Kroonlinna Joann
Kroonlinna Andrei katedraali ülempreester ja eestseisja isa Joann (ilmalikult Ivan Iljitš Sergijev) oli pärit Arhangelski kubermangu Surõ küla vaese köstri perekonnast. Ta sündis 1829. aastal. Juba varases nooruses otsustas ta isa eeskujul siduda oma elu kirikuga, „pühendada end jumala teenimisele“, nagu tollal öeldi. Kuid jumalateenimisega sidus auahne nooruk ka oma kaugeleulatuvad kavatsused. Isale osaks saanud roll poega ei rahuldanud…
Lõpetanud vaimuliku seminari ja seejärel Peterburi vaimuliku akadeemia täieliku kursuse, jõudis köstripoeg vaimuliku haridusredeli tippu, kust avanes juurdepääs kõrgematele vaimulikele ameteile. Tõsi, vastne isa Joann hoidus oma vaimu teadmistega üle koormamast. Kroonlinna katedraali eestseisjat isiklikult tundnud kaasaegsed märgivad, et tihti ilmutanud ta paljudes isegi suhteliselt lihtsates küsimustes äärmist võhiklust. Tema mõte töötas teises suunas, ta ebatavaline tahtejõud teenis muid püüdlusi.
Algul seminaris, hiljem akadeemias tõmbas Ivan Iljitš endale juhtkonna soosivaid pilke mitte teadmisjanuga, vaid kuulekuse, teenistusvalmiduse ja erilise palvetamisinnuga, millele ta pühendas kogu oma vaba aja. Oli tunda, et tema elulaevuke oli võtnud kursi suurele teekonnale. Akadeemia juhtkonnale oli selline käitumine väga meelepärane: keda siis veel edutada kui mitte niisuguste eeldustega inimest? Selline oskab ülemuste huvisid silmas pidada ja ka oma karja vajalikul teel hoida. Pärast vaimulikku akadeemiat määras noor isa Joann end tegelikult ise kohale, kus tal seisis ees pikk teenistusaeg. Soovitud suunamine saadi üpris lihtsa võttega: veidi enne akadeemia lõpetamist teatas selle eriti eeskujulik kuulaja äkki juhtkonnale, et nägi end õndsalikus unenäos jutlustamas kuulsas Kroonlinna Andrei katedraalis. Akadeemia rektor ei hakanud sellele „prohvetlikule unenäole“ vastu vaidlema. Pealegi oli ju selle ametikoha vääriliseks arvatu ülemate juures oma „jumalakartlikkuse, usinuse ja silmapaistva edasijõudmisega“ üliheas kirjas. Ja unenägu, nagu öeldakse, läkski täide: isa Joann määrati talle meeldima hakanud pühakotta.
Kroonlinna Andrei katedraalis tulid ka ilmsiks tulevase kuulsuse võimed. Tõele au andes ei saagi preester Joanni mõnesuguseid andeid eitada. Ta oli heade näitlejaeeldustega võimekas kõnemees, eriti kui fanaatiliste austajate pöörasus, „prohveti“ jalge ees roomavate ja tema rüüpalistust suudlevate naishüsteerikute ulgumine ning karjed tema enesearmastust jutlustajana üles kütsid.
Andrei katedraali eestseisja polnud mitte ainult pimedusejünger, vaid ka suur demagoog. Püüdes kuulsuse jahil iga hinna eest lihtrahva hulgas, oma õnnetute, vaeste, rõhutud, kõige pimedamate ja allasurutumate koguduseliikmete seas tunnustust võita, rüütas ta end pidevalt õigluse toogasse, esines võimumeeste paljastajana. Ta pidas tuliseid jutlusi ahnitsejate ja rikaste vastu, kes teevad liiga „pimedale ja õigusetule rahvale“, kelle kaitsjana ta esitas ennast ning „head isakest tsaari“, keda ahnitsejad, aukandjad ja tölnerid petavad niisamuti kui rahvastki.
Joann püüdis kõigest hingest saavutada kehastunud Kristuse kuulsust ega saanud seetõttu loomulikult läbi ilma tervendaja rollita, kõigi kannatajate ja tõbiste imelise vabastajana nii ihu- kui hingehädadest. Karjakaupa janunesid neurootilistes haigushoogudes väänlevad ja visklevad inimesed imeravija puudutuse, tema „leegitseva sõna“ järele, et saatanlikud jõud nende vaevatud kehadest tema pühaduse väel taanduksid ja õnnetud kannatajad terveneksid.
