Moskva pisaraid ei usu

8 minutit lugemist

Igal aastal sõidab Moskvasse tuhandeid noori provintslannasid – otsima armastust ja tähekarjääri. Meile ammu teada, ammu nähtud… kultusfilmis „Moskva pisaraid ei usu”.

Kinokülastajad said suurepäraselt aru, mida tähendab hakkama saada sellise rahvaliku filmiga, ja seda kõige paremas mõttes. Tohutu menu põhjuseks oli ka asjaolu, et filmis on hästi ära tabatud vene rahvuse geneetiline kood. Esindatud olid erinevad põlvkonnad ja ühiskonnakihid ning kõike vürtsitas muhe huumor. Nii et see, mis Menšovil jäi kuulmata kodumaiste kriitikute suust, tuli talle mitmekordselt tagasi võõrsilt. Tegijad olid tunnetanud imelihtsat tõde: inimesed kurvastavad ja rõõmustavad siin maailmas põhiliselt ikka samade asjade üle. Need emotsioonid, mis valdasid Moskva publikut, olid olemas ka teiste maade vaatajatel.

Ljuda ja Katja valetavad ennast prof. Tihhomirovi tütardeks. Vastuvõtule kutsutute hulgas on ka keegi „peavalitsuse” asetäitja Anton, portfell täis defitsiitseid hõrgutisi, näiteks krabikonserve.

Silt, mille kriitikud kohe sellele algajast režissööri Vladimir Menšovi (s 1939) üllitisele riputasid, oli fraas filmist enesest: kuivas ära väikekodanlik soo! Polnud selles melodraamas ei suuri ajaloolisi sündmusi, ei komsomolide kangelastegusid, ei ideelisi vaidlusi. Üldiselt – vaadata sellist jama on nõukogude inimesel vähemalt häbi. Aga tema, see nõukogude inimene, läks kinno vaatama „Moskva pisaraid ei usu”, pärast seda pööras ringi, läks tagasi kassa juurde ja ostis pileti veel järgmisekski seansiks… Siis soovitas veel tuttavatelegi seda filmi vaadata. Muide, rohkem kui sada riiki ostsid filmi näitamise õigused.
1980. aastal sai sellest Nõukogude Liidu filmilevi absoluutne liider – üle 90 miljoni vaataja. Kinematograafia juhtkond oli üllatunud. Leidus neid, kes süüdistasid Menšovi rahalise kasu tagaajamises, aasta hiljem puhkes aga suisa skandaal. Ameerika kinoakadeemia pärjas filmi Oscariga nominatsioonis „Parim võõrkeelne film”. Menšov ise sai sellest kuulda TV uudisteprogrammis „Vremja”. Oli just esimene aprill, sestap võttis režissöör seda naljana. Ameerikasse teda loomulikult ei lastud (ta oli halvas nimekirjas), statueti võttis vastu nõukogude saatkonna töötaja. Vladimir Valentinovitši kätte jõudis see alles kaheksa aastat hiljem.

Tuttav lugu
Moskva, 1950-ndate lõpp. Nagu tänapäevalgi – pealinna säravad tuled tõmbasid nagu ööliblikaid ligi paremast elust unistavaid noori tütarlapsi riigi igast nurgast. Nende seas kolm sõbrannat: Tonja (Antonina), Ljuda (Ljudmilla) ja Katja (Kateriina). Erinevad välimuselt, iseloomult ja ootuste poolest elult, kujunevad nende saatusedki erinevalt.

Tosja, Ljuda ja Katja – sõbrannad kogu eluks.

