Balkani ussipesa

28 minutit lugemist

11. juulil 1995 Bosnias Srebrenicas toime pandud massimõrv kummitab rahvasvahelist avalikkust tänini. Serbia sõdurid eraldasid elanike hulgast 8372 meest ja vanemat poissi, kes viidi kõrvalistesse kohtadesse ja lasti lihtsalt maha. Mis oli selle julma massimõrva põhjuseks? Kas igipõline vaen õigeusklike serblaste ja moslemitest bosnialaste vahel? Küll on seda genotsiidi analüüsitud kui serblaste sõjakuritegu, kuid pole poole sõnagagi mainitud, milline roll oli selles verises konfliktis moslemitel endil…

Miks kujunes erinevalt N. Liidust Jugoslaavia lagunemine nii veriseks? Kus algas sõda oma riigi vabaduse eest ja kus algas sõda eri usku tunnistavate rahvusgruppide vahel? Kes kelle vastu üldse võitles? Mingil ajal oli Jugoslaavia konfliktides koguni 13 osapoolt. Näiliselt lõputu madina tulemusel lagunes Jugoslaavia seitsmeks uueks riigiks. Kus oli selle konfliktide ja relvastatud kokkupõrgete ahela esimene lüli? Sellele küsimusele pole raske vastata: peasüüdlane oli

Jugoslaavia kuningriik 1929–1939.

Türgi, kes oma vallutuste käigus tõi Balkanile islami ja kõige sellega seonduva ja sellest tuleneva. Allpool mõned olulisemad daatumid:
1389. aastal purustab Türgi Kosovo lahingus Serbia väed, enamik Serbia alast jääb Türgist sõltuvaks kuni 1717. aastani, mil Põhja-Serbia satub Austria valdusesse.
Horvaatia pääses aga nii Türgi ikkest kui ka islamist. Serbias on elanikud valdavalt õigeusklikud, Horvaatias katoliiklased ja mõlemad rahvad vihkavad teineteist.
Türklastest ja islamist pääses ka Sloveenia, mille elanikud on valdavalt katoliiklased.
1463. aastal vallutas Türgi Bosnia ja 1480. aastatel ka Hertsegoviina. Türgi hirmu ja armu alla jäid need alad neljasajaks aastaks. Arusaadavalt ei levitanud türklased seal ristiusku.
Vähem vedas Montenegrol, millest suurem osa läks 15. sajandi lõpus Türgi võimu alla. 1860. aastatel vabanes Montenegro Türgi ikkest. Valdav osa elanikest on siiski õigeusklikud.
Paremini ei läinud ka Makedoonial, mis langes 14. sajandi lõpus Türgi võimu alla. Moslemeid on seal praegu u 34%
Omaette peatüki moodustab Kosovo, mis 13.–14. sajandil kuulus Serbia võimu alla ja 1455. aastal sattus Türgi võimu alla. Kosovos on suur moslemitest albaanlaste ülekaal (88%). 1999. aastal toimus nn Kosovo sõda ja 2008. aastal kuulutas moslemitest kubisev patuga pooleks kõigest 10 000 km² suuruse pindalaga Kosovo ennast iseseisvaks. Küll on aga üllatav, miks paljud riigid seda moodustist ummisjalu tunnustama tõttasid. Kas oli küsimus maavarades või soovis moslemitele mett moka peale määrida… Kes seda teab. Palju aastaid tagasi ütles üks Srebrenica tapatalgu korraldajatest, Serbia poliitik Radovan Karadžic, et Euroopa peaks temasugusele tänulik olema, sest just serblased peatasid islami ekspansiooni Euroopasse. Mis seal salata, oma iva tema jutus on (muidugi ei õigusta see serblaste poolt toime pandud genotsiidi). Seda enam on mõistetamatu, miks Saksamaa – rääkimata Inglismaast, Prantsusmaast, Rootsist, Taanist ja veel mõnest teisest kristlikust Euroopa riigist – soosib igati islami sissetungi ja võtab lahkesti kostile moslemeid, kes ei kavatsegi Euroopa kultuuriruumi sulanduda, kellel on savi nii inglastest kui sakslastest ja nii inglise kui saksa kultuurist ja näitavad igal võimalusel avalikult (eriti naised on rõivastusega), kes on ühes või teises Euroopa riigis peremees…

* * *

19-aastane natsionalist Gavrilo Princip, kes tappis ertshertsog Franz Ferdinandi ja tema abikaasa, oli andnud pühaliku tõotuse, et selle vägivallaaktiga saavutab ta Bosnia iseseisvuse. Atentaadist sai aga hoopis ajend Esimese maailmasõja vallapäästmiseks Austria-Ungari poolt, keda kihutas tagant keiserlik Saksamaa. Princip ja tema kaasosaline Cabrinovic surid vanglas, ilma et nad oleksid kunagi teada saanud, et nende sooritatud atentaat vallandas maailmasõja. Jugoslaavia kuningriigi moodustamine 1929. aastal ei toonud sellesse piirkonda rahu ega kõrvaldanud teravaid rahvuslikke vastuolusid.

18. oktoober 1934. Atentaat Jugoslaavia kuningale Aleksandar I-le.

