Marlon Brando – Hollywoodi kuldajastu viimane staar

Kuumal esimese juuli päeval 2004 kukkus oma maja lävepakul Los Angeleses mürtsuga maha vormitus hõlstis koletult suur mees. Tema haige süda oli üles öelnud.

Ta oli nauditavalt silmakirjalik ja vaimustavalt humanistlik, „indiaanlaste parim sõber”, nagu armastati öelda, üheaegselt nii maniakaalne egotsentrik kui taltsutamatu seksuaalse isuga õgard. Vanaldast paksukest hüüti Marlon Brandoks.
Raske on planeedil Maa leida inimest, kes elaks kaasaegse tsivilisatsiooni raamides ja poleks tuttav nimega Marlon Brando. Tema varased lavastatud fotod kreekaliku profiili ja musklilise torsoga helgivad ka praegu oma läikiva säraga vastu filmiajakirjade lehekülgedelt. Aga kes oli tegelikult see õgard, kes ei kannatanud tubakalõhnagi ja kes võitles kogu elu kiilaspäisuse ja ülekaaluga? Miks peetakse kõigis värsketes filmiteatmikes Brandot „Hollywoodi kuldaja viimaseks suureks näitlejaks”? Miks teatas USA president oma pöördumises rahvale „Ameerika korvamatust kaotusest”? Ja miks pühkisid miljonid austajad pisaraid laugelt, saades teate „titaani” lõpust, ning miks sõnas Jack Nicholson ärasaatmistseremoonial raske südamega, et „suri terve maailm”?
Marlon Brando’st on kirjutanud üle 300 biograafi, keda on Brando juures võlunud kõige rohkem tema ebatavaline karjäär. Oscariga autasustatud näitlejast sai aja jooksul filmiajaloo kõige kõrgemalt tasustatav kõrvaliste osade täitja. Brando’le maksti kõrvalosade eest keskmiselt 3 miljonit dollarit honorari.
Vanuigi kujutas Brando endast 145 kg kaaluvat paksmagu. Biograafe on huvitanud ka, miks Brando sõi voodis lesides kaks kilo jäätist, miks ta laskis veel enne keskööd teenritel tosin võileiba valmistada. USA üks parimaid reportereid Lawrence Grobel, kes külastas 1990. aastate keskel Brando’d tema isiklikul Tetiaroa atollil, avaldas 10 päeva jooksul tehtud intervjuude põhjal raamatu „Conversations with Brando”. Veelgi asjalikuma raamatu „Marlon Brando. Elu tango” avaldas „Time’i” filmikriitik Ricahrd Schikkel. Mida me siis Brando’st teame, milline ta on inimesena ja näitlejana, mida ta ise arvab filmitegemisest?

