Pjotr Tšaikovski hukatuslik kirg

9 minutit lugemist

Ma olen juba kolm korda alistunud ebatervetele himudele… Hoolimata kõikidest tõotustest pole ma suutnud oma nõrkusest jagu saada.

Pjotr Tšaikovski

Naised teda ei ahvatlenud. Alati armus ta meestesse. Ja niinimetatud peenemas seltskonnas, kus kõigil olid kõlavad tiitlid ja ametid, leidus piisavalt härrasmehi, kes olid valmis pakkuma talle lihalikke lõbusid. Pjotr Iljitš Tšaikovski surm 1893. aastal sünnitas hulgaliselt kuulujutte.

„Koolera,” ütlesid ühed, pidades silmas tol ajal Peterburis möllanud epideemiat. „Oli tal vaja musta vett juua!”

Asjassepühendatutel oli juba hästi teada, et kas õhtusöögil restoranis või hommikusöögil kodus oli suur helilooja palunud klaasi keetmata vett, selle mõnuga ära joonud – ja vaat millega see lõppes!

„Mis koolerast te räägite?” protesteerisid teised. „Tema enda arst mürgitas ta ära. Ta tegi seda tsaari enese käsul. Aga jäägu see meie vahele.”

„Mis kuradi arst?” vaidlesid kolmandad vastu. „See oli hoopis tema vend Modest Iljitš. Tsaar sai teada Pjotr Iljitši loomuvastastest suhetest troonipärijaga…”

„Ei, kojamehe pojaga ikka!”

„…troonipärijaga, ja ta lasi Modest Iljitšile teatada: „Mürk või Siber!” Sellel ei jäänudki muud üle kui sundida vend enesetappu tegema.”

„See asi oli hoopis teisiti,” kinnitasid need, kes arvasid end eriti hästi asjaga kursis olevat. „Tšaikovski sai arseeni hoopis endistelt klassivendadelt juristide koolist. Nad said teada, et ta oli võrgutanud krahv Stenbock–Fairmore’i poja ja iga hetk oli puhkemas skandaal. Klassivennad kutsusid kokku aukohtu ja otsustasid, et kooli hea nime määrija peab minema vabasurma.”

Neist päevist on möödunud terve sajand, kuid suure helilooja surma põhjuste üle vaieldakse veel tänapäevalgi. Seda, tõsi küll, peamiselt Läänes, sest Nõukogudemaal oli kirjutamata seaduseks vaikida kõigest, mis kasvõi vihjas geniaalse helilooja homoseksuaalsetele kalduvustele. Seda enam, et isegi homoseksualismi kui nähtuse olemasolu ei tunnistatud – revolutsioon oli ta „välja juurinud” ja „lõplikult hävitanud”.

Pjotr Tšaikovski koos oma armastatuga.

Tähendab oli, mida välja juurida? Selgub, et oli küll ja kuidas veel. Üks Tšaikovski kaasaegne kirjutas: „Selle häbiväärse pahe küüsi langesid paljud Peterburi prominentsed tegelased: näitlejad, kirjanikud, muusikud ja isegi suurvürstid. Nende nimed olid kõigil suus, mõned olid oma eluviisi üle isegi uhked.” Ja millised nimed need olid! Pärast vene arhiivide läbituhnimist võivad teadlased nimetada paljusid neist: tähtis riigiametnik F. Wiegel, mõjukas vürst A. Golitsõn, kantsler J. Rumjantsev, haridusminister krahv S. Uvarov, Teaduste Akadeemia asepresident vürst Dondukov-Korsakov, kristlik kirjanik A. Muravjov ja tema võrgutatu vürst V. Meštšerski. Viimane oli segatud loosse, mis ühendas kuni kahtsada homoseksualisti, kelle hulgas oli teenekaid kaardiväeohvitsere ja Aleksandri teatri näitlejaid. Selles nimekirjas on ka minister krahv W. Lamsdorff, kelle kohta üks tema tuttav ütles: „Tsaar hüüab krahv Lamsdorffi „madaamiks” ja annab tema armukesele Savitskile pidevalt ametikõrgendust. Lamsdorff kiitleb, et on teeninud välisministeeriumis kolmkümmend aastat. Arvestades seda, et ta on pederast ja mehed on tema jaoks neiud, võib öelda, et ta on elanud 30 aastat bordellis.”

Tšaikovski kaasaegsetest homodest kõige mõjukam oli aga Moskva kindralkuberner, suurvürst Sergei Aleksandrovitš, kelle hiljem tappis terrorist Kaljajev. Mitmetes memuaarides meenutatakse, et suurvürst asutas Peterburis erilise klubi meestele, kes tundsid vastupandamatut kirge teiste meeste vastu, et ta elas koos oma adjutandi Martõnoviga ja „oli kuulus oma ebaloomulike kalduvuste poolest, mille tulemusel purunes tema perekonnaelu ja edenes tema veetlevate adjutantide karjäär. Tal oli ka eraisikutest armukesi. Üks neist ei varjanud vanaduspäevilgi oma vahekorda suurvürstiga ja näitas oma kõhnunud sõrmedel sõrmuseid, mis olid teenitud kõige häbiväärsemal võimalikul viisil.”

Osaga siinnimetatutest (sealhulgas nii vürst Meštšerski kui ka suurvürstiga) olid Tšaikovskil head suhted, aga kas nad ületasid sündsuse piiri, ei ole teada. Pjotr Iljitši surmasaladusele pühendatud raamatute autorid (mitte kõik, muidugi) oletavad, et tema esimeseks armastuseks olevat olnud juba juristide koolis õppides sama kooli kasvandik Vladimir Gerard. Temale olevat helilooja hiljem pühendanud avamäng-fantaasia „Romeo ja Julia”. Teisiti arvab Modest Iljitš – venna esimeseks armastuseks olnud klassivend Sergei Kirejev. Pole teada, kas see kiindumus oli mõlemapoolne. Aga kas juristide koolis oligi üldse kohta meestevahelistel intiimsuhetel? Selgub, et oli. Mõnede endiste kasvandike sõnul harrastati koolis mitut liiki kõlvatusi. ükskord, näiteks, püüdnud kaks „studiosust” – Zubov ja Bulgakov – pargis kinni ühe koolivenna, tirinud vaesekese ühte koopasse ja vägistanud ära. Tundmatu juuraõpilase komponeeritud „Juristide laulus” ülistati asjatundlikult meestearmastust.

Pjotr Tšaikovski heterosuhetest ei ole säilinud mingeid andmeid peale armuloo Desirée Artaux’ vastu ja lühikese abielu Antonina Miljukovaga, kes taipas ruttu, et sekspartnerina on ta oma mehe jaoks kõike muud kui ahvatlev. Tunduvalt õnnestunum, kui nii võib öelda, oli teine „abielu”, mis, tõsi küll, lõppes samuti skandaaliga. Seksuaalsete suundumuste kokkulangevus viis Tšaikovski kokku klassivenna, luuletaja Aleksei Apuhtiniga, kes ei teinud enda homoseksuaaalsusest mingit saladust, vaid koguni uhkustas sellega. Seltskonnas räägiti järgmist anekdooti:

„Tšaikovski ja Apuhtin elasid koos ühes korteris. Tšaikovski läks Apuhtini juurde ja ütles, et läheb magama. See vastas: „Mine kallis, ma tulen ka kohe.”

Pjotr Tšaikovski balleti „Pähklipureja” Peterburi Maria (Mariinski) teatri esituses.

Äpardunud abielu A. Miljukovaga ehmatas Pjotr Iljitši arvatavasti niivõrd, et ta ei söandanud enam üldse naistele läheneda. Ent väärib märkimist, et aeg-ajalt, iseäranis kirjades, laskus ta arutlustesse selle üle, et on vaja endast võitu saada, leida õige naine abikaasaks ja siis kaob iseenesest ka „türgi haigus”. „Ma töötan veel tõsiselt enda kallal, vabanen halbadest kommetest ja hakkan elama nagu kõik korralikud inimesed,” lubas ta. Ja vend Modestile, kes muide oli ka homo, kirjutas ta: „Mu iseloom on kõike muud kui raudne… Ma olen juba kolm korda alistunud ebatervetele himudele… Hoolimata kõikidest tõotustest pole ma suutnud oma nõrkusest jagu saada.” Ning teisele vennale Anatolile kirjutas helilooja: „Miski pole raskem kui võidelda oma loomuse vastu.”

Yale’i ülikooli (USA) teadur Aleksandr Poznanski (muide, endine Nõukogude alam) kirjutas raamatu „Tšaikovski enesetapp: müüt ja reaalsus”, mis on välja antud ka Venemaal. Selles raamatus analüüsib ta vähetuntud fakte helilooja eraelust, toetudes haruldastele arhiivimaterjalidele. Autor jõudis järeldusele, et Tšaikovski kuulus nende väheste homode hulka, kellel igasugune seksuaalne teineteisemõistmine naistega on täiesti välistatud. Poznanski püüdis rekonstrueerida Tšaikovski homoseksuaalseid suhteid, eelkõige tema kõige tugevamat kirge, mille objektiks oli Boba (Vladimir) Davõdov. Erakirjade, päevikute ja artiklite põhjal jõudis ta järeldusele, et Pjotr Iljitši „amoraalne” eluviis polnud seltskonnale sugugi tundmata, kuid pakkus huvi ainult vaenlastele ja keelepeksjatele, kõiki teisi ei huvitanud aga põrmugi. Ja seda hoolimata sellest, et Vene karistusseadustikus oli paragrahv 995, mis sätestas:

