Mõisaemand Darja Saltõkova

23 minutit lugemist

Kriminalistikaannaalidesse jõudnud kümneid inimesi tapnud naissoost sarimõrvarid võib ilmselt kahe käe sõrmedel kokku lugeda. Üks vähestest palju inimesi tapnud naissadistidest oli Moskvas elanud kurikuulus mõisaproua Darja Nikolajevna Saltõkova, hüüdnimega Saltõtšihha. Selle erakordse julmuse haruldases eksemplaris olid kontsentreerunud kõik seksuaalmõrvarile tüüpilised omadused.

Miks sai tavalisest aadlipreilist Darja Saltõkovast koletis inimnahas? Mis muutis ta ajaloo üheks kõige julmemaks sarimõrvariks? Saltõtšihha priske uurimistoimik, mida säilitatakse Venemaa Ajalooarhiivis Peterburis, ei anna neile küsimustele vastuseid. Tema tegusid pole võimalik selgitada ka pärilike eeldustega – Darja esivanemad olid täiesti normaalsed inimesed. Tema vanaisa, duuma djakk Avtomon Ivanov, juhatas Peeter Suure ajal Teenismõisa prikaasi. Streletside mässu ajal asus ta väga õigeaegselt noore tsaari poolele, mille eest talle tasuti aukraadide ja mõisatega. Tema poeg Nikolai, olles mõned aastad teeninud keiserlikus mereväes, pöördus tagasi kodupaika Moskva lähistel, kus lõi üles härrastemaja Troitskoje külas. Keiser Peetri surma-aastal (1725) abiellus ta Anna Tjutševaga, kelle vanemate mõis asus naabruses. Nikolail ja Annal oli kolm tütart – Agrafena, Marfa ja Darja. Varsti pärast noorima tütre Darja ilmaletulekut 1730. aasta märtsis sai Anna Ivanovnast Vene keisrinna (elas 1693–1740, valitses 1730–40.)

Ivanovid ei kuulunud nende mõisnike kilda, kes Euroopa valgustuslikke ideid vaimustusega omaks võtsid. Nende kodus oli kõik korraldatud endist viisi: pikk uneaeg, külluslik söögilaud ja igavus. Kirjaoskust tütardele ei õpetatud, see-eest anti koolitust selles, mis on vajalik tulevasele perenaisele – oskuses majapidamist juhtida ja orje „valjuses pidada“. Just nii, vanaviisi, nimetasid härrased pärisoriseid talupoegi, keda seaduse kohaselt peeti nende valdaja täielikuks omandiks. Toona kirjutasid ju isegi aristokraatidest aadlikud oma keisrile esitatud palvekirjadele alla „Teie Kõrguse ori…“, mis siis veel talupoegadest rääkida. Noil aastatel võisid keisrinna Anna Ivanovna ja tema soosik E. Biron isegi iga suvalise üliku kaigastega läbi peksta, tal keele „lühemaks lõigata“ või Siberisse saata. Vene elu oli veel 18. sajandil läbi imbunud julmusest, millega Darja oli harjunud lapsepõlvest peale.

Vastavalt tavale pandi tütred noorelt mehele. 19-aastasena tuli Darja kord – temast sai 35-aastase ratsaväekapteni Gleb Saltõkovi, rikka ja aristokraatliku suguvõsa järeltulija naine. Tolle aja kohta võis seda väga heaks partiiks pidada, sest Saltõkov pärines tuntud aadlisuguvõsast, kuhu kuulusid ka Golitsõnid, Stroganovid, Narõškinid ja teised.

Tänu sellele abielule lisandusid Darja omandile maavaldused Vologda ja Kostroma kubermangus, samuti maja Moskvas, Kuznetski Mosti ja Bolšaja Lubjanka nurgal. Aasta hiljem, 1750-ndal, sünnitas ta poeg Fjodori, veel kahe aasta pärast Nikolai. Lastega tegeles Darja vähe, jättes need ammede ja hoidjate hoole alla. Mees veetis pea kogu aja teenistuses ja sõitis käsundusülesannetega sageli Peterburi. Ühe sellise sõidu ajal ta külmetus ja 1756. aasta kevadel suri. 26-aastane lesestunud Saltõkova sai küllalt suure päranduse: 600 pärisorja, hulga mõisamaid Moskva, Vologda ja Kostroma kubermangudes, suure härrastemaja Moskvas, praeguse Kuznetski silla ja Ljubjanka nurgal, ning hulga raha. Darja jättis linnamaja pea täiesti hooletusse ja pöördus tagasi maamõisa Moskva lähistel.

