„Naisteniidukist” filmistaar Alain Delon

18. augustil 2024 lahkus 88-aastasena parematele jahimaadele tuntud prantsuse filminäitleja Alain Delon (s 8.11.1935), kelle noorus oli pehmelt öeldes tormiline, kus ei puudunud ei „kasvuraskused” ega ekstsessid. Juba lapsepõlves ilmutas Alain teatud kalduvusi. Nii käskis ta kord ühel kaasõpilasel tindipotti pissida. Poiss läks kaebama. Alain peksis kaasõpilase läbi. Delon visati koolist välja…

Raskestikasvatavale tulevasele filmitähele näidati ühtekokku seitsmel korral kooliust. Lõpuks oli 13-aastasel Delonil koolidest ja internaatidest isu täis ning ta otsustas koos ühe klassikaaslasega USA-sse Chicagosse põgeneda. Paraku jäid poisid juba reisi algul vahele. Aastaid hiljem sattus aega teeniv 20-aastane Delon Indo-Hiinasse. Deloni ülemus sõjaväes, Henry Guy de Vignac, iseloomustas teda järgmiselt: „Delon oli sadist, kellele tapmine pakkus lõbu, ta oli seksuaalselt hälbinud.”

Delonil, kes teenis Prantsuse armees neli aastat, tuli bensiini-, relva- ja sigaretiäri eest ühtekokku 11 kuud kartsas istuda. Lõpuks lasti ta vääritu käitumise pärast armeest tulema. Kui Alain Delon 1950. aastate lõpus Pariisis Ladina kvartalis esile kerkis, ei teadnud pealinna koorekiht tema hämarast minevikust midagi. Hea väljanägemisega, sitke saleda kehaga, sinisilmsest ja avalast noormehest sai peagi salongilõvi. Oma pika karjääri jooksul mängis ta 106 filmis.

Režissöör Yves Allégret, kes tegi esimese filmi Deloniga 1957. aastal „Mõrvarid lasevad paluda“  (Quand la femme s’en mêle) ütles: „Ole lihtsalt sina ise! Liigu nagu sina. Käi nagu sina. Vaata nagu sina! Ära ainult ürita mängida.“ Sellest sai Deloni kreedo: Ole lihtsalt sina! „Ma olin osatätja – mitte näitleja!“ ütles Delon enda kohta.

Alaini näitlejaoskused rajanesidki eelkõige sellel, et ta mängis enamaltjaolt iseennast, põhiliselt kas kurjategija või politseikomissari rollis.
1961. aastal, viibides Belgradis filmivõtetel, tutvus Delon tugeva ja nägusa jugoslaavlase Milos Miloseviciga. Ta oli noormehest nii sisse võetud, et viis ta Pariisi kaasa. Seal arenes aga väga omapärane romaan. Milosevic tutvustas Delonile oma endist sõbratari Nathalie Canovast. 1964. aasta augustis abiellus biseksuaalne Delon Nathaliega. (Nad lahutasid abielu juba 1969. aastal.) Kahe ja poole kuu pärast sündis neil poeg Anthony ja kurjad keeled teadsid rääkida, et tegelik isa oli hoopiski Milosevic. Pärast seda muutusid Deloni ja Milosevici suhted jahedaks. Lõpuks sõitis viimane Hollywoodi ja Delon trööstis purunenud sõprust uue ihukaitsja Stefan Markoviciga. Nende ihukaitsjatega oli seotud üsna tume afäär, millesse pole suudetud tuua selgust tänaseni. Asi on selles, et Milos Milosevic tapeti koos oma pruudiga Hollywoodis väga segastel asjaoludel, ja pole võimatu, et Delon laskis teda reetnud sõbra tappa. Tapeti ka Stefan. Uros Milisevic, kes hakkas sõbrustama Stefaniga, suri samuti vägivaldset surma. Kuid enne oma surma jõudis ta veel öelda: „Ma tean, miks Stefan pidi surema. Ta teadis liiga palju Milose tapmise kohta Hollywoodis.”
Oli kuidas oli, kuid salapärased ja lahendamata jäänud mõrvad ei kahjustanud põrmugi Deloni karjääri. Vähe sellest, aastaid hiljem autasustati Alain Deloni ordeniga teenete eest kirjanduse ja kunsti valdkonnas, 2019. aastal aga elutöö eest Cannes’i filmifestivali peaauhinna Kuldne Palmioksaga.
2015. aastal, Deloni 80. aasta juubeli puhul läkitas Brigitte Bardot talle õnnitluskirja, kus ta muu hulgas ütles: „Sa oled ligipääsmatu ja samas lähedane. Külm ja samas kõrvetav…” Hoolimata sellest, et Bardot’d võiks kutsuda Prantsuse kino Veenuseks ja Deloni Apolloks, pole need kaks, vähemalt enda väitel, armusuhtes olnud. Kuid nad on olnud lähedased kolleegid ja jaganud kuulsust Prantsuse kino kuldajastul.
2019. aasta suvel tabas Alain Deloni kaks insulti, pikka aega oli ta Šveitsis arstide järelevalve all. Näitleja ütles hiljem ajakirjale „Paris Match”, et on valmis siitilmast lahkuma: „Ma vihkan praegust aega, kõik ümberringi on läbinisti võlts – vaid rikkus on see, mis loeb.” Samas tunnistas mees, et pole leidnud enda kõrvale kaaslannat, kes oleks elu lõpupäevil talle toeks. „Kümmekond kandidaati on olnud, ükski pole olnud õige.”
Jah, iga inimese elus on seiku, mida ta ei tahaks meenutada, kuid mida ei ole võimalik olematuks muuta. Ka Delon ei armastanud eriti oma noorusaastaid meenutada.

