Hüpe ruumis ja ajas

4 minutit lugemist

Arvatavasti on igal inimesel elus momente, mil tahaks kaduda, haihtuda, kanduda sündmuspaigast kuhugi kaugele. Kas suudab aga tavaline inimene hetkega ruumis ja ajas ümber paigutuda?

Keerisest viidud
Terminit teleportatsioon (kr „tele“ – „kaugel“ ja „poetage“ – „üleviimine“) kasutas 1930. aastal esmakordselt uurija Charles Fort hüpoteetiliste protsesside – objektide ruumis nähtamatute ümberasumiste äramärkimiseks.
Jutud materiaalsete kehade ootamatute ümberpaigutuste kohta ruumis ja ajas olid tuntud juba enne seda. Palju sajandeid tagasi tekkisid legendid selle kohta, kuidas tundmatu jõud haaras äkitselt mitte midagi kahtlustavaid inimesi ning ühe silmapilgutusega kandis nad tuhandete kilomeetrite taha. Teleportatsiooni objektideks said nii inimesed, loomad kui ka hingetud esemed.
Kaasaegsed teadlased arvavad, et teleportatsiooni juhtumid on toimunud ja toimuvad ka edaspidi reeglina nn geoaktiivsete või geoanomaalsete piirkondade piirides. Näiteks tegi loodusuurija Ivan Sanderson kindlaks, et Maal on „saatana surnuaiad“, sellised kohad, kus raskusjõu ja magnetismi seadused ei toimi nii, nagu meie oleme harjunud. Nendel surnuaedadel pidavat tegutsema elektrilised keerised, millede abil inimesed ja esemed kanduvad ühest aegruumist teise.
Sandersoni oletusel on Maal 12 sellist sümmeetriliselt asetsevat tsooni ehk anomaalset piirkonda, mis on üksteisest 2 pikkuskraadi kaugusel, nende keskustel aga on koordinaatideks 32 kraadi põhja- või lõunalaiust.

Hulluks ajav hüperhüpe
Klassikalise füüsika seaduste kohaselt ei ole selline nähtus reaalselt võimalik, on ju selleks vaja hetkega kulutada uskumatu kogus energiat. Ei ole teada ka allikat, mis võiks anda tohutu suures koguses energiat ülisuure kiiruse arendamiseks ja ruumis ümber paigutumiseks.
Vaatamata ametliku teaduse arvamusele (kuid mitte eitades selle juures põhilisi füüsikaseadusi) usuvad mõned uurijad ikkagi teleportatsiooni võimalikkusesse ja uurivad seda tõsiselt. Teoreetikud eristavad teleportatsiooni mõningaid liike (ehk, kuidas seda veel nimetatakse – transgressia, nulltransporteerimine, hüperhüpe). Hüpoteetiliselt võib see olla momentaalne, järjestikune, venitav, kanaliline, „auguline“ jne. Kõikide nende liikide teaduslikke kinnitusi ja kirjeldusi ei ole siiamaani leitud.
Vahetevahel kirjeldatakse teleportatsiooni kui ühte mõistuse varjatud oskust. Vahel viivad aga sellised nähtused, vastupidi, inimeselt mõistuse.

