehitati maa-aluste kalmistute ja kiri­kute sissekäigu kohale. Samuti püstitati kabeleid kirikuelu tähtsamate sünd­muste mälestuseks. Venemaal tekkisid kabelid pärast kristluse vastuvõtmist. Sageli ehitati neid seoses asulate kaugusega kirikutest.
KANONISEERIMINE – pühakuks kuulutamine kiriku poolt.
KANOONIK – katoliku vaimulik suurte kirikute juures. Allub teatud elu­korrale.
KAPLAN – katoliku vaimulik peakiriku või kogukonnakiriku kabeli juu­res, samuti kodustes kirikutes. Kaplanid olid sageli abipreestriteks.
KARDINAL (lad. <rcardinalis>, tuletatud omakorda sõnast cardo – „peamine“) – katoliku kiriku kõrgema aukandja tiitel, mille paavst annab vaimulikust seisusest isikuile. Kardinalid on paavstide lähemad nõuandjad. Nende konklaav valib (nende endi hulgast) paavsti. Paavst valitakse konklaavi poolt alates 1059. aastast. Seisuse tunnuseks on kõrge punane kübar. 1996. aastal määras paavst Johannes Paulus II, et konklaavis ei tohi olla rohkem kui 120 kardinali. Paavstiks võib saada kardinal, kes ei olnud paavsti surma või tagasiastumise päeval vanem kui 80-aastane.
KATEHHEES – juhend kristlastele usu algõpetuse andmiseks; tavaliselt küsimuste ja vastuste näol. Sisaldab seisukohti, mille tunnistamine on kohus­tuslik igale kiriku või usutunnistuse liikmele.
KATOLIKOSS – gruusia õigeusu ja armeenia kiriku kõrgemate hierarhide tiitel. Armeenia katolikossi asukohaks on Etšmiadzini linn.
KIOTT – puust kapp, kuhu asetatakse ikoonid.
KLIIROS – kirikukoori koht altari kõrval kreeka-katoliku kirikus.
KOGUDUS – kõige väiksem kirikuringkond, kellel on oma kirik koos vaimulikega.
KOGUÖINE JUMALATEENISTUS – peetakse pühapäeva või kirikupüha eelõhtul.
KONKLAAV – uut paavsti valiv kardinalide kogu, samuti saal, kus vali­mine toimub. Saalil oli ainult üks väljapääs ning kardinalid tohtisid lahkuda alles pärast paavsti valimist. Nii kaua oli nendel igasugune suhtlemine välis­maailmaga keelatud.
KONKORDAAT – kokkulepe paavsti ja katoliiklike riigivalitsejate vahel (lepinguid mittekatoliiklike riikidega nimetati konventsioonideks).
KOPTID – kristlikku usku egiptlased. Termin „koptid“ sai Euroopas tun­tuks XVII sajandil araabia kirjanduslike allikate kaudu. Koptidel on rikkalik kreeka- ja araabiakeelne kirjandus. Kristlus tungis nende juurde väga vara­kult. Kopti kirik (jakoviidid) on iseseisev. Kirikuteenistus, templite sisustus jne. langevad suures osas ühte õigeusu omadega.
KZENDS (kzjonds) – preestriseisuses vaimulik isik Poolas nii tavaliste kui ka mungaseisuses vaimulike hulgast.
KUURIA – Rooma katoliikluse kõrgem võimuorgan, millel on administra­tiivsed ja kohtulikud funktsioonid. Kuuria annab välja paavsti ürikuid ja bul­lasid, jagab benefiitse ja pattude andeksandmist, käsutab paavsti finantse, suhtleb välisriikidega, vaatab läbi apellatsioone, otsustab pühakuteks kanoniseerimise, ordude rajamise jm. küsimusi.
KÄSULAUAD – kiviplaadid, millesse olevat raiutud kümme käsku. Piibli järgi sai prohvet Mooses esimesed käsulauad otse jumalalt endalt Siinai mäel. Oma vihas purustas Mooses nad, kui ta nägi, et juudid kummardasid kuldvasikat. Uusi käsulaudu hoiti esialgu seadusetelgis, seejärel Jeruusa lemma templis seaduselaekas. Pärast Jeruusalemma laastamist Nebukadnetsari poolt olevat käsulauad jäljetult kadunud.
