Pier Paolo Pasolini – näljane armastuse järele

Surm mõrvari käe läbi. Nii lõpetas oma elupäevad kirjanik ja filmirežissöör Pier Paolo Pasolini. Kuid ka tema filmikangelaste surm oli sageli kohutav. Tema esimese filmi „Accattone” sutenöörist peakangelane, sureb põgenemisel sõnadega: „Nüüd tunnen ma ennast hästi!” Protagonist filmist „Sealaut” kordab lõpus mitu korda: „Ma tapsin oma isa, ma sõin inimese liha ja värisen rõõmust!”

Kas Pasolini kutsus oma julma saatuse välja, mis tabas teda 1975. aastal Ostia lähedal räpasel mererannal? Tema mõrvariks oli toona 17–aastane homo-prostituut Giuseppe Pelosi, hüüdnimega Pino – konn.

Pasolini kujutab kõigis oma raamatutes ja filmides lõnguseid, kurjategijaid, õigusetuid elemente ja hoorasid. Tema lemmikkangelasteks on vitaalsed, ühiskonna poolt ülekohtuselt koheldud noormehed. Nad on alati näljased ega saa kunagi täis. Pasolini armastas neid alaealisi põikpäiseid ühiskonna heidikuid nagu omaenda lapsi. Oma raamatutes sooritas ta nendega intsesti, sest ainult palavikuline, anonüümne seks aitas tal oma viimastel eluaastatel üldse vastu pidada. Alberto Moravia, kes on nimetanud Pasolinit meie sajandi üheks suuremaks poeediks, arvab, et Pasolini provotseeris ise oma surma. Anonüümse vägivalla maailm, mille ta kinolinal lõi, hävitas tema enda. Kuni tänaseni on selgusetu, kas mõrv oli ühe homoprostituudi kättemaks või midagi muud. Kas olid selle tapmise taga CIA paremäärmuslikud ringkonnad või ärapahandatud moraalijüngrid. Hollandi režissöör Philo Bregstein püüdis oma dokumentaalses üledramatiseeritud filmis „Kes ütleb tõtt, peab surema” (1981) vastukäivate tõendite segadikus leida tõde. Kuid ei tema ega ka Pasolini biograaf Enzo Siciliano pole tänaseni suutnud selgitada tolle mõrva tegelikke tagamaid.
Kui Pasolini surm oli salapärane, siis seda avatum oli tema elu. Oma olemuselt oli ta vastuolu ise. Ta oli marksist, kuid põhjendas oma dogmasid katoliku teoloogia leksikonist pärit tsitaatidega. Tema elu ja töö juhtmõte oli: „Sa pead ennast usaldama saatuse hoolde, sest seda õpetab meile vaene, ristilöödud Kristus.”
Pier Paolo Pasolini sündis 5. märtsil 1922 Bolognas ohvitseri perekonnas. Oma isa vihkas ta kogu elu, kuid ema ta lausa jumaldas. Pasolini palvetas tema poole, emast sai talle pühak. Marial, Jeesuse emal 1964. aastal vändatud „Matteuse evangeeliumis”, olid väga sarnased näojooned hea, halastava ja samal ajal uhke Pasolini emaga.
Muide, Pasolini oli klassikaline memmepoeg, keda iseloomustas seksuaalse identiteedi puudumine. Kui kohus tunnistas ta süüdi ühe noormehe seksuaalse ahistamise pärast, helistas Pasolini pärast protsessi prokurörile ja sõimas ta läbi. Oh ei, mitte sellepärast, et prokuröril oli jätkunud häbematust teda karistada või et karistus oleks Pasolinile endale haiget teinud. Pasolini viis endast välja hoopis see, et tema ema pärast kohtuotsuse väljakuulutamist minestusse langes.