Selleks ajaks suri ta isa, jättes armastatud noorimale tütrele Troitskoje ja naaberküla Tjoplõi Stani – kunagi asus seal postijaam, kus küüdimehed end tee või millegi kangemaga soojendasid. Mõlemas asunduses kokku elas umbes 500 talupoega – enamikus naised ja lapsed, kuna pooled külameestest olid saadetud äsja alanud sõtta Preisimaaga.

Saltõtsihha pöörase raevu võis esile kutsuda teenijatüdruku poolt „nurjatult” pestud põrand, oskamatult keedetud tee või isegi valesti heidetud pilk.

Kuidas 26-aastane Darja Saltõkova välja nägi, seda me täpselt ei tea. Ühed ajaloolased kirjeldavad teda kui „väikesekasvulist, kondist ja kahvatut olendit“, teised kirjutavad „vägilase kehaehitusega, mehehäälega naisest“. Ent kõik allikad osutavad tema keevalisele ja äkilisele loomule. Mehe armastuse puudumisest kuhtunud, leidis ta pärast aastast lesepõlve kadunud mehele asendaja. Legendi kohaselt kuulis ta ühel kenal päeval metsast laske ja käskis haidukkidel (st teenritel) oma valduste piiride jultunud ületaja kinni püüda. Varsti toodi tema ette lihtsais rõivais noor, ilus mees. Pidades teda külameheks, käskis Darja talle harjumuspäraselt kantsikuga tuupi teha, ent mees paiskas läheneva haiduki ainsa rusikahoobiga põrandale ja karjus: „Kuidas te julgete?! Ma olen kapten Nikolai Tjutšev!“ Saanud teada, et ema kauge sugulane oli tema metsa jahihasardis eksikombel sattunud, Saltõtšihha leebus ning palus kutsumata külalise lauda. Ja varsti sattus too juba ka tema voodisse.

 See „naaberlik“ romaan kestis kauem kui aasta. Tjutšev oli Saltõtšihhast viis aastat noorem, ent ometi väsis naise metsikust temperamendist. Pealegi oli ta uue põlvkonna aadlik, kes oli saanud küllalt hea hariduse ning tundis end tahumatu, täiesti kirjaoskamatu ja harimatu elukaaslase kõrval ebamugavalt – tollega polnud millestki rääkidagi. Sellepärast ei külastanud ta Troitskojet rohkem kui paar-kolm korda nädalas, end teenistusalase hõivatusega välja vabandades – ta töötas Maamõõtmise ministeeriumis. Nende põgusate visiitide käigus ei saanud talle märkamatuks jääda, millise hirmuga mõisateenijad oma emandat seirasid. Kuigi Darja kõige hirmsamat oma „silmavalgusest Nikolenka“ eest muidugi varjas – pelgas, et jätab maha.

Nende aastate kestel, mida märgistas armastus Tjutševi vastu, hävitas Darja Saltõkova maa pealt kümneid oma talupoegi. Suurimat rahuldust pakkus talle omaenda pärisorjade mõnitamine ja peksmine. Mõisaemand karistas oma pärisorje mitte kuritegude ega mingisuguste tõsiste eksimuste eest. Piisas sellest, kui talutüdruk härrastemaja põrandaid küllalt puhtaks ei pesnud või emanda kleite halvasti pesi. Hoogu sattudes ei jätnud ta enne, kui oli ohvri surnuks piinanud. Eriti meeldisid talle majja teenijaks võetud noored tüdrukud ning teda ei peatanud isegi teadmine, et pärisori oli materiaalne väärtus, keda võis müüa, pantida või mingil muul kombel kasu saamise eesmärgil ära kasutada. „Minu vara, teen mida tahan!” oli mõisaproua lemmikväljend. Piinamisvõtted olid julmad, aga põhjused metsikult arveid õiendada peaaegu olematud või väljamõeldud. Karistuse võis teenida pesemata põranda, oskamatult keedetud tee või valesti heidetud pilgu eest. Peksmiseks kasutas Saltõkova triikrauda, vaalikaigast, puuhalgu. Ta kallas oma ohvreid üle keeva veega, põletas pirruga nende juukseid, sikutas kuumaks aetud tangidega nende kõrvalesti, sundis orje alasti ja paljajalu tundide kaupa oma akna all pakase käes seisma. Saltõtšihha ei tegutsenud üksinda, tema kannupoisid õiendasid üsna tihti proua käsul arveid järjekordse ohvri kallal, pekstes neid piitsa, nuudi või toikaga surnuks.