* * *

Marlon Brando sündis 6. aprillil 1924. Ta kasvas üles Omahas (Nebraska osariik). Ema Dorothy ja isa Marlon olid kroonilised alkohoolikud. Kui Brando koolist koju tuli, lebas purjus ema juba põrandal. Et ennast viinakuradist eemale hoida, hakkas Brando tegelema psühhoanalüüsiga, mis kestis 20 aastat.
Näitlejaks õppides üllatas Brando kõiki hea inimesetundmisega, tal oli lausa eksimatu vaist kaasinimeste psüühika peensuste mõistmiseks. Kogu elu tundis Brando nõrkust tumedanahaliste naiste vastu. Biograaf Schikkel seletab seda nii, et Marlon talus ainult selliseid naisi, kes võimalikult palju erinesid tema joodikust emast.
Vähe on alles neid inimesi, kes nägid Brando esimest triumfi Broadwayl – tema Stanley Kowalskit Tennessee Williamsi näidendis „Tramm nimega „Iha””. Seevastu ekraanile kantuna (1951) sai see teatritükk tõeliseks läbimurdeks noore näitleja karjääris.
Ekraniseeringu lavastaja konarused kattis küllaga Brando tormiline temperament, millest kiirgus ürgset erootilist energiat, ja see laeng kandus vaatajateni mingi impulsiivse loomaliku seksuaalsuse kujul (siin näitaski Brando maailmale oma antiikset torsot). Juba filmi nimes – „Tramm nimega „Iha”” (A Streetcar Named Desire) sisaldusid otsesed seksuaalsed allusioonid – sotsiaalset tinglikkust lõhkuv mehelik rahuldamatus sai filmi liikumapanevaks mootoriks. „Isade maailmakorralduse” vastu astuv üksik romantiline kangelane kinnitus ameerika kultuuri uue mässaja etalonina. Just see roll muutis Brando (veel enne James Deani) noorusliku mässukatse sümbolkujuks nii 1950-ndatel kui osaliselt ka 1960-ndatel aastatel, ehkki hipide ajal ilmusid juba uued kangelased.
Mööda kuuma asfalti, ülekuumenenud õhu peegeldustes sööstsid tumedates prillides, määrdunud teksades ja kõrgetes saabastes noored mehed oma mürisevatel, pimestavalt kroomitud külgedega baikidel. Tume krudin, mida tekitas nende „suvejopede” must nahk, kandus kui laine idakaldast läänekaldani. Mässuliseks „põlvkonna hääletoruks” sai baikerite bande Beetles juht Brando raevukas ja küünilises esituses. Kehastatud tegelase elustiil sõnastuses „ela kiiresti, sure noorelt” (meenuta Sid Viciousi!) sai määravaks kõigi järgnenud „protestipõlvkondade” maailmavaates.

Päris kaua aega ei suutnud tema võimas anne ja purustav paatos tõusta varasemate filmitööde tasemele, ja selle põhjuseks võis olla näitleja ahastus, kel polnud kellegagi võistelda ega võidelda peale iseenda. Brando põletas ennast seesmiselt.
Kolmekümnesena, ametlikult geeniuseks ja pooljumalaks tunnistatud, surus ta avalikkusele tolle kiitused ja vaimustuse kurku tagasi. Avalikkus oli solvunud: alles nad leidsid endale rahvusliku ikooni, kui too siirdus iiveldamaajavasse veiderdamisse ja eneseparoodiasse.
Pakuti välja kõige erinevamaid seletusi. „Tramm nimega „Iha”” lavastaja Eha Kazan rääkis, et mingil hetkel jõudis Brando piirini, mis eraldas filmitähte vaimse liidri rollist, aga ta ei suutnud selles rollis välja vedada ja seepärast peitis end riugaste ja iniseva pobina taha. 1950-ndate lõpus, kui Brando oma kommetega meenutas juba taevast elanikku, läks kirjanik Truman Capote ajakirja „The New Yorker” ülesandel temaga einestama, ning kulutas hiljem terve aasta, et kuuldut ja nähtut mõtestada. Selle tulemusel kirjutas ta tänini kuulsa artikli, milles kuulutas Brando uueks barbariks ja piitsutas hüsteeriliselt kõike – nii seda, kuidas Brando sõi kui ka tema hoiakuid maailmakorralduse suhtes. Selle püüdlikult argumenteeritud intellektuaalse hüsteeria põhjuse tunnistas Capote ise hiljem üles: Brando kõrval tabas teda, pisikest targutavat kirjameest, suur hirm.
Seesuguse raske elupagasiga jõudis näitleja oma elu kõige tuntuma filmirollini – Don Vito Corleone (The Godfather, 1972). Massikultuuri ikooniks saanud „ristiisa” pani Brando kogu eluks istuma kuninglikesse tugitoolidesse, kujutama piiramatust võimust väsinud patriarhi ja rääkima, lõuga ilmekalt pöörates, iseloomuliku kõnedefektiga. Tema näiline rahulikkus meenutas lõpuni kokkusurutud vedru. Näis, et veel üks oponendi vale kehaliigutus, juhuslikult poetatud sõna või kuritahtlikult libe pilk – ja Brando vägilaskuju hüppab välgukiirusel üles oma pensionäritoolilt ja rebib paljaste kätega tükkideks selle häbitu, kes endale solvavalt palju lubas.
Olles tüdinenud Hollywoodi hüsteeriast, ostab Brando 1968. aastal 20 miljoni dollari eest Tetiaroa atolli.
45 kilomeetrit Tahiitist põhja pool asuv Tetiaroa koosneb 13 väikesest saarekesest. Brando kuulutab oma valduse haruldaste lindude kaitsealaks, eksperimenteerib päikeseenergiaga ja teeb utoopilisi plaane troopilise põllumajanduse arendamiseks. Autodidaktile omase innuga loeb Brando Kanti ja Kafkat ning uurib kõhukaid raamatuid antropoloogiast ja psühholoogiast. Mõnikord istub ta aga tundide viisi valamu juures ja jälgib sipelgaid. Filmidele mõtleb Brando alles siis, kui ta vajab raha. Stsenaariumi tase teda ei huvita. Kes lubab kõige suuremat honorari ja kõige vähem tööd, selle teenistusse ta ka läheb. Nii vändatakse sellised banaalsed filmid nagu