„Loomuvastaste meestevaheliste suhete eest karistatakse kõikidest tiitlitest ilmajätmise ja Siberisse asumiselesaatmisega. Kui tegemist on kristlasega, lisandub sellele kiriklik karistus, mille määravad vastavad kirikuvõimud.”

Mitte keegi ei esitanud Tšaikovski peale kaebust kriminaalkoodeksi vastu eksimise pärast ja tsaar Aleksander III ise annetas Pjotr Iljitšile viis aastat enne selle surma erilise armulikkuse märgina 3000 hõberubla suuruse eluaegse pensioni, kuigi pidanuks Tšaikovski „pattudega” väga hästi kursis olema. Ning kuu aega enne surma tunnistas Tšaikovski ühes kirjas: „Kõrgemas seltskonnas on mul peale armulise tsaari ja tsaarinna veel üks eriline soosija – suurvürst Konstantin Konstantinovitš.”

Veel enne Aleksandr Poznanski raamatu ilmumist avaldas USA-sse väljarännanud Leningradi muusikateadlane Aleksandra Orlova Läänes mitu artiklit, milles ta kinnitas, et Tšaikovski ei surnud teps mitte koolerasse – ta sunniti oma elu lõpetama pärast keelatud homoseksuaalsete vahekordade ilmsikstulekut. Pole raske taibata, et see tekitas Läänes tõelise sensatsiooni. Poznanski avastas Orlova artiklites liialdusi ja moonutusi, mille ilmseks eesmärgiks oli tekitada kõmu ja selle abil kuulsaks saada.

Jah, suurel heliloojal oli tõepoolest ebatavaline seksuaalne maitse, kuid suri ta kõigele vaatamata ikkagi koolerasse, tõestab A. Poznanski. On täielik alus arvata, et surma-aasta – 1893 – eel oli Tšaikovski isiklik elu täiesti probleemitu. Suhted Boba Davõdoviga olid suurepärased, ehkki me ei tea, kas need läksid üle sündsuse piiri või mitte. Tšaikovski oli küllalt arenenud isiksus, selleks et suuta nautida armastuses hingelist kiindumust ja puhast platoonilisust. Helilooja kuulsus tegi ta vastupandamatuks neile noormeestele, kes jagasid tema seksuaalseid vaateid ja vajasid tema protektsiooni. Ja lõppude lõpuks, toonitab Poznanski, oli igal ajal Tšaikovski käsutuses müüdav armastus, millega rahuldada madalamaid kirgi. Helilooja päevikud ja kirjad on täis otseseid ja kaudseid viiteid sedalaadi kohtumistest jalutuskäikude ajal Moskvas, Peterburis, Pariisis, Roomas ja Firenzes, vastavate restoranide ja saunade külastamisest, kus kogunesid noormehed, kes olid valmis osutama iga liiki tasulisi intiimteenuseid.

Aga kuidas suhtuda kuulujuttudesse mürgist, aukohtust ja tsaari enesetapukäsust? Samuti, nagu väidetesse, et kirjanik N. Gogol langes koomasse ja maeti surnu pähe maha, et Peeter Esimese ja Katariina Teise tapsid nende favoriidid, et Nikolai I lõpetas elu enesetapuga, aga Nikolai II ei hukatudki, vaid ta pääses põgenema ja suri alles hiljuti Floridas. Rahvasuu väidab ka, et Sergei Jessenini, Vladimir Majakovski ja Marina Tsvetajeva enesetapp oli vaid lavastus – nende surm olnud KGB agentide kätetöö.

Tegelikkus on hoopis proosalisem. Üks Pjotr Tšaikovski lähedastest kirjutas: „Ma võin täie veendumusega kinnitada, et haigus, mis Pjotr Iljitši hauda viis, oli kõige ehtsam koolera. Haiguse tüsistuseks oli ureemia – neeruhaigus, millega nõrgestatud organism ei tulnud toime. Ureemia seisneb teatavasti vere mürgitumises uriiniga. Kas just sellest ei tulnud need tobedad mürgitamisejutud?”

Sensatsioon jäi ära. Aga kas ongi vaja sensatsiooni, mis viib eemale tõest?

©Peter Hagen

0

Your Cart