18. oktoobril 1934 langes serblasest kuningas Aleksandar I Marseille’s kroaatide korraldatud atentaadi ohvriks (atentaadil hukkus ka Prantsuse välisminister Louis Barthou). Muide, esimene filmilindile jäädvustatud atentaat. Uueks ja viimaseks Jugoslaavia kuningaks sai Petar II (kuningas 1934–1945, suri 1970 USAs).
Kuid nüüd lühidalt sündmustest Balkanil Teise maailmasõja ajal ja sellest, kuidas nägi ilmavalgust kommunistlik Jugoslaavia.
1941. aasta aprillis vallutasid Saksamaa ja Itaalia välksõja käigus Jugoslaavia ning kuningas Petar ja tema valitsus põgenes maapakku Suurbritanniasse.
Pärast sakslaste edukat invasiooni Jugoslaaviasse 1941. aasta kevadel oli loomulik, et britid toetasid rojalist Draža Mihailovici ja tema vastupanuorganisatsiooni, mida hakati nimetama tšetnikuteks, sest Suurbritannia andis varjupaika Jugoslaavia kuningale Petarile. Serblasest kuninga seisukohad ei vastanud paljude jugoslaavlaste maitsele, kuid esialgu koondusid nad tema lipu alla.
Paljud natside toetajad olid Horvaatiast, millele sakslased olid andnud marionettriigina iseseisvuse ning mis nüüd liitis endaga ka Bosnia ja Hertsegoviina. Sakslasi õhutasid niimoodi toimima horvaatia rahvuslased, kellest paljud toetasid fašismi. Need nn ustašid hakkasid Horvaatias elavaid serblasi tapma, välja saatma ja jõuga teise usku pöörama, mistõttu paljud neist läksid Mihailovici juurde.
Pärast sakslaste kallaletungi Nõukogude Liidule tuli mängu uus jõud, kes nimetas end kommunistideks ja kelle juht oli Josip Broz Tito. 1941. aasta juulis kutsus Tito rahvast relvile ja tema partisanid hakkasid endast peagi märku andma. Montenegros võtsid nad vangi umbes 5000 Itaalia sõdurit ning septembris oli nende kontrolli all suurem osa Serbiast.
Mihailovic oli alguses tahtnud lihtsalt oodata olukorra paranemist. Nüüd aga, kui Tito kutsus tšetnikke üles ühinema võitluseks teljeriikide vastu, lõi ta kõhklema. Sakslased vastasid Tito üleskutsele jõhkralt, kuulutades, et iga tapetud Saksa sõduri eest lastakse maha 100 jugoslaavlast. See sundis Mihailovici taas meelt muutma, sest sakslaste repressioonid veensid teda, et relvastatud ülestõus on selles staadiumis enneaegne. Seepärast mõistis ta kommunistide tegevuse hukka ja lubas isegi nende vastu võidelda, kui sakslased talle relvi annavad.
Alates 1941. aasta septembrist võtsid teljeriikide väed Jugoslaavia partisanide vastu ette rea operatsioone, tõrjudes paljud neist Serbiast Bosnia lääneossa. Partisanid kandsid raskeid kaotusi, kuid nende arv kasvas ja ulatus 1942. aasta lõpus 150 000-ni.
Vastupanuliikumine Jugoslaavias muutus teljeriikide okupatsiooni ajal peagi killustatuks, sest riik polnud rahvuslikult ühtne. Lõpuks osutasid tõhusat vastupanu vaid Tito juhitud kommunistid ning need etendasid peaosa ka Jugoslaavia vabastamisel. Tito lõi Euroopas kahtlemata kõige efektiivsema vastupanuliikumise, mis suutis astuda Saksa vägedega avalikku lahingusse. Tito jõupingutused tõid sõja ajal tema selja taha erinevate vaadetega inimesi, mida polnud riigi lühikese ajaloo jooksul varem juhtunud.
Novembris kutsus Tito kokku fašismivastase nõukogu Jugoslaavia vabastamiseks, et võita kogu riigi elanikkonna poolehoid ja näidata liitlastele, et need peaksid ainult teda toetama. See oli otsustav samm, sest Mihailovic oli nüüd pöördunud aktiivselt tema vastu. Sakslaste järgmise pealetungi ajal 1943. aasta alguses tõrjuti partisanid Montenegrosse, kus toimusid kokkupõrked tšetnikega, kes kaotasid umbes 12 000 meest.
Britid olid seni jätkanud Mihailovici toetamist, sest ta oli endiselt kuningas Petari valitsuse minister.
1943. aasta mais aga külastas üks Briti ohvitser Tito peakorterit ja see, mida ta seal nägi, avaldas talle muljet. Juuli lõpus otsustas Churchill Titot kindlalt toetada ning saatis tema juurde sideohvitseriks Fitzroy Macleani. Liitlased jätkasid siiski Mihailovici toetamist, mis lõpetati alles 1944. aasta mais. See tegi Tito brittide kavatsuste suhtes alati umbusklikuks. Pärast invasiooni Itaaliasse ja itaallaste alistumist tugevdas Tito oma vägesid, võttes ära üheksa Itaalia diviisi relvad. Sellele vaatamata hoidsid teljeriigid Tito jõude jätkuvalt peos. 1944. aasta mais tehti õhudessant Tito peakorterile. Tito pääses üle noatera ja põgenes partisanide käes olevale lennuväljale, kust ta saadeti lennukiga Itaalia rannikul asuvasse Barisse, kus paiknes tema toetamist koordineerinud Force 133 peakorter. Tito oli vahepeal lubanud brittidel rajada Visi saarele erivägede baasi.
Seejärel korraldati mitu reidi sakslaste käes olevatele saartele. See sundis sakslasi tooma Dalmaatsia rannikule rohkem sõdureid, mistõttu mandril surve partisanidele nõrgenes. Tito tõi oma peakorteri Visile ning paljud reidid toimusid inglaste ja partisanide ühiste jõupingutustega.
Tito partisanide kontrolli all oli suur osa Jugoslaavia territooriumist ja sakslased tegid mitu katset neid sealt välja tõrjuda. Siin valvavad Saksa sõdurid 1943. aasta mais mägedes kinni võetud partisane.
Teljeriikide okupatsioon Jugoslaavias tõi ilmsiks asjaolu, et see oli kunstlikult loodud paljurahvuseline riik, kus domineerisid serblased, keda oli suurim protsent elanikkonnast ja kes pidasid riigi valitsemist oma ainuõiguseks. Suuruselt teine rahvusrühm olid horvaadid, kes olid valdavalt katoliiklased ja põlgasid serblasi. Sloveenid respekteerisid Jugoslaavia riiki, kuid Bosnia ja Hertsegoviina moslemite lojaalsus oli küsitav. Makedoonia slaavlased vaatasid Bulgaaria poole ning paljud montenegrolased unistasid oma iseseisvuse taastamisest.
Vastupanuleeki hakkas õhutama rühm serbia rojaliste eesotsas Draža Mihailoviciga. Moodustati ka teisi relvastatud rühmitusi, kuid paljudel neil olid oma huvid ja okupantide vastu võitlemine neid ei huvitanud.
1944. aasta augustis kohtusid Tito ja Churchill Napolis esimest korda silmast silma. Tito kinnitas Briti peaministrile, et tal ei ole kavatsust moodustada Jugoslaavias kommunistlikku valitsust, kuid tal oli veel muid muresid. Kui sakslased hakkasid Balkanilt välja tõmbuma ja Punaarmee oli vallutanud naabruses asuva Rumeenia, oli oluline, et ta jõuaks venelastega teineteisemõistmisele. Seepärast lendas ta septembris Churchilli teadmata Moskvasse, et külastada Jossif Stalinit. Nad kooskõlastasid omavahel Jugoslaavia vabastamise ning 20. oktoobril 1944 sisenesid Tito partisanid ja Punaarmee sõdurid koos pealinna Belgradi.