„Krahvinna Hongkongist” ja „Candy”. Oma elukutsest rääkis maapakku põgenenud juhunäitleja ainult jälestuse ja enesepõlgusega: „Enamasti lasen ma lihtsalt make up’il mängida… Näitleja olla tähendab elada päevavarga elu. Saadakse raha mitte midagi tegemise eest ja tagatipuks ei tule ka asjast midagi välja.”
1971. aastal saab Brando hakkama ennekuulmatu tembuga. Lõunamere päikesest peaaegu blondiks pleekinud juuksed kuklasse sõlme seotud, ilmub Brando filmikompanii Paramount tootmisbüroosse ja palub endale Don Corelone rolli filmis „Ristiisa”.
„Ma tean, siin Hollywoodis ütlevad paljud, et ma olen põhja kõrbenud, kuid ma suudan seda osa mängida.” Režissöör Francis Ford Coppola reageerib umbusklikult, kuid ilmub siiski videokaameraga Brando villasse Beverly Hills’is. Muide, see villa kuulus omal ajal Howard Hughesile.
Brando ülesanne on istuda terrassil laua ääres. Tema ette pannakse kohvitass ja siis palub Coppola tal demonstreerida mitmesuguseid näoilmeid – ilma tekstita. Ristiisa kandidaat kuuletub. Brando värvib oma juuksed kingaviksiga tumedaks, joonistab vurrutriibu nina alla ja topib põske paberist taskurätikuid. Enne Coppola kaamera ette astumist heidab ta pilgu peeglisse, mainides: „Täpselt see, mida vaja: alatu buldogilõust, kuid sooja südamega.”
„Alguses pidasin ma Brando’d tujukaks titaaniks,” ütles režissöör Coppola, „kuid ta on väga lihtne, väga otsekohene. Ta võib olla karm, kuid samas kannatab rahulikult ära, kui mõne tema rumala ettepaneku peale ei öeldakse.”
„Ristiisa” võtete ajal jahmatab Brando koos kolleeg David Duvalliga filmitegijaid. Kui keegi võttegrupi liikmetest kipub ennast liiga tähtsaks tegema, lasevad mõlemad mehed välkkiirelt püksid alla ja näitavad ninatarkadele paljast tagumikku. Kord šokeerisid nad pahaaimamatuid statiste sellega, et pistsid oma paljad tagumikud autoaknast välja.
„Ma olin nii purjus, et ei saanud aru, mida ma teen. Ma mõtlesin, et nad naeravad,” meenutas Brando seda piinlikku vahejuhtumit. Statistid naersid ja koos nendega kogu Hollywood.