LATERAANI LEPING – kirjutati alla Mussolini ja paavst Pius XI poolt 11. veebruaril 1929. Püha tool tunnustas Itaalia kuningriiki, see omakorda tunnustas Vatikani kui sõltumatut neutraalset riiki.
LITURGIA – pidulik jumalateenistus, mida võivad pidada ainult piiskop ja preester; evangeelsetes kirikutes nende jumalateenistuse osade erinimetus, kus pastor ja kogudus vastamisi kõnelevad ja laulavad.
MADONNA – jumalaema (neitsi Maria), samuti tema piltide ja kujude nimetus katoliiklikus kultuses. Vanimad Madonna kujutised Rooma katakom­bide seintel kuuluvad II–III sajandisse. Tavaliselt kujutatakse Madonnat Jeesus-lapsega kätel või süles.
MAMMON – vanade foiniiklaste vara ja rikastumise jumalus, ülekantud tähenduses vara, rikkus.
MARTÜROLOOGIUM – kogumik legende kristluse esimeste sajandite märtritest, kes hukkusid usuvõitluses paganluse vastu. Keskajal oli terve rida selliseid kogumikke. Hiljem võeti martüroloogiumid kirikukalendritesse, kus jutustused märtritest vaheldusid „pühakute“ elulugudega.
MEDRESE – avalik kool, kus õpetatakse Koraani doktriini ja islamiseadusi.
METROPOLIIT – esialgselt Bütsantsis metropoli, s. t. piirkonna või pro­vintsi tähtsaima linna piiskop. Venemaal olid metropoliidid kuni patriarhiameti sisseseadmiseni (1589) vene õigeusu kirikupeadeks. Nende residentsiks oli Kiiev (kuni XII sajandini), seejärel Vladimir ja alates XIV sajandist Moskva.
MIHRAB – erikujuline palvenišš mošees.
MINARETT – mošee juurde kuuluv torn, kust kutsutakse palvusele.
MITRA – piiskopi, arhimandriidi ja ka paavsti peakate, mida kasutatakse jumala­teenistuse ajal.
MOŠEE – musulmaniusuliste tempel. Mošeede juurde püstitatakse kaks või rohkem majakat meenutavat minaretti, mille rõdult muezzinid mitu korda päevas kutsuvad musulmane palvetama. Mošee valgendatud siseseinu kau­nistavad väljavõtted koraanist. Igasugused kujutised on keelatud. Põrandal on vaibad, pingid puuduvad. Mošee kaguosas asub kantsel imaami jaoks ning Meka-poolses nurgas kapp, kus hoitakse mitut koraani eksemplari.
MUEZZIN – mees, kes kutsub mošee minaretist usklikke viis korda päevas palvusele.
MUHARRAM – islami kalendri esimene kuu.
MULLA – usuõpetlase tiitel Iraanis alates Safaviidide ajastust (1145–1722).
MÜRR – aine, mida kirik kasutab salvimise sakramendis. Esialgselt oli see puhas taimeõli. Hiljem, VI sajandil, hakati sellele lisama palsamit ja aro­maatseid aineid. Alates XVI sajandist segati Läänes oliiviõli (puu- ja üldse taimeõli) hulka India aromaatset palsamit. Õigeusu kirikus valmistatakse mürri oliiviõlist, valgest viinamarjaveinist, aromaatsetest ainetest jne.
NIMBUS – aupaiste, mis ümbritsevat pühaku pead ja keha. Kristlikus ikonograafias kujunes nimbus juba muistsetel aegadel kolmainsuse koigi hüpostaaside (s. t. isa, poja ja püha vaimu), samuti inglite, jumalaema ja pühakute lahutamatuks osaks. Nimbus käib kaasas ka jumala talle ja looma­kujudega, mis sümboliseerivad nelja evangelisti. Nimbus võis olla mitme­suguse kujuga: kolmnurkne, kuusnurkne täht, ümmargune ketas selle sisse joonistatud ristiga jne. Vanema aja kunstnikud maalisid kuldseid ja hõbe­dasi ringikujulisi nimbusi.
NOVIITS – inimene, kes valmistub mungaseisusse pühitsemiseks. Kloost­ris täitsid noviitsid jumalateenistuse ajal ja kloostri majapidamises igasugu­seid alamaid kohustusi, mis pidi sümboliseerima nende kuulekust.
OBLAAT e. hostia – sümboliseerib katoliku ja protestantlikus kirikus ohvrit. Valmistatakse magedast nisujahutaignast, enamasti talle ja risti kuju­tisega, mis peab meenutama Kristuse ristilöömist. Alates XII sajandist kasu­tavad katoliiklased ja luterlased oblaate armulaualeivana. Reformitud kirikus täidab seda otstarvet tavaline leib ja õigeusu kirikus prosforaa.
ORDUD – kindla põhikirjaga katoliiklikud organisatsioonid. Ordud olid paavstlusele ustavaks toeks tema reaktsioonilises poliitikas. Nad hoidsid ära kirikuvastaseid väljaastumisi, toetasid feodaalset ekspluateerimist. Kõige vanemaks orduks oli benediktlaste ordu, mis tekkis juba VI sajandil. XIII sajandil asutati dominiiklaste ja frantsisklaste ordud (niinimetatud kerjusordud). Mõned neist olid mungaordud (dominiiklased, frantsisklased jt.), teistel oli väliselt ilmlik iseloom (jesuiidid – XVI sajandil). Keskaja poolmunklikud rüütliordud (hospitaliitide ordu, teutooni ordu jt.) etendasid täht­sat osa võõraste maade (Palestiina, Baltimaad jt.) vallutamisel ja koloniseerimisel feodaalide poolt.
PAAVST – katoliku kiriku pea, Vatikani riigipea. Omistatud tiitel Pontifex Maximus ei kuulu paavsti ametlike tiitlite hulka. Esimese Rooma piiskopina kasutas paavsti tiitlit Leo I Suur.
PANNÜHHIID – hingepalve surnu mälestuseks. On olemas ka nn. ökumeenilised pannühhiidid kõigi väärilist kristlikku surma surnud ini­meste kui ka nende mälestuseks, kes on surnud ootamatult, ilma viimse armu­lauata.
PATRIARH – juudi rahva esiisade Aabrahami, Iisaku ja Jakobi, samuti mõnede teiste piiblis esinevate isikute nimetus, õigeusu kirikutes nimeta­takse patriarhideks peapiiskoppe (Konstantinoopoli, Aleksandria, Antiookia, Jeruusalemma jt.). Venemaal kehtis patriarhiamet 1589. kuni 1700. aastani ja taastati uuesti 1918. aastal. Vene õigeusu kirikupeaks on praegu patriarh Kirill.
PIIBLI KONKORDANTS – kõigi piiblis esinevate sõnade, väljenduste ja fraaside tähestikuline kogumik, kusjuures on ära näidatud nende asukoht piiblis. On määratud jutlustajate jaoks.
PIISKOP – vaimuliku seisuse kõrgeim aste kristlikes kirikutes, kes tun­nistavad piiskopkonda. Piiskopi õiguseks ja kohuseks on diakonite, vaimulike ja piiskoppide ametisse õnnistamine (viimast teeb ta koos teiste piiskoppi­dega). Samuti nimetab ta kleeruse alamatesse ametitesse, pühitseb kirikuid jne. Talle alluvad kõik tema piiskopkonna piirides paiknevad kirikuasutused. kloostrid, vaimulikud seminarid jne. peale nende, mis on kirikukeskuse vahe­tus alluvuse.
PONTIFIKAAT – Rooma paavsti valitsemisaeg (lad. „pontifex“ – „ülempreester“).
PRELAAT – eelistatu, kellegi üle seatu (katoliku kiriku kõrgem vai­mulik).
PRESBÜTER – vaimulik (kr. „presbyteros“ – „vanem“).
PRIOR – katoliku mungakloostri ülem.
PROSFORAA – armulaualeib. Varem küpsetasid kogudustes prosforaad tavaliselt vaimulike lesed, kes kuulusid kiriku teenijaskonna hulka.
PROSKOMIIDIA – liturgia esimene osa, mille ajal prosforaa seatakse pühitsemiseks valmis.
PSALMID – kirikulaulud. Psalmide kogu nimetatakse Psaltriks.
PSALTER ehk psalmide kogu – üks Vana Testamendi raamatuid, mis koosneb 150 psalmist, s. t. usulise sisuga laulust. Nende psalmide autoriks peetakse tavaliselt Juuda kuningat Taavetit, kuid paljud neist on kahtlemata hilisema päritoluga.