Romy Schneideri ema Magda meenutab Alain Deloni hoopis teise nurga alt: „Ta võis Romyga teha, mida iganes tahtis. Ta kasutas tema kallal füüsilist vägivalda – nii füüsilist kui psüühilist. Suudluste ja peksu abil sundis ta teda kohanema uue moraaliga, mis tähendas, et meestele kõik on lubatud. Mehed võivad naisi peksta. Mehed võivad magada meestega. Selle eest võivad nad saada raha, rolle ja kortereid. See on lihtsalt kohutav!” Magda vihjas seda öeldes Luchino Viscontile, kes polnud kunagi ükskõikne noorte meeste võlude suhtes. Alain Deloni korjas Visconti üles Pariisi homoringkonnast ning andes talle osa filmis „Rocco ja tema vennad” (1960) avas kena väljanägemisega geinoormehele rohelise tee kuulsusele. (Oma esimeses filmis mängis Delon 1957. aastal.)
13 aastat elas näitleja Helmut Berger Rooma lähedal villas koos Viscontiga. Viimane armus vahepeal Alain Deloni, kes omakorda oli armunud Romy Schneiderisse. Bergerile see kõik ei meeldinud ning ta esitas Viscontile ultimaatumi: „Deloni sa koju ei tassi! Võid temaga teha, mis tahad, aga mitte meie ühise teki all!” Kompromiss nägi üsna omapärane välja: sellal kui Visconti tegi hotellis Delonile suuseksi, keppis Berger kodus Schneiderit.
„Ma olen maganud sadade meeste ja naistega – pidudel, luksuslaevadel, lennukites, autode tagaistmeil, rannas, laua all ja laua peal,” tunnistas Berger kord ausalt ja avameelselt. „Naistega seksida on mõnus, kuid meestega on veel mõnusam. Kuid kõige vahvam on seksida mõlemaga korraga – see on nagu austrid kalamarjaga! Kuid ma magan ainult nende meestega, kes pole paadunud või naiselikud homod!”
Aastatel 1962–1965 viibis Romy Schneider USAs, kus mängis paljudes filmides. Kui ta 1963. aasta veebruaris paariks päevaks Pariisi saabus, ootas teda laual kiri: „Ma tagastan sulle Sinu vabaduse ja jätan endale sinu südame…” Delon oli ta maha jätnud.
„Temas eksisteeris alati koos kaks poolust: õrn, kaitsetu nukuke ning iiveldama ajavalt korralik saksa Frau. Esimest ma jumaldasin, teist – vihkasin!” tunnistas Delon hiljem ühes intervjuus.
43-aastane Romy Shneider suri 29. mail 1982 oma kodus kirjutuslaua taga südamerabandusse.

Järgnevalt avaldame Saksa ajakirjas „Bunte” 1993. aastal avaldatud intervjuu Alain Deloniga. Mida arvas tollal elust mees, kes oli tolleks ajaks juba oma sarved ammugi maha jooksnud?