Millega köitis Menšovi Valentin Tšernõhhi stsenaarium? Sellega, et koos abikaasa Vera Alentovaga oli ta ise üks sellistest. Menšov sündis Bakuus, meremehe perekonnas, lapsepõlve veetis Astrahanis, kust saabus Moskvat vallutama. Moskva Akadeemilise Kunstiteatri kool-stuudios tutvus kursusekaaslase Vera Alentovaga, kes oli sündinud Arhangelski oblastis ja üles kasvanud Ukrainas. Kuidas provintslastel pealinnas ellu jääda, kogesid mõlemad n-ö omal nahal.
Menšov tegi stsenaariumis oma korrektiivid, midagi võttis maha, midagi kirjutas juurde. Näiteks tänu temale lisandus filmi stseen tutvumisklubi direktoriga Lia Ahedžakova esituses. Lõppvariandis lõigati film terve tunni võrra lühemaks. Sellest võeti maha kõik, mida (nagu leiti) nõukogude inimene ei pea nägema. Näiteks kadus avameelne stseen Oleg Tabakovi (1935–2018) ja Vera Alentova esituses – tsensorite meelest oli see liialt erootiline.

Tema on Goga, tema on Goša…
Näitlejate valik rollidesse kulges väga raskelt. Paljud keeldusid selles filmis mängimast, pidades seda ebahuvitavaks ja perspektiivituks. Suurimaks peavaluks kujunes Menšovile Goša isik. „Tavatult tagasihoidlik inimene”, kes suudab hoida ülal vestlust kõrgematest mateeriatest ja anda vastulöögi ka huligaanidele. Režissöör oli veendunud, et selles rollis peab olema samasuguse sisemise magnetismi ja võluga näitleja, et vaatajad, eriti naised, temasse sedamaid armuksid.

Katja kohtub elektrirongis ülimalt enesekindla ja lausa pealetükkivalt kuraasika Gošaga, keda väga usutavalt mängis muidu homoseksuaalne Aleksei Batalov.

Mis seal salata – Menšov ise unistas Goša mängimisest. Mosfilmi arhiivis on tänini alles tema proovivõtete salvestus sellesse rolli. Kujutlege vaid, kui romantiline see olnuks: Vera Alentova kangelanna kohtab oma unistuste meest, keda mängib tema abikaasa Vladimir Menšov. Aga kunstinõukogu ei kinnitanud teda, pidades ebapiisavalt sümpaatseks. See-eest ilus mees Aleksei Batalov (1928–2017), kes oli oma kangelasest 11 aastat vanem, kinnitati proovivõteteta. Tõsi küll, esialgu keeldus näitleja seda mängimast, viidates suurele hõivatusele. Ent kaks päeva hiljem helises Menšovide korteris telefon. Batalovi hääl teatas: „Lugesin stsenaariumi veel kord läbi ja tahaksin proovida!” Vast kahetses näitleja oma otsust vaid korra – kui filmiti kangelaslik stseen Goša kaklusest huligaanidega. Pahade poiste ossa kutsus Menšov tõelised sportlased, kes ei osanud oma lööke pehmendada, ja võtteplatsil „tümitati Batalov korralikult läbi”.

Kolm sõbrannat
Praegu näib meile, et mitte keegi ei mänginuks peakangelannade rolle paremini kui Irina Muravjova (69), Vera Alentova (77) ja Raissa Rjazanova (74). Ent küllalt paljudele headele näitlejannadele öeldi ära, enne kui jõuti välja otsida „just need”. Muide, oli ka neid, kes võtsid isikliku solvanguna ettepanekut mängida Menšovi kinoromaanis. Näit Galina Polskihh. Kuulnud, et talle sobiks tagasihoidliku Tosja roll, näitlejanna isegi vihastus – kuidas üldse söandati pakkuda talle mängida seda halli hiirekest!

Muinasjutuks hea küll: oskustöölisest Katjast saab suure tehase direktor.

