James Dean – iidol, kes kunagi ei vanane

12 minutit lugemist

Kord tunnistas James Dean ühele oma sõbrale: „Ma andsin suhu viiele kuulsale Hollywoodi produtsendile. Tegin seda selleks, et mingisugustki osa saada. Nemad kutsusid mind pärast veel restorani õhtusöögile.”

Kas James Dean, autsaideri kehastus, igavesti noor mässaja, oli homo või mitte? See huvitab paljusid. Kui Dean oleks elanud sama vanaks kui Rock Hudson, või vähemalt niigi vanaks kui Montgomery Clift, oskaks me sellele küsimusele vastata. Aga seegi info, mis on meie käsutuses, annab asjast selge pildi: sümpaatne endassetõmbunud uljaspea Jimmy oli poistesõber.

James Deani elulood väidavad üks ühte, teine teist, vastavalt sellele, kes ja kellele lugemiseks nad kirjutas. Deani sõber Bill Bast, kes oli mitu korda tema toa- või korterinaabriks ei jätnud temast loomulikult ka raamatut kirjutamata. Ta väidab, et Jimmy homoseksuaalsuse kohta ei ole mingeid tõendeid. „Ükskord koostasin ma kõikide inimeste nimekirja, kes väitsid end olevat James Deaniga koos elanud. Rääkinuks nad kõik tõtt, pidanuks Jimmy olema surres 147-aastane.” Ent samas möönab Bast Deaniga New Yorgis koosveedetud ajast rääkides: „Ma loobusin aja jooksul esitamast küsimusi Jimmy eraelu kohta.” Teine Deani biograaf, John Howlett kirjutas: „Seksil ei paistnud olevat tema elus väga suurt osa. Ta uhkustas muidugi vahetevahel oma saavutustega, nagu kõik noormehed.

James Deani nooruspõlve vallatus.

Oma tüdrukuid nimetas ta algul vallutusteks, hiljem vittudeks. Võib olla küllaltki kindel selles, et ta oli biseksuaalne, olgugi et keegi täpselt ei tea, kui suurt aktiivsust ühes või teises suunas ta tegelikult üles näitas.” Roy Schatt, fotograaf, mäletab, et ühel ilusal päeval ilmus Dean tema maja ette millegipärast ihualasti. Tal on oma kahtlused: „Kas Jimmy oli homo? Või äkki bi? Nojah, võib-olla küll. Tema ekstsentriline loomus ja pidevad püüdlused normidest kõrvale kalduda võisid teda ka selleni viia.” Biograaf David Dalton: „Jimmyl oli homodest toanaabreid ja käisid jutud, et mõnedele neist võlgnes ta tänu oma esimeste osade eest. …Jimmyle meeldis eksperimenteerida. …Jimmy otsis uusi kogemusi, ükskõik milliseid. Seksuaalsus oli tema isiksuse lahutamatu osa.” Saksa režissöör Horst Königstein: „Ta oli küllalt uudishimulik ja ühtlasi himur selleks, et proovida järele kõike, mida inimesed koos teha võivad, ilma et otsustada mingite üldkehtivate normide põhjal, mis „sobib” ja on „normaalne”.” Beulah Roth, James Deani hea sõbra, fotograaf Stanford Rothi naine: „Tema eraelust ei teadnud ma sama hästi kui midagi. Ta oli kõige kinnisem inimene, keda ma olen kunagi tundnud. …Müüride taga, mis ta enda ümber ehitas, olid tema eraelu.”

Nendeltsamadelt Rothidelt, kelle majas Dean oli igapäevane külaline, teame me, millised olid tema lemmikkirjanikud: Genet, Wilde, Sartre, Malaparte, Saint-Exupéry. Ed Corley ja Walter Ross tulevad oma Deani-raamatutes teineteisest sõltumatult ühele ja samale järeldusele: Jimmy oli homo. Nad kirjutavad pidudest koos transvestiitidega, nahafetišistidega, ja sellest, et ühel hommikul satuti Deanile peale, kui ta oli voodis koos teise mehega.

Ja mida arvas näitleja ise kuuldustest oma homoseksuaalsuse kohta? Kui temalt otsesõnu küsiti, kas ta on homo, vastas ta mõistatuslikult naeratades: „No ega ma just iga pisiasja peale vuih ei ütle.” 1950. aastate rangeid moraalinorme arvestades oli Dean kahtlustuste kummutamisega vägagi tagasihoidlik.

