1963. aastal tuli ekraanile menukomöödiafilm „Meeletu, meeletu maailm“ (galerii)

9 minutit lugemist

„Meeletu, meeletu maailm“ (originaalpealkiri „It’s a Mad, Mad, Mad, Mad World“) on 1963. aastal valminud unustamatult hea komöödiafilm, mille režissöör on Stanley Kramer. Film oli tema esimene komöödia, varem oli ta tootnud peamiselt draamafilme.
Vaimukas, kohati küüniline, kuid äärmiselt dünaamiline ja seiklusrikas 70-mm laifilm (154 min DVD-l, algselt 210 min, kuid kärbiti esilinastuseks 192. minutile, stuudio kärpis veel 40 minutit. 2014 anti välja 197 minuti pikkune versioon DVD-l ja Blu-ray’l) oli väga edukas, teenides 9,4 miljonilise eelarvega 60 miljonit dollarit kasumit. Film nomineeriti kuuele Oscarile, võitis parima helitöötluse auhinna, ja kaks Kuldgloobust. Filmi näidati korduvalt Tallinnas kinos Kosmos. YouTube’s on arvukalt stseene filmi kõige vaimukamatest kohtadest, filmi loomisest ja intervjuusid näitlejatega.

Filmi alguses põgeneb äsja vanglast vabanenud gangster Smiler Grogan (Jimmy Durante), kes sooritas tuunikalavabrikus suure raharöövi ja mõisteti 15 aastaks vanglasse. Sellest hoolimata ei reetnud ta röövitud raha peidukohta. Pärast vanglast vabanemist hakkab politsei tal pidevalt silma peal hoidma, lootes meest tabada, kui ta peaks varastatud raha peidupaika sõitma. Mägiteel politsei eest põgenedes teeb Grogan avarii, sõidab kaljult alla ja paiskub autost välja (turvavöö kasutamist hakati USAs nõudma alles 1984. aastal). Neli autot peatuvad, et teda aidata. Ühes autos on hambaarst Melville Crump (Sid Caesar), kes on abikaasa Monicaga (Edie Adams) oma Plymouth Wagoniga teisel mesinädalal; mööblivedaja Lennie Pike (Jonathan Winters) oma Ford C 600 Van roolis; Ding Bell (Mickey Rooney) ja Benjy Benjamin (Buddy Hackett), kaks sõpra, kes on oma Volks Beetlega teel Las Vegasesse; ja merevetikaärimees J. Russell Finch (Milton Berle) koos abikaasa Emeline’i (Dorothy Provine) ja võimatuseni tüütu, võimuka ja lärmaka ämma, proua Marcusega (Ethel Merman) on oma pulmareisil. Enne surma jõuab Grogan neile öelda, et Santa Rositast lõunas Beach State Parkis on „Suure W” alla maetud pruunis kohvris 350 000 dollarit (2023. aastal teeks see 3 100 000 $). Samal ajal jälgib neid Santa Rosita politseikapten Culpeper (Spencer Tracy), kes on Grogani juhtumiga tegelenud aastaid ja tahab selle juhtumi veel enne pensionile minekut lahendada.
Ükski Grogani surmaeelset juttu kuulanud tegelane pole täiesti kindel, kas mees lihtsalt sonis või rääkis tõtt. Ka pole selge, mida ta „Suure W” all mõtles. Selleks tuleks jõuda kõigepealt Santa Rositas asuvasse Beach State Parki, mis asub aga paraku umbes 300 kilomeetri kaugusel. Kõik saavad aru, et üksteise eest ära kihutades ei saavutata midagi. Nad teevad ühel kruusasel parkimisplatsil peatuse ja arutavad läbi 17 varianti, kuidas oletatavat raha jagada. Ükski variant ei leia ühist heakskiitu ja kokkulepet saavutamata tormavad kõik oma autodesse ja annavad gaasi, lootes esimesena kohale jõuda.

« of 2 »