Kõige mõjuvamaks ravivahendiks peeti „lugemist“. See tähendab, et mitme tunni vältel loeti kirikus haige kohal „Vassili Suure saatana väljaajamise palveid“ ja katkendeid evangeeliumist, milles jutustatakse, kuidas Kristus tervendas kurjast vaimust vaevatuid.
Nende palvete vaheaegadel pidi vaimulik „saatanast vaevatuid“ ristiga varjama ja nende kohal viirukit suitsutama. Kõik see kokku ongi „eestpalve kurjast vaimust vaevatule“.
Kui pärast niisugust pikka tseremooniat klikuša jätkab väänlemist, karjumist ja jumalateotamist (mis vastavalt ebausukujutlustele tähendab temas istuva kurja vaimu erilist visadust, aga võib-olla nende rohkust), tuleb kogu menetlust korrata algusest peale. Kui äärmise kurnatuseni viidud haige lõpuks vait jääb ja ristisuudlemise protseduuri allaheitlikult talub, siis arvatakse, et rituaal on aidanud, kurjad vaimud oma ohvrist lahkunud ning haige jumala tahtel tervenenud.
Kuid isa Joann ei saanud kuulsaks mitte ainult imepäraste tervendamistega. Tal oli ka midagi temale ainuomast. Kõrged kaitsjad sinodist olid tema pärast ortodoksse õigeusu seadustest erandkorras üle astunud. Joanni juures pihtida soovijate tohutu hulga tõttu lubati tal pihilisi vastu võtta mitte ükshaaval, vaid kõiki korraga, kollektiivselt, kuigi selline sakramendi rikkumine oli seni olnud rangelt keelatud. Need koorispihtimised aga kutsusid esile palvetajate tõeliste hüsteeriaplahvatuste epideemiaid Andrei katedraalis. Kõlavat kuulsust janunevale eestseisjale aga just seda vaja oligi. Selleks mõeldi peensusteni läbi võtteid, mis pidid avaldama erilist, sütitavat mõju fanaatiliselt meelestatud inimeste niigi üleskruvitud psüühikale.
Kes võiks ülempreester Joanni palvetajate kollektiivse pihilevõtmise õhkkonda kirjeldada paremini kui tähelepanelik ja kirjanduslike võimetega pealtnägija? Selline tunnistaja oli olemas ja jättis meile selle usuhullustuse suurepärase kirjelduse. Järgnevad leheküljed on võetud Aleksandr Serebrovi raamatust „Aeg ja inimesed.“
„Andrei katedraali trepil raputasime lume maha, pühkisime näod taskurätikutega üle. Sisenesime. Kirikus oli nagu suures koopas pime, viirukist sumbunud õhk ja ülalt tilkus vett. Vaevu läikles kullatis ikonostaasi viinamarjakobarail. Sametköiega piiratud „plaštšanitsa“ ümber värelesid lambitulukesed. Ere valgus oli vaid parema kliirose juures, kus asus kuldkattega jumalaemaikoon sakilise, kalliskividest sädeleva krooniga. Selle ees oli ümmargune küünlajalg põlevate küünaldega, mis sarnanes õitsvate maikellukeste peenraga. Õhtune jumalateenistus oli juba lõppenud, kuid rahvast oli kirikus palju. Köhiti, sosistati, ohati nagu suure paastu ajal, midagi oodati. Kõlinal kukkusid korjanduskruusi mündid. Kirikuvanem – kaftanis habemik – kõndis vaagnaga palvetajate vahel, kogus annetusi, tema taga käis kuivetu nunn kruusiga „kiriku kaunistamiseks“.
Minu kõrval pani keegi vaagnale hõberubla ja tahtis peenraha tagasi võtta. Kirikuvanem peatas ta raevuse sosinaga: „Kas tulid turule või? Raha vahetama?“
Mehe käsi kukkus otsekui murtult alla. Meist, üliõpilastest, möödus kirikuvanem kartlikult, vaagnat rahaga kõrvale hoides“.