Pärast gümnaasiumi lõpetamist (gümnaasiumis õppides teadvustas ta endale oma homoseksuaalsed kalduvused) õppis Pasolini kõigepealt kunstiajalugu ja etnoloogiat, pärast sõda aga kirjandust. Sõja–aastad veetis Pasolini Friulis, kus ta oli tunnistajaks rikaste maaomanike ja vaeste talupoegade vahelisele võitlusele. Ta luges Karl Marxi „Kapitali” ja otsustas kodanlasena liituda proletaarlastega. Pärast sõja lõppemist pöördus ta tagasi oma kodulinna Bolognasse, kus asus tööle õpetajana.
1949. aastal põgenes Pasolini koos emaga Rooma, kuna elu isa kõrval oli muutunud talumatuks. Oma emaga koos elas ta peaaegu kogu elu, koos lahutamatu memmega sõitis ta ka puhkusele…
Roomas tegi Pasolini endale esseisti ja kirjanikuna nime. Ta armastas kirjandust ja ta oli Itaalias üks selle ala suurimaid asjatundjaid. Pasolini avaldas antoloogiaid dialektides kirjutaud luulest ja rahvalauludest. Tema romaan „Vitaalsed poisid” (1955) tegi ta tuntuks ka välismaal. Juba selles raamatus on tunda tema ääretut sümpaatiat Rooma huligaanide vastu. Temale omases, otsekoheses, kohati rõvedavõitu keeles lähendab ta ennast lõnguste näljasele maailmale. Igavene nälg — nälg igavese järele muutub Pasolini kreedoks. Juba selle raamatu edu tõi talle kaasa sehkendamist ametivõimudega. Prokurör tahtis romaani selle eba-tsensuurse keele pärast ära keelata.
Raamatu „Vitaalsed poisid” edu mõjul hakkas Pasolini ka stsenaariume kirjutama. Neid kirjutas ta Frederico Fellini, Mauro Bolognini, Franco Rossi, Florestano Vancini ja Bernardo Bertolucci jaoks.
1959. aastal ilmus tema romaan „Vita Violenta”, mille peakangelaseks oli taas Rooma agulipoiss. Tommaso on ilus, abitu noormees, kes varastab, röövib ja müüb ennast homoprostituudina rikastele kundedele. Ta ei suuda enam sellest kõntsast välja rabelda. Tommaso hukkub ümbruskonna ükskõiksuse ja hoolimatuse tõttu. Ning raamatu lõpp on seega täiesti ootuspärane: „Järjekordne verejooks, ta köhis, köhis, ilma et oleks enam hingatagi suutnud ja — addio Tommaso.”
Mõningaid selliseid Tommasosid tahtis ta ise aidata. Mõned suutis ta päästa, mõned tõukas hukatusse.