Spontaanselt ja seletamatult
Teleportatsiooni ilming on tuntud juba mitusada aastat. Paljude sajandite jooksul on kogutud hulgaliselt legende selle kohta, kuidas inimesed, loomad ja esemed kandusid hämmastaval moel, sekundi murdosa jooksul, ilma mingi füüsilise jõu osavõtuta suurte vahemaade taha. Spontaanse, juhitamatu teleportatsiooni korral võis inimene, kes kadus ühest kohast, välja ilmuda ükskõik kus: teises majas, linnas, riigis või isegi … vanglas.
1620. aastal jutustas õde Maria, ühe hispaania kloostri noor noviits, abtissile, nagu oleks ta teise ruumi ümber paigutunud ning tegelenud misjonäritööga džumano indiaani hõimu juures Kesk-Ameerikas. Loomulikult ei uskunud teda keegi.
Kuid mõned aastad hiljem ilmusid ootamatud tunnistused euroopa misjonäridelt, kes viibisid samades kohtades, millest Maria oli rääkinud. Preester Alonso de Benavides kirjutas Rooma paavstile Urbanus VIII-le, et indiaanlased, keda nad püüdsid „tõelisesse usku“ pöörata, olid tuttavad kristluse põhiliste kaanonitega. Veelgi enam, neil olid ristid ja karikas armulaua läbiviimiseks. Indiaanlaste sõnade järgi tõi kõik selle ja jagas neile „proua sinises“, kelles võis kergesti ära tunda õde Mariat.
Kord kanti missis Guppy, kes oli omal ajal tuntud selgeltnägija ning kaalus umbes sada kilogrammi, silmapilkselt nähtamatute jõudude poolt oma Holborni majast Londonis kolme miili kaugusele teise hoonesse. See juhtus 3. juunil 1871. Teleportatsiooni fakti kinnitasid spiritistlikust seansist osavõtjad, kelle silmade all teadmata kust väljailmunud riieteta madam Guppy otse lauale „maandus“!
1889. aastal tegi Peterburi füsioloog Nikita Zonner huvitava katse: kinnitas siberi kassile Isjule tugeva kaelarihma ning pani nurka ketti istuma, seejärel aga laskis välja tugeva buldogi. Kass tõmbus turri, ajas selja küüru, paljastas kihvad, susises ning sulas õhus, kaela-rihm aga kukkus maapinnale. Kolm päeva hiljem leiti ta kellatornist, mis juba kuu aega oli suletud. Kuidas kass kahekümne meetri kõrgusele sai, ei tea keegi …
1937. aasta suvel „põgenes“ Leningradi tööline N. F. Volkov teleportatsiooni abil vanglast. Ta kirjeldab seda nii: „Tundsin, et kaotan teadvuse. Silmade ees läks mustaks ning tuikudes sirutasin käed instinktiivselt ette, et millestki kinni haarata. Kui aga silmad uuesti nägema hakkasid, avastasin, et seisan Neeva kaldal ning hoian kaitserinnatisest kinni“.

Gravitatsiooni teraapia
Erinevalt teleportatsioonist on gravitatsioon (külgetõmbejõud, kehade omadus üksteise külge tõmbuda) kõige reaalsem nähtus, põhjendatud ja iga inimese poolt endal tunnetatav.
Gravitatsiooni arvestas välja Isaac Newton ning praktiliselt on see igas Maa piirkonnas ühesugune. See tehakse kindlaks raskusjõu kiirendusega, mis on võrdne keskmiselt 9,81 m/sekundi ruudu kohta, mida standardselt peetakse l g– omapäraseks arvestuse punktiks. Inimorganismi kõik süsteemid on harjunud töötama maa külgetõmbejõu tingimustes. Mingidki muudatused nendes parameetrites ning ülekoormused kutsuvad esile ebameeldivaid aistinguid. Näiteks on paljudele tuttav seisund, mis tekib lennuki õhku tõusmisel: reisija tunnetab endal ülekoormust 1,5 g – see on juba tuntav.
Esmapilgul on igasugustel muudatustel gravitatsiooniväljas inimese organismile ainult negatiivne mõju. Kuid gravitatsioon on keeruline nähtus. Kaasaegsed meedikud kinnitavad, et mõnedes situatsioonides võib gravitatsiooni muudatusi kasutada tervendavates protseduurides.
Gravitatsiooniteraapia olemus seisneb spetsiaalse aparatuuri – gravitatsiooni tsentrifuugi – abil kunstliku raskusjõu tekitamises inimese organismile. Sellise mittestandardse meetodiga soovitatakse ravida südame-veresoonkonna haigusi, algstaadiumis hüpertooniat, keerukaid ja halvasti paranevaid luumurde, raskeid kudede kahjustusi ja isegi laste tserebraalset halvatust.

0

Your Cart