ARMULAUA LEIVA JA VEINI LAEGAS – selles hoitakse õigeusu kiri­kus armulaua leiva ja veini tagavara. Peale selle on olemas väike kantav nõu, milles vaimulik viib armulauda – „pühasid ande“, haigetele ja surija­tele. Nii laegast kui ka kantavat nõu hoitakse tingimata altaris aujärjel.
RAMADAAN – (islami kuukalendri järgi 9. kuu) terve kuu jooksul, koidikust päikeseloojanguni, muslimid ei söö, ei joo, ei suitseta ning hoiduvad intiimsuhetest.
PÜHAKUTE ELULOOD – kristliku kirjanduse mahukas osa, mis räägib kiriku poolt pühakute hulka arvatud isikute elust ja usulistest vägitegudest.
RELIIKVIAD – kristlikus kirikus märtrite ja pühakute säilmed, nende kehad ja kehaosad, rõivad ja rõivaosad, esemed, mida nad eluajal kasutasid. Reliikviateks olid näiteks issanda vöö, tema rõivad, sandaalid, jumalaema piim, tema juuksed, tema rõivad, apostel Peetruse häbemekarvad, tema san­daalid ja särk, tema laud, horaarion (õlavöö) jm. Relikviaariumiks nimeta­takse laegast, milles hoitakse pühaku säilmeid. Arvukaid reliikviaid luues tegelesid kirikumehed häbitu võltsimisega.
RITUAAL (drebnik) – raamat, mis sisaldab palveid ja õigeusu kirikus rakendatavate muistsete kombetalituste kirjeldusi. Rituaali esimeses osas sel­gitatakse sakramentide järjekorda (peale armulaua sakramendi, mida kirjel­datakse ainult sellisel kujul, nagu seda antakse haigetele), teises osas ori kõigi kombetalituste juurde kuuluvad palved. On olemas täielikud, lühendatud ja täiendavad rituaalid. Viimased sisaldavad kirikute pühitsemise talitusi, palveid nende esemete pühitsemiseks, mida usklikud kasutavad väljaspool kirikut jne. Peale selle on rituaalidel mitmesugused lisad.
RJASSA – õigeusu preestrite, munkade ja nunnade pealisrõivas.
SEADUSELAEGAS – seest ja väljast kullatud sittimipuust kast, milles hoiti käsulaudu. Seaduselaegast kanti ritvadel, mis pisteti läbi vastavatest kuldrõngastest. Laekas hoiti ka Aaroni keppi. Juudid uskusid, et seaduselaegas on Jahve asupaik. Esialgu oli seaduselaegas vägedega sõjaretkedel kaa­sas. Pärast Jeruusalemma templi ehitamist viidi ta selle pühapaika.
SEADUSETELK – muistsete heebrealaste pühadus, mis Teise Moosese raamatu järgi olevat ehitatud kunstnike Beetsaleli ja Ogoliabi poolt ning oli iisraeli rahvaga kaasas nende kõrberännakul. Seadusetelgis oli niinimetatud seaduselaegas, milles asusid käsulauad. Pärast Palestiina vallutamist heebrealaste poolt asus seadusetelk mitmes paigas, kuni viimaks Saalomoni poolt paigutati Jeruusalemma templisse. Pärast seda seadusetelki piiblis enam ei mainita. Talmud seob selle edasise saatuse mitmesuguste legendidega. Seadusetelgile kui kultuse elemendile omistab piibel suure tähtsuse.
SINOD – Vene Õigeusu Kiriku alaline kõrgeim juhtorgan aastatel 1721–1917.
SKEEMA – munkadele kehtestatud range kloostrirežiim. Suur skeema kehtis erakmunkade-anahoreetide suhtes, kellele oli kohustuslik suletud elu kloostris; väike skeema tavaliste munkade suhtes, kes elasid kloostrite ühiselamuis.
SKISMAATIKUD (škisma – lõhe) – isikud, kes eemaldusid üldkirikust, kuid säilitasid usu kõigile kristlastele kohustuslikesse dogmadesse. Seega pee­takse skismaks kirikusisest lõhet, mis ei puuduta dogmasid. Sellega erineb skisma ketserlusest (hereesiast). Roomas nimetati skismaatikuteks kreeka-katoliku (õigeusu) kiriku järgijaid.
SOODOM JA KOMORRA – kaks linna Jordani orus, kus Jordan suubub Surnumerre. Nende linnade elanikud olnud tuntud oma kõlvatu elu ja pahede poolest, seepärast hävitatud nad piibli legendi järgi (Esimene Moosese raa­mat, XIX, 1–29) taevatulega.