Peaaegu kõik neist olid noored naised, ohvrite hulgas oli vaid kaks meest ja viis 11–15-aastast tüdrukut. Ohvrite karjed ja anumised viisid sadisti pöörasesse ekstaasi. Peksmisest ja piinamisest väsinud, kutsus ta kohale haidukid, kes peksid talunaisi ise või sundisid nende mehi seda tegema. Kui viimased keeldusid, ootas neid endid sama saatus. Saltõtšihha jälgis eksekutsiooni oma tugitoolist, karjudes: „Kõvemini, kõvemini! Pekske surnuks!“ Küllalt tihti täitsid kuulekad teenrid selle käsu. Siis kanti naiste laibad keldrisse, ja öösel maeti metsalagendikul maha. Kroonupalatile saadeti vastav paber järjekordse talunaise „põgenemisest“. Et vältida liigseid küsimusi, lisati sellisele teatisele tavaliselt viierublane kupüür.

 Ent sageli kujunes olukord teistsuguseks – pärast piinamisi jäi ohver ellu. Siis sunniti teda taas põrandaid pesema, kuigi ta veel vaevu jalul püsis. Ja jälle asus Saltõtšihha, karjudes „ah sa närakas – mõtlesid laisklema hakata“, talle „mõistust pähe panema“.
Tallimehed ja haidukid olid Saltõtsihha alalisteks abilisteks ja timukateks, kusjuures neil tuli tappa ka oma lähedasi.

Naisi mõnitati, kihutades neid alasti pakase kätte, näljutati surnuks, kisti nende ihu lõhki hõõgvele aetud tangidega. Sellised etteasted kordusid järjepanu – piinaja fantaasia oli küllaltki napp. Talunaisest Agrafena Agafonovat peksis Saltõtšihha taignarulliga, seejärel jätkasid tallipoisid peksmist „keppide ja kaigastega, mille tulemusena olid tüdrukul murtud nii käsivarred kui jalad“. Pärast Akulina Maksimova „peksmist, igasuguse halastuseta, taignarulli ja vaalikaikaga pähe“, süütas emand küünlaga ta juuksed. Mõisateenija Antonovi 11-aastast tütart Jelenat „õpetas“ emand sellesama taignarulliga, ja tõukas lapse seejärel härrastemaja kivitrepist alla.

Analoogilised stseenid leidsid aset ka Saltõtšihha majas Moskvas, moodsate kaupluste kõrval Kuznetski Mostil. Seal piinati ja tapeti teenijanna Praskovja Larionova. Tüdruku peksis kõigepealt läbi sadistist mõisaproua Saltõtšihha ise, siis andis üle haidukkidele, karjudes: „Pekske surnuks! Mina vastutan ja ei karda mitte midagi! Olen valmis kas või oma mõisatest ilma jääma, aga välja ma teid õpetan! Keegi ei saa mulle midagi teha…” Surnukspekstud Praskovja veeti Troitskojesse, koos rekke visatud rinnalapsega, kes teel surnuks külmus. Sama teed pidi veeti Katerina Ivanovat, kellel tallipoiss Davõd nägi „peksmisest paistes jalgu ja istmikust voolavat verd“.

Aastatega muutus Saltõtšihha üha leidlikumaks, ja rakendas, nagu on täheldanud uurimine, „kristlastele tundmatuid piinamisviise“. Näiteks „tuliseks aetud ahjutangidega kõrvade venitamine või teekannust keeva vee pähe valamine“.

Saltõtšihhal oli tallipoiss Jermolai Iljin. Saltõtšihha tappis tema naise. Mees abiellus teist korda. Mõisaproua tappis ka tema teise naise. Mõne aja pärast abiellus mees kolmat korda. Saltõtšihha tappis ise – kurika ja puuhaluga – ka tema kolmanda naise, Fedosja.

See mõrv toimus Moskvas, preester keeldus Fedosjat matmast, Saltõtšihha käskis surnukeha viia Troitskoje külla ja seal hauda ajada. Tapetu meest aga ähvardas: „Kui sa lähedki minu peale kaebama – ma tean, kullake, tean! – aga sellest ei tule sul midagi välja. Juurdluskojas antakse sulle piitsa ja sind saadetakse sunnitööle.“

Kord sõitis Saltõkova Kiievisse palverännakule. Tagasiteel peatus ta Vokšinos, ühes oma mõisatest, ning piinas seal surnuks oma tüdruku Marja Petrovna. Alustuseks haaras ta raske kurika ja hakkas sellega Marjat peksma, ettekäändeks jällegi halvasti pestud põrandad. Sellest isu täis saanud, andis mõisaproua haidukk Bogomolovile käsu poolelijäänut hobusepiitsaga jätkata. Siis aeti vaeseomaks pekstud tüdruk tiiki. Oli novembrikuu ja tiik äärtest juba jääs. Pooleldi meelemärkusetult seisis õnnetu ligi pool tundi kaelani jääkülmas vees. Saltõkova käskis tal põrandad üle pesta, kuid oimetu Marja ei suutnud enam töötada, ta ainult vabises ning oigas. Mõrtsukas virutas ohvrile naelu täis löödud kepiga. Siinsamas mõisamajas heitis Marja õhtu eel hinge. Tema laip nägi välja nii kohutav, et isegi kohalik preester keeldus teda matmiseks õnnistamast, seepärast maeti ta ammuse tava kohaselt metsa.

 Enamasti piinamistel ja tapmistel probleeme ei tekkinud: ohver kanti „päramisse kambrisse“ ja joodeti veiniga purju, et tal jätkuks surmaeelse pihtimise ajal jõudu midagigi pomiseda. Kui see ei õnnestunud, tunnistati võeti ta pihile „nagu tumm“ ja maeti külakalmistule. Nii toimus see tallimehe naise Stepanidaga, keda tema enese mees Saltõtšihha korraldusel vitsatüügastega – vitste jämedamate otstega peksis. Matustel hoiti tallimeest haidukkide valve all – et kaebama ei jookseks. Tõsi küll, sellised kaebamised ei viinud mitte millenigi – abikaasa suursugune päritolu ja helded kingitused võimuesindajaile olid Saltõtšihhale kindlaks kaitseks. Kaebajad pisteti kartserisse, misjärel saadeti tagasi emandale, et too nendega ise arved õiendaks.
Meeste karistamiseks mõtles Saltõtšihha välja veelgi kummalisemaid põhjusi – nood poleks justnagu piisavalt teraselt jälginud, kuidas naised põrandaid pesid.

Aeg-ajalt korraldas vihahoogudes igasuguseid piire ületav Saltõtšihha tõelisi massimõrvu. 1762. aasta oktoobris, küll juba uurimise all, käskis ta teenritel läbi peksta neli tüdrukut, kaasa arvatud 12-aastane Praskovja Nikitina – ikka puudulikult pestud põrandate eest. Selle tulemusena oli ohver vaevu elus: „juuksed olid peast kistud, pea lõhki löödud, selg mädanes peksuhaavadest“. Koos teiste õnnetutega kihutati ta üksnes särgiväel aeda, seejärel lohistati tagasi majja ja jätkati peksmist. Lõpptulemusena suri kolm neljast ohvrist.

Vahetevahel tappis Saltõtšihha ka mehi. 1761. aasta aprillis ei pidanud külavanem Grigorjev piisava hoolega silmas tema valve alla usaldatud haidukk Ivanovi, kes oli mingi süüteoga hakkama saanud. Käpardist vangivalvur toodi Troitskojesse ja anti tallimeeste meelevalda, kes peksid teda rusikate ja piitsadega vaheldumisi. Hommikuks oli külavanem surnud.