Josip Broz Titol (1892–1980 õnnestus natsionalismist ja religioonist pakatavat Jugoslaaviat pikka aega „ühtse liitriigina” koos hoida.

Kui Balkan oli Saksa okupatsiooni alt vabastatud, sai Tito prioriteediks Jugoslaavia ülesehitamine.
Riik oli sõjas rängalt kannatanud. Üle miljoni jugoslaavlase oli surma saanud, paljud neist kaasmaalaste käe läbi. Tito jätkas aga poliitilist köietantsu. Ta vajas endiselt hädasti lääneliitlaste materiaalset abi, kuid nood ei tahtnud, et ta ühineks pärast sõda kommunismileeriga. Tito omalt poolt tahtis küll luua Jugoslaavias ideaalse kommunistliku riigi, kuid ei tahtnud seejuures saada Nõukogude satelliidiks.
Kohe pärast rahu väljakuulutamist suutis Tito rajada Jugoslaavias kommunistliku riigi, kuid läks lääneliitlastega peaaegu nugade peale, kui ta kuulutas, et Itaalia sadamalinn Trieste peaks saama Jugoslaaviale. Samal ajal oli ta mures Moskva poliitika pärast Jugoslaavia suhtes.
Mihailovic üritas luua oma põrandaalust armeed paljudest kommunismivastastest rühmitustest, kellest paljud olid teinud koostööd teljeriikidega 1945. aastal naasis ta Serbiasse, et juhtida Tito-vastast ülestõusu, kuid Tito partisanid ründasid teel tema jõude. Mihailovic võeti vangi, tema üle peeti kohut ja ta hukati.
Horvaatias sündinud Josip Brozist sai revolutsionäär juba varases nooruses. Ta tegutses varjunimede all, kuni viimaks võttis endale alaliseks nime Tito. 1930. aastatel veetis ta suurema osa ajast Moskvas, töötades Kommunistliku Internatsionaali ehk Kominterni juures. Seejärel pöördus ta tagasi Jugoslaaviasse, et uuendada selle kommunistlikku parteid, ning sai 1940. aastal peasekretäriks. Pärast II maailmasõda tahtis ta, et Jugoslaavia jääks iseseisvaks. Tema käe all jäi riik külma sõja ajal neutraalseks ja seal valitses palju mõõdukam sotsialism kui kusagil mujal. Sellest hoolimata ei tekkinud Jugoslaavila sooje suhteid ei Lääne riikide ega sotsialistlike riikidega. Pärast Tito surma 1980. aastal hakkas ühtsus, mille ta oli riigis loonud, kiiresti lagunema. Kuid n-ö tegudeni jõuti alles 1989. aastal, kui Horvaatia kuulutas välja iseseisvuse. 1991. aastal tungis verejanuline õigeusklik Serbia katoliiklikule Horvaatiale kallale, kuid oli 1992. aastal lõpuks sunnitud tunnistama Horvaatia iseseisvust.
Kõige vihasem Jugoslaavia kooshoidja oli Serbia ja serblased olid lahingutes kõige verejanulisemad. Serblased armastavad rõhutada sidmetele ja sõprusele Venemaaga. Tegelikkuses ei ole nende kahe maa vahel mingeid erilisi sidemeid ega sooje suhteid kunagi olnud. Ei tee neid kahte riiki omavahel armsaks ka õigeusk. Nii oli ka N. Liidus. Kõige rohkem leinasid N. Liidu lagunemist venelased ja leinavad tänini. Tõsi, importkaupade ja viinasortide suur valik Venemaa poodides on oluliselt seda leina vähendanud…

