Kuremäe klooster (galerii)
Pühtitsa Jumalaema Uinumise Stavropigiaalne Nunnalooster ehk Kuremäe klooster (ka Pühtitsa või lihtsalt Kuremäe Uspenski naisklooster) on Moskva ja kogu Venemaa patriarhi otsealluvuses olev Vene Õigeusu Kiriku nunnaklooster Eestis Alutaguse vallas Kuremäe külas. Klooster on rajatud aastatel 1892–1895.
1030. aastal suundus suurvürst Jaroslav Novgorodist eestlaste vastu sõjakäigule ja asutas Jurjevi (Tartu) linna, kuhu rajati ka esimesed õigeusukirikud. Erinevalt katoliiklusest ei levitatud õigeusku vägivallaga, sellega ühinesid üksnes need kohalikud elanikud, kes ise soovisid ristiusku vastu võtta. 12. sajandi lõpus ja kogu 13. sajandi vältel elasid baltimaad korduvalt üle saksa, rootsi ja taani ristirüütlite kallaletunge. Vallutajad juurutasid teist usku – katoliiklust, aga 16. sajandi lõpust ka juba luterlust, mille rajajaks oli õllest, religioonist ja lihahimust läbiimbunud paks saksa munk Martin Luther (1483–1546). Kristlikud röövvallutajad alistasid endale sajanditeks kohalikud rahvad. Ristirüütlid purustasid sageli õigeusu kirikuid. Kuid õigeusu kindlameelsed tunnistajad hoidsid oma isade usku.
* * *
Õigeusklike legendi järgi nägid karjased 16. sajandil Kuremäel jumalaema ilmutust ja leidsid hiljem iidse tamme alt õigeusu ikooni. On avaldatud arvamust, et tegemist oli vadjalaste järglaste metsakabeli jäänustega. Sest ajast hakati mäge kutsuma teise nimega: Pühtitsa ehk pühitsetud koht. 1608. aastast on teada, et Kuremäel oli õigeusu kabel.
1888. aastal saatis õigeusu kirik Kostroma Iptajevi kloostrist nunn Varvara (Blohhina) kolme õe saatel Virumaale haigeid ravitsema. Aastal 1891 anti luba rajada Pühtitsasse nunnaklooster, mille esimeseks eestseisjaks (kloostriülemaks) saigi ema Varvara (ametis 1891–97). Ehituse patroon oli Eestimaa kindralkuberner vürst Sergei Šahhovski (1852–94, ametis 1885–94). Kloostri peakirik ehitati kohta, kus varem oli ehitusjärgus luteri Illuka kirik. Uue kiriku rajamisel kasutati osaliselt Illuka kiriku materjali. See oli esimene Eestisse rajatud õigeusu klooster.
Kloostri hooned on püstitatud tervikut silmas pidades: nunnade elumajad, talvekirik-söögimaja, haigla, Jumalaema Uinumise peakirik, värava kellatorn, kool ja võõrastemaja. Kloostriaias kasvab tamm tüveümbermõõduga 4,3 meetrit. See on usklike hulgas püha puu.
Kloostri tähtsaim ehitis on Moskva-Jaroslavli koolkonna sakraalehitisi jäljendav viiekupliline Jumalaema Uinumise (Uspenski) peakirik, mis ehitati aastatel 1908–10. Selle arhitekt oli Aleksander Poleštsuk. Kolmelöövilises kirikus on kolm altarit, rikkalik männipuust nikerdatud ikonostaas ja haruldasi seinamaalinguid. Seal on ruumi 1200 inimesele.
Aastail 1917–23 oli klooster evakueeritud Rostovisse Jaroslavli kubermangus, Vabadussõja ajal oli kloostri hoonetes tüüfusehaigla. Pärast Eesti iseseisvumist konfiskeeris Eesti valitsus 1919. aastal enamiku kloostri maadest ja allutas selle Eesti Apostlik-Õigeusu Kirikule, mis ei allunud alates 1923. aastast Moskvale. Kloostris elab praegu üle saja nunna ja noviitsi.
* * *
Hirmsaks katsumuseks kujunes kloostri jaoks ka Teine maailmasõda. Rindejoon möödus kirikust kõigest mõne kilomeetri kauguselt. Pühtitsast vaid 30 km kaugusel käisid ägedad lahingud. Rindejoon kulges piki Narva jõge. Sakslased asusid Eesti territooriumi poolel, nõukogude väed aga Narva jõe taga. Pühtitsa mägi muutus sõjaliseks objektiks. Kloostris endas paiknesid saksa väeosad.
