Stalini laste kurb elu

Pärast Stalini surma polnud tema kahe lapse – Svetlana ja Vassili – tulevik roosiline. Vassili arreteeriti kaks kuud pärast isa surma, vanglast vabanes ta 1961. aasta kevadel. Ta suri 19. märtsil 1962 Kaasanis asumisel olles alkoholimürgistusse. Svetlana oli isa eluajal juba kaks korda abielus olnud. Ta oli sunnitud oma esimese juudist mehe Stalini nõudmisel maha jätma. Svetlana kohtus India kommunisti Brajesh Singhiga ning nende abielu tõi talle mõned õnnelikud aastad, kuid ta mees suri Moskvas 1966. aastal. Svetlanal lubati viia oma mehe põrm Indiasse. Ta kasutas juhust, et katkestada minevikuga kõik sidemed. 1967. aastal sõitis ta Delhist Ameerika Ühendriikidesse. Seal avaldas Svetlana kaks sensatsiooni tekitanud raamatut: „Only one Year“ („Ainult üks aasta“) ja „Twenty letters to a Friend“ („Kakskümmend kirja sõbrale“). Ta abiellus uuesti, seekord William Petersi nimelise arhitektiga, sünnitas tütre Olga. See abielu jooksis tema suureks meelehärmiks karile. 1985. aastal pöördus ta Moskvasse tagasi, kus KGB sundis teda avaldama vaba maailma vastu suunatud kirjutisi. 1987. aastal lahkus ta taas Nõukogude Liidust ning saabus ilma ühegi pennita Londonisse. Svetlanale anti peavarju ja toitu ühes vaestemajas, ta kavatses minna kloostrisse…

Nadja poeg Vassili

Moskva, sügis 1921
Nadja tõi ilmale väikese terve poisslapse, kes sai nimeks Vassili. Kuigi see sündmus oleks pidanud vanemad rõõmuga täitma, on asi otse vastupidine. Esiteks teab võib-olla Stalin ainukesena, kas see lapsuke on tema teine või kolmas poeg. Pealegi tekitab Vassili vaid segadust ja viib mõtted eemale tööst, millele kulub kogu tema energia. Draama seisneb selles, et lapse ema arvab sama! See laps ei või mingil juhul takistada tal jätkamast oma karjääri ning õpinguid, mida ta hiljuti oli uuesti alustanud. Nadja jätab niisiis oma poja hoidja hoole alla ning see ajab tema mehe marru. See soodustab vaid abielupaari suhete halvenemist, mis juba ennegi polnud kiita. Selleks et hoida oma naist kodus, püüdis Stalin lasta ta välja arvata partei ridadest. Nadja pöördus Lenini poole ja jäi võitjaks. Vahepeal on nende elutingimused teinud hüppe paremuse poole. Abielupaar sai Leninilt suure korteri, mis asub samuti Kremlis. Stalin ja Nadja said oma käsutusse ka Moskvast 35 km kaugusel asuva ilusa suvila. See oli kuulunud kellelegi Zubalovile, Bakuu suure naftatehase omanikule. Stalin juubeldab. Ta mäletab hästi seda meest ja tema töölisi, keda ta oli õhutanud streiki alustama. Selles suvilas tunneb Stalin end esimest korda kodus olevat!

Moskva, august 1926
Stalini võimu kasv ei tule kasuks tema abielule, mis läheb üha halvemini. Veebruaris kinkis Nadja talle tütre. Lapsele valisid nad nimeks Svetlana. Nagu nende poja Vassili sünni puhulgi, halvendas lapse sünd nende suhteid sel määral, et Nadja ei talu enam oma mehe toorusi enda ja isegi teiste suhtes. Kuu alguses lubas abielupaar endale mõned päevad puhkust lõunas Musta mere ääres. Uus riid pani Nadja plahvatama. Stalin oli taas kasutanud oma jämedaid ja vulgaarseid gruusia väljendeid. Sel korral istus Nadja koos laste ja lapsehoidjaga esimesele Leningradi sõitvale rongile. Ta seadis end sisse oma vanemate korteris, sellessamas, kus Stalin varjas end revolutsiooni ajal. Nadja otsustas kindlalt jätta Stalini maha ning teha teaduskarjääri. Oma mehe esimese kutse peale hakkas ta nutma ja nõustus siiski Moskvasse tagasi tulema. Stalin tegi elegantselt ettepaneku saata talle järele auto, kuid Nadja keeldus, öeldes et „see läheks riigile liiga palju maksma“. Stalin laskis ühel GPU agendil Nadjat siiski terve reisi jooksul valvata. Abielupaar on lõpuks koos ning Stalin püüab naisega rääkides oma keelt talitseda. Nadja pole õnnelik ja kuigi ta on ikka veel kiindunud Stalinisse, on ta kaotanud usu nende abielusse.

