Kuidas USA Jaapanile kuuluvad Kuriili saared lahkesti N. Liidule kinkis

Kindlasti on nii mõnigi ajaloohuviline endalt küsinud, miks ründas Nõukogude Liit 1945. aasta augustis Jaapanit? Keisririik oli niigi iga hetk kapituleerumas, Nõukogude Liit aga pikast ja kurnavast sõjast Saksamaaga räsitud ja majanduslikult kurnatud. Milleks oli veel vaja uut sõda Kaug-Idas, kui oli kindlalt teada, et Jaapan ei kujuta endast N. Liidu jaoks enam mingit ohtu? Kas lihtsalt selleks, et USA-le vastu tulla? Mis põhjusel? Tasuta lõunaid ei ole. N. Liidu rünnaku põhjuse tagamaa oli huvitav: USA lubas N. Liidule abi eest vastutasuks Jaapanile kuuluvad Kuriili saared. Kuna oli ilmselge, et mingeid suuri lahinguid Jaapani vägede vastu pole karta, siis oli Stalin rõõmuga nõus sellist suurejoonelist kingitust vastu võtma. Kuid alustagem n-ö algusest.

 Vene-Jaapani sõda sai alguse sellest, et Jaapani keisririigile ei meeldinud sugugi Venemaa laiutav ekspansioonipoliitika Mandžuurias. Veel vähem oli Jaapanile vastukarva, et Venemaa üritas keisririiki takistada Korea koloniseerimisel. Venemaa imperialistliku poliitika kõrval mängisid rolli ka majanduslikud huvid, samuti lootus võiduka sõja korral takistada riigis revolutsioonilist liikumist.

Vene-Jaapani sõja alguseks peetakse Jaapani sõjalaevade rünnakut Venemaa keisririigi laevastikule Port Arturis (Lüda) 8. veebruaril 1904. Kolm tundi pärast rünnaku algust teatas Jaapan ametlikult sõjategevusest Vene keisririigi vastu. 9. veebruaril 1904 alustasid ristleja „Varjaag“ ja abilaev „Korejets“ läbimurret Port Arturi sadamasse ja andsid Incheoni lahes Tšemulpo merelahingus 20 minutise lahingu kogu Jaapani eskaadrile, mis koosnes rohkem kui 20-st lahingulaevast. Mõlemad laevad said raskeid vigastusi ja uputati venelaste endi poolt.
Seepeale üritas Venemaa tsaristlik valitsus Kaug-Idas oma laevastiku au ja kuulsuse taastamiseks luua 2. Vaikse ookeani laevastik, milleks saadeti Peterburist teele kõik sõidukõlbulikud sõjalaevad. Põhitingimuseks laevadele oli, et alused vee peal püsiks. Tegelikult ei oleks olnud õige seda moodustist nimetada laevastikuks. Kui norida, siis oli tegemist laevade kogumiga. Nagu näitas sündmuste edasine käik, ei olnud see „laevade kogum” lihtsalt võitlusvõimeline…
Port Artur kapituleerus 2. jaanuaril 1905, jaapanlaste kätte langes rikkalik sõjasaak: kahurid, mürsud, hobused ja lahingulaevad, kahuri- ja torpeedopaadid.
27.–28. mail 1905 purustati Tsushima väinas toimunud merelahingus Venemaa keisririigi laevastik. Admiral Tōgō Heihachiro juhitud Jaapani laevastik purustas vene laevastiku 2. eskaadri täielikult. Hukkus 5045 vene madrust ja ohvitseri ning 38 laevast kaotati 21, 40 laeva heiskasid valge lipu, 6 laeva jõudsid neutraalsetesse sadamatesse, üks kergeristleja ja kaks hävitajat jõudsid Vladivostokki. 6016 madrust langes sõjavangi, 2110 interneeriti, 870 meest jõudis Vladivostokki ja 540 mujale Venemaale. Eluga pääsenute hulgas oli 803 haavatut. Jaapanlased kaotasid kõigest 116 meest ja said sõjasaagiks rohkem kui 60 laeva, neist osa vallutatud Port Arturis.
Tsushima merelahing tähendas Venemaa lõplikku lüüasaamist Vene-Jaapani sõjas. 1905. aasta suveks kaotasid venelased sõja ka maismaalahingus Mandžuurias. Seega, Venemaa oli sõja kaotanud nii merel kui ka maal ning 6. augustil algasid USA-s Portsmouthis rahuläbirääkimised Jaapani ja Venemaa vahel. 5. septembril sõlmitud rahulepingus tunnistas Venemaa Korea Jaapani huvisfääri kuuluvaks, loovutas Jaapanile Liaodongbandao poolsaare Hiinalt rentimise õiguse koos Port Arturi ja Dalienwaniga ning andis Jaapanile üle Lõuna-Mandžuuria raudtee lõunaharu ja Sahhalini saare lõunaosa; viimane sai nimeks Karafuto.
Sõja kaotusest tulenev majandussurutis oli üks 1905. aasta revolutsiooni põhjuseid Venemaal. Häbistavat kaotust Port Arturis ja Tsushima merelahingus Venemaal ei unustatud. Soodus aeg revanšiks saabus aga alles 1945. aasta suvel…