Paljud inimesed arvavad, et Romy oleks veel elus, kui te oleksite tema juurde jäänud. Kas ka teie usute seda?
Delon: Oh (ohkab), me just äsja naersime ja teie esimene küsimus puudutab kohe Romyt. Ei, surmas järgnes ta oma saatusele.
Kas ta ei sattunud meeste valikul valedesse kätesse?
Delon: Nii te ei tohiks öelda, kuna see oli Romy vaba valik. Tema poleks asjale kindlasti niimoodi vaadanud.

Näib, et te olete tigestunud selle üle, mis Romyga juhtus.
Delon: See oli tema elu. Tema otsustas selle üle. Oma armastuse, oma saatuse üle. Mul pole õigust seda arvustada.
Viis, kuidas te surnud Romy eest hoolitsesite, näitas siiski, et te tundsite ennast tema eest vastutavana.
Delon: See oli minu ülesanne. Sest see on see, mida nimetatakse sõpruseks. Kui inimesed kannatavad ja kui nad on tõesti sõbrad ja neid seob ühine suurepärane minevik, siis on normaalne, et nad teineteist aitavad ja püüavad teineteise eest hoolitseda, nii hästi kui nad suudavad. Romy oli nagu minu perekonnaliige, osa minu kehast, hoolimata sellest, et ta elas kellegi teisega.
Kas Romy oli elust väsinud?
Delon: Ta oli näitleja elukutseks loodud, kuid naisena kindlasti elujõuetu. Ta ei aktsepteerinud kunagi oma elu naisena ja see elu oli tema jaoks liiga raske. Näitemäng ei ole elukutse naistele, kes seda ametit hästi tunnevad. Romy ei aktsepteerinud kunagi seda elu, mis kuulus selle elukutse juurde. See oli tema tunnete vastu. Ta ei talunud rahvahulki ja vihkas ajakirjanikke. Tal oli hiigelsuuri probleeme oma perekonnaga ja ta kannatas oma eraelu draamade all.
Harry Meyeni enesetapp, Romy poja Davidi surm…
Delon: Need tragöödiad andsid talle kui näitlejale geniaalse aura, kuid selle geniaalsuse eest maksis ta oma eluga.
Kas see oli vältimatu?
Delon: Jaa, need olid sellele naisele liiga rängad üle-elamised. Rasketeks katsumusteks olid ainuüksi tema karidele jooksnud armastused. Ta jäi ka armudes väikeseks tüdrukuks.
Millesse ta tegelikult suri?
Delon: Selle põhjuseks oli terve ahel tragöödiaid. Davidi surm ei olnud kuivõrd tragöödia alguseks, kui selle lõpuks. Romy suri koos Davidiga. Ta suretas end, kuna ta ei tahtnud enam elada. Mitte miski ei hoidnud teda enam selles maailmas kinni.
Kuid tal oli ometigi tütar Sarah?
Delon: Sarah ei olnud talle toeks, kuid Davidi surm oli Romyle liiga rängaks löögiks. Teda püüti panna uskuma, et lapsekaotus kuulub staari elu juurde, et näitlejannadel tuleb sageli kannatada. Ta ei aktsepteerinud seda ja sellepärast ei suutnud ta ka elu taluda.
Te olete terve nahaga läbi elu läinud ja nooreks jäänud ning te sigitate ikka veel lapsi. Teie noorim poeg on üle kuu aja vana. Kas te lapsi ei karda?
Delon: Ei, muidu ma poleks ühtegi soetanud. Kuid nagu kõigil isadel, on ka minul hirm beebit sülle võtta, kuna kardan, et ma võin ta kogemata käte vahelt kukkuda lasta.
Kas te vahetate oma pojal mähkmeid?
Delon: Ei, mulle see ei istu, selleks on tal ema. Ma olen mähkmete vahetamise juures, kuid sellega tegeleb naine. See-eest panen ma lapsele kingad jalga ja võtan ära.

