Erzsebet Báthory – igavese nooruse otsingul

9 minutit lugemist

Naine, kellest nüüd juttu tuleb, ei jäädvustanud end de Sade’i kombel kirjanduses, vaid praktiseeris sadismi selle kõige jubedamal kujul, ületades ohvrite arvu poolest kõik teadaolevad meessoost kihumõrvarid.

Erzsebet Báthory sündis 1560. aastal. Tema isa oli aadlisoost sõjamees, ema aga Poola kuninga õde. Tegu oli ühe vanima Ungari aadlisuguvõsaga, kelle vappi kaunistas draakon – see märkis fakti, et kuningas Sigmund oli suguvõsa Draakoni ordusse vastu võtnud. Báthoryte seast oli võrsunud rüütleid, kohtunikke, piiskoppe, kardinale ja kuningaid. Kuid alates 16. sajandi keskpaigast hakkas nimekas suguvõsa alla käima, nõrgestatuna verepilastusest, epilepsiast ja alkoholismist. Joodikud, mõrvarid, sadistid, homoseksualistid (keda tollal peeti kuritegelikeks ebarditeks) ja satanistid rikkusid kuulsa suguvõsa mainet.

Erzsebet Báthory.

Erzsebet oli ilus naine, ent nii sünnipärased tegurid kui ka väär kasvatus suunasid teda kuritegelikule teele. Kogu elu kannatas ta tugevate peavalude ja minestushoogude all, mis tõenäoliselt olid epileptilise iseloomuga. Ebausklikud pereliikmed pidasid seda tõendiks, et tüdrukut vaevavad deemonid. Erzsebet oli üles kasvanud Karpaatide jalamil asuvas Báthoryte uhkes mõisas. Onu pühendas ta satanismi süngetesse saladustesse. Tüdruku lemmiktädi, Ungari kuulsaimaid lesbisid, õpetas teda nautima piitsutamismänge ja teisi perverssusi. Nii veendus Erzsebet juba noore neiuna, et kui mängus on valu, siis on aktiivne roll märksa erutavam kui passiivne.

Kui Erzsebet oli 11-aastane, valisid vanemad tema tulevaseks abikaasaks krahv Ferenz Nadasdy, aristokraatliku sõdalase. Pulmad pidid toimuma pärast Erszebeti 15-aastaseks saamist. 5. mail 1575 astuski Erzsebet Báthory altari ette. Pruudil lubati jätta alles oma neiupõlvenimi, millega rõhutati seda, et tema perekond oli tähtsam ja suursugusem kui Nadasdy oma.

Noorpaar asus elama Loode-Ungaris asuvasse Csejthe lossi. Krahv Nadasdyl oli veel mitu uhket mõisa. Igas häärberis olid maa-alused kongid ja piinakambrid, mis olid rajatud nagu Erzsebeti vajadusi silmas pidades.

Kuna mees viibis pidevalt nädalaid ja kuid kestnud sõjakäikudel, tundis krahvinna alailma igavust. Igavusest hakkas Erzsebet tegelema alkeemiaga, nautis armurõõme nii meeste kui naistega, vahetas rõivaid ja ehteid viis-kuus korda päevas ja imetles suurte peeglite ees tundide kaupa oma keha ilu. Aga kui krahvinna juhtus närviline või halvas tujus olema või kui tal oli lihtsalt igav, siis ei pakkunud talle miski suuremat lõbu kui teenijatüdrukute piinamine.

Abielu esimestel aastatel oli tema tusatuju peamiseks põhjuseks ämm. Kuna Nadasdy ema soovis väga lapselapsi, irises ta kogu aeg minia kallal, et see rasedaks ei jää. Erzsebet tõi esimese lapse ilmale alles pärast 10-aastast abielu – varem ei ilmutanud ta mingeid emalikke tundeid. Mõisa noored teenijannad hakkasid Nadasdy ema külaskäike kartma, sest nad teadsid, et pärast vana naise ärasõitu hakkas Erzsebet oma sadistlikke kirgi kõige jubedamal viisil välja elama.

Erzsebet uskus, et noorte naiste veres suplemine aitab tal noorust säilitada.

Mis piinamisse puutub, siis julmi fantaasiaid biseksuaalsel krahvinnal jätkus. Mõned oma kunsttükid oli Erzsebet omandanud lapsepõlves, mõned õppinud mehe kogemustest, mis too oli saanud türklastega peetud lahingutes, mõned võtted aga oli ta ise välja mõelnud. Krahvinna lemmiktööriistadeks olid õmblus- ja nööpnõelad, millega ta ohvrite huuli ja rinnanibusid läbi torkas. Sageli torkas ta nõelu küünte alla. „Väike raibe!” pilkas ta oma ohvrit, kui see valust viskles. „Kui see valu teeb, tuleb sul need ise välja tõmmata!” Erzsebetile meeldis ka lüüa hambad oma ohvri põske, rinda või mõnda muusse kehaosasse ja siis läbi hammaste verd imeda. Ka laskis ta vahel mõne neiu alasti võtta, meega kokku määrida ja siis sipelgad või mesilased ohvrile kallale lasta.

 Nagu tolleaegsetest ürikutest selgub, osales krahv Nadasdy ka ise mõnel Erzsebeti sadistlikul orgial, kuid aja jooksul hakkas ta oma naist kartma ning oli üha sagedamini kodunt ära või veetis aega oma armukeste käte vahel.