Tallimehed ja haidukid olid Saltõtšihha alalisteks timukateks, kusjuures neil tuli tappa ka oma lähedasi. Üks neist, Jermolai Iljin, peksis mõisaemanda tuju ajel surnuks oma kolm naist – ühe teise järel. Uurimiste käigus tunnistas ta, et peksis „mõisaproua käsul paljusid tolle majapidamisse erinevatest küladest toodud tüdrukuid ja naisi, kes peksu tulemusena peagi surid“. Sellest tema, Iljin, ei teatanud kusagile, „kartes arveteõiendamist oma mõisaproua poolt, seda enam, et ka seniseid pealekaebajaid on piitsaga karistatud“. Mis tähendab, et „kui tema, Iljin, püüdnuks kaevata, oleks tedagi piinatud või isegi asumisele saadetud“. Tema viimase naise Fjokla Artamonova peksis taignarulliga surnuks emand ise, kes käskis naise maha matta, hoiatades: „Sa võid ju kaebama minna, aga sa ei leia mingeid tõestusi!“

Moskva kubises kuulujuttudest Saltõtšihha metsikute tegude kohta. Tema peale oli esitatud 21 kaebust, kuid tänu sidemetele ja altkäemaksudele jõudsid kõik kaebused lõpuks otsapidi tema enda kätte. Nende pärisorjadega, kes olid julgenud läbielatud alandustest iitsatada, õiendas proua julmalt arved. Kõige hirmsam kogu loos oli asjaolu, et Saltõtšihha kuritegudes osalesid vabatahtlikult ka vaimulikud. Ohvrid said viimse võidmise ja nad maeti õigeusu kombe kohaselt.

Ent Saltõtšihha veendumus oma kõikelubatavuses end lõpuks siiski ei õigustanud. 1762. aasta juulis läks tallimees Jermolai ikkagi „peale kaebama“, võttes kampa teisegi pärisorja – Saveli Martõnovi. Neil õnnestus Peterburis kaebekiri Katariina II kantseleisse üle anda. Meeleheite piirile viidud talupojad kirjutasid: „Pisarsilmil palume jumala nimel teie majesteedi kõigekõrgemat ja kõigeheldemat emalikku kaitset kinkida ning lõpuni armulikult mitte maha jätta.“ Mehed valisid paraja momendi – äsja troonile tõusnud keisrinna, tõuganud troonilt oma mehe Peeter III, tahtis end Venemaale ja kogu maailmale näidata oma alamate kaitsjana. Saltõtšihha juhtum oli justnagu selleks loodud – talumeeste kaebus saadeti Justiitskolleegiumisse (tänapäevases mõistes justiitsministeerium) ja see alustas uurimist. Sellega langes kokku teinegi sündmus – Saltõtšihha lahkuminek oma armukesest Tjutševist. Väsinud sõbranna raskest iseloomust, teatas noor ohvitser enne suurt paastu, et kavatseb abielluda Brjanski mõisniku tütre Pelageja Panjutinaga. Saltõtšihha sattus raevu. Tema käsul pandi truudusetu Tjutšev kuuri luku taha, aga üks mõisateenijast tüdruk aitas tal põgeneda. Mais lasid nad Panjutinaga end laulatada ja seadsid end sisse Moskvas, Pretšistenkal. Aga Saltõtšihha ei saanud rahu – tema korraldusel ostis tallimees Aleksei Saveljev suurtükiväe laost viis naela püssirohtu, et sellega värskete abikaasade maja õhku lasta. Aga otsustaval hetkel lõi tallimees araks ja teatas, et püssirohi niiskus läbi ega plahvatanud.