Coppola filmieepos toob sisse umbes 200 miljonit dollarit. Aga režissöör Francis Coppola bandiidisaaga ajal oli Brando juba viiekümnene.
Oscari üleandmise tseremoonial 1973. aastal paneb Brando järjekordse piruka. Kui tehakse teatavaks, et Marlon Brando on saanud Oscari parima osatäitmise eest filmis „Ristiisa”, astub lavale indiaanlanna Sasheen Littlefeather. Vilede ja vahelehüüete saatel loeb ta 60 miljoni ameerika TV-vaataja ees ette autasustamisele ilmumata jäänud Brando kõne: „Sellel maal ei tohiks autasusid vastu võtta seni, kuni pole oluliselt parandatud Ameerika indiaanlaste elamistingimusi. Kui me oma vendi ei kaitse, siis ei tohiks me vähemalt nende timukad olla.” Aga oma esimese Oscari ametiühinguliidri rolli eest filmis „Sadam” (1954) kaotas Brando lihtsalt ära.
Seda „mahasurutud temperamenti” tunnetas täpselt ka kõmuline lavastaja Bernardo Bertolucci, kes kutsus Brando vananeva elumehe rolli filmis „Viimane tango Pariisis“ (1972).
Režissöör Bernando Bertolucci meenutab Brando’ga kohtumist: „Veerand tundi ei öelnud Brando ühtki sõna, vaatas mulle ainult otsa. Siis palus ta, et räägiksime temast.”
Lõpuks oli Brando nõus osa vastu võtma, ilma et oleks isegi stsenaariumi lugenud. Itaalias pandi film keelu alla. See vallandas omakorda ägeda debati pornograafia üle. USA-s võttis sõna Norman Maider: „Brando peenis Maria ehtsas vagiinas oleks kahtlemata ajalooline sündmus, mille poole filmikunst on oma algusaegadest peale liikunud.”
Brando tunnistas, et Bertolucci oli samal arvamusel: „Bernando tahtis, et ma ekraanil Mariat nikuksin.”
Brando Paul on naise surmast laastatud ning muutunud otsekui anonüümseks seksimasinaks. Kuid ka siin võis ära tunda elemente „kultuurimässust”, mis eitas arhailise moraali kängunud karskust. Naisvaatajad, kes õhkasid noore Brando paljastatud torsot nähes, said siin võimaluse näha ka tema genitaale ja paljast tagumikku.
Pealetungiv vanus, progresseeruv rasvumine, loominguline kriis… Brando sukeldus individuaalsete meeletuste mülkasse. Tema toonast seisundit võib eriti teravalt tunnetada Coppola vaieldamatus šedöövris „Apokalüpsis” (1979), millest sai tema luigelaul. Kambodža metslaste poolt elavaks jumalaks tunnistatud haritud usuhull kolonel Walter E. Kurtz – vormitu kiilaksaetud rümp, mis pomises kummalisi ja ilmselt mõttetuid ennustusi. See oligi tõeline Marlon Brando.
Vananedes hakkas näitleja lubama endale lausa saatanlikke tempe, mida põhjustasid tõsised psüühikaprobleemid ja kaasasündinud totaalse eituse vaim. Kord hirmutas ta surmani ära edumeelse ameerika kinodokumentalisti, kes otsustas kustuvast geeniusest filmi teha ja sai oma automaatvastajale Brandolt viiesõnalise teate. Selle peale ei julgenud ta mitu nädalat kodus ööbida ja veenis täie tõsidusega politseid ja FBI-d, et talle helistas saatan.