* * *

18. ja 19. sajandil asusid Kuriili saartele elama jaapanlased ja venelased. 1855. aastal sõlmitud Shimoda lepinguga kehtestati Jaapani ja Venemaa vahel diplomaatilised suhted ning määrati kindlaks nende riikide vaheline piir, mis kulges Urupi (jaapani k. Uruppu) ja Iturupi (jaapani k Etorofu) saare vahelt. See piir vastas juba varem välja kujunenud olukorrale. 1875. aasta Peterburi lepinguga sai Jaapan kõik Kuriili saared oma valdusse, loobudes samas Lõuna-Sahhalinist Venemaa kasuks.

Portsmouthi rahulepe taastas Jaapani õigused Lõuna-Sahhalinile, Kuriili arhipelaag (56 saart, osa neist lihtsalt suured kaljud, pikkus 1200 km, kogupindala umbes 15 600 km²) jäid endiselt tervenisti Jaapanile. 1941. aastal sõlmisid Jaapan ja N. Liit neutraliteedipakti. Sellegipoolest kuulutas N. Liit Jaapanile sõja 8. augustil 1945 ehk kaks päeva pärast seda, kui ameeriklased heitsid tuumapommi Hiroshimale ning Jaapani kapituleerumine oli vaid päevade küsimus.
Tegelikult kasutas N. Liit vana äraproovitud trikki. 23. augustil 1939 sõlmitud lepingu järgi pidi N. Liit alustama kallaletungi Poolale 1. septembril üheaegselt Saksa vägedega. Kuid kaval Stalin otsustas viivitada ja ründas Poolat alles 17. septembril (Poola valitsus oli selleks ajaks Varssavist põgenenud), jättes Saksamaa agressori ja enda Lääne-Valgvene ja Lääne-Ukraina vabastaja rolli…
Pärast võitu Saksamaa üle viis Nõukogude Liit oma Kaug-Ida armee Mandžuuriasse, Hiinasse ja Koreasse. (1932. aastal rajas Jaapan Mandžuuriasse Mandžuko-nimelise nukuriigi pealinnaga Changchunis, mida juhtis aastatel 1933–45 endine Hiina keiser Pu Yi. Pärast jaapanlaste lahkumist Mandžuuriast said hiinlased jätkata suure rõõmuga oma poolelijäänud kodusõda, mis kulmineerus kommunistide võiduga.)

