Unes ringiuitajad

6 minutit lugemist

Peaaegu igal ööl loob Hiina Janji provintsis elav Van Yen (s. 1988) kummalisi kunstiteoseid. Ta joonistab seintele, mööblile, rõivastele, aga hommikul vaatab imestusega omaenese loomingut, justnagu näeks seda esimest korda. Muide – kas maksab selle üle imestada, sest Van Yen on ju lunaatik.

Kas kõiges on süüdi Kuu?
Mõiste somnambulism tuleneb ladinakeelsetest sõnadest somnus ja ambulare, mis tähendavad „uni“ ja „ringi kõndima“. Aga rahvasuus nimetatakse veidrikke, kes öösiti ringi hulguvad, ilusa sõnaga „lunaatikud“. Miks nimelt nii? Lihtsalt sellepärast, et meie esivanemad uskusid, et kõik need magades ringikõndimised on otseselt seotud meie öise valgustajaga. Nagu sunniks just tema neid vaesekesi voodist tõusma ja magades kõiksugu tegevusi viljelema.
Nüüd on autentselt ära tõestatud, et Kuul pole lunaatikutega mingit pistmist. Tõsi küll, inimese närvisüsteem on teatud seoses Kuu faasidega. Kuu loomise ja täiskuu perioodidel on inimesed miskipärast tavalisest suuremas erutusseisundis, aga ei enamat. Somnambulism on üks närvihäirete paljudest vormidest, ent Kuu… vaid maa kaaslane, millelt peegeldub päikesevalgus.

Unes ringiuitajad
Möödunud sajandil teatas saksa professor Volker Faust põhjendatud uhkusega oma avastusest: lunatismi algallikaks võib saada ka tänavalatern, kui see asub otse akna taga. Kaasaegsed meedikud on välja selgitanud, et inimene, kel on kalduvus magades ringikõndimisele, ei vaja üldse valgusallikat – ta „kuutõbitseb“ edukalt ka täielikus pimeduses.

Üks vanamutt rääkis…
Lunatism, kujutades enesest mõistatuslikku ja salapärast nähtust, on ümbritsetud paljude kuulduste ja väljamõeldistega. Arvatakse näiteks, et kuutõbist ei tohi mingil juhul äratada, sest ta mõistus võib kannatada saada. Tegelikult on lunaatikut väga keeruline äratada – ringikõndimise ajal magab ta eriti sügavalt.
Internet edastab arvukalt juhtumeid, milles somnambulismiseisundis inimesed on korda saatnud uskumatult keerulisi tegusid – näiteks juhtinud autot või isegi lennukit, röövinud või isegi tapnud kedagi. Tegelikult on need juhtumid väljamõeldised. Lunaatik suudab küll istuda autosse, selle isegi käima panna, ent sõita, olgu või mõni meeter, tal vaevalt õnnestub, sest kõik ta refleksid on tegelikult pärsitud.
Veel üks müüt: lunaatikud on osavad ja nõtked nagu kassid – võivad öösel, suletud silmi, kõndida köiel, ja kukkudes viienda korruse kõrguselt maanduda jalgele tühiste vigastuste või kriimustustega. Ilus müüt, mida lausa kahju kummutada, ent tuleb – 25 protsenti lunaatikutest on enesele unes kõndimise ajal põhjustanud kergemaid või raskemaid vigastusi! Küllalt sageli ajavad nad uksed segamini akendega, mistõttu kukuvad alla.
Nii näiteks hakkas lunaatikust inglane Richard Olivier laskuma treppredelist, mida tegelikult olemas polnud. Tulemuseks olid selgroo- ja liigestemurrud. 16-aastane Nora Phaire New Yorgist hüppas alla 8. korruselt ja hukkus kohapeal.