Sõda kõige ja kõigi vastu
Lahendusena eelistati Suur-Serbia loomist. Reaktsioonina serblaste domineerimisele poliitikas ning Serbia politsei ja sõdurite kohalolule hakkasid Kosovo albaanlastest enamuse (1980. aastatel 90 protsenti elanikkonnast) seas üha selgemalt ilmnema rahvuslikud tendentsid. Serbia jaoks aga omas Kosovo müütiliseks muutunud sümboolset ja kultuurilist tähendust. Kosovo väljal alistasid pealetungivad türklased 1389. aastal peetud lahingus serblaste väe ning sageli viidatakse Kosovo lahingule (enamasti teevad seda Serbia äärmuslased) kui ülimale näitele serblaste võitlusest islami vallutuslaine vastu, et tagada kristluse püsimajäämist Euroopas. Olgu sellega, kuidas on, ent lahingu sümboolsele tähendusele ja uue ajastu saabumisele vaatamata lahkusid paljud serblased etnilise vägivalla ja ähvarduste hirmus 1980. aastatel Kosovost.
Jugoslaavia föderatsiooni viimaseks kirstunaelaks oli iseseisvuse küsimus.
25. juunil 1991 kuulutasid Horvaatia ja Sloveenia end iseseisvaks. Kaks päeva hiljem puhkes JNA (Jugoslavenska narodna armija – Jugoslaavia rahvaarmee) ja Sloveenia vahel sõda. Vaatamata EÜ vahendusel Jugoslaaviaga sõlmitud Brijuni lepingule, mis lõpetas sõja Sloveenias, levis vaenutegevus järgnevate kuude jooksul üle terve Horvaatia. 1992. aasta kevadel, pärast Bosnia ja Hertsegoviina iseseisvuse väljakuulutamist, puhkes sõda ka selles vabariigis. Unistus Jugoslaavia ühtsusest kustus tülis iseseisvuse pärast aastatel 1991–92.
Jugoslaavia lagunemine ei toimunud üleöö. Samuti ei kuulutanud föderatsiooni rahvad üksteisele sõda silmapilkselt. Vastupidi, rida pealtnäha kahjutuid ja näiliselt ebaolulisi sündmusi hakkas tekkima impulss vägivallale, mis juba aasta hiljem mattis enda alla Bosnia ja Hertsegoviina. Üks selliseid korralageduse katalüsaatoreid oli Sloveenia ja Horvaatia iseseisvuse väljakuulutamine 25. juunil 1991, mis ajendas Jugoslaavia peaministrit Ante Markovici saatma JNA rahvusvahelisi piire kindlustama. Mõned ajaloolased väidavad, et see plaan oli tohutu eksitus, sest Miloševic ja Kucan olid juba Sloveenia lahkumise üle Jugoslaavia föderatsioonist kokkuleppele jõudnud – valdav enamik sealsest elanikkonnast oli ju lõppude lõpuks sloveeni rahvusest. Seevastu Horvaatia oma rohkem kui 500 000 serblasega oli Miloševici jaoks hoopis teine asi.
Sloveenias vaenuliku vastupanuga näost näkku kohtudes sattus JNA kõigele vaatamata tõsistesse raskustesse. Üllataval kombel saatis JNA esialgu positsioonidele üksnes kaks motoriseeritud kolonni – ühtekokku umbes 2000 sõdurit –, mis ehk näitab, kui palju Jugoslaavia peaminister ja JNA juhtkond olid ülesande suurusjärku alahinnanud. Sellist organiseerimatuse taset võib ühtlasi võtta kui tõendit puudulikust ettevalmistusest niisuguste operatsioonide korraldamiseks.

Rahvusvaheline reaktsioon
Rahvusvaheline reaktsioon Balkani piirkonnas tärkavale kriisile koondus EÜ ja teiste asjast huvitatud rahvusvaheliste organisatsioonide, näiteks Euroopa Julgeoleku- ja Koostöökonverentsi (CSCE), Rahvusvahelise Valuutafondi (IMF) ja Lääne-Euroopa Liidu (WEU) diplomaatilise tegevuse ümber. EÜ juhtiv läbirääkija lord Carrington ja tema ÜRO kolleeg, USA riigimees Cyrus Vance tegid relvarahukokkulepete vahendamiseks suuri jõupingutusi, mida aga lahinguväljal saatis vähene edu. Kiiresti jõuti äratundmisele, et suures osas on võitlustegevuse algatajaks Serbia, ning see viis 1991. aasta lõpus osalist rahunemist toonud sanktsioonide rakendamiseni.

Jugoslaavia 1989. aastal.