15-aastase Ninetto Davoli leidis „Peetrus” Pasolini homoprostituutide hulgast. Temast võis veel inimese teha. Teda võis Pasolini näitlejana kui mitte kuulsaks, siis vähemalt tuntuks teha. Ninetto polnud mingi Jean Marais, Pasolini aga polnud mingi Cocteau. Kuid kõigest hoolimata elas Ninetto väga kaua oma heategija ja armastatu juures. Pasolini tundis ennast hästi. Hulk aega hiljem, 70. aastate alguses jättis Ninetto Pasolini maha. Ta tahtis abielluda, sest hakkas tundma, et naised on talle tähtsamad. Pärast Ninetto abiellumist jäi Pasolini väga üksikuks ja ühe tema sõbra sõnade järgi ei tundnud erootikast enam mingisugust lõbu. Talle muutus tähtsaks ainult anonüümne seks. Kogu selle loo traagika oli selles, et pärast tapetud Pasolini leidmist kutsus politsei Ninetto surnukeha identifitseerima.
Filmirežissöörina sai radikaalne Pasolini veelgi tuntumaks kui kirjanikuna. Tema esimeseks filmiks oli 1961. aastal vändatud „Accattone”, lugu sutenöörist ja vargast. Filmis kasutas Pasolini Bachi muusikat, mis andis prostituudimiljööle lausa sakraalse hõngu. Pasolini üks parimaid filme on 1962. aastal valminud „Mamma Roma”. Hoolimata Anna Magnani meisterlikust mängust sai sellest siiski tema 16-aastase sõbra Ninetto film. Filmi peakangelanna poeg (Ninetto) ei tohi teada saada, et tema ema on sunnitud prostitutsiooniga elatist teenima. Poiss saab sellest teada ja hakkab vihast ja trotsist vargaks. Vanglas „lüüakse poiss risti”. Nii nagu Kristuski „Matteuse evangeeliumis” (1964). Paralleel on tontlik, kuid Pasolini jaoks realistlik. „Matteuse evangeelium” sai arvukalt auhindu ja seda kiitis isegi katoliku kirik. Filmi tegevus toimub Lõuna–Itaalias, kus elavad vaesematest vaesemad inimesed…
Sellised filmid nagu „Suured linnud — väiksed linnud” (1965), „Epido Re — vägivalla voodi” (1967), „Teoreem — armastuse geomeetria” (1968), „Sealaut” (1969) ja „Medea”, milles mängis Maria Callas, 1969) said suure menu osaliseks. Veelgi enam, iga tema filmi kas kiruti maapõhja või kiideti taevani. „Teorema”, mis on ilmunud ka romaanina, on tema mõjuvamaid linateoseid. Filmi sisu on lühidalt järgmine: keegi kummaline külaline nõiub ära ühe Milano perekonna viis liiget. Ta magab perepojaga (esimene meestevaheline seksimine itaalia filmis!) ja nõuab tolle isalt, et ta kingiks oma vabriku töölistele, võtaks ennast Milano pearaudteejaamas ihualasti ja läheks kõrbesse.
Aastatel 1970–1974 valmis Pasolinil frivoolne ja erootiline triloogia: „Dekameron”, „Canterbury org” ja „1001 öö erootilised lood”. Kas oli Pasolini juba oma sotsiaalkriitilise meelsuse minetanud? Paljad tagumikud, suured rinnad, homoseksuaalsed rüütlimängud.
Pasolini filmid (väljaarvatud ehk viimati nimetatud triloogia) on nekrofiiliahõngulised, täis julmust ja on nende loojale tõeliseks peegelpildiks. Brutaalus on see, mis iseloomustab kogu tema filmiloomingut. Pasolini film „Sodoomia 120 päeva” (1975) on 35-aastase režissööri stiliseeritud kurjusest täidetud usutunnistuseks. Filmi ainestik oli tegelikult laenatud De Sade’lt.
See draama verest, spermast ja pasast oli arveteõiendamine fašismiga, mis oli tema meelest kõige õudsem asi maailmas. Aga rääkida sellest filmist kui fašismivastasest linateosest oleks lihtsalt tobe. Fašismi hukkamõistmine filmikeeles oli Pasolinile ainult alibiks tulevase kriitika vastu, tegelik eesmärk oli näidata ilgusi. Iga psühholoogias kodus olev inimene võib juba ainuüksi Pasolini filmide põhjal panna paika selle mehe kompleksid ja seksuaalsed kalduvused.
Vähemalt enda meelest Pasolini teadis, millise filmi ta tegi. „„Sodoomia” saab olema õudne film. Nii julm, et ma arvan, et ma pean sellest eemale taganema ja tegema näo, nagu ma ei suudaks seda kõike ise uskuda,” ütles Pasolini. Kuu aega pärast selle provotseeriva, verepilastusest, poisiarmastusest ja muudest perverssustest kubiseva filmi valmimist, tapeti Pasolini elajalikult inimtühjal mererannal. See juhtus 2. novembril 1975. Maailm sai sellest teada sama päeva õhtul.

©Peter Hagen

NB! Loe ka:
Rudolf Nurejev – hüpe vabadusse
Biseksuaalne filmistaar ja naisteniiduk Alain Delon
Pjotr Tšaikovski hukatuslik kirg
Anthony Perkins – psühhošoki messias
Jean Marais – jumalate lemmik
Luchino Visconti – kui lubad suhu võtta, võid ka filmirolli saada!
Marlon Brando – Hollywoodi kuldajastu viimane staar