Kloostrisse tulles tahtsid saksa ohvitserid algul valida endale eluasemeks iguumenjamaja. Nende juttu kuulis aga pealt kloostri asjaajaja nunn Nonna (Org). Saksa keelt vabalt rääkides ning mõistes olukorra tõsidust, pöördus ta sõjaväelaste poole palvega mitte hõivata iguumenjamaja, kuna seal, nagu ta ütles, „elab meie iguumenja, kes on vana ning haiguse tõttu lihtsalt ei taluks teise kohta üleviimist. Õde Nonna pani ohvitseridele ette valida endale kloostris mistahes muu elupaik … ja Saksa sõjaväelased olidki nõus.
Kloostrimüüride vahel ei tulnud õnneks ette mingisuguseid vägivallategusid.
„Meie köök oli kinni. Seal valmistati neile toitu. Sel ajal peakirikus ei teenitud, teenistused toimusid söögisaalikirikus, kuhu pääses sisse vasakult poolt, kus on veranda. Sealt kaudu käisimegi ja seisime kirikus kuni klaasusteni, mis eraldasid pühakoda sakslaste käsutuses olevast söögisaalist. Nikolaose kirik oli ka sakslaste käes. Peakirikus seadsid nad sisse sõjaväehaigla. Sakslased hõivasid ka müüri taga asuva võõrastemaja,“ pajatab kloostrikroonika.
Konsu järve äärde rajasid sakslased laagri vene sõjavangidele. Laagri ümber laiusid kõikjal sood. Õed tundsid hästi neid paiku, kuna käisid seal varem jõhvikal. Pannud kuivatatud leivaviilud väikestesse, spetsiaalselt selleks puhuks õmmeldud kottidesse, läksid nad läbi mädasoode laagri juurde ja jagasid leiva sõjavangidele. Neil õnnestus koguni radu mööda, mida tundsid üksnes põliselanikud, mõned vangid välja viia Narva jõe suunas – partisanide juurde.
„Kloostri karjaaias elasid vene vangid ja karistusalused sakslased. Neid aeti teedeehitusele. Vangidel olid jalgade küljes puust jalapakud. Kui nad töölt laagrisse tagasi tulid, olid kõigil jalad katki ja paistes. Valus oli neid vaadata – ja õed nutsid, kui vangid mööda läksid. Talvel sundisid sakslased neid, näljaseid ja jõuetuid, iga päev mööda külmunud põldu roomama. Nad pidid mööda lund roomama kuni põllu lõpuni. Me keedame neile ,,mundris“ kartuleid ja jagame tasakesi kõik laiali, nemad topivad selle endale taskutesse.“
Nunnad püüdsid vange aidata, kuidas suutsid: andsid neile leiba ja riideid. Ägedate lahingute tulemusel hävitati naaberkülad Vasknarva ja Jaama. Suuri purustusi kandis ka Narva linn, aga klooster ei saanud peaaegu üldse kannatada. Lööklained lõhkusid vaid Radoneži Vaga Sergi kiriku kellatorni.
Saksa okupandid asutasid sõja ajal Kuremäe kloostri lähedale juudi vangilaagri. Sakslased piinasid juute hirmsasti, sundides neid ehitama kitsarööpmelist raudteed Ahtmest Jaama külani. Nälja tõttu olid paljud juudid haiged ega suutnud enam töötada. Siis tapsid sakslased nad püssipäraga ja põletasid lõkkel. Mõned visati veel elusana tulle. See tuli hõõgus terved päevad läbi, sakslased heitsid sellesse inimlõkkesse aina puid juurde. Hais oli jube. Sageli roomasid kõrbenud inimesed veel lõkkest välja. See oli kohutav … Juudi vangid pidid ise sakslaste käsul teisi juute lõkkesse tagasi heitma.“
Siinkohal jääb üle küsida, kas leidub Euroopas veel julmemat inimest kui sakslane? Kui vaid meenutada kõiki neid ilgeid massimõrvu koonduslaagrites, pantvangide hukkamisi külades, elusate inimeste põletamisi kinnistes hoonetes jne, sadistlikke meditsiinilisi eksperimente koonduslaagrites, siis pole üldse üllatav, miks maniakaalne Hitler leidis nii palju mõttekaaslasi, poolehoidjaid, käsutäitjaid ja kaasajooksjaid. Siinkohal veel üks huvitav seik. Kui Varssavi lepinguosaliste riikde väeüksused (ainult Rumeenia keeldus selles aktsioonis osalemast) tungisid ööl vastu 21. augustit 1968 Tšehhoslovakkiasse, siis kõige suuremat julmust näitasid üles „sõbraliku” Saksa DV sõdurid. Kui näiteks kusagilt hoonest heideti Saksa tanki pihta süütepudel, siis andis tanki meeskond viivitamatult hoone pihta tuld, mõtlemata sellele, et surma oleksid võinud saada ka inimesed, kes rünnakus ei osalenud…
* * *
Peale suure sõja lõppemist jäi kirik nõukogude ühiskonnas pigem tagaplaanile, kuid ei kaotanud siiski oma tähendust venelaste jaoks.