4.–11. veebruar 1945 toimunud Jalta konverentsil nõustusid USA president Franklin D. Roosevelt ja Suurbritannia peaminister Winston Churchill Stalini territoriaalsete nõudmistega. Salajases kokkuleppes lubati Nõukogude Liidule Jaapani vastu sõtta astumise eest:
Lõuna-Sahhalin koos selle juurde kuuluvate saartega.
Kogu Kuriili saarestik.
Kokkuleppe kohaselt pidi Nõukogude Liit astuma Jaapani vastu sõtta kahe-kolme kuu jooksul pärast Saksamaa kapituleerumist.
NSV Liit kuulutas Jaapanile sõja 8. augustil 1945 ning alustas sõjategevust järgmisel päeval.
Huvitav on see, et 1951. aasta San Francisco rahulepinguga loobus Jaapan oma õigustest Kuriilidele ja Lõuna-Sahhalinile, kuid leping ei määranud nende uut omanikku. NSV Liit seda lepingut ei allkirjastanud. Niisiis oli Stalin saanud Rooseveltielt ja Churchillilt territoriaalse lubaduse juba pool aastat enne sõja kuulutamist Jaapanile.
Eelkõige ei tahetud, et Jaapan saaks teada Stalini lubadusest tema vastu sõtta astuda. NSV Liidu ja Jaapani vahel kehtis veel mittekallaletungimise aluseks olnud neutraliteedileping. Salastamisel oli seega täiesti selge sõjaline põhjus. Samal konverentsil lepiti kokku, et Nõukogude Liit saab endale veel Port Arturi ja Daliani, mis 1955. aastal siiski Hiina Rahvavabariigile üle anti.
Kuid oli ka poliitiliselt piinlik külg. Roosevelt ja Churchill nõustusid Stalinile loovutama Jaapani alasid ning andma talle eriõigusi Mandžuurias, ilma et Jaapan või Hiina oleks läbirääkimistel osalenud.
Eriti tähelepanuväärne on, et kokkulepe avalikustati alles 11. veebruaril 1946 – täpselt aasta pärast allakirjutamist ja viis kuud pärast Jaapani kapituleerumist.
Nii et alguses oli salastamise peamine põhjus sõjaline, hiljem muutus järjest olulisemaks poliitiline ebamugavus.
Ja üks ajalooline iroonia: Roosevelt pidas Stalini sõttaastumist Jaapani vastu sedavõrd vajalikuks, et oli valmis selle eest maksma territoriaalsete järeleandmistega.
1945. aasta augustiks oli Nõukogude Liidu sõjaline abi USA-le tõepoolest märksa vähem vajalik kui Jalta konverentsi ajal. 1945. aasta veebruaris ei teadnud Roosevelt veel, kas aatomipomm töötab. USA sõjaväejuhid arvestasid võimalusega, et Jaapani vallutamine nõuab tohutute kaotustega dessantoperatsiooni.
Augustiks oli olukord muutunud. Jaapan oli mereblokaadis, tema linnu pommitati ning USA käsutuses oli aatomirelv.
Veel üks tähelepanuväärne asjaolu: ajaloolane Richard B. Frank osutab tõenditele, et keiser Hirohito oli valmis sõja lõpetamist taotlema juba 8. augustil, enne Nõukogude Liidu sõttaastumist ja Nagasaki pommitamist.
Nõukogude Liidu sekkumine kiirendas Jaapani sõjalise olukorra halvenemist, kuid ajaloolased vaidlevad selle üle, kui määrav see kapituleerumisel oli.
Seega on täiesti põhjendatud küsida, kas Roosevelt tegi Jaltas Stalinile suuremaid territoriaalseid järeleandmisi, kui tegelikult vajalikuks osutusid. Kõige huvitavam just see, et veebruaris antud lubadustest ei saanud USA augustis enam lihtsalt taganeda.
Jalta kokkuleppe tagajärgi vaadates on see tabav kujund! Roosevelt tahtis kindlustada Nõukogude Liidu osalemist sõjas Jaapani vastu, Stalin aga sai lubaduse territoriaalseteks võitudeks.
1945. aasta augustis selgus, et USA oleks võib-olla suutnud Jaapani kapituleeruma sundida ka Nõukogude Liidu abita.
Stalin seevastu ei jätnud talle avanenud võimalust kasutamata. Seega oli Kuriilide okupeerimine revanš kaotuste eest Tsushima merelahingus ja Port Arturis.