Altarist väljus tüüakas, tumehallis rjassas diakon, astus altariesisele, läkitas laiade varrukatega rea kummardusi altariuste suunas ja pöördus näoga koguduse poole…
„Vennad,“ alustas ta meelitleval, võõral häälel, „suure sakramendi eel tuleb meil, kui oleme end puhastanud palvetamise ja paastumisega, kinnitada kõigevägevama Jumala ees meie püha õigeusu kiriku usutunnistust isa, poja ja püha vaimu nimel. Aamen!“
Diakon ajas huuled torru, kaela õieli ja hakkas kõlaval bassihäälel laulma: „Taevane Isa…“. Tuttav palveviis haaras kogu kiriku ja kandus üksmeelse koorina nähtamatu kupli poole, ehmatades seal nähtamatuid tuvisid. Palvetajate paljastatud peadele varises kuiva tuvisõnnikut.
Pärast meieisapalvet lauldi veel. Ühislaul innustas usklikke, nad hakkasid sagedamini ja ägedamalt risti ette lööma. Samal ajal pöörasid nad õndsuse pealetulekut oodates pilgu ülespoole. Diakon hakkas uuesti „Usutunnistust“ lugema. Kuivade kaanonireeglite vahele lisas ta katkendeid evangeeliumist. Luges peast ja nii ilmekalt, et teda võinuks kadestada kuitahes kuulus näitleja. Traagilised lood pühast õhtusöömaajast, Juuda äraandmisest, Pilatuse kohtust, Kristuse piinadest ristil ja haudapanekust liigutasid palvetajaid pisarateni – paljud mu naabrid, eriti naised, nuuksusid. Rahvahulga erutus oli nüüd nii suur, et kui diakon usutunnistuse viimast osa „tulevasest elust“ pasunahäälselt lõpetas, raksatas lõpuaamen rahvahulga suust niisuguse jõuga, et kliiroste kõrval seisvad siidist kirikulipud liigahtasid ja hakkasid lehvima otsekui tuules.
Uus ümin ja hüüete laine veeres läbi kiriku. Altariesisele, diakoni ette ilmus väikest kasvu eakas preester, kellel olid suured kõrvad, mis kamilavka (rummikmüts) tõttu peast eemale hoidsid. Seljas oli tal kulunud epitrahheelioniga (jumalateenistu- sel kohustuslik vaimuliku ametirõivastuse osa, mis kujutab endast kaela ümber kantavat kahest osast kokkuõmmeldud ja ristidega kaetud paela) tume rjassa (pikk, lai käisteta rüü). Ei tema näos ega kühmuvajunud kujus olnud midagi silmapaistvat – taolisi õndsaid pühamehi võib näha igal ikoonil, kuid rahvasumm hakkas teda nähes märatsema, igaüks tükkis ettepoole, altarile ligemale. Tõugeldi, roniti altariesisele, astmetele, peaaegu oleks plaštšanitsa ära sõtkutud, et aga vanameest paremini näha. Tuhanded käed sirutusid talle vastu, tuhanded suud hüüdsid tema nime.
„Isa Joann!“
„Batjuška!“
„Heategija!“
Mõnd aega seisis ülempreester liikumatult, langetatud päi, otsekui poleks ta märganud, mis tema ümber toimub. Liikus vaid tema hõreda habemega lõug: vanamees kas luges palvet või lõpetas millegi mälumist. Seejärel tõstis ta jäise pilgu rahva poole ja võpatas nagu oleks see teda põletanud, tema nägu moonutas kramp.
„Mis kisa see on? Põlvili! Kahetsege pattu!“ käratas ta lõikaval, ootamatult valjul häälel.
„Ka-het-se-ge pat-tu!“ põrutas tema järel tüüakas diakon.
Rahvahulk vajus põrandale ja hakkas halama.