Kui krahv Nadasdy 1600. aastal suri (teistel andmetel 1604. aastal), kaotas Erzsebet igasuguse mõõdutunde ning andus maniakile omase innuga noorte naiste seksuaalsele alandamisele ja piinamisele. Lühikese aja jooksul laiendas ta oma tegevuspõldu ega piirdunud enam teenijatüdrukute ahistamisega, vaid võttis ette ka teisi mõisa ümbruskonnas elanud abiellumisealisi neide. Asjassepühendatud alamad rändasid mööda maad värske saagi otsingul ja meelitasid talutüdrukuid endaga kaasa tulema, lubades mõisas head tööd. Kuid kasutati ka uimasteid ja toorest vägivalda, kui verejanulise krahvinna kohta liikuvatest kuulujuttudest hirmutatud tüdrukud keeldusid kaasa minemast. Mitte ükski noor naine, kes astus Erzsebeti teenistusse, ei pääsenud eluga. Kuid tollal polnud talurahval mingit sõnaõigust ja ammugi ei tohtinud nad kritiseerida aadlidaami – isegi siis, kui vürstiriigis hakkas kord käest minema.

Raudse neitsi „tööpõhimõte”.

Kui Erzsebet oli neljakümnendate alguses, korraldas ta tõelise miniholokausti. Ülesässitatuna oma vana amme Ilona Joo ja kupeldaja Doratta Szentesi poolt – tolle hüüdnimi oli Dorka –, laastas Erzsebet ümbruskonda, röövides talupoegadelt oma sadistlikke fantaasiate väljaelamiseks nende tütreid. Verejanulise krahvinna sulased riietasid ohvri lahti ja hoidsid teda kinni, sellal kui Erzsebet tüdruku rindu rebis või vagiinat küünlaleegiga põletas, samal ajal ohvri näost ja kehast suuri lihatükke välja hammustades. Ühte ohvrit sundis ta tema enda kehast väljalõigatud lihatükki keetma ja sööma. Teised laskis ta külma veega üle valada ja lumehanges surnuks külmuda. Juhtus sedagi, et Erzsebet rebis oma ohvri suu nii jõuliselt lahti, et selle põsed rebenesid. Mõnikord tegid musta töö ära maniaki teenrid, Erzsebet aga käis edasi-tagasi ja hüüdis aeg-ajalt: „Rohkem! Veel rohkem! Veel tugevamini!”, kuni ta lõpuks erutusest kurnatuna maha vajus ja teadvuse kaotas.

Verejanuline krahvinna kasutas oma ohvrite piinamisel ka nn raudset neitsit. Tegemist oli omapärase piinakambriga, mis vastas kujult inimese kehale ja oli kahest poolest kokkupandav. Báthory sulges „raudsesse neitsisse” alasti noori tütarlapsi. Erzsebet ise või mõni teener hakkas ohvrit ahjuroobiga togima, nii et löögi eest kõrvalepõikav ohver sattus vastu teravaid kidasid, mille otsas ta ennast vigastas ja lõpuks verest tühjaks jooksis.

Ohvrite kõrvaldamine oli tollal suhteliselt lihtne. Mõned maeti maha, teised jäeti lossi ümbrusesse kõdunema, osa toimetati aga eemale metsa, et jätta nende maised jäänused metsloomade ära süüa. Kui aeg-ajalt leitigi mõni elajalikult tükeldatud laip, ei tarvitsenud krahvinnal kohut karta. Tollal tähendas ainuüksi aadlitiitel kindlat kaitset. Kasu oli ka sellest, et üks Erzsebeti onupoeg oli Ungari paladiin ja teine onupoeg kuberner selles provintsis, kus krahvinna elas.

1609. aastal läks Erzsebet siiski üle igasuguste piiride. Ta hakkas ohvreid otsima alama astme aadliperekondadest ja korraldas Csejthe lossis „lahtiste uste päeva”, et 25 väljavalitud naiivsele neiule „peeneid eluviise” tutvustada. Kui ka seekord ükski ohver eluga ei pääsenud, jõudsid kaebused lõpuks kuningas Matthiase kõrvu, kelle isa oli omal ajal Erzsebeti pulmas käinud. Kuningas andis Báthory sugulasele ja lähimale naabrile krahv György Thurzole korralduse asjaolusid kohapeal uurida. 26. detsembri öösel 1610 tungis Thurzo koos väesalgaga Csejthe lossi, kus peeti parajasti järjekordset verist orgiat. Báthory võeti kinni ja anti kohtu alla. Pool tosinat Erzsebeti teenrit pisteti kuni kohtuprotsessi toimumiseni trellide taha, krahvinna ise aga pandi koduaresti. Samal ajal töötas riigi kõrgim kogu välja spetsiaalse statuudi, mis võimaldas ka aadlisoost mõrvarit kohtulikule vastutusele võtta.

Csejthe lossi varemed.

Kohtuprotsess algas 1611. aasta jaanuaris ja kestis umbes kuu aega. Ülemkohtunik Theodosius Syrmiensis juhtis 20-st alama astme kohtunikust koosnevat komisjoni. Kohtus süüdistati krahvinna Erzsebet Báthoryt 80 inimese tapmises, kuid enamik ajaloolasi on veendunud, et maniaki ohvreid võis olla 300–600. Krahvinna ise ei olnud kohustatud protsessist osa võtma. Teda hoiti range valve all tema ruumides. Kuid krahvinna eemalejäämine protsessist ei muutnud tegelikult midagi, süütõendid olid nii veenvