Anthony Perkins – psühhošoki messias

6 minutit lugemist

Ma viisin miljoneid kinokülastajaid närvivapustuse äärele, kuid ma ise pidin ängistusega lõhestama oma seksuaal- ja hingeelu.

Anthony Perkins

Uudis mõjus Hollywoodile nagu pommiplahvatus: Anthony Perkins põeb aidsi ja armastab mehi! Kõmupress võrdles tema saatust Rock Hudsoni omaga. Perkins aga pareeris kõik kuuldused. Tema elu pidavat nüüd radikaalselt muutuma. „Valesid ja ümberlükkamisi enam ei tule,” väitis pruunikspäevitunud, lühikeseks pöetud juuste ja pisut lohku vajunud põskedega Perkins. Sellisena astus Anthony Perkins 1990. aasta varakevadel ameerika televaatajate ees üles. Reporter üritas kõheldes esitada staarile otseseid küsimusi. „Te teete ravikuuri…” püüdis saatejuht ettevaatlikult põhiteemat üles võtta. „Ma üritan seda,” vastas Perkins naeratades. Ühe arsti väljatöötatud vitamiini- ja ravimitekuur pidi takistama haiguse süvenemist.

„Me teame,” pöördus intervjueerija õpetlikult publiku poole, „et see, kes on aidsi nakatunud, ei haigestu mitte alati.” Perkins noogutas. Monitori ekraanil näidatakse Perkinsi fotograafist abikaasat Berry Berensoni, seejärel fotosid nende mõlemast pojast Osgoodist (18) ja Elvisest (14). Järgnesid katkendid näitleja parimatest ja kuulsamatest filmidest. Kuid kõike seda teleekraanilt jälgivale televaatajale jäi mulje, et tegemist on nekroloogiga.

Leinata oli veel vara. Perkins kutsus kõiki üles mitte leppima vältimatu paratamatusega. „Mul jätkub võitlemiseks meelekindlust.” Tema silmadesse ilmus äkki lootusekiir. Perkinsi silmades ja teravates näojoontes peegeldusid jäljed tema seikluslikust elust. Et ta on HIV-positiivne, sai Perkins teada siis, kui enne kosmeetilist operatsiooni tehti talle tavapärane vereanalüüs. Perkins tahtis endal lasta pinguldada nahka lõua ümber ja kohendada lottivajunud silmaaluseid. Vereanalüüs näitas, et ta on nakatunud selle sajandi kohutavamaisse tõppe. Otsekohe, nagu Perkins ise kinnitas, informeeris ta oma haigusest naist, sõpru ja seejärel poegi. Seda, et isa on homo ja ka abielus olles meeste juures rahuldust leidis, teadsid pojad niigi. Nüüd teatas Perkins oma kaksikelust ka avalikkusele.

Et Perkins oli homona üksinda tegutseja, oletasid kõik, kuid kas ta polnud samas ka õnnelikus abielus? „Kuni 39. eluaastani magasin ma eranditult meestega,” tunnistas Perkins ühele ajalehele antud intervjuus. „Minu esimene naispartner oli Victoria Principal.” Tollal oli Victoria brünett gasell, kes sai tuntuks nafta-Pamelana mammut-seebiooperis „Dallas”.

Oma armukesi korjas Perkins sageli üles „vääritutest paikadest”. Ükskõik, kas Roomas, Sydneys või Kopenhaagenis – kõikjal tunti ta ära hullumeelse memmepoja Norman Bates’na Alfred Hitchcocki filmist „Psycho”. Tema nägu pole võimalik kellegi teise omaga ära vahetada. Perkinsi näoilmes on nii lapselikku süütust kui ka deemonlikku sarkasmi. Oma tuntuse tõttu oli ta sunnitud partnerite otsinguil aastaid salaja tegutsema. Homoseksuaalsete kontaktide loomiseks kasutas ta nii modelliagentuure kui ka eraklubisid.

Anthony Perkins sündis 4. aprillil 1932 New York Citys. Tema isa, Osgood Perkins, kirjutas teatri- ja filmistsenaariume, ema Janet Rane pidas Bostonis „American Theatre Wing’s” einelauda. Teise maailmasõja ajal kolis perekond koos 12-aastase Anthonyga Massachusettsisse. Anthony armastas nooruses üle kõige kahte asja – sporti (eelkõige jalgpalli ja tennist) ning kirjandust. Juba 13-aastasena veetis ta iga vaba minuti kutselises teatritrupis. „Alles seal ma mõistsin, mis mind tegelikult huvitab,” meenutas Perkins hiljem. Selles teatritrupis olid Perkinsil esimesed füüsilised kontaktid teiste poistega. Homoseksuaalsed vahekorrad jätkusid Floridas Rollinsi kolledžis, kus ta õppis peaasjalikult ajalugu.

1953. aastal luges äsja 21-aastaseks saanud Perkins ajalehest, et Metro-Goldwyn-Mayer kavatseb vändata filmi „The Actress”. Selles tükis oli Perkins suveteatrites mänginud peaosa ning kogemusi tal jätkus. Perkins sõitis Hollywoodi ja esitles end. Ja tal vedas – pool aastat hiljem valiti ta kandidaatide seast välja. Mängides koos 24-aastase Jean Simmonsiga, saavutas Perkins oma debüüdiga märkimisväärset edu. Perkins katkestas oma õpingud New Yorgi Columbia ülikoolis. 1956. aastal mängis ta peaosalise Gary Cooperi poega William Wylersi filmis „Ahvatlev kiusatus”. Kurjad keeled teadsid rääkida, et tal olid kuulsa staariga lähemad suhted. Cooperi biograaf Jane Ellen Wayne aga nuhkis välja, et kuulsal vesternikangelasel oli palju aastaid intiimsed suhted noorte meestega. Ja Lupe Velez lisab: „Cooperil oli Hollywoodi suurim riist, kuid mitte ühtegi tagumikku, mida ta oleks võinud sellega keppida.”

Perkins spetsialiseerus närviliste, mõnikord ka neurootiliste kangelaste kehastamisele. Vanameister Hitchcock oli see, kes avastas tema talendi. Filmiga „Psycho” (1960) vormis ta Perkinsist maailmamainega staari, karakterkangelase, keda keegi pole võimeline unustama. Ta sobis memmepojast skisofreeniku Norman Batesi osasse oivaliselt. Perkinsi ilmekad silmad, tihedalt kokkukasvanud kulmud ja mõistatuslik-sadistlik naeratus – juba ainuüksi sellise füsiognoomiaga võis näitleja luua tõetruult patoloogilise seksuaalmõrvari kuju. Ema riietesse rõivastunud, peas hall parukas, tormab Norman Bates motelli vannituppa ja tapab seal sekretär Marion Crane’i. Vannitoas toimuv veretöö – hoope jagav suur nuga, vanni nõrguv veri – on kahtlemata filmikunstiajaloo üks kuulsamaid mõrvastseene, mida on parodeeritud hiljem mitmes mängufilmis. Filmist sai psühholoogiline meistriteos eelkõige tänu Perkinsi meisterlikule mängule. Üks USA-s korraldatud küsitlus näitas, et 90% kõigist üle 12 aasta vanustest ameeriklastest olid filmi „Psycho” näinud. Polnud siis mingi ime, et järgnesid „Psucho II” ja „Psycho III”.

„Avalikkus suhtub Normani isikusse vägagi heatahtlikult,” arvas Perkins. „Võimalik, et sealjuures võimutsesid vaatajates vastuolulised tunded. Igaüks oleks tahtnud Normani tunda ja teda mõista.” Oma filmikangelase hingeelu mõistis Perkins peensusteni: „Ma tunnen, et mul on suur hingesugulus oma ekraanikangelasega. Keegi ei tunne Normanit paremini kui mina. Ma elasin koos temaga läbi kõik hingepiinad ja kartused. Ma värisesin koos temaga, ma tundsin tema jõudu. Minu jaoks on Norman kõigi õudusfilmide Hamlet. Tal pole kuigi palju ühist mõrvariga. Ta on pigem andunud armastuse ohver, midagi enamat kui pelgalt viha. Ta on saatana tööriist.”

1983. aastal vändatud filmi teises osas vabaneb Norman kinnisest psühhiaatriahaiglast ja pöördub salapärasesse õuduste motelli tagasi. Kuid lahenduse asemel tekivad uued küsimused…

Kolmandas filmis ei mänginud Perkins mitte ainult peaosa, vaid see oli tema režissööri debüüdiks. Olles kahtlustest haaratud, võrdles ta selle töö raskust sajapealise draakoniga: „Sa üritad draakonil mõned pead maha lüüa, enne kui ta sind ennast lömastab.” Perkinsi režii suurendas tema kuulsust. Selle filmi tegemise aegu oli tal armuafäär filminäitleja Jeff Faheyga. Tollal 25-aastane elupõletaja ja maailmarändur, kes enne oma filmikarjääri teenis elatist kalurina Floridas, päästeteenistuse autojuhina Saksamaal ja kibutšitöölisena Iisraelis, saatis Perkinsit igal sammul.

Oma 3,5 miljoniliste honoraridega pääses Perkins Ameerika kinoiidolite edetabeli tippu. Ainuüksi filmi „Psycho IV” režii eest pakuti talle 2,8 miljonit dollarit. Võtted pidid algama 1990. aasta juunis, kuid Perkins palus lepingu tühistada. Ta tahtvat võttegruppi koostööst säästa. „Ma ei tea, kuidas ma saan hakkama hirmuga oma haiguse ees.” Samuti jättis ta lahtiseks võimaluse, et ta üldse enam kunagi kaamera ette astub.

Perkinsi hilinenud ülestunnistused oma tegeliku elu kohta on märk Hollywoodi inimlikustamisest. Kahju ainult, et ülestunnistused järgnevad alles siis, kui pole enam võimalik midagi muuta, kui tõusust on saanud langus, mille põhjustajaks on haigus, millesse nakatumine pole siiski fataalne paratamatus, vaid ränk hind kergemeelsete seikluste eest. Anthony Perkins suri 12. septembril 1992.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.