1950. aastal tabas kloostrit uus katsumus – õhus rippus selle sulgemise oht. Vaatluse all oli selle Riia nunnakloostriga ühendamise projekt. Saabus palju aastaid kestnud äreva ootuse periood. 1955. aastal haiguse tõttu pensionile jäänud iguumenja Rafaila asemel hakkas kloostrit juhatama nunn Angelina (Ljudmilla Dmitrejvena Afanasjeva, s 1894). Temast sai Pühtitsa kloostri kuues eesseisja (ametis 1955–67). Angelina valitsemisajale langesid Hruštšovi-aegsed kiriku tagakiusamised; kõikjal hakati sulgema kloostreid ja pühakodasid. Reaalne oht ähvardas ka Pühtitsat, kuhu taheti paigutada kaevurite puhkekodu.
5. novembril 1958 võttis NSV Liidu Ministrite Nõukogu vastu kaks määrust: „Piiskopkonnavalitsuste ettevõtete ja kloostritulude maksustamisest” ja „Kloostritest NSV Liidus”. Esimesega loodeti väärata kirikute niigi kehva majanduslikku olukorda. Maksustati kirikuküünalde müügilt saadav tulu jas seda lausa tagasiulatuvalt. Teisega kohustati liiduvabariikide ministrite nõukogusid vähendama kloostreid ja kloostrimaid poole võrra ning keelustati neis nii palgalise kui ka ühiskondliku tööjõu kasutamine. Kuremäe kloostri maksukoormust suurendati neli korda. Järgmisel aastal tasus klooster makse üle 200 000 rubla, mis moodustas 56% kloostri aastasest sissetulekust.
1959. aasta lõpus suleti ning lasti järgmisel aastal õhku Pühtitsa Tallinna abikloostri Jumalaema Templisseviimise kirik, mis oli pealinna üks kaunimaid. Usklikud püüdsid pöörduda võimude poole palvega jätta pühakoda alles, ent sellele ei omistatud mingit tähtsust. Piiskop Aleksius (s 1929, Venemaa patriarh 1990–2008) suutis päästa sulgemisest ka Tallinna Aleksander Nevski katedraali (ametliku nimega Neeva Aleksandri peakirik).
NLKP peasekretär Leonid Brežnev, nii hädine ja seniilne kui ta ka oli, sai vähemalt ühest asjast aru. Õigemini kahest. Esiteks, et „kogu see jama kommunismist on rahvale tarbimiseks mõeldud muinaslugu” ja teiseks, et „Me ei saa ju rahvast ilma usuta jätta. Kirik võeti neilt ära, tsaar lasti maha ja midagi tuli asemele anda. Nii et las rahvas ehitab kommunismi”. 1991. aastal võeti vene rahvalt kommunism ära, ja tekkinud vaakumi täitis taas õigeusukirik.
* * *
2024. aasta 23. aprilli hommikul külastas Tema Kõrgus, Pühimast Pühim siseminister Jumala armust Lauri Läänemets Pühtitsa Jumalaema Uinumise naiskloostrit Kuremäel, et veenda kloostrirahvast end Moskva ja kogu Venemaa patriarhi alluvusest lahti haakima. Siseministri sõnul oleks kõige parem, kui nad teeksid seda vabatahtlikult.
Kuremäe klooster nentis pressiteates, et kui valitsus soovib muuta kloostri kanoonilist kuuluvust, tuleks pöörduda patriarh Kirilli poole ettepanekuga lõpetada kloostri stavropigiaalne staatus. Klooster ise seda muuta ei saa. Kloostri ülema iguumenja Filareta sõnul oleks see tee kloostri õdede jaoks kanooniliselt legitiimne.
Pühtitsa klooster sai stavropigiaalse staatuse (otsealluvus patriarhile) Moskva ja kogu Venemaa patriarh Aleksius II-lt 1990. aastal.
Eraldi rõhutatakse, et kloostri jaoks on ainukeseks stavropigiaalse staatuse kehtetuks tunnistamise protsessi lubatud tulemuseks Eesti Vabariigi Valitsuse garantii, mis võimaldab kloostril endal valida jurisdiktsiooni ja et klooster ei peaks tundma mitte mingit survet selles küsimuses.
Tema Kõrgus, Pühimast Pühim siseminister Jumala armust Lauri Läänemets aga hoiatas, „et kui nad ise neid otsuseid ei tee, siis riik ühel hetkel peab kohtu kaudu näiteks sundlõpetamist taotlema.“
Peter Hagen
NB! Loe ka:
Kroonlinna Joann
Petseri klooster (galerii)
Mormoonid – Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kiriku loomise lugu
Amišid – appi, kes need veel on?!