Suureks vaidlusküsimuseks rahvusvahelistes poliitilistes ringkondades oli see, kas tunnustada Horvaatia ja Sloveenia iseseisvust. Suurbritannia, Prantsusmaa ja lord Carrington vaidlesid sellisele otsusele vastu, see-eest äsja ühinenud Saksamaa oli iseseisvuse tunnustamise poolt, sest Saksamaal olid Horvaatiaga kauaaegsed ajaloolised sidemed. Vaidluses tuli lõpuks võitjaks Saksamaa ning 15. jaanuaril 1992 tunnustas EÜ Horvaatiat ja Sloveeniat. Tegemist oli otsustava küsimusega, sest lahku löönud vabariikide rahvusvaheline tunnustamine muutis Horvaatias möllava sõja iseloomu ja olemust. Nüüd ei olnud see enam kaugeltki sisetüli või kodusõda, vaid muutus rahvusvahelise üldsuse silmis riikidevaheliseks konfliktiks. Ameerika Ühendriigid ei kiirustanud alguses EÜ eeskuju järgima, mis puutus nende kahe riigi staatusesse, ning 1992. aasta kevadeks oli Bosnia ja Hertsegoviina juba omaenda iseseisvusreferendumi korraldanud. 6. aprillil tunnustas Bosnia ja Hertsegoviina iseseisvust EÜ ning kaks päeva hiljem tunnustas ka USA formaalselt kõiki kolme Jugoslaavia föderatsiooni endist liiget.
Paljudes teadetes öeldi, et Bosnias ja Hertsegoviinas puhkes sõda päeval, mil EÜ riigi iseseisvust tunnustas, ent mõned autorid on väitnud, et võitlustegevust võis täheldada juba märtsi viimasel nädalal. Slobodan Miloševic võttis Bosnia ja Hertsegoviina suhtes iseäranis järeleandmatu hoiaku, sest ta lihtsalt ei olnud valmis loovutama territooriumit maal, kus serblased moodustasid 31 protsenti elanikkonnast (teised suuremad rahvusrühmad, muslimid ja horvaadid, moodustasid vastavalt 44 ja 17 protsenti rahvastikust).
1992. aasta jaanuariks oli Balkani lahinguväljale ilmunud uus osapool – ÜRO. Reageerides vahendatud relvarahule, oli ÜRO nõustunud saatma oma kaitsejõud (UNPROFOR, United Nations Protection Force) esmalt Horvaatiasse, kuid hiljem, kui võitlustegevus levis Bosniasse ja Hertsegoviinasse, laiendati nende mandaati ka sellele alale. ÜRO kaitsejõud, millest tubli osa pärines Suurbritanniast (Cheshire’i rügement), saadeti Balkanile ainult rahuvalve mandaadiga.
Teiste sõnadega, nende ülesandeks oli üritada tagada relvarahu püsimajäämist, eskortida humanitaarabikolonne ümberpiiratud aladele ja tegutseda kui usaldusväärne kolmas osapool sõdivate poolte vahendajana. Ehkki see oli raske ja ohtlik töö isegi parimatel hetkedel, andis sellesse oma panuse terve hulk rahvaid geograafiliselt kaugematestki riikidest, näiteks Kanadast, Prantsusmaalt, Jordaaniast, Venemaalt ja Nepalist, kui nimetada vaid väheseid. Suurbritannia esialgne panus piirdus kõigest operatsiooni Grapple raames välja pandud vähem kui 2000 sõduriga. Kuid nende väärtuslikemaks ressursiks sõjatandril paiknevate sõdurite kõrval olid valgeks võõbatud soomustransportöörid Warrior, mille relvastusse kuulus 30-mm Rarden-tüüpi suurtükk, mis suutis soomust läbistavate mürskudega (APDS, armour piercing discarding sabot) tabada sihtmärke 2000 meetri raadiuses.
Kõik see kujutas endast rahvusvaheliste jõudude poolset katset paralleelselt jätkuva diplomaatilise tegevusega kriisile püsiva lahenduse leidmise nimel endises Jugoslaavias valitsevat olukorda sõjaväljal kontrolli alla saada. Kahjuks olid need katsed kõigest enesepettus. Sõjategevus ja etniline puhastus jätkusid endise hooga ning 1992. aasta suvel avanesid Omarskas maailma pilgule vanad koonduslaagrite õudused. Taas kord kerkis Euroopas toimuva genotsiidi tume vari rahvusvaheliste poliitikute palge ette, kes sarnaselt oma eelkäijatega 1930. aastatel keeldusid täieliku jõu kasutamisest, et lahendada probleem otsustavalt lahinguväljal. Sellega määrasid nad miljonid Bosnia ja Hertsegoviina inimesed veel kolmeks aastaks jõhkruse, alanduse ja abituse meelevalda.
Poliitikuna, kes kasutas riigi sõjalisi vahendeid selleks, et represseerida oma kaasmaalasi kõige kalgimal ja ükskõiksemal moel, kannab juhtunu pärast kustutamatut vastutuseplekki Miloševic.

Sõda Horvaatias
Horvaatias oli võitlustegevusse haaratud palju huvitatud osapooli, kuid vägivalla õhutajateks olid kindlasti serblased. Viha ja vägivalla levitamist juhtisid marionetid, kelle taust ja väljanägemine olid peaaegu absurdsed. Horvaatia serblaste ridu koondas sõjaks eeskätt Milan Babic, ümarik endine hambaarst, kes kihutas kohalikke serblasi üles vastuhakule äsja valitud Franjo Tudmani fašistliku ustaššide režiimi vastu, nagu tema seda nimetas. 25. augustil 1990 kuulutas Babic välja Serbia Krajina autonoomse piirkonna loomise, mis seadis serblased president Tudmani demokraatlikult valitud valitsuse suhtes paratamatult konfliktsele kursile. Serblaste vähemusel oli seejuures väga hea alus uskuda enda pealejäämisse: nad lõikasid tohutu suurt kasu Jugoslaavia Rahvaarmee (JNA) varjatud abist, mis alates 1990. aastast jagas Horvaatias baseeruvate territoriaalvägede relvi välja serbia rahvusest elanikkonnale.

Jugoslaavia 1991. aasta jaanuaris.

Selle tulemusel leidsid president Tudmanile lojaalsed Horvaatia politseinikud serblaste enamusega aladel korda taastada püüdes end sageli relvastuse osas täielikult alla jäävat. Lisaks andis Miloševic, ehkki ta rahvusvahelise üldsuse ees eitas igasugust osalust Horvaatia sõjas, koha­likele serblastele otsest poliitilist ja sõjalist abi, muu hulgas Horvaatia politsei hirmutamiseks mõeldud õhurünnakuteks või lihtsalt paikkonniti riigi pommitamiseks. President Tudman ise, olles küll väliselt ehitud Horvaatia rahvuslike värvidega (iseäranis kuulus ruudulipp), pingutas kõvasti, et vältida otsest sõda serblastega, kuid lõpuks väljusid sündmused riigis siiski kontrolli alt.
Võitlustegevus ägenes Horvaatias 1991. aasta hiliskevadel, Ida-Slavooniana tuntud regioonis Vojvodina piiri ääres, eeskätt Vukovari linna ümbruses. Selles riigi piirkonnas võimendas serblaste vägivallatsemist peamiselt Belgradiga tugevaid sidemeid omavate äärmusrühmitiste kasutamine. Kurikuulsaimad neist „vägivalla agitaatoritest” olid Arkani Tiigrid ja Seselji tšetnikud. Arkan ehk Željko Ražnatovic oli rahvusvahelise kuulsusega pangaröövel (tema arvel oli Belgias, Saksamaal, Hollandis ja Rootsis korraldatud rööve), kellel teati olevat sidemeid Jugoslaavia salapolitseiga. Muu hulgas mahub tema elulukku veel Belgradi jalgpalliklubi „Punane täht” (Crvena Zvezda) fännklubi Delije juhtimine, mille liikmed kogusid tuntust oma jõhkra ja natsionalistliku käitumisega. Arkanil õnnestus ühendada jalgpallihuligaansuse ja tribalismi halvimad küljed moodsa sõjarelvastusega. Polnud mingi üllatus, et seesama fännklubi oli suurepäraseks värbamislavaks erakordselt hästi varustatud Tiigritele, kes märatsesid Arkani juhtimisel äärmise jõhkrusega erinevates Horvaatia piirkondades ning hiljem Bosnias ja Hertsegoviinas.
Erinevalt jõhkardi-minevikuga Arkanist oli Vojislav Seselj radikaalne Serbia intellektuaal (doktorikraadiga pealekauba), kes oli suurima heameelega valmis õhutama etnilisi pingeid vastutustundetute pressiavaldustega, mis olid kavandatud hirmu ja rahutuse tekitamiseks. Tema järgijad (nende hulgas sellised rühmitised nagu „Valged Kotkad”) võtsid tugevalt eeskuju Teise maailmasõja aegselt Serbia rahvuslaste vastupanuliikumiselt (tšetnikutelt) ning kandsid traditsioonilisi mütse kotkamärgiga
esiküljel. Nii rühmitiste liikmed kui ka nende juhid olid peamiselt kurjategijad, kes keskendusid röövimisele ja tapmisele, eesmärgiga tekitada nii palju segadust kui võimalik. Selles suhtes olid nad ka edukad, pühkides Horvaatia idapiiri ääres jõukudena üle külade ja linnade. Baranja linna ründamisel võitlesid nad avalikult koostöös JNA-ga ning selline jõudude ühendamine tähendas Ida-Slavoonia kiiret serblaste kontrolli alla langemist. Samamoodi läks JNA varjatud toetusel teiste naabruses asuvate piirkondadega ning Vukovari linn, mis alistus 17. novembril 1991, sai rahvusvaheliselt tuntuks „tänu” linnal hinge kinni pigistanud piiramise ulatuslikule kajastamisele meedias.