James Byron Dean (keskmise nime andis talle luulekalduvustega ema Mildred) sündis 8. veebruaril 1931 Marioni väikelinnas, Indiana osariigi pealinnast Indianapolisest põhja pool. Tema isa oli hambatehnik. Kui Jimmy oli nelja-aastane, kolis perekond California osariiki Santa Monicasse. James Dean oli tundlik ja poeetiline laps, võiks koguni öelda, et nohik. Eakaaslased teda ei huvitanud, kõige meelsamini oli ta koos oma emaga. Vanaema kirjeldas Jimmyt nii: „Ta on segu hiina portselannukust ja küpsest õunast, poisi kohta õrnavõitu. 1940. aasta oli Jimmy jaoks hirmus: ema suri kõigest 29-aastasena rinnavähki. Selle raske kaotuse all kannatas Dean kogu elu. Tal tekkis koguni tunne, et ta on ise süüdi selles, et ema temalt nii varakult ära võeti.

T. T. Thomas, kirjutab Deani fiktiivses autobiograafias „Mina, James Dean” järgmist: „Mina, James Dean, ei teadnud kunagi, kes ma olin, või mis oli minu olemasolu eesmärk. Ma olin ema lootuste ja unistuste objekt. Pärast seda, kui tema enda lootused olid purunenud, projitseeris ta oma unistused minusse. Mul ei lastud kunagi olla mina ise.”

Isa Winton ei suvatsenud pärast ema surma 9-aastase Jimmy edasise käekäigu vastu huvi tunda, vaid läks oma teed. Jimmy sattus tagasi oma lapsepõlvemaadele – poisi uueks koduks sai Winslow farm Fairmountis, sünnikoha Marioni lähedal. Seal elasid tädi Ortense ja onu Marcus, kes kasvatasid teda nagu oma last. Raske maaelu meeldis Jimmyle. Ta pidi lehmi lüpsma, loomi söötma ja sõnnikut vedama. Ühe aasta pärast oskas ta juba traktorit juhtida. Ta õppis ka ujuma. 14-aastaselt langes James Dean mootoritekire küüsi, mis sai talle hiljem saatuslikuks. Õpetajate meelest oli ta tujukas ja kangekaelne. Ükskord puhkes ta matemaatikatunnis nutma. Küsimusele, miks ta nutab, vastas ta: „Ma igatsen oma ema järele.” Jimmy parimaks sõbraks sai James De Weerd, veidrikuvõitu pastor, kes õpetas ta autot juhtima ja hinge surematusse uskuma. Kui Dean lõpetas 1949. aastal kooli ja läks Santa Monica City College’isse õigusteadust ja kehakultuuri õppima, saatis pastor De Weerd talle peaaegu iga päev väga südamlikke kirju koos mõtteteradega päheõppimiseks.

Keskkooli lõpus 1949. aastal tegi Dean koos klassiga reisi Washingtoni. Sellele järgnes lõpupidu, millel Jimmy mängis trummi. James Deani klassiõde Barbara Garner ütles tema kohta: „Ma ei usu, et tal kunagi tüdrukut oli. Mitte et tüdrukutel midagi tema vastu oleks olnud, ta lihtsalt ei olnud ise eriti huvitatud.” Deani probleemiks koolis olid prillid. Ainuüksi kehalise kasvatuse tundides lõhkus ta neid viisteist paari.

1949. aastal siirdus James Dean niisiis Californiasse. Ta elas lühikest aega oma isa juures, aga nad olid teineteisele võõraks jäänud ja nende suhted olid pingelised. 1950. aastal sai Jimmyst UCLA – California Ülikooli Los Angelese osakonna – üliõpilane. Sellel sügisel algas tal uus elu. Ta tegi koos teaduskonnakaaslastega teatrit. Ükskord mängis ta „Leedi Macbethis” Malcolmi ja oli selle üle väga õnnelik. 1951. aastal oli Deani teledebüüt – Pepsi-Cola reklaamis. Järgmise ülesastumise järel TV-s tekkis tal juba väike fänniklubi. Aga ülikoolikaaslased ei võtnud Jimmyt ikka veel tõsiselt. Nende korraldatud julguseproov oleks talle äärepealt elu maksnud. See seisnes basseini sukeldumises ja veeäravoolutoru peale heitmises. Siis lülitati äravool sisse ja Jimmy ei pääsenud enam veepinnale. Viimaks tiriti ta siiski veest välja ja suudeti suure vaevaga suust suhu hingamise abil elustada.