Täiskasvanud ja lapsed
Millesse siis tegelikult uskuda? Mis on meile teada sellest haigusest, hälbest? Kokkuvõttes: lunatism pole haruldane psüühiline haigus, nagu on enamasti harjutud mõtlema. See on vaid närvihäirete üks ilmingutest, milleks on kalduvus väikestel lastel või teismelistel. Täiskasvanute seas on lunaatikuid ametlikult registreeritud väga vähe – vaid üks inimene tuhandest (teistel andmetel aga koguni 5 protsenti elanikkonnast).
Tavaliselt esineb uneskõndimist 2-3 korda kuus, mitte sagedamini. Inimene hakkab „kuutõbist mängima“, kui on maganud umbes tunni, või nagu seda veel nimetatakse – deltaune staadiumis.
Selles seisundis inimese pilk on tardunud, mitte midagi väljendav, pupillid on ahenenud. Korteris ringi tammunud, võib lunaatik vett juua, käia tualetis, „lobiseda“ kodakondsetega, sööta kassi, pärast seda tagasi voodisse minna ja põõnata koiduni. Võite kindlad olla, et hommikul ei mäleta ta oma öistest veiderdustest mitte killukestki, ja võib isegi väita, et tema kulul heidetakse nalja.
Lastel esineb lunatismi tavaliselt pärast kestvat ärevus- ja pingeseisundit. Ent see probleem puudutab ainult tundlikke lapsi, kelle peaajus on soodumus erutuskollete moodustumisele. Kui laps millegi pärast muretseb, võibki ette tulla lunatismiatakke. Lapse ajul pole ju lihtne välja kannatada kõikvõimaliku info ja muljete tormilist tulva. Nõnda ta siis jätkabki informatsiooni töötlemist, puhkamata isegi öösel.
Peale selle toimub lunaatikutel une ühest staadiumist teise üleminek mitte nii nagu tavainimestel – sujuvalt, vaid küllalt järsult. Just faaside järsu vahetumise hetkel tajubki aju ülekoormust. Kui kõik on normis, näeb laps unes stseene, mis tulvil tegutsemist, aga liikumiskeskus ajus on sealjuures blokeeritud. Lunaatikutel on aga see blokeering välja lülitatud. Närvisignaalid jõuavad lihastesse, sellepärast laps hakkabki liikuma – tõuseb, kõnnib jne. Täisealisuse saabumise ja närvisüsteemi adapteerumise käigus ümbritseva maailma suhtes langevad somnambulismiatakid õnneks reeglina ära. Spetsialistid kinnitavad, et 13-ndaks eluaastaks saavad lapsed sellest öisest nuhtlusest täielikult vabaks.
Täiskasvanutega on lugu kehvem, sest nende puhul on lunatism tõsiste haiguste ettekuulutajaks, nagu näiteks epilepsia. Uitate öiti ringi? Minge sedamaid arsti juurde, tehke läbi eriuuringud, kaasa arvatud entsefallograafia. Tõenäoliselt leiab kinnituse diagnoos – valmis epileptiline kolle oimusagaras.
Võimalikud on ka muud variandid. Uneskõndimise üksikud juhtumid võivad täiskasvanutel olla tingitud tugevatest stressidest, kroonilisest magamatusest ja isegi kõrgest palavikust.
Tänapäeval on teadlased veendunud selles, et see haigus on päritav ja tekib mõnede geenide spetsiifiliste muutuste tagajärjel. Missugune geen nimelt vastutab somnambulismi arenemise eest, pole seni õnnestunud välja selgitada, ent mõned oletused uurijatel juba on. Nad eeldavad, et kõiges on süüdi adenosiindesaminaasi geen – nimelt see määrab aeglase une faasi, mille ajal lunatismiatakid juhtuvad.

Seksuaalne lunatism
Kanada psühhofüsioloogid on arvamusel, et 20% erootilistest unenägudest pole tegelikult unenäod, vaid reaalsus: inimene paneb tõesti toime suguakti, ainult magab selle ajal.
Sellise avastuse tegi kanada arst, kes tegeles unetuse ravimisega. Tema patsiendid olid temaga avameelsed ja rääkisid, et nende mehed ja naised seksisid nendega, ise üles ärkamata. Hommikul ei mäletanud seksuaalsed lunaatikud midagi ja panid väga imeks, kui neile nende öistest vahekordadest räägiti.
„Selle hälbe põhjuseks on krooniline väljamagamatus,“ arvab brasiilia professor Monica Andersen. „Selle tagajärjel väheneb mehe sugukihu, tekib probleeme erektsiooniga, siginevad ilmingud seksomniast – seksuaalse lunatismi eriliselt vormist, mil inimesed seksivad une ajal, aga hommikul ei mäleta midagi.“
Psühhosomaatilise meditsiini akadeemia teatmikus ära trükitud uuringute tulemuste põhjal on sellel hälbel kolm astet. Kõige vähem ohtlik neist, mis ei anna ümbritsevatele erilist põhjust muretsemiseks, tekib unehäirete korral. Seejärel tulevad juhtumid, mille tagajärjed ilmutavad end kergemates füüsilistes vigastustes. Ja lõpuks – kõige raskematel juhtumitel astuvad naised ja mehed oma partneritega seksuaalsesse kontakti viimaste nõusolekuta. Sealjuures on tõsisemad uuringud raskendatud sellega, et inimesed räägivad sellistest haigestumistest äärmiselt vastumeelselt. „Sageli on raskes olukorras nii agressor kui ohver, ja ei tea, kuidas oma probleemidest jutustada,“ osutab Stanfordi ülikooli professor Christian Quijemino.

* * *

Vanemad, kelle lapsed kannatavad lunatismi käes, peaksid meeles pidama paari lihtsat asja: ärge hirmutage last ega äratage teda üles. Kandke laps ettevaatlikult voodisse. Kui haigushood sageli korduvad, hoidke lapsel öösel silm peal. Unes kõndimise ajal võib ta end vigastada. Iseenesest pole lunatism ohtlik, sellegipoolest peaks lapsele tõkestama tee trepi, klaasuste ja akende juurde, peitma ära kõik lõikavad ja torkavad esemed.

©Peter Hagen

0

Your Cart