Moskva, mai 1929
Jakovi elu pole enam hädaohus, kuid ta on tõsiselt haavatud ning paranemine võtab kaua aega. Moskvalased said Stalini perekonnadraamast teada linnas ringi liikuva kuulujutu kaudu. Selle kurva loo kohta ei avaldatud ühtegi ametlikku teadaannet. Jakov püüdis tõepoolest sooritada enesetappu. Ta laskis endale nende Kremli korteri köögis kuuli rindu. Õnnekombel tungis kuul läbi keha ilma ühtki elutähtsat organit vigastamata. Tema isa reaktsioon ütleb nii mõndagi selle kohta, millised on Stalini tunded oma vanema poja suhtes: „Ta ei ole isegi võimeline täpselt laskma!“ Noormehe meeleheide on täielik. Juba kaks aastat elab ta koos isaga, kes ei näita tema vastu üles mingit kiindumust. Mõnikord küsib Jakov endalt, kas Stalin ei pea teda vastutavaks ema surma eest. Ainult võõrasema Nadja näitab üles veidike õrnust ning see teeb Stalini tigedaks. Õhkkond muutus veelgi kohutavamaks, kui isa saatis minema tütarlapse, kellesse Jakov oli armunud. Jakovi sõprus Trotski poja Sergeiga ei tulnud samuti kasuks. Sergei sõnul ei lubatud tema sõbral suitsetada, samal ajal kui Stalin ei lahku oma piibust. Nadja on meeleheitel, ta ei saa enam millestki aru. Buhharin, kes veel hiljuti oli perekonna hea sõber, on muutunud nüüd ohtlikuks vaenlaseks.

Svetlana saab kõrvakiilu

Moskva, september 1947
Svetlana on tagasi Moskvas, vaimustatuna sellest, et ta oli veetnud mitu päikesepaistelist puhkusenädalat koos Staliniga nende Sotši majas. Saades isalt küllakutse, oli ta rõõmust hüpanud. Tal on hea meel, et see lõpetas nendevahelise tülide ja pingete perioodi. Svetlanale meeldisid jalutuskäigud aias koos isaga, kuigi too suurema osa ajast vaikis. Talle meeldis Stalinile kõva häälega lugeda ning ette valmistada kinoseansse, hetke, mida isa iga päev kannatamatult ootas. Stalin armastab kirglikult kino. Igal pärastlõunal enne õhtusööki vaatab ta ühte, mõnikord ka kahte filmi. Kuigi tema lemmiknäitleja on Charlie Chaplin, armastab ta ka vesterne. Pärast filmivaatamist algasid Svetlanale vähem meeldivad asjad. Stalin ei liigu kunagi ringi ilma oma igaveste sõpradeta. Nikolai Bulganin, Andrei Ždanov, Lavrenti Beria ja Georgi Malenkov röövisid talt isa niipea, kui nad õhtusöögile saabusid. Õhtusöök, mille käigus alati palju joodi, kestis mõnikord neli tundi. Tõeline kannatuste rada!

Moskva, detsember 1948
Veel kunagi pole Svetlana ja isa vahelised suhted olnud nii halvad; viimane Sotšis viibimine oli tõeline košmaar. Ühe õhtusöögi ajal nimetas Stalin külaliste ees oma tütart parasiidiks, järgmisel päeval puudutas ta esimest korda tema ema enesetapu küsimust. Isa arvates vastutab selle eest Svetlana onu Pavel, kes andis Nadjale saatusliku revolvri. Molotovi naine Polina olevat Nadjale väga halvasti mõjunud. Seejärel veel see inglise romaan, mida ta oli enne enesetappu lugenud. Isa ei olnud kunagi mõelnud sellele, et ema meeleheite põhjuseks võis olla tema! Tagasitee erirongis Moskvasse oli piinarikas. Kõik jaamad, millest nad läbi sõitsid, olid inimtühjad ning perroonidel seisid valvurid. Svetlana sai teada, et tädi Anna, tema ema õde, on vahistatud. Anna mees hukati 1938. aastal, tema kuriteoks oli memuaaride kirjutamine. Tema teine tädi Jevgenia on samuti vanglas ning isa ainus selgitus on see, et need naised lobisesid liiga palju!

Tantsi ja karga, kui peremees käsib

Moskva, 1. jaanuar 1953
Vana-aastaõhtu veetis ta nagu tavaliselt suvilas koos sõpradega. Viin ja vein voolas ojana, et külalised üles soojendada. Tema vana grammofon mängis gruusia viise. Peale Mikojani ei olnud ükski külaline võimeline tantsima, kuid Stalin käis peale. Siis hakkas Hruštšov hopakki vehkima, selle kavalpea põhimõte oli: „Kui Stalin palub sul tantsida, siis sa ka hakkad tantsima.“ Vaene Svetlana saabus väsinuna, kuid oli samuti sunnitud tantsima, selline oli isa tahtmine.

Tunnuspildil: Vassili, Svetlana ja Stalin.

©Peter Hagen

NB! Loe ka:
„Palju tänu, armas Stalin – rõõmsa lapsepõlve eest!“
Svetlana Allilujeva – elukutselt Stalini tütar
Generalissimus Stalini suurimad vead
Stalini kurikuulus käskkiri nr. 227: „Ei sammugi tagasi!”
Kui suur oli Jossif Stalini kuupalk?
„Auh, auh, seltsimees Stalin!” (Koerad Suures Isamaasõjas)
Stalini lõpp ja tragöödia Moskvas 6. märtsil 1953