STIGMAD – Kristusele löödud haavu meenutavad märgid inimese ihul. Need märgid ilmusid tugeva närvierutuse, hüsteeria või naha haiglase tund­likkuse tagajärjel.
SUITSUTAMISPANN – nõu viiruki põletamiseks jumalateenistuse ajal. Kujutab endast mitme keti küljes rippuvat ümmargust kausikest. Kettide üle­mised otsad on omavahel ühendatud ja sealt hoiab kinni preester. Suitsutamispanni asetatakse hõõguvad söed ja nende peale puistatakse viirukit (aro­maatset puuvaiku või muid lõhnavaid aineid).
SÄILMED – kristlike pühakute kehad, mis pärast surma ei kõdunevat. Kristluse esimestest sajanditest alates oli säilmete kummardamine üks kiriku tähtsamaid kombeid. „Pühakute“ matmispaigad meelitasid ligi tuhandeid palverändajaid. Liturgiat peeti kristluse esimesel perioodil tingimata „märt­rite“ säilmete juures. Säilmeid hoiti altari all ja neile ehitati pühakodasid. Säilmete avamine pärast bolševike riigipööret Nõukogude Venemaal näitas, et enamasti oli tegemist võltsingutega.
SEIK – islami usuordu või sekti eestseisja ning vaimulik juht; tavaliselt austatava pühaku või vaga järeltulija.
TALISS – juutide palvesõba. Talissi servade külge kinnitatakse nn. „ilmu­tuse tutid“, millel on sümboolne tähendus.
TIAARA – paavsti kolmekordne kroon, mis sümboliseerib ülimat ilmalikku võimu. Tiaara kasutamise lõpetas 1964. aastal paavst Paulus VI.
TONSUUR – katoliku munkade ja vaimulike paljakspöetud lagipea, süm­boliseerib okaskrooni ja maistest huvidest loobumist. Mida kõrgem on vai­muliku auaste, seda suurem on tonsuur.
TROPAARION – lühike kiidulaul mõne kirikupüha või pühaku auks.
TSADIK – vaga inimene. Tsadikute-imetegijate institutsioon oli väga levinud XVIII ja XIX sajandil Ida-Euroopa (Poola, Valgevene, Ukraina, Rumeenia, Ungari) juutide hulgas. Tsadikud olid elulistes küsimustes peamis­teks nõuandjateks. Eksisteerisid terved tsadikute dünastiad, kus „amet“ pärandati isalt pojale.
TÄHENDAMISSÕNAD – Vana ja Uue Testamendi raamatutes esinevad mõistatused, mis piltlikult selgitavad religioosse õpetuse olemust. Nn Saalomoni tähendamissõnad kujutavad endast usulis-didaktilist raa­matut, mis jutlustab „elutarkust“. Evangeeliumides jutlustatakse religiooni tähendamissõnade kujul, neid on kokku ligi 30. Tähendamissõnade teemad on väga mitmekesised. Oma lihtsa ja arusaadava vormi tõttu olid nad vai­mulikele heaks usu propageerimise vahendiks.
USUTUNNISTUS – iga religiooni põhidogmad, mis on väljendatud lakooniliselt ja kujukalt ning enamasti allegooriliselt. Usutunnistuslaused esitavad kiriku vaatepunktist vaieldamatuid usulisi seisukohti, mida saab vastu võtta ainult usuga ning mis ei vaja tõestamist.
VAIMULIKUST SEISUSEST VÄLJAHEITMINE – leiab aset tsiviil- või kirikuvastaste kuritegude korral. Pärast seda, kui süüdlasele on ette loetud seisusest tagandamise käskkiri, võetakse tal seljast preestri- või mungarüü, peakate, pügatakse juuksed ja habe ning rõivastatakse ta „ilmlikesse“ rõivastesse.
VIIRUK – lõhnav vaik, mida suitsutatakse kirikus. Hoitakse viirukinõus.
VIKAAR (lad. „vicarias“) – katoliku preestri või piiskopi abi; õigeusu kirikus peapiiskopi või metropoliidi abi piiskopi seisuses.

NB! Loe ka:
Kuremäe klooster (galerii)
Petseri klooster (galerii)
Mormoonid – Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kiriku loomise lugu
Amišid – appi, kes need veel on?!