Kuu aja pärast sai Saltõtšihha teada, et noorpaar sõidab Brjanski kubermangu – Tjoplõi Stanist mööda, ja pani teele üles varitsuse. Aga jälle tal ei vedanud – üks haidukkidest, kes oli enne Tjutševiga sõbrustanud, hoiatas teda, ja Tjutšev muutis sõiduaja ära. Pärast seda jättis mõisaemand endise armukese rahule, aga too näis olevat tõsiselt ära hirmutatud – sellepärast keelduski Saltõtšihha vastu tunnistusi andmast. Ilma selletagi edenes uurimine vaevaliselt – Saltõtšihha ise eitas kõiki süüdistusi, ja ainult talumeeste kaebusi ei saanud kohus arvesse võtta. Ent Katariina II, kes uurimist oma isikliku kontrolli all hoidis, oli täis otsustavust see lõpuni viia. 1763. aasta lõpul pani Justiitskolleegium ette Saltõtšihha „tõele jälile jõudmiseks“ piinamisele määrata. Ent keisrinna otsustas, et piinamine – see pole euroopalik. Ta otsustas Saltõtšihhale „panna manuliseks nutika preestri, kes keelitaks teda üles tunnistama, ja kui ta ka sellepeale oma südametunnistuse närimist ei tunne, valmistaks preester ta ette möödapääsematuks piinamiseks, mispeale näidatagu talle niisuguse karistuse julmust kurjategija peal, kellele seesinane on määratud“. Teisisõnu – Saltõtšihha viidi piinakambrisse ja näidati, kuidas teisi piinatakse. Aga emand vaikis endiselt. Ei aidanud ka preestri noomimised: neli kuud hiljem teatas too, et „seesinane daam on patumülkasse uppunud“ ja temalt kahetsust kätte saada on võimatu.

Alles 1764. aasta mais algatati Darja Saltõkova vastu kriminaalasi. Ta määrati koduaresti, kuid Saltõkova ei liigutanud kulmugi, pimedast peast uskus ta altkäemaksu võitmatusse jõusse. Pealinnast saadetud uurijad asusid läbi otsima mitte ainult mõisa, vaid tervet Troitskoje küla. Alles siis muutusid talupojad julgemaks ja näitasid võimudele „päramist kambrit“, mille põrandal oli veel näha vere jälgi, ja tiiki, milles naisi külmaga piinutati, ja ka värskeid haudu metsas.

Kaebealune ei võtnud omaks ühtki süüdistust, äraostetud prikaasiametnikud aga püüdsid kõigest jõust teda isegi süüst puhtaks pesta. Lõpuks võttis Katariina II ise asja käsile. Arhiividest kraamiti välja Saltõkova vanad toimikud, mis olid tänu altkäemaksudele suletud. Keisrinna vaatas isiklikult läbi kogu juurdlusmaterjali, leidis Saltõkova kõiges süüdi olevat ja käskis Justiitskolleegiumi anda Saltõkova valju kohtu alla.

Katariina II tahtis, et Saltõkova „kodanlikku hukkamist“ näeks võimalikult palju inimesi. Terves linnas olid välja pandud kuulutused, aga suursugused aadlikud said lausa nimelised kutsed. Lõppkokkuvõttes kogunes „hukkamist” pealt vaatama peaaegu terve Moskva.

Võttis aega mis võttis, kuid 1768. aasta aprillis langetas Justiitskolleegium lõpuks otsuse, mille kohaselt Saltõtšihha „küllalt suure arvu oma mees- ja naissoost inimestest ebainimlikult ja piinarikkalt suremiseni viis“. Ta tunnistati süüdi 38-s tapmises, kuigi ohvrite tegelik arv oli 64–79 inimest. Hiljem tuli kuskilt välja veelgi suurem hulk – 139 tapetut, millist paljud autorid tänini rõhutavad. Entsüklopeediad eelistavad hoopis ettevaatlikumat hinnangut – „üle 100 inimese“. Ohvrite täpset arvu, paraku, ei suuda ilmselt enam keegi tuvastada. Ühest küljest – et mitte Saltõtšihha ohvriks langeda, võis küllalt suur hulk pärisorje tõesti putku pista. Teisalt võis osa hukkunuist üldse tuvastamata jääda – vaevalt võimud tapetud talupoegade kokkulugemisel erilist indu ilmutasid.

Justiitskolleegium langetas karmi otsuse: Darja Saltõkoval pea maha raiuda ning tema keha rahvale vaatamiseks rattale panna.

Saltõtšihha pole maailma ajaloos sugugi unikaalne nähtus. Ungari krahvinna Erzsébet Bathory piinas juba 17. sajandil surnuks väidetavalt 300 inimest. Viimase puhul on kokkulangevus Saltõtšihhaga peaaegu otsene – krahvinna muutus elajalikuks samuti pärast oma mehe surma ja ka tema ohvriteks olid põhiliselt naised ja tütarlapsed. Tõsi küll, kuulu järgi kümbles tema nende veres, lootes oma ilu säilitada, ja tõi pealekauba ohvreid saatanale. Saltõtšihhaga oli lugu siiski teistmoodi – tema käis igal pühapäeval kirikus ja palus usinalt patte andeks.