Radovan Karadžic ja Bosnia serblaste taktika
Erinevalt esimestest sõjanädalatest Horvaatias, paistis serblaste strateegia Bosnias ja Hertsegoviinas olevat järjekindlam ning nende väed liikusid territooriumit haarates kiiresti edasi. Võimalik, et eelnevate võitluskuude kogemusest oldi õppust võetud, kuid ka vastane oli oluliselt nõrgem. Nagu Krajinas, nii moodustasid ka Bosnias serblaste juhtkonna omapärased isiksused, kes siin koondusid vanasse kuurortlinna Palesse.
Bosnia serblaste eesotsas oli Radovan Karadžic, mees, kelle kõige silmatorkavamaks tunnuseks oli taltsutamatu hall juuksepahmakas. Poliitiku kohta, kelle väed tegelesid kõige jõhkrama etnilise puhastustööga, oli tema taust üllatav – enne sõja puhkemist töötas ta Sarajevos psühhiaatrina. Karadžici poliitilisel juhtimisel piirasid ja terroriseerisid Bosnia serblaste väed, mis hiljem läksid pidurdamatu kindrali Ratko Mladici kontrolli alla, Sarajevot mitu aastat.
Võitlustegevuse algfaasis oli Bosnia serblaste taktika lihtne ja tekitas miljonite bosnialaste seas hirmu oma laastava efektiivsusega. Kõrilõikajate jõugud, mida juhtisid Tiigrite ja Valgete Kotkaste analoogid, sisenesid küladesse ja linnadesse, tappes vajaduse korral inimesi, et ala täielikult kontrolli alla võtta. Teised üksused kogusid kokku ning eraldasid koonduslaagrisse või vanglasse saatmiseks mehi naistest ja lastest (mõni kuu pärast sõja algust ei olnud haruldased ka massilised hukkamised). Laagritest kurikuulsaim asus Omarskas, kus tõepoolest kohutavates tingimustes hoiti umbes 5000 kinnipeetavat. Sageli tegelesid inimesed oma igapäevaste toimetustega, olid tööl, lapsed koolis, kui kurjategijate jõugud ühtäkki nende ellu tungisid ja kõik normaalse pea peale pöörasid. Sõna otseses mõttes minutitega muutsid Bosnia serblaste väed olematuks kellegi elutöö, karjääri, abielu ja kodu, ning neid õhutasid mõrvama, riisuma ja vägistama pealtnäha mitte kuidagi kannatuste tekitamisega seotud inimesed Miloševic ja Karadžic. Miks pöördusid naabrid nii kiiresti oma naabrite vastu? Osaliselt Teise maailmasõja õudsetest sündmustest säilinud mälestuste tõttu, kuid suuremal määral Serbia poliitilise juhtkonna poolt bosnialaste ja Bosnia horvaatide kohta levitatud amoraalse propaganda pärast.

Bosnialaste ja horvaatide kodusõda 1993–1994
Bosnialaste ja horvaatide vahelise kodusõja puhkemine 1993. aasta kevadel muutis Bosnias ja Hertsegoviinas valitseva olukorra senisest veelgi keerulisemaks. Bosnia serblaste pealetungi eest Banja Luka ümbruses Travniki ja teiste Bosnia horvaatide alade suunas põgenevate bosnialaste probleem oli kahe osapoole vahel pingeid tekitanud juba ammu enne sporaadilise võitlustegevuse vallandumist 1993. aasta jaanuaris. Horvaatia pidas sel ajal ülal peaaegu 300 000 põgenikku ning see ühiskondlik koorem, koos Bosnia horvaatide sooviga asuda kehtestama oma poliitilisi taotlusi seni Bosnia ja Hertsegoviina osaks peetud aladel, tekitas äärmiselt tuleohtliku olukorra.