Isa juures elamisest kõrini, pani ta Bill Basti nimelisele meeldivale noormehele ette kahekesi koos korter üürida. Basti arvates oli Deaniga koos elamine huvitav, kuid üpris närvesööv: „Jimmy võis vahel äkki paugupealt riiakaks muutuda. Ta ei suutnud kunagi kaua sama asjaga tegelda ega jäänud ka ühegi sõbraga pikka aega kokku.” Üks neist sõpradest oli Ted Avery, kohanäitaja, kellega Dean elas tükk aega koos. Ja ka tema ise teenis leiba sellesama tööga.

Pärast tähtsusetuid rolle filmides ja telesaadetes sõitis James Dean 1951. aastal sõprade soovitusel New Yorki. Ta asus õppima Lee Strasbergi kooli, aga elatist teenis nõudepesija ja pakikandjana. Oma esimesi suurlinnamuljeid kirjeldas Dean nii: „Esimesed kaks nädalat olin ma niisuguses segaduses, et ei eemaldunud oma hotellist kaugemale kui paar kvartalit. Ma vaatasin kolm filmi päevas, kulutades need paar dollarit, mis mul veel jäänud oli, kinoskäimiseks, et põgeneda üksinduse eest.” Ent New Yorgi hullumeelne elutempo haaras Deanigi kaasa. Ta vahetas elukohta keskmiselt korra kuus. Tal olid teksased, vihmamantel ja pruun ülikond. Viimast ta ei kandnud peaaegu kunagi. Jimmy oli vaimustuses Truman Capotest ja selle dekadentlikkusest. Ei-tea-kuidas õnnestus tal kätte saada oma iidoli Montgomery Clifti salajane telefoninumber. Dean helistas talle lugematuid kordi anonüümselt, et kuulda tema erootilist häält. Ühe sõbra sõnul olevat Jimmy sealjuures koguni onaneerinud. Peale selle liikus ta ringi sadomasohhistlikes ringkondades. Talle meeldisid „kanged mehed”.

Sõjaväeteenistusest vabastati James Dean just nimelt kahtluste tõttu homoseksualismis. Kui kõmuajakirjanik Hedda Hopper Deanilt hiljem küsis, kuidas tal siiski armeest pääseda õnnestus, vastas see irvitades: „Ma suudlesin arstikomisjoni esimeest.” Enamgi veel, mõnda aega teenis James Dean elatist prostitueerimisega New Yorgis Time Square’il. Nimetatud tegevuse juures häiris teda aga klientide põlglik suhtumine temasse. Hiljem elas Jimmy ühe või teise televisioonibossi juures, kelle homoseksuaalsus oli kõigile teada, olemata ka nende vastu ülearu pirtsakas. Roger Bracketti voodi oli talle sama hästi tuntud kui Jim Sheldoni oma. Viimaks sai Jimmyl sellisest elust küllalt. Ta kutsus New Yorki vana sõbra Bill Basti ja üüris sellega kahasse toa. Nad olid vaesed kui kirikurotid, raha ei jätkunud isegi käteräti ostmiseks. Deani tuttavatelt õnnestus nuruda madratsid, nõusid ja paar voodilina.

Dean võeti ainsana 150-st kandidaadist vastu Actor Studio‘sse, kus õppisid sellised tulevased kuulsused nagu Marlon Brando ja Marylin Monroe. Nüüd läks tema karjäär ülesmäge, teleesinemisi oli peaaegu iga kuu. Jimmy sai tuttavaks paljude naistega, kuid reeglina oli tegu platooniliste vahekordadega. Mõned ei saanud muud tähelepanu, kui et ta lunis neilt pisaratest nõretavate kirjadega raha. Tolleaegsest elust on üks pajatus Bill Gunnilt. Kord helistanud Jimmy talle ja küsinud: „Mis te seal ka teete?” Bill vastanud: „Peame orgiat.” Jimmy: „Ma tulen ka.” Bill jutustab: „Seejärel pani ta toru hargile ja me otsustasime teha kometit, et meil on tõepoolest orgia käimas.

James Dean filmis „Giant” (Hiiglased), 1956.

…Me lamasime hämaras mööda tuba laiali, teeseldes, et teeme midagi, mida me tegelikult kunagi polnud teinud. Ta vaatas meid, pani ukse kinni, tegi püksiluku lahti, võttis oma asjavärgi välja ja ütles: „Noh, laske käia!”