Nagu teada, lõpetas Brando kuulsa Lee Strasbergi näitlejastuudio, selle „sepikoja”, kust pärinesid peaaegu kõik Ameerika tuntumad näitlejad aastail 1940–70. Kuigi Strasbergi peeti Stanislavski süsteemi jüngriks, ei hinnanud Brando seda näitlejakoolituse „meetodit” rohkem kui vatitampoone, mida ta endale Oscari toonud Vito Corleone mängimiseks põskedesse toppis. Igatahes nimetas Brando Lee Strasbergi järjekindlalt šarlataniks ja pudupoodnikuks. Aga kui ta ise hakkas vanaduses uuele Hollywoodi eliidile „meetodit” õpetama, ilmus ta õpilaste ette rõvedas sitskleidis ja punaseks värvitud huultega. „Näitleja ei tohi karta loll välja näha,” kirjutasid kuulajad endale konspekti, kuigi Brando pidas selle all silmas hoopis midagi muud. Ta ise oli kui illustratsioon 30 aastat varem tema enda poolt öeldud sõnadele: „Näitlejad on nagu litsid, ainult et hullemad.”
Pärast seda, kui Brando oli esinenud 1978. aastal filmis „Superman” (teda oli ekraanil näha ainult 12 minutit, honorar 4 miljonit dollarit), nõustus ta oma atollil vastu võtma ajakirjanik Lawrence Grobeli. Vastuvõtutseremoonia oli närvesööv. Brando sõlmis kirjaliku lepingu, mille järgi Grobel tohtis talle esitada ainult ameerika indiaanlaste elu kohta käivaid küsimusi. Brando lasi külalisel veel neli päeva päikesest kuumaks köetud hütis praadida, enne kui ta sulerüütli jutule võttis.
Kui Grobel lõpuks magnetofoni sisse võis lülitada, püüdis Brando hakatuseks paar tosinat kärbest. Vastused, mida ta järgneva kuue päeva jooksul andis, iseloomustavad teda kui kultuuripessimisti.
„Kas film on kunst?”
„Filmitähed pole mingid kunstnikud.”
„Kuid filmides on unustamatuid stseene.”
„Sellist muljet võib jätta ka prostituut. Ta võib teile uskumatut naudingut valmistada ja panna teid uskuma, et olete ajamasinaga nirvaanasse jõudnud.”
„Te pole end kunagi kunstnikuks pidanud?”
„Me oleme kaupmehed. Kunsti pole enam. Picasso oli viimane, keda ma kunstnikuks pidasin.”
„Kas te peate filmiautasusid naeruväärseks?”
„Seal, kuhu on kogunenud kolm nulli, tõstetakse ainult vastastikku autasusid ringi. Mis peaks küll selle asja juures nii tähtis olema?”
„Milliseid viimase aja filme peate oluliseks?”
„Ma ei ütleks, et filmid on nii tähtsad.”

„Millised häid filme olete näinud?”
„„Tähtede sõda”.”
„Millistest allikatest saate informatsiooni indiaanlaste ajaloo kohta?”
„Ajalooraamatutest, pärimustel põhinevatest jutustustest ja reisidest ajaloolistesse lahingupaikadesse. Ühe tapatalgu ajal lõigati indiaani naistel ära häbememokad, mida hiljem kasutati kübarapaeltena.”
„Miks „Krahvinna Hongkongist”, mille režissöör oli Charlie Chaplin, läbi kukkus?”
„Ma lendasin Londonisse ja Chaplin luges meile paar kohta stsenaariumist ette. Ma olin lennust väsinud ja jäin kohe magama. Muide, Chaplin oli üks vilets vend, sadist. Ma nägin, kuidas ta oma poega Sydney’t piinas, nii et veri taga. Chaplin meenutas mulle seda, mida on öelnud Churchill sakslaste kohta: „Emba-kumba, nad kas lamavad su jalge ees või kargavad sulle kõrri.”
1980-ndatel aastatel eraldus Brando tsiviliseeritud maailmast kunagi juhuslikult omandatud Polüneesia saarele, kus ta võis täielikult pühenduda oma teisele kirele – naistele. Hollywoodis käis ringi anekdoot: „Mis on ühist Elvis Presleyl ja Marlon Brando’l? Paljud usuvad, et mõlemad on veel elus.” Mõnikord oli Brando häält kuulda eetris. Brando istus öösiti oma raadiosaatja juures ja pajatas vale nime all võhivõõrastele inimestele jumalast, dieettoitlustamisest, meditatsioonist ja hullumeelsusest.
Näitleja muutis elu saarel otsekui seksuaalseks Disneylandiks: seal seadis Brando idamaise despoodi moel sisse terve haaremi 30–60-aastaseid naisi. Ainuüksi „tunnustatud” lapsi oli näitlejal tosinajagu: viis kolmelt endiselt naiselt, kolm tema majapidamist korraldanud Guatemala kaunitarilt ja veel kolm tormilistest kõrvalromaanidest. Aga kui palju oli „mitteametlikke” lapsi?