Ahmici veresaun
Horvaatide väed pälvisid rahvusvahelise üldsuse hukkamõistu mitme vahejuhtumiga. Neist esimene oli Ahmici külas aset leidnud Bosnia tsiviilisikute massiline tapmine, mille avastasid 22. aprillil 1993 ÜRO Briti väed. Mõni päev varem oli küla rünnanud horvaatide terrorismivastane eriüksus „Jokrid” koos käputäie sõjaväepolitseinikega, ühtekokku 75 meest.
Ühes käsitluses püütakse seda kallaletungi õigustada kui kaalutletud rünnakut muslimi vägede pealetungi ennetamise eesmärgil. Ent selle õigustuse muudavad siiski kahtlaseks külas aset leidnud kohutavad sündmused. Inimesi veeti süstemaatiliselt oma majadest välja. Kõigepealt lasti maha mehed, seejärel poisid ning lõpuks naised ja tüdrukud. Horvaatide üksused olid paigutanud küla servadesse snaiprid, nii et igaüks, kes püüdis põgeneda, niideti enne turvalisse kaugusse jõudmist maha. Sel hommikul tapsid horvaatide jõud Ahmicis kõik elusolendid, alates inimestest ja lõpetades koduloomadega. Pärast tapatalguid visati surnukehad majadesse ning süüdati bensiiniga põlema. Briti sõdurid leidsid majavaremetest 104 surnukeha, paljud neist tundmatuseni ära põlenud, ning mööda küla laiali heidetult vedelesid pundunud loomalaibad, nende hulgas hobused ja koerad. Vaatepilt oli võigas, üks hullemaid etnilise puhastuse näiteid terves sõjas.
Karremansi sooviavaldused õhutoetuse saamiseks, et oma mehed päästa, lükati tagasi, Bosnia serblased hõivasid vaatlusposti ja järjekordsed ÜRO sõdurid langesid nende kätte pantvangi.
Tegelikult oli olukord Srebrenicas juba mitu kuud halvenenud ja kolonel Thom Karremans oli ÜRO-lt korduvalt abi palunud, kuid seda suurema eduta, arvestades samal ajal üle terve Bosnia ja Hertsegoviina esile kerkinud probleemidega. Srebrenica vähetähtis roll tähendas seda, et juuniks olid Dutchbat 3 ja Srebrenica elanike kütus, toit ja inimjõud otsakorral – vähemalt 150 kolonel Karremansi mehel oli tehtud võimatuks oma Srebrenicas asuva üksusega uuesti ühineda. ÜRO luurehinnangud viitasid sellele, et ehkki olukord Srebrenicas oli halb, polnud tõenäoline, et Bosnia serblaste strateegia sinna keskendub, sest teistes piirkondades paistsid rünnakud tugevamad ja sagedasemad olevat.

Jugoslaavia lagunemine iseseisvateks riikideks aastatel 1989–2008.

Põhipealetung Srebrenicale leidis aset 6. juulil, kui Bosnia serblased kasutasid kindlustuste piiramiseks ja kaitsjate nõrgendamiseks nii tanke kui ka raske- suurtükke. Saanud aru rünnaku iseloomust, palusid Hollandi rahuvalvajad õhutoetust, sest võitlustegevus hakkas lähenema nende vaatluspostidele. Paraku oli kindral Smith parajasti puhkusel (selles polnud midagi erakordset, sest isegi kõrgem väejuhatus vajab tohutust stressist puhkust) ning seetõttu tegelesid kriisiga enamjaolt ÜRO kaitsejõudude ülemjuhataja kindral Janvier ja tema staap Zagrebis ning Smithi erinevast rahvusest asetäitjad Sarajevos. Hollandlaste esimene toetuspalve lükati küll tagasi, kuid järgmisel päeval peatasid Bosnia serblased üllatuslikult oma pealetungi. Rünnak jätkus 8. juulil, päev pärast seda, kui kindral Mladic ja president Miloševic kohtusid EL-i esindaja Carl Bildtiga, et arutada rahuläbirääkimiste taasalustamist. Srebrenica lahinguväljal hakkas võitlustegevus jälle hollandlaste vaatluspostide poole liikuma ning taas kord paluti lähiõhutoetust, mille ÜRO juhatus Zagrebis aga välistas. Varsti langes järjekordne vaatluspost (Foxtrot) ja seda mehitanud ÜRO sõdurid taandusid. Nende sündmuste käigus tapsid bosnialastest võitlejad pealetungivate serblaste eest taganemiseks läbi teesulu sõites ühe Hollandi sõduri. Ümber piirati veel teinegi ÜRO positsioon (vaatluspost Uniform) ja sealsed Hollandi sõdurid võeti pantvangi.
Järgmisel päeval jätkus Bosnia serblaste pealetung samas vaimus – ÜRO positsioone rünnates ja turvaala vähehaaval kokku rullides. UNPROFOR-i strateegia – ähvardada esmalt õhurünnakutega, kuid viimasel minutil järele anda – pani Dutchbati ülema koos sõduritega Srebrenicas lootusetusse olukorda. Nad üritasid miinipildujast lastud signaalrakettide ja üle serblaste peade suunatud tugeva kuulipildujatulega neid eemale peletada, kuid hoiatusmeetmed olid tulutud. 11. juulil, kui Bosnia serblased viibisid Srebrenica äärelinnas, oli kolonel Karremans ühe UNPROFOR-i käsu tõttu veendunud, et samal hommikul on tulekul ulatuslikud õhurünnakud. Ent kõik, mis tegelikult sündis, oli see, et Srebrenicast üle lennanud NATO sõjalennukid heitsid kaks pommi. Need aga üksnes ärritasid nüüdseks juba avalikult kindral Mladici juhtimisel tegutsevaid Bosnia serblaste vägesid, kes hakkasid ähvardama vangistatud Hollandi rahuvalvajate tapmisega. Järgmise päeva varastel hommikutundidel sõlmiti järelejäänud bosnialaste, kellest tuhanded olid end hollandlaste laagri territooriumile kiilunud, ja Bosnia serblaste armee vahel relvarahu. Ametliku raporti kohaselt põhjustas arusaamatuse õhurünnakutega segadus UNPROFOR-i käsuliinis.