1954. aastal tuli Deanile rõõmusõnum – ta pidi mängima homoseksuaalset araabia poissi filmis „The Immoralist” (Moraalieitaja). Film põhines André Gide’i romaanil, mida Jimmy oli juba ammu lugenud ja mis talle väga meeldis. Ta mängis üle ootuste hästi ja mis peaasi – täiesti veenvalt. Film tõi Jimmyle mitu auhinda. Vähe sellest – selle osa (ja just nimelt selle osa) eest vahendas Elia Kazan talle seitsmeaastase lepingu filmistuudioga „Warner Bros”.

Loomulikult tundsid ajakirjanikud huvi, kas Dean mitte ka ise homo ei ole. Mõned neist olid teda nimelt homode kogunemiskohtades näinud. Kenneth Anger nimetab Deani oma raamatus „Hollywood Babylon” („Hollywoodi Babülon”) „inimtuhatoosiks”. Narkootikumiuimas olevat tema käitumine olnud ettearvamatu. Vahetevahel „paljastas ta oma rinna ja palus oma partnerit, et see teda sigaretiga põletaks”. Seda kuuldes karjataks iga Jimmy austajanna õudusest: kõrvetada sigaretiga seda jumalikku karvutut rinda!

1954. aasta märtsis sõitis Jimmy Elia Kazaniga Californiasse. Ta lendas esimest korda elus lennukiga. Ka Bill Bast tuli kaasa. Oma uut seiklustemaad uurides sattus ta veetleva itaallanna Pier Angeli otsa, kes olnud sakslasest Deani-uurija Wolfgang Fuchsi arvates „tema õnnetu armastus”. Paraku jätab Fuchsi muinasjuttude vestmise oskus soovida. Mis toimus Jimmy ja Pieri vahel tegelikult? Anname sõna Pier Angelile endale: „Mõnikord kõndisime me vaikides rannal. Sellega näitasime me teineteisele oma armastust. …Öösiti mõtlesin ma Jimmy peale, unistasin sellest, et ta lamaks minu mehe asemel minu kõrval.”

1971. aastal lahkus iludus jäädavalt, surma põhjuseks hobuseannus unerohtu. Tihti öö läbi kestnud jalutuskäigud olid paraku kõik, mis ta Jimmylt sai. James Dean, paljude meelest kange elumees, ei suutnud saada teda armastavat naist voodisse ega isegi mitte liivaluidetele.

Jimmy elutööks oli tema kolm unustamatut filmi. Tõepoolest, ta on mänginud kõigest kolmes tõeliselt heas filmis, need on aga teinud ta surematuks. Need filmid on „Sealpool Eedenit”, „…sest nad ei tea, mida nad teevad” ja „Hiiglased”. Viimane neist esietendus üks aasta pärast Jimmy surma. Deani ilusaim filmistseen oli Ray Clay linateoses „…sest nad ei tea, mida nad teevad”. Ta paneb seal oma mahalastud homopartnerile Platonile (Sal Mineo) enda jaki ümber õlgade ja sosistab pisarsilmil: „Tal oli alati külm.”

Iidolikuulsus jättis Deani suhteliselt külmaks. Oma läbimurdefilmi „Sealpool Eedenit” esilinastusele ei läinud ta kohale. Ilma ühegi selgituse või vabanduseta. James Dean lihtsalt ei viitsinud. Või lõi põnnama. Või oli tal midagi targemat teha. Metsikud võiduajamised autodega huvitasid Deani rohkem kui korvitäied kirju fännidelt. James Deani viimseks sõidukiks sai 6000 dollari eest ostetud uhiuus „Porsche 550 Spyder” maksimaalkiirusega 250 km/h. Kord, kui ta koos oma sakslasest mehaaniku Rolf Wütherichiga täiskiirusel vastu päikest Los Angelesest Salinase poole kihutas, pidi ta Paso Roble lähedal pärast ühte kurvi äärepealt kokku põrkama vastutuleva „Fordiga”. Dean sõitis kraavi ja murdis kaela. See oli 30. septembril 1955, kell 5.45. James Dean oli surnud. Sellest sai alguse kõigi aegade suurim ebajumalakummardamine. Isegi 36-selt surnud Marylin Monroe’l ei olnud sellist hulka andunud austajaid. Iidol Jimmy jättis maailma kahekümne nelja aastaselt. Ta jääb igavesti nooreks, hurmavaks ja saladuslikuks ega vanane kunagi. James Dean suri kaasaegset rüütlisurma – ta lõpetas oma elu võidusõiduautos.

©Peter Hagen

0

Your Cart