Mööblivedaja Lennie Pike sõidab tolmupilves tagant sisse J. Russell Finchi kabrioletile Imperial Convertiblele. Rusell ja tema riiakas-võimukas ämm soovitavad Pike’l võtta furgoonist laste jalgratas ja sõita lähima telefoniputkani ja tellida rendiauto. Siiski otsustavad kõik kolm mitte jääda ootama Pike’ tagasitulekut ja hääletavad Vandenbergi raketibaasi inglasest sideohvitseri kolonel J. Algernon Hawthorne’i (Terry-Thomas) päevi näinud maasturi peale, kuid peale sõidu ajal tekkinud tüli lahkuvad proua Marcus ja Emmeline, et uus auto leida.
Abielupaar Crumpid jõuavad Santa Rositasse esimestena, olles rentinud aastast 1916 pärit logiseva ja nagiseva biplaani, mis paraku lendab aeglasemalt kui mööda maanteed vuhisevad autod. Alles siis, kui hambaarst maksab lennukis täiendavalt 250 dollarit, lisab piloot (Ben Blue) gaasi.
Paar võtab takso ja sõidab tööriistakaupluse juurde, kuid üks töötaja ei märka, et nad on omavoliliselt lattu läinud ja lükkab tööpäeva lõppedes lao raske metallukse kinni. Mõlemad jäävad keldrisse lõksu. Peale mitmeid äpardunud katseid õnnestub neil lõpuks dünamiidilaengu abil keldri seina auk õhkida (olles eelnevalt laos kohutava kaose ja materiaalse kahju tekitanud), nad pääsevad välja, võtavad takso ja sõidavad parki. Benjyl ja Dingil õnnestub laenutada lennuklubi lennuväljalt kahemootoriline eralennuk Beechcraft D18S (muide, omal ajal üks parimaid eralennukeid, mida toodeti üle 9000 eksemplari), kui aga nende alkohoolikust lennukiomanik piloot Tyler Fitzgerald (Jim Backus) usaldab juhise Benjy kätte ja läheb ise baarist kokteili võtma, läheb lennuk pöördesse, purupurjus piloot lööb pea ära ja kaotab teadvuse. Mõlemad reisikaaslased on sunnitud lennuki kogenud piloodi raadio teel juhendamisel ise maandama, kuid sõidavad maandumisel mürinal jaamahoone kohvikusse sisse, tekitades lennujaamas korraliku kaose. Nad jätavad lennuki kus see ja teine ja sõidavad taksoga parki. Ka taksojuhid Eddie Anderson ja Peter Falk jälgivad neid. Pike’l õnnestub peatada kellegi Otto Meyeri (Phil Silvers), kes aga, kuulnud suurest rahasummast, jätab ta tee äärde ja sõidab edasi. Meyeril läheb aga äkki üks rehv tühjaks ja ta on sunnitud peatuma teeäärses tanklas. Ootamatult jõuab kohale ka vaevaliselt jalgratast sõtkuv Pike ja läheb Meyerile kätega kallale. Viimane valetab, et Pike on hullumajast põgenenud patsient ja ajab teda taga. Alguses õnnestub kahel töökoja omanikul Pike kinni võtta, kuid kisma käigus lõhub ta tankla maatasa, ärandab tankla puksiirauto, et teed jätkata, võttes peale juhuslikult tee ääres kohtunud proua Marcuse ja Emeline’i. Proua Marcus helistab aga oma juhmile päevavargast pojale Sylvesterile (Dick Shawn), kes elab Santa Rosita Beach State Parki lähedal, kuid raha toomise asemel tuleb too ema otsima, sest ei läbenud mamma segast ja seosetust selgitust lõpuni kuulata. Meyer võtab samal ajal peale juhusliku hääletaja, kelle auto on rikkis ja viib ta koju, kuid proovides ühe poisikese (Eddie Rosson) juhatuse peale maanteele tagasi jõuda, üritab ta jõest läbi sõita, kuid vool kisub auto kaasa ja see upub, mispeale ristatud kätega Meyer laseb autol vee alla vajuda ja varastab uue auto. Kolonel Hawthrone’i kilinal-kolinal sõitval autol tuleb parem esiratas alt ära ja masin paiskub tunnelist väljumisel külili. Pärast väikest kaklust Russelliga lepivad mehed ära ja rendivad uue auto, kuid tee peal jõuab neile järele Sylvester, kes tõukab nende auto lihtsalt teelt välja. Samal ajal jõuavad Pike, proua Marcus ja Emmeline neile järele ning nad jätkavad teed puksiiriga kuuekesi.

Kõigi silmad säravad ahnusest – kohver rahaga on leitud!