Senat nõudis kurjategijale surmanuhtlust. Aga Saltõtšihha oli ikkagi aadlik, sellepärast andis Katariina II 1768. aasta 12. juuni ukaasiga korralduse säilitada talle elu, võõrandades kogu ta varanduse, sugupuu, emaõigused ja isegi soo – oli käsk „nimetada see koletis edaspidi meesterahvaks“. Nimetades Saltõkovat inimsoo värdjaks ja kinnitades, et Saltõkova on süüdi suure hulga oma teenijate surmas, ja tema et hing on täielikult jumalast taganenud ning piinamishimuline, süda aga kõlvatu ning metsik, käskis Katariina oma ukaasis senatile 2. oktoobrist 1768 muu hulgas: „Viia ta Moskvas avalikule platsile, asetada ešafotile, aheldada sellel seisva posti külge ja riputada talle kaela silt, millel olgu suurte tähtedega sõnad: „Piinaja ja inimestetapja”. Kui ta niiviisi terve tunni häbipostis on seisnud… käsime ta viia raudus mõnda Moskva nunnakloostrisse ja heita seal selleks otstarbeks tehtud maa-alusesse vangikongi, kus teda hoida kuni surmani, ilma et ta kordagi päevavalgust näeks. Toiduks anda talle harilikku kloostritoitu.”

Keisrinna ukaasis seisis veel kirjas: „Seesinane inimsoo värdjas ei võinud põhjustada seda üüratut tapatööd omaenese isiklike teenrite kallal ainuüksi raevu tagantkihutusel, vaid tuleb oletada, et temal, erinevalt paljudest teistest mõrtsukatest maa peal, on täielikult jumalast hüljatud ja ärapiinatud hing.“

Oli täiesti selge, et tapmised saatis Saltõtšihha korda mitte raevuhoos, vaid sünnipärasest kalduvusest vägivallaks. Mõisteid „sadism“ või „patoloogiline tapahimu” siis veel ei tuntud, ka markii de Sade ise mahtus siis veel, nagu öeldakse, laua alt läbi kõndima, ent Troitskoje emand oli klassikaline sadist. Muide, pärisorjade piinamised ja tapmised olid tolle-aegsel Venemaal üsna tavaline nähtus (kuigi mitte sellises mastaabis), nii et Saltõkova lugu ei kutsunud ühiskonnas esile ei õudust ega erilist imestust.

Pühapäeval, 18. oktoobril 1768 toodi kõigist õigustest ilma jäetud Saltõkova Moskva Punasele väljakule ja aheldati häbiposti. Tund möödus. Mõrtsukas viidi minema. Timukad hakkasid piitsutama Saltõtšihha käsilasi ja põletama nende laupadele häbimärke. Saltõtšihha ülemteenrit selle eest, et ta oli perenaise eriline armuosaline, kutsarit, haidukki ja teisi selle eest, et nad aitasid mõrtsukat inimeste surnukspiinamisel. Viimasena peksti läbi ja häbimärgistati küla papp selle eest, et ta võimudele midagi ei teatanud, vaid surnukspiinatud mõisainimesed salaja maha mattis. Pärast häbistamist toimetati Saltõtšihha Ivanovski kloostrisse Soljankal ja pisteti poolkeldrikorruse muldkongi.

Toitu anti talle läbi väikese trellitatud akna, ust avamata. Kord päevas viidi ta kambrist välja – et ta saaks kirikus toimuvat jumalateenistust kuulata, aga ainult väljaspool kirikut, sisse minemata. Pärisorjadest haidukkidele, kes peksmistes ja tapmistes osalesid, ja preestril, kes Saltõtšihha ohvreid „nagu kurte“ pihile võttis, läks samuti täbarasti – neid peksti piitsaga, tõmmati ninasõõrmed lõhki ja saadeti Nertšinskisse eluaegsele sunnitööle.