Kas teil pole hirm olla 78-ne, kui teie poeg on alles 18?
Delon: Üldsegi mitte. Ma olen uskumatult noor. Minu vanuses lapse saamine on otsus, mis puudutab mitte ainult mind, vaid kahte inimest. Kui teie naine sellega nõus on, siis okay. Vanusel pole sellega pistmist. Kõik oleneb teie suhetest oma naisega.
Ega need pole ometi väikesed lapsed, kes teid noorena hoiavad?
Delon: Ei, parim viis nooreks jääda on meenutada alati last, kes sa kunagi ise olid. Hiljem hakatakse meest mängima, püütakse mees olla. See on vale. Jää selleks lapseks, kes sa olid. Kui sa oled küllalt nutikas, et ennast mäletada, jääd sa nooreks.
Teie naine on teist 32 aastat noorem. See mängib kindlasti mingit rolli?
Delon: Tohutut. Ma vaatan sellele asjale nii: teatud vanuses vajab mees hapnikku, uut verd – ja seda suudab anda ainult naine. Kuid ta peab vähemalt 20 aastat noorem olema. See muudab elu totaalselt.
Kuid enamus mehi alustavad pea samaealise naisega…
Delon: Kuna nad mitte mõhkugi ei taipa. Aga kui sa ise oled juba 40 või 50, siis sa märkad, et vajad naist, kes oleks 25 või 28 aastat vana. Siis algab uus elu, mõistate?
Ja kui ollakse 80-nene?
Delon: …tuleb endale võtta 40-aastane naine.
Kuid vanusevahe muutub üha suuremaks.
Delon: Toogem näiteks Picasso. Tal oli kuus naist, ta suri 81-aastaselt ja tema viimane naine oli 40-nene. Sellised tugevad isiksused nagu Henry Miller või Chaplin mõistsid, et naised annavad nooruslikku energiat.
See on masohhisti jutt.
Delon: Miks? Kas te arvate, et ma ütlen igal hommikul oma naisele: „Ma olen 58” ja tema ütleb: „Ma olen 26”? Ei. Kui me välja läheme, ei ütle inimesed „Kuidas sa võid selle vana mehega koos elada?” Kui suhted klapivad, pole vanusel tähtsust. Emba-kumba, kas sa sobid temaga või mitte. Selline on elu, selline on abielu, selline on armastus.
Kõigepealt Romy ja nüüd hollandlanna (Rosalie von Bremen) – te alustate ja lõpetate oma armuelu germaani naistega. Miks?
Delon: Kuna nad on põhjast ja mina olen lõunast, Vahemere äärest. Sellepärast.
Kas germaanlastel on midagi sellist, mida lõunamaa naistel ei ole?
Delon: Jaa, neil on olemas just see, mida meie naistel ei ole. Miks neegritele meeldivad blondid rootslannad? Kuna neil pole blonde naisi. Sellepärast. Niisugune on elu. Nii mehed kui naised otsivad alati vastaspoolust.
Kui imeline on olla kogu elu sekspomm?
Delon: Isiklikult hindan ma ennast endise sekspommina. Kuid loomulikult oli see imepärane. Prantsusmaal korraldatakse reeglipäraselt küsitlusi: „Kellega sa läheksid meeleldi õhtust sööma?” Ma olen endiselt esimesel kohal! See vaimustab mind. Ma ei suuda seda uskuda – isegi nüüd veel.
Te olete veel ka 58-aastaselt ilus.
Delon: Ma pole kunagi olnud ilus, ma nägin hea välja.
Kas mees peaks mõlemaid sugupooli veetlema? Kas biseksuaalsus on mõnes mõttes vajalik?