Samal ajal tülitseb Culpeper naise ja tütrega, ning saab teada, et tema pensioni vist ei tõsteta. Nüüd tekib tal endal oma plaan. Ta palub kõikidel aardekütte jälgivatel üksustel tagasi tõmbuda ja läheb ise üksinda parki. Kui kogu kirju kamp on jõudnud parki, lähevad kõik närvi ja üritavad ennast üksteise eest peita. Pike on see, kes juhuslikult tagasi vaadates näeb nelja W-kujuliselt kasvavat suurt palmi. Rahaahnusest hullunud seltskond hakkab „suure W” all kaevama ja satuvadki vanale määrdunud kohvrile. Kohvris ongi loodetud raha. Kui raha jagamisel tekib uus tüli, tutvustab Culpeper ennast, viib kohvri autosse, soovitades teistel aga end politseile kergema karistuse lootuses üles anda. Politseiülem Aloysius (William Demarest ) on samal ajal saavutanud linnapealt (Lloyd Corrigan) Culpeperi pensioni kolmekordistamise, kuid kui ta üritab sellest politseijaoskonnas Culpeperit teavitada, on Culpeper parasjagu raha jälil ega vasta raadioside telefonile. Politseiülem saab aru, et Culpeper kavatseb ise koos rahaga jalga lasta ja annab politseipatrullidele käsu Culpeper arreteerida. Aardekütid, olles samal ajal teel kahe taksoga politseijaoskonda, imestavad, miks Culpeper neil minna lasi, ja kui näevad, et ta ei sõida politseijaoskonna suunas, asuvad hoopis teda jälitama. Tagaajamine lõppeb mahajäetud lammutamisele määratud 11-korruselise maja juures, Mehed keelavad naistel majja siseneda ja käsivad jääda välja ootama. Culpeper põgeneb hoone katusele ja üritab sealt laskuda roostes tuletõrjeredelile. Kui mehed jälitavad teda edasi. Tagaajamine lõppeb vaevu koos seisval tuletõrjeredelil, mille paar osa on kukkunud all olevale platvormile. Sagina käigus avaneb Culpeperi käes rahakohver, raha pudeneb laiali, all uudistav rahvamass tormab dollareid üles korjama. Mehi saadetakse päästma tuletõrje redelautoga, kuid kui nad kõik ronivad redelile, hakkab redel ülekoormuse tõttu pendeldama, lennutades mehed eri suundades laiali.
Filmi lõpus on kõik 11 meest raskete vigastustega haiglas ühes palatis. Kõik süüdistavad Culpeperit. Kurguni sidemetes Culpeper ütleb, et ta jääb oma pensionist ilma, naine andis sisse lahutuse, tütar kavatseb oma perekonnanime muuta ja kohtunik nõuab maksimaalset karistust, kuid teised kümme idiooti pääsevad ilmselt kergelt, kuna tema jääb asjas põhisüüdlaseks ning loodab, et tulevikus, nii kunagi kümne-kahekümne aasta pärast juhtub veel midagi, mis suudaks teda naerma ajada.
Viimases stseenis marsib sõjakas ja kuraasikas proua Marcus koos hambaarsti abikaasa Monica ja Russeli naise Emeliniga palatisse ja hakkab valju häälega mehi süüdistama, kuid libiseb Benjy mahavisatud banaanikoorel. Lärmakalt protesteeriv ämm pannakse kanderaamile ja viiakse palatist välja, mispeale kõik mehed hoolimata oma vigastustest ja valudest puhkevad homeeriliselt naerma, ning peale väikest kõhklust ka Culpeper. Palati lahtise ukse taga seisvad kaks politseinikku ei oska midagi öelda, üks neist kratsib ainult kukalt ja vangutab pead.

Muide, filmi „Meeletu, meeletu maailm“ osatäitjatest on elus veel ainult üks inimene – Proua Marcuse poja Sylvesteri sõbrannat mänginud Barrie Chase (s. 20.10.1933).

Tunnuspildil: Paremal Benjy Benjamin (Buddy Hackett), keskel tema selja taga Ding Bell (Mickey Rooney) paremal purupurjus piloot (Jim Backus), kes juhendab Benjyt, kuidas lennukit juhtida.

NB! Kuulsale komöödiale on tehtud ka uusversioon „Rat Race” (2001), mis jääb aga vanale heale filmile „Meeletu, meeletu maailm“ kõvasti alla, sest kubiseb labastest naljadest ja veel labasemast situatsioonikoomikast.

Muide, just 1960-ndatel vändati terve hulk unustamatuid filme: „Psyho” (1960), „Seitse vaprat” (1960), „Hommikusöök Tiffany juures” (1961), „Kolm musketäri” (1961, prantsuse, mängis ka meie kinodes),  „Amfiibinimene” (1961, kogus N. Liidus aastaga 65 miljonit vaatajat),  „Puskariajajad” (1961), „Raudne mask” (1962), „Husaari ballaad” (1962), „Minu veetlev leedi” (1964), „Mary Poppins” (1964), „James Bond Goldfinger” (1964),„Fantoom” (1964, 2. osa 1965, 3. osa 1967), „Angélique, inglite markiis” (1964, järgnesid osad 1965, 1966, 1967, 1968), „Operatsioon „Õ” ja Šuriku teised seiklused (1965), „Suur võidusõit” (USA, 1965), „Helisev muusika” (1965), „Kaukaasia vang ehk Šuriku uued seiklused (1966), „Insener Garini hüperboloid” (1966) „Vii” (1967, N. Liidu ainuke õudusfilm), „Naljakas tüdruk” (1968), „Ivan Vassiljevitš vahetab elukutset (1969), „Maccena kuld” (1969) ja paljud teised linateosed.

NB! Vt ka YouTube:
It’s a Mad, Mad, Mad, Mad World Deleted Scene – Chocolate Fudge Sundae (kõik kustutatud stseenid)