Stalin ise kinnitas seda sisuliselt oma 2. septembri 1945. aasta raadiokõnes. Ta meenutas Venemaa lüüasaamist 1904.–1905. aasta sõjas ja ütles: „Neljakümne aasta jooksul oleme meie, vanema põlvkonna inimesed, seda päeva oodanud. Ja nüüd on see päev saabunud.”
Stalin nimetas toonast kaotust Venemaa ajaloo mustaks plekiks, mis lõpuks kustutati.
Veel tähelepanuväärsem: juba Jalta kokkuleppes käsitleti Lõuna-Sahhalini ja Port Arturi küsimust sõnaselgelt Venemaa 1904. aastal kaotatud õiguste taastamisena…
Üldse oli USA delegatsioon Jaltas parimas tujus ja väga helde. Winston Churchillil jäi ainult üle kaasa noogutada ja Roosevelti ettepanekutega nõustuda. Stalini valitsuse hirmu ja armu alla jäeti Eesti, Leedu, Läti, lisaks ka veel Poola, Tšehhoslovakkia, Ungari, Bulgaaria ja „mõtteline osa” Rumeeniast.
Ajavahemikul 18. augustist kuni 1. septembrini 1945 hõivas N. Liit kõik Kuriili saared. Jaapani 20 000-meheline garnison ei avaldanud mingit vastupanu, vaid kapituleerus 23. augustil tingimusteta osana Jaapani vägede üldisest allaandmisest.
1946. aasta lõpuks aeti kõik jaapanlastest ja ainudest elanikud (tsiviilelanikke oli ühtekokku 17 000) Kuriilidelt välja. 2. veebruaril 1946 lülitati Lõuna-Sahhalin ja Kuriilid Vene NFSV koosseisu. 1951. aastal sõlmitud San Francisco rahulepinguga loobus Jaapan oma nõudest Lõuna-Sahhalinile.
Okupeeritud saarte tõttu pole Venemaa ja Jaapani vahel tänini rahulepingut sõlmitud. N. Liit on nimetanud Kuriili saarte okupeerimist aga lihtsalt sõjasaagiks.
Aastakümneid on paljud ajaloolased levitanud legendi, nagu oleks Hiroshimale ja Nagasakile heidetud tuumapommid oluliselt sõja lõppu kiirendanud. Jama, USA lihtsalt kasutas suurepärast võimalust katsetada tuumapommide mõju kaitsetutele tsiviilelanikele. Jänkid oleksid meeleldi heitnud ka kolmanda pommi, kuid too polnud selleks ajaks veel valmis!
Jätame need spekulatsioonid tuumapommidega kus see ja teine, peale jäi Jaapani strateegide ja poliitikute kaine arvestus: pigem kapituleeruda USA-le, kui et anda N. Liidule ettekääne saata oma väed Jaapani suurtele põhjasaartele. Meenutame veel ühte huvitavat asjaolu: Stalin ei tahtnud piirduda Kuriilidega. 16. augustil 1945 nõudis ta Trumanilt ka Jaapani Hokkaidō saare põhjapoolse osa andmist Nõukogude okupatsioonitsooniks. Truman keeldus.
Jäi ära ka Nõukogude vägede sissetung Hokkaidō saarele, kuigi N. Liidu sõjalistes plaanides oli see ette nähtud. Lõuna-Sahhalini ja Kuriili saarte kaotamisest oli Jaapanile enam kui küll! Kommunismi ehitamine Tõusva Päikese Maal jäi ära…
Mõned ajaloolased, eriti Hiina ja endise N. Liidu omad peavad aga just Mandžuuria kaotamist Jaapani kapituleerumise peamiseks faktoriks, sageli isegi peapõhjuseks, väites, et viimaste võitlusvõimeliste armeeosade lüüasaamine Mandžuurias sundis keisririiki lõpuks kapituleeruma. Tõde on ilmselt kusagil vahepeal…

Huvitav teada!

Nõukogude Liidu territooriumi suurenemine enne ja pärast Teist maailmasõda

Enne Teist maailmasõda:
Ida-Poola 146 800 km²
Leedu 62 579 km²
Läti 45 792 km²
Eesti 47 549 km²
Karjala-Soome 51 247 km²
Bessaraabia 44 422 km²
Põhja-Bukoviina 8100 km²
Kokku: 406 489 km²

Pärast Teist maailmasõda:
Tuva 170 500 km²
Taga-Karpaatia 12 800 km²
Sahhalini saare lõunaosa 36 090 km²
Kuriili saared 15 600 km²
Kokku: 234 990 km²
Ühtekokku 641 479 km²

Tunnuspildil: Valged kaljud Iturupi (Kurilsk) saarel. Saare pindala 3280 km².

NB! Loe ka:
Vladimir Putin – kuidas lihtnuhist sai paranoiline despoot
Miks venelased sõimavad ukrainlasi fašistideks ja banderalasteks?
Prantsusmaa „vabastaja” De Gaulle’i süül langes Kesk-Euroopa kommunistide küüsi