Saltõtšihha veetis vangistuses 33 aastat, neist 11 Ivanovski kloostri kiriku „akendeta patukahetsuskoopas“. Küünal viidi kongi ainult söögiajaks.

Kui hämmastav see ka pole, aga kurjategija vaim ei murdunud. Saltõtšihha otsustas, et karistust pehmendatakse, kui ta lapse sünnitab, ja võttis asja käsile. 1778. aastal õnnestus tal vahisoldat kui mitte ära võrgutada, siis äratada temas haletsust, ja Saltõkova jäi rasedaks. Aga „emake“ Katariina oskas vajalikel puhkudel rangust ilmutada. Armu Saltõtšihhale ei antud, vaid viidi ainult keldrikongist üle kivist, aknaga juurdeehitisse. Tema sünnitatud laps anti varjupaika, aga halemeelse soldati jäljed kadusid kuskil Siberis. Saltõtšihha arvestused ei pidanud paika, vaid vastupidi – tema karistuse kandmine muutus veelgi piinarikkamaks. Kloostri piirasid ümber uudistajate jõugud, kes vangi aknast sisse vahtisid ja teda mõnitasid. Vastuseks sõimas Saltõtšihha neid kõige kõlvatumate sõnadega ja püüdis kepiga uljaspeadeni küünitada. Pealtnägijad meenutavad, et tollal oli ta inetult paks ja räpane, juuksed sassis ja „nägu kahvatu kui hapnema läinud taigen“.

Selleks ajaks läks Saltõtšihha mõis tema kälimehe Ivan Tjutševi valdusse. Varsti müüs too selle oma kaugele sugulasele – tollele samale Nikolai Tjutševile, kelles, nagu paistis, äratas härrastemaja mitte ainult õudseid mälestusi. Tema ehitas Troitskojesse uue maja, rajas pargi ja asutas luigetiigi. Praeguseks pole kõigest sellest jälgegi järele jäänud – säilinud on ainult räämas kirik, milles kunagi Saltõtšihha ohvrite matusetalitusi peeti.

Nikolai Andrejevitš suri 1797. aastal, aga 20 aastat hiljem saabus Troitskojesse tema lapselaps – kuulus poeet Fjodor Tjutšev. Temale mõisas meeldis – koos oma kasvataja Amfiteatroviga „käisid nad tihti majast väljas, varustatud Horatiuse ja Vergiliusega, ja, võtnud istet metsatukas, süüvisid poeesia võlu puhtaisse naudinguisse“. Mis puutub Saltõtšihha enese lastesse, siis Fjodor suri lastetuna, varakult surnud Nikolaist jäi maha poeg, kes samuti kuigi kaua ei elanud. Nõndaviisi katkes Ivanovide sugu.

Darja Saltõkoval polnud selle kõigega enam mingit asja. Tema vananes oma puurikambris, oli ära harjunud oma rutiinse elukorraldusega ega püüdnudki seda muuta. Viimastel aastatel paistetasid tal jalad, nii et kirikus ei saanud ta enam käia.

1801. aasta novembris, kui vang terve päeva kestel voodist ei tõusnud ja toitu ei võtnud, läksid mungad kambrisse sisse ja leidsid ta surnuna. Saltõtšihha elas 71 aastaseks, millest 33 aastat veetis vangistuses.

Ivanovski kloostris surnuaeda ei olnud, ja Saltõtšihha maeti Donskoi kloostrisse. Tema hauakivi on säilinud meie päevini, aga kamber koos kloostriga põles 1812. aasta suure tulekahju ajal maha. Sama saatus tabas Saltõkovide Moskva maja – praegu asub sellel kohal Vorovskoi väljak.

Troitskoje emanda metsikused püüti võimalikult kiiresti unustada. Selles loos oli kõik võigas – nii Saltõtšihha enese julmus, nii tema ohvrite orjalik alandlikkus kui võimude pikaaegne tegevusetus. Saltõkova ei inspireerinud kirjanikke, ei tekitanud kõlavaid legende, nagu Gilles de Rais või krahv Dracula. On jäänud vaid hirmsad muinasjutud piinajast mõisaemandast, mille reaalsusse eriti ei uskunud isegi need, kes neid on jutustanud.

©Peter Hagen