Delon: Vältimatult. Sekspommi ja filmitähena pean ma mõlema sugupoole jaoks kütkestav olema. Nii on see olnud kõigi meessoost staaride juures: Brando, Grant, Dean. Sarm tähendab seda, et kinokülastaja ütleb: „Ma tahan olla selline nagu tema.” Naisi veetleb pigem füüsis. Kui aga mehed ütlevad: „Jaa, ma tahaksin meelsasti olla selline nagu tema,” siis on see tõeline külgetõmbejõud.
Kas sellepärast on paljud staarid biseksuaalsed? Selleks peeti ju ka teid…
Delon: See on vabaduse küsimus. Igaüks valib oma elu, kes ta tahaks olla või mida ta tahaks teha. See on sama, kui otsustatakse, kas pruukida narkootikume või tarvitada alkoholi. Kuid ei pea olema biseksuaalne, narkomaan või alkohoolik.
Te ei joo ega suitseta…?
Delon: Seda ma tegin, seda ma tegin.
Ja vanast pärast joote vett?
Delon: 50-selt lõpetasin ma suitsetamise, kuna taipasin, et see on rumal ajaviide ja röövib mult tõenäoliselt päris mitu head aastat. Joomist ei olnud mul vaja maha jätta, kuna ma pole kunagi joonud. Ja ma pole ka narkootikume tarvitanud.
Kas on raske omada 29-aastast poega, kes jookseb ringi nagu oma isa koopia?
Delon: On raske, kuna ta on minu poeg ja ma olen kurb, kuna see on talle endalegi nii raske. Ma pole seda tahtnud. Kui talle öeldakse: „Sa oled Deloni poeg,” võib ta ainult vastata: „Mul on hea meel olla tema poeg, kuid ma ei saa sinna midagi parata.” Kuid ta ei jookse ringi nagu minu koopia, ta on tema ise. Inimesed teevad temast selle, mida te äsja väitsite. Kuid mõnikord on raske olla Deloni poeg.
Kas te märkate oma mõlema lapse juures, et te olete Anthony kasvatamisel vigu teinud?
Delon: Alati pole elus võimalik kõike võrrelda. Te ei saa öelda: „Oh, kuidas oleksin ma seda või teist 20 aasta eest teinud?” Elu muutub ja ka ise muututakse koos eluga, teadlikult või alateadlikult. Ma olen teistsugune kui 20 aastat tagasi.
Kas te teete midagi kortsude vastu?
Delon: Ei, pole kunagi teinud – veel mitte. Võib-olla hiljem, kuuekümneselt. Ma ei karda kortse. Need tulevad niikuinii, kas sa kardad või mitte.
Te olite Dortmundis võistlustel. Mis teile meeldib poksis?
Delon: Poksiorganisatsioon huvitab mind rohkem kui poksimine. 25 aastat tagasi olin ma ise amatöör ja tõin Varlos Monzoni Euroopasse. Praegu naudin ma poksiga seonduvat showd.
Teil olevat kunagi olnud loendamatu hulk koeri.
Delon: Mul on ka praegu veel 15 koera. Ma aretan koeri juba 35 aastat. Alustasin dobermannidega, kuid tegin kindlaks, et nad on ebaintelligentsed ja seepärast ohtlikud. Ma ootasin, kuni nad surid loomulikku surma. Koeri ei visata minema nagu raamatuid.

Kes on teie lemmikkoer?
Delon: See oleneb sellest, mida te tahate loomaga teha. Minule sobib kõige rohkem lühikesekarvaline belgia lambakoer. (Ta pidas oma elu jooksul ühtekokku 35 koera.)
Kes te olete poliitiliste vaadete poolest?
Delon: Ma olen alati olnud parempoolne.
Kas te valiksite Le Peni, Prantsusmaa Schönhuberi?
Delon: Kui minu ideed kattuvad tema omadega, siis loomulikult. Meest ei saa mõõta ainult tema poliitilise idee järgi. Keegi pole ainuüksi sellepärast pask, et ta on kas vasak- või paremäärmuslane. Igaühel on oma arvamus ja seda tuleks respekteerida.
Kui te võiksite põlevast majast päästa ainult ühe asja, mille te päästaksite: kas Mona Lisa, ratsahobuse või natsi?
Delon: Kui see nats oleks minu sõber, siis päästaksin tema, muidu aga ratsahobuse.
Kui te oleksite ravimatult haige, kas teeksite endale lõpu või kannataksite?
Delon: Ma laseksin ennast maha, kuna see on puhas surm.
Mõelge Hemingwayle. Ta laskis endal pool kolpa segamini ja aju kleepus tapeedi külge.
Delon: Ma tulistan täpselt ja puhtalt. Selleks on julgust vaja ja ma usun, et mul seda jätkub, kui asjad peaksid ükskord nii kaugele jõudma.
(Delon hakkas oma sõnu sööma, 2022. aasta kevadel rääkis et soovib eutanaasiat. Kuna ta tütar Šveitsis, siis on see seal võimalik. Siiski heits ta hinge 18. augustil 2024 oma kodus Douchy’s Pariisi lähedal. Ka ei lasknud ta ennast maha, sest selleks polnud tal enam jõudu ega ilmselt ka tahtmist.)

MAAJA

NB! Loe ka:
Friedrich W. Murnau – filmipioneer, kes armastas poisse
Luchino Visconti – kui lubad suhu võtta, võid ka filmirolli saada!
Marlon Brando – Hollywoodi kuldajastu viimane staar
Pier Paolo Pasolini – näljane armastuse järele
Rainer Werner Fassbinder – meeleline intrigant
Kinost ja staaridest
James Dean – iidol, kes kunagi ei vanane
Ebavõrdse abielu karid