Naissarimõrvarid arvudes

3 minutit lugemist

Aastatel 1900–1991 tegutsenud 34 õrnemast soost sarimõrvari uurimine näitas, et paljudel neist olid meessoost kaasosalised. Tähelepanuväärne on asjaolu, et rohkem kui üks kolmandik nendest mõrvaritest tegutses pärast 1970. aastat. Sellest ei tule järeldada, et 20. sajandi viimastel aastakümnetel oleksid sarimõrtsukad aktiivsemaks muutunud, lihtsalt tänu uurimismeetodite täiustumisele on neile sagedamini jälile saadud. Teiseks võib sarimõrvarite arvu suurenemine olla seotud elanikkonna kasvuga ja kolmandaks pöörab meedia sarimõrvaritele alati suurt tähelepanu.

* 34 naismõrvarist tegutses igaüks keskmiselt 9,2 aastat, olenemata sellest, mis põhjusel nad tapmise lõpetasid. 32% uuritud mõrvaritest olid koduperenaised ja 18% medõed. Üks viiendik tapjanaistest kinnitas, et neil pole kunagi olnud mingit elukutset või olid nad koguni töötud.

* 15% mõrvaritest oli juba varem kohtulikult karistatud.

* 97% naistapjatest olid valge nahavärviga. Nende keskmine vanus oli 33 aastat.

* Üks kolmandik naismõrvareid valis ohvreid täiesti juhuslikult, mis on tunduvalt väiksem protsent kui meesterahvastest sarimõrvarite puhul.

1993. aastal uuris kriminalist Newton 183 naistapjat, kellest 70% puhul võis kasutada terminit „sarimõrvar”. Ohvrite valikul erinevad pea kõik naised oma meessoost „kolleegidest” selle poolest, et nad ei tapa võhivõõraid inimesi. 183 mõrvarist 45% tappis oma pereliikmeid, 26% sõpru või tuttavaid, 10% hooldatavaid (patsiendid, kasulapsed jms). Uurimine näitas, et 35% mõrvaritest tappis kasuahnusest ja ainult 8% elas tappes oma välja sadistlikke kalduvusi.

Uurijad Kelleherid tegid kindlaks, et alates 1900. aastast on tegutsenud umbes 100 naissarimõrvarit, neist rohkem kui pooled USA-s. Nii nagu meesterahvast maniakk, valmistab ka naistapja sageli oma kuritegu pikka aega ja väga põhjalikult ette.

Veel on tähelepanuväärne, et naised lähevad agressiivsete seksuaalsete perverssuste peale välja märksa vähem kui mehed. Et see tõesti nõnda on, kinnitavad nii kuritegude statistika kui ka psühhiaatrite kogemused.

Tapmisvahendina on naised enamasti kasutanud mürki, eelistatavalt kapslite kujul. Selle taga võib olla asjaolu, et paljud naised näevad ebatavalises seksuaalses praktikas ainult võimalusi oma seksuaalelu rikastamiseks ja seksuaalsete kogemuste omandamiseks. Võiks öelda nii: naised, nii palju kui nende puhul üldse perverssustest rääkida saab, elavad oma ebaharilikke soove välja ainult fantaasiates.

Ameerika psühholoog Burgess, kes teeb tihedat koostööd FBI-ga, väidab, et naised ei ela oma frustratsioone ja emotsionaalseid pingeid välja nii agressiivselt kui mehed. Nad kalduvad pigem ennast hävitama, neist saavad alkohoolikud, narkomaanid, nad hakkavad prostituutideks. Osa aga ahistab või tapab omaenda lapsi, pea mitte kunagi võõraid, nagu seda teevad mehed, kelle puhul üks mõrvamotiiv on haiglane valitsemisiha (soov valitseda elu ja surma üle). Naine suunab oma viha ja seksuaalse raevu väga harva võõraste inimeste vastu. Umbes 70%-l juhtumitest tapavad naissoost sarimõrvarid mehi ja 30%-l juhtumitest naisi.

1992. aastal Seagrave’i korraldatud uuringus analüüsitakse aastatel 1580–1990 aset leidnud 84 sarimõrva juhtumit. Selgus, et naisterahvast sarimõrtsukas paneb oma esimese tapmise toime keskmiselt 31-aastaselt. Mõrvaseeria kestab keskmiselt 5 aastat, kuni mõrvar tabatakse. Tavaliselt tapab naine ohvri oma korteris, kusjuures ohver ja mõrvar on enne mingi aja koos elanud. Pärast vahistamist naised oma tegu üldiselt ei kahetse.

25 naismõrvarit tapsid kolm või rohkem oma last üheainsa päeva jooksul. 11 naist oli madala sotsiaalse päritoluga ja neil oli abielus probleeme. Need naised eelistasid „pehmet” tapmisviisi, näiteks lämmatamist padjaga. 11-st naisest 8 tegi hiljem enesetapu.

Selle grupi 14 naist kannatasid psüühiliste häirete all, 6 neist tappis end pärast mõrvu ära. Sellesse gruppi kuulunud naised kasutasid aga ka märksa julmemaid tapmisviise. Nii viskas üks naine oma lapse majakatuselt alla, teine aga poos oma lapsed maja keldris üles.

Ühes uusimas uuringus tegi Hickey kindlaks, et 62 naissarimõrvarist 10% tegutses aastatel 1826–1899, 90% neist aga pani oma esimese mõrva toime pärast 1900. aastat. Nende arvel on 400–600 ohvrit. 68% selle grupi liikmetest tegutses üksinda, 32%-l olid mees- või naissoost kaasosalised.

93% naistapjatest olid valged, nende keskmine vanus esimese mõrva sooritamisel oli 30 aastat ja nende tegutsemisaeg ulatus mõnest kuust kuni 34 aastani.

©Peter Hagen