Srebrenica veresaun
Srebrenica turvaala „alistumise” järel lahti rullunud sündmused kummitavad rahvusvahelist üldsust ning ÜRO ja UNPROFOR-i liidreid veel aastakümneid.
Järelejäänud Bosnia sõdurid üritasid Bosnia serblaste rindest läbi murda, kuid niideti kuulipildujatule ja väidetavalt ka mittesurmavate keemiarelvadega maha.
Srebrenicasse alles jäänud elanike seas eraldati mõnel juhul ka ÜRO esindajate kaasabil mehed ja vanemad poisid naistest ja lastest. Viimased sõidutati bussiga Srebrenicast välja bosnialaste alade poole, mehed ja poisid aga viidi mujale. Järgnevatel päevadel hukkasid Bosnia serblaste väed hinnanguliselt 7000 erinevas vanuses meessoost isikut, ehkki kindral Ratko Mladic oli teatanud kõigile põgenikele (keda rahvusvaheline meedia filmis), et neile ei tehta viga. Paistab, et enamik neist sõidutati kõrvalistesse kohtadesse, kus nad lasti lihtsalt maha. Tapatalgute tunnistajad jutustavad lugusid sellest, kuidas isegi bussijuhte sunniti tapmisest osa võtma, nii et kõik olid kohutavates mõrvades kaasosalised. ÜRO jaoks oli ja on kogu see vahejuhtum üks püsivamaid plekke organisatsiooni usaldusväärsusel ning Hollandis viis veel seitse aastat hiljem valitsuse raport Srebrenica veresauna kohta mitme ministri tagasiastumiseni. Tähtsaim Srebrenicast saadud õppetund oli aga see, et kindral Ratko Mladici ja president Miloševici suguste arvatavate sõjakurjategijate, jõhkardite ja lihtlabaste mõrvarite kohtlemine austusega ja moraalselt võrdsetel alustel teiste Balkani sõdades osalenud pooltega tõi kaasa genotsiidi.

Operatsioon „Torm”
Teised strateegilised tegurid tõid 1995. aastal pöörde ka maismaa võitlustegevusse. USA poolt nii ametlikult kui ka mitteametlikult Horvaatia armeele antud tsiviil- ja militaarabi hakkas nüüd vilja kandma. 4. augustil alustasid uut jõudu kogunud ning ameeriklastelt väljaõppe saanud Horvaatia väed operatsiooni Oluja („Torm”), mille käigus plaaniti vallutada Horvaatia serblaste piirkond Krajina. Horvaadid olid selle operatsiooni jaoks kokku pannud 200 000-mehelise armee ning ründasid kahelt tiivalt, pearõhuga strateegiliselt olulise pealinna Knini hõivamisel. Pärast serblaste positsioonide tormilist pommitamist liikusid Horvaatia väed edasi märkimisväärse kergusega. Horvaatia serblastel oli piirkonna kaitsmiseks välja panna umbes 40 000 sõdurit ja 400 tanki, kuid need jäid rünnaku kiiruse ja liikumissuuna tõttu lõksu. Kõigest kolme päevaga oli võidukas Horvaatia armee vallutanud suure osa Republika Srpska Krajinäst. koos pealinna Kniniga ning ligi 200 000 serblast põgenes Bosniasse ja Hertsegoviinasse. Vaatamata president Tudmani kinnitusele, et tsiviilisikutele viga ei tehta, leidus paljudes kohtades märke mahajäänud serblaste kallal toime pandud julmustest ning maatasa tehti terveid külasid.
See ülitähtis sõjaline võit muutis kiiresti Balkani strateegilist ja diplomaatilist olustikku ning Horvaatia väed hakkasid koos oma bosnialastest liitlastega serblaste kontrolli all olevatesse piirkondadesse tulemusrikkaid sissetunge korraldama…

Aja jooksul tekkis endise Jugoslaavia territooriumil 7 uut riiki. (Pange tähele rahvuste ja religioonide jaotumist kõigis seitsmes riigis.)

Serbia
Pealinn Belgrad (Tirana järel Euroopa kõige inetum pealinn!)
Pindala 77 474 km²
Rahvaarv 7 236 000
õigeusklikud 84,6% (ilma Kosovota)
katoliiklased 5,3%
moslemid 3%
Rahvastik
serblased 83,3%
ungarlased 3,5%

Horvaatia
Pealinn Zagreb
Pindala 56 592 km²
Rahvaarv 4 410 000
Usk
katoliiklased 91%
õigeusklikud 4,4%
moslemid 2%
Rahvastik
horvaadid 90,4%
serblased 4,4%
bosnialased 0,5%
Bosnia ja Hertsegoviina
Pealinn Sarajevo
Pindala 51 209 km²
Rahvaarv 3 859 000
Usk
moslemid 44%
õigeusklikud 31%
katoliiklased 14%
Rahvastik
bosnialased 47,8%
serblased 32,5%
horvaadid 12,8%

Sloveenia
Pealinn Ljublana
Pindala 20 273 km²
Rahvaarv 3 859 000
Usk
katoliiklased 79,5%
õigeusklikud 7,3%
moslemid 4,2%
Rahvastik
sloveenid 83,1%
serblased 2%
horvaadid 1,8%
bosnialased 1,1%

Montenegro
Pealinn Podgorica
Pindala 13 812 km²
Rahvaarv 629 900
Usk
õigeusklikud 72,9%
moslemid 19,8%
katoliiklased 3,6%
Rahvastik
montenegolased 45%
serblased 28,7%
bosnialased 8,6%
horvaadid 1%

Ususõda 20. sajandil – purustatud mošee Kosovos.

Kosovo
Pealinn Priština
Pindala 10 908 km²
Rahvaarv 1 900 700
Usk
moslemid 95,6%%
katoliiklased 2,2%
õigeusklikud 1,4%
Rahvastik
albaanlased 88%
serblased 6%
bosnialased ja goranid 3%

Makedoonia
Pealinn Skopje
Pindala 9928 km²
Rahvaarv 2 068 000
Usk
õigeusklikud 61,6%
moslemid 34,3%
kristlased 2,8%
Rahvastik
makedoonlased 63,8%
albaanlased 27,5%
türklased 3%
serblased 1,8%

0

Your Cart