Mujal igal pool keelatud, võis avalikult pihtida ainult Kroonlinna isa Joannile. Vaimulik konsistoorium pidas niisugust pihilevõttu hlõstide tavandiks ja püüdis seda ka Kroonlinnas mitmel korral ära keelata, kuid isa Joanniga oli raske võidelda: Sinodis oli tal seljatagune, tsaaripalees võeti teda vastu omainimesena; jumalale oli ta meelepärane inimene, pühamees, kelle juurde pihile kogunes kümneid tuhandeid inimesi Venemaa kõigist paigust – eks katsu niisugust rahvamurdu peatada! Pihtida tuli valjusti, kõigi kuuldes. Igaüks tunnistas pattu omamoodi: mõned tegid seda poolihääli, ikka veel kartes avalikkust, teised, vastupidi, karjusid oma pattudest täiel häälel, justkui nendega hoobeldes, mõned loendasid neid asjalikult sõrmedel, et mitte mõnda ära unustada! Angoorarätikus naine kõigutas end pead kinni hoides ja oigas nagu hambavalus. Kogenud palveeided tegid kummardusi nagu üleskeeratud mannekeenid. Lihtsamad inimesed vihtusid ristimärke nagu end piitsutades. Ametnikud püüdsid olla soliidsed, tegid tillukesi ristimärke, ainult mundrinööpidel. Ülesmukitud, väikese kübaraga daam salatses jumalaga, et keegi ei kuuleks: „Sa tead ju isegi kõike, issand! Sinu silm on kõikjal!“
Tumm invaliid vedas end jalaköntidel mööda põrandat ja ammus lehma kombel: „Muu-uu-mm!“
Naaber tagus endale sõrmenukkidega vastu laupa: „Olen patune… olen patune, issand!“
Isa Joann käis koos diakoniga patukahetsejate seas ringi, ergutades nende indu: „Valjemini… Valjemini! Kui oskasid pattu teha, tuleb osata ka andeks paluda!“
Jõudes jumalaema ikoonini, puhus diakon ära seal põlevad küünlad. Kirikukuplist laskus alla pimedus ja vajutas inimesed maadligi.
Ja siis läks lahti midagi kohutavat. Pimedas pole midagi näha, pimedas on kõik lubatud. Pimeduses läksid inimeste keelepaelad valla. Inimhinge räpasus purskus välja. Vagad hullud kukkusid ulguma, itkema ja laulma. Langetõbised peksid end vastu põrandat. Pimedus täitus karjete, halamise ja nuuksumisega. Kõik kirikus viibijad osutusid järsku kurjategijateks: „Vargil käisin!“
„Naabrile panin tule otsa!“
„Batjuška, halasta – äiaga magan!“
Keegi kiskus juba oma riideid lõhki – kostus sitsi kärinat.
„Latsekese… latsekese hävitasin ära!“
Keegi juba tundis end põrgus olevat: „Päästke! Põrgutuli! Põrgu! Põrgu! Põrgu!“ Mukitud daamike torkis end kübaranõelaga peopessa: „Näru… raisk… lipakas!“
Naabril jooksis suust verd – ta oli endal hambad välja löönud. Oleks neil meeletud noad käes olnud, oleksid nad end üleni ära veristanud.
Pimeduses veikles rahvamassi hulgas verev laik – jäme arssinapikkune küünal, mida kandis diakon. Leek kord kerkis, kord laskus peaaegu põrandani, justkui otsides peitupugenud patuseid. Kõrge musta peakattega preester Joann õnnistas rahvahulka hõbedase krutsifiksi laiade, järskude ristimärkidega ja hüüdis otsekui loitse: „Olgu päeval“. olgu öösel… teades… või teadmatult…“
Tema ristimärkide all langesid inimesed põrandale, tõmblesid, haarasid kinni tema rüüst ja suudlesid selle määrdunud palistust.“
* * *
Kroonlinna Joann suri 1908. aastal. Selleks ajaks olid tema kõige agaramad austajad „joanniidid“ täielikult kaotanud mõõdutunde oma „pühaku“ kultuse ülespuhumisel. Pealetükkivalt levitati usklike seas kirikutes ja kloostrites arvutuid lendlehti „imetegija“ eluloo ja tema ennenägematute saavutuste kirjeldustega“. Maaliti spetsiaalseid ikoone, millel pühakutele anti portreeline sarnasus Kroonlinna ülempreestriga, palvetamiseks pandi välja tema ikoonitaolised portreed. Pärast revolutsiooni võttis isa Joanni ülistamise enda peale vene emigrantlik vaimulikkond. Esikoha saavutas sel alal nn. Karlowace kirik, mille keskus asus Ameerika Ühendriikide linnas Jordanville’is. 1964. aastal kanoniseeris valgeemigrantlik kirik Kroonlinna Joanni ametlikult ning arvas ta õigeusu pühakute hulka.
NB! Loe ka:
Kuremäe klooster (galerii)
Amišid – appi, kes need veel on?!
Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kiriku loomise lugu
Peter Hagen
