Viini juhtum. Hooldusõed kui surmainglid

Lainzi üldhaigla on rajatud aastal 1839 ning see on oma 2000 töötajaga suuruselt neljas meditsiiniasutus Viinis. Haigla 5. osakond on mõeldud eriti probleemsetele patsientidele, kes on üle 70 aasta vanad ja ravimatult haiged.
Seetõttu ei ole surm selles osakonnas kuigi haruldane külaline, kes mõnigi kord päästab patsiendi piinadest. Kuid ka halastusel on piirid. Aastatel 1983–1989 ulatas Lainzi haiglas surm oma abikäe eriti lahkelt. Majas tegutsenud surmaingli ohvriks langes päris kindlalt 42 patsienti, kuid oletatakse, et tegelik tapetute arv ulatub 300 kanti.

5. osakonna öises vahetuses töötanud 23-aastane medõde Waltraud Wagner alustas eluküünalde kustutamist 1983. aastal, kui üks 77-aastane naine palus tal ennast vaevast päästa. Waltraud „kinkis” daamile morfiumi üledoosi ning avastas seda tehes, et ta naudib võimalust otsustada elu ja surma üle. Jumala mängimine hakkas talle nii meeldima, et ta ei suutnud sellest enam loobuda. Ja kogu seda võrratut kogemust otsustas ta ka oma sõbrannadega jagada.
Aja jooksul hankis ta endale kolm kaasosalist. Vallasema Maria Gruber (sündinud 1964) oli õdede kooli pooleli jätnud. Temast kaks aastat vanem Irene Leydof oli koduperenaine ja käis tihedalt oma sõbrataridega läbi. Stephanija Meyer oli Waltraud Wagnerist 20 aastat vanem: lahutatud vanaema, kes 1987. siirdus Jugoslaaviast Austriasse ning asus tööle Lainzi haiglasse, kus ta tutvuski teiste „surmainglitega”.

Kohtutoimikutes kirjeldatakse Wagnerit kui sadistlikku hüpnotisööri, kes õpetas oma kaaslastele, mismoodi patsientidelt elu võtta. Lisaks surmasüstidele tegid nad ka „suuloputusi”, mille puhul pigistati haigel nina kinni, suruti keel alla ja valati vett kurku. See protseduur kulges küll aeglaselt ja piinarikkalt, ent niiviisi jäi loomuliku surma mulje. Tolles osakonnas suri pidevalt eakaid patsiente, kellel oli vesi kopsus.
Uurijad tuvastasid hiljem, et Wagner äratas oma kaaslastes sadistlikke tunge. Haigla osakond, milles nad töötasid, muutus varsti sisuliselt koonduslaagriks. Kui haige seisundis ilmnesid  vähimadki halvenemise märgid, saadeti ta järgmisel ööl teise ilma. Patsiendile võis saatuslikuks saada ka norskamine, voodis alla tegemine, ravimite võtmisest keeldumine või õele ebasobival ajal kella helistamine. Sellistel puhkudel otsustas Wagner kas üksi või koos kaaslastega, et tülitajale tuleb „anda sõidupilet Jumala juurde”.
Aja möödudes võttis haigla surmakonveier täistuurid sisse. Enamik mõrvu pandi toime kevadel 1987, pärast Stephanija tööleasumist ja surmainglitega liitumist. Waltraud jäi aga endiselt jõugu juhiks ja „surmaosakonna” ülevaatajaks.
1988. aastal hakkasid levima kuuldused, et 5. osakonnas tegutseb mõrtsukas. Osakonna juhataja lasti ametist lahti, kuna ta ei kiirustanud asja uurimisega.
Surmainglid aga muutusid lõpuks liiga enesekindlaks ja lohakaks. Pärast tööd võtsid nad tihtipeale napsi ja meenutasid üheskoos kordasaadetut, seejuures tegid järgi surevate ohvrite näoilmeid ja krampe. Veebruaris 1987 naersid nad vana Julia D. surma üle, kes oli üht põetajat lipakaks nimetanud, keeldunud rohtu võtmast ja kellele nad seetõttu tegid „suuloputust”. Naistekamba ilkumist juhtus pealt kuulma üks arst, kes vapustatuna politseisse kiirustas. Pärast mõnenädalast uurimist vahistati viimaks 7. aprillil kõik neli surmainglit.
Eeluurimisel tunnistasid nad üles 49 mõrva, millest 39 eest võttis Wagner vastutuse enda peale: „Need, kes mulle närvidele käisid, saatsin ma kohe looja karja. Iga kord ei olnud seda kerge teha, sest haiged puiklesid vastu. Aga meie olime tugevamad. Meie otsustasime, kas vanad kännud jäävad elama või surevad. Igal juhul oli neil juba ammu aeg Jumala juurde kobida.”
Uurijatel tekkis kahtlus, et ohvrite arv võib olla palju suurem. Wagneri kaasosalised näitasid näpuga tema peale, püüdes ennast päästa. Viini tervishoiuameti juht tsiteeris Irene’i, kes olevat veendunud selles, et „nii möödunud kui ülemöödunud aastal surmas Wagner 100 patsienti”. Stephanija tunnistas, et aitas Wagneril sooritada mitu mõrva, millest see eeluurimisel midagi ei rääkinud.
Edasise uurimise käigus loobus Wagner esialgsetest ütlustest, väites, et on tapnud maksimaalselt 10 patsienti, et neid valudest säästa. Austria kantsler Franz Vranitzky keeldus seda ettekäänet uskumast ning nimetas Lainzi mõrvaseeriat „Austria Vabariigi ajaloo kõige brutaalsemaks ja kohutavamaks kuriteoks”.
Kohtuistung toimus märtsis 1991. Kõigil juhtudel ei leidnud kohtualuste süü küll kinnitust, kuid Waltraud Wagner mõisteti süüdi 15 mõrvas, 17 mõrvakatses ja kahes füüsilise vägivalla ähvardamise juhtumis. Talle määrati eluaegne vanglakaristus. Sama karistuse sai ka Irene Leydof, kes mõisteti süüdi viies mõrvas ja kahes mõrvakatses. Stephanija Meyerile määrati 15 aastat vabadusekaotust ühe mõrva ja seitsme mõrvakatse eest, sama karistuse sai Maria Gruber kahe mõrvakatse eest.

Tunnuspildil: Surmainglid kohtuprotsessil.

Peter Hagen

NB! Loe ka:
Meedikute mõrvad
Josef Mengele – sadistlik mõrvar arstikitlis
Sigmund Rascheri juhtum ehk kuidas ontlikust tohtrist saab ilge mõrvar
Teaduspõhine meditsiin – ravi kui õudusfilmis