Aastate jooksul väsis Brando tõrjumast endiste armukeste rohkearvulisi kohtutaotlusi, kes nõudsid tema isaduse tunnistamist ja astronoomiliste kompensatsioonide väljamaksmist. Brando „kodune türannia” viis aga tema pärislapsed kohutavate tragöödiateni.
16. mai öösel 1990 mängiti Brando majas Beverly Hills’is maha „Kuningas Leari” ameerika variant.
Brando 32-aastane poeg Christian istus köögipõrandal ja jõi lahjat õlut Colt 45. Kui ta veres oli juba 1,9 promilli alkoholi, läks ta elutuppa ja laskis revolvriga läheda maa pealt maha oma raseda õe Cheyenne’i telekat vaatava kavaleri. Surmav lask tuli 45-kaliibrilisest koldist. See, mida närvišoki saanud Cheyenne mõrvakomisjonile ütles, sai aasta lööklauseks. „Minu vend laskis mu sõbra maha, sest ta himustas mind kui naist. Minu isa aga kaitseb venda, kuna ta mind samuti himustab.”
Ainult Marlon Brando säilitas sel ööl „Ristiisa” stiilis rahu ja väärikuse. Ta palus kriminaliste avada veel kord laibakott, et ta saaks ohvrit hüvastijätuks suudelda. Christian mõisteti selle mõrva eest 10 aastaks vangi. Õde ise lõpetas peale sandistumist autokatastroofis 25-selt elu enesetapuga.

Ilmselt kuluka kohtuprotsessi tõttu rahahätta sattunud Brando oli sunnitud jälle kaamera ette astuma.
John Geni filmis „Christopher Columbus: avastaja” mängis Brando Tom Sellecki kõrval sünget suurinkvisiitorit Torquemadat. Selleck mängis kuningas Ferdinandi. 18 võttepäeva eest kasseeris Brando 5 miljonit dollarit. Filmi stsenaristideks olid Mario Puzo („Ristiisa”) ja John Briley („Gandhi”). Peaosa mängis tundmatu prantsuse näitleja George Corraface. Film läks maksma 50 miljonit dollarit.
Filmikunsti ajaloos haruldane kokkusattumus. Samal ajal tuli ekraanile veel teinegi Columbuse elust jutustav film, peaosas pardininaga Gerard Depardieu. Rahanappus oli ilmselt ka põhjuseks, miks Brando helistas „Daily Variety” toimetusse, et teatada plaanist, millega ta kavatses oma arvukaid biograafe paanikasse ajada. Brando hakkas memuaare kirjutama. Kuna tal pole midagi häbeneda, ei kavatsenud ta raamatus „Brando” ka midagi varjata. Ta lausa põles soovist pärast nii paljusid valeandmeid asjad lõpuks selgeks rääkida.

Tunnuspildil: Vivien Leigh ja Marlon Brando filmis „Tramm nimega „Iha““.
Kuidas filmistaariks saada?
Marilyn Monroe ja teised
Elizabeth Taylor – Hollywoodi viimane jumalanna
Jean Marais – jumalate lemmik
Luchino Visconti – kui lubad suhu võtta, võid ka filmirolli saada!
Biseksuaalne filmistaar ja naistemees Alain Delon
Friedrich W. Murnau – filmipioneer, kes armastas poisse