Mõned vaatajaist oletavad, et Menšov kohandas stsenaariumi „oma naisele vastavaks”, ent see pole nii. Ta vaatas üle palju pretendente, kelle seas olid Valentina Telitškina, Irina Kuptšenko, Natalja Saiko. Viimane sobinuks, režissööri terava pilgu läbi, ideaalselt Katja rolli, ent Bataloviga paari absoluutselt mitte. Juba meelt heitev Menšov hakkas mõtlema: aga miks mitte proovida oma naisega? Ja tabas täppi!
Kui kolm kaunitari olid leitud, andis režissöör neile küllalt raske ülesande. 37-aastasel Vera Alentoval (Katja), 35-sel Raissa Rjazanoval (Tosja) ja 30-sel Irina Muravjoval (Ljuda) tuli alguses mängida naiivseid noori preilisid, edasi neidsamu 20 aastat hiljem. Pole kuigi lihtne! Ent siin püüdsid kostümeerijad ja grimeerijad, aga ka artistid ise said oma rollidega suurepäraselt hakkama.
Ainult et… kui film oli peaaegu valmis ja seda juba monteeriti, avaldas rahulolematust Irina Muravjova, puhkes nutma, nähes oma kangelannat ekraanil. Pärast selgitas seda nii: „Ta ei meeldinud mulle üldse – selline matslik, harimatu, kohati lausa vulgaarne! Kõik, mida ma vihkan, tõusis ekraanil esile!” Sellele vaatamata – olgu tahumatu ja harimatu, oli Ljudake vaatajaile väga armas. See roll tõi Muravjovale Nõukogude Liidu riikliku preemia ja rahva tunnustuse.

Kui külla tuleb Batalov
Paljud juba vaatajaile tuntud ja armastatud näitlejad alustasid oma karjääri filmist „Moskva pisaraid ei usu”. Näit nõudis Vladimir Valentinovitš, et Valentina Vavilova mängiks Aleksandrat (Saša) (kes juba osales tema filmis „Liisuheitmine”). Ent alaealise Nataša vanemad olid sellele kategooriliselt vastu. Pidasid tütre näitlemist vallatuseks ja sokutasid ta välisministeeriumi kursustele. Siis kasutas Menšov kavalust – saatis nende juurde Aleksei Batalovi. Ema, nähes lävel oma armastatud näitlejat, sulas sedamaid. Pealegi oli viimane väga veenev: „Lubage ikka – pole tal ju teab mis suur roll. Nataša suudab üheaegselt nii õppida kui võtetel käia!” Tuli välja, et pettis – pärast filmi „Moskva pisaraid ei usu” jättis Vavilova kursused katki, astus Riiklikku Kinokunsti Instituuti ja sai näitlejaks.

Katja satub samasse lõksu, mille ta omal ajal ise üles seadis. Goša sõbrad luuletavad ennast sõidul rohelusse ei tea kelleks, ülistades samas oma sõpra Gošat taevani.

Kokkuvõttes – kõik näitlejad, kes nõustusid selles filmis kaasa tegema, ei kaotanud midagi. Filmi edu tõi neile soliidsed preemiad, kuulsuse ja vaatajate armastuse, aga Menšovi perekond sai lõpuks ometi kolmetoalise korteri Moskvas.
Keegi ei arvanud, et kinoromaan elab 35 aastat. Ent meie, tänulikud vaatajad, oleme veendunud, et seegi pole veel piir. Hakkame seda ikka ja jälle üle vaatama, nautides võrratute näitlejate mängu, tiivustavaid fraase ja armastatud meloodiaid, otsima ja leidma vastavusi oma saatusest. Rõõmustama kangelanna üle ja uskuma, et meidki ootab kuskil elektrirongis seesama – tõeline naiseõnn.

Parimad killud filmist „Moskva pisaraid ei usu“
* Kui armuda, siis kuningasse, kui varastada, siis miljon!
* Õhtu ei tõota just raugeks kujuneda…
* Neljakümneselt elu alles algab.
* Ära õpeta mind elama, parem aita materiaalselt!
* Saa aru, et me elame Moskvas, aga Moskva, see on suur loterii.
* Mõnikord kuuled sellist lollust et… Aga tuleb välja, et see on seisukoht.

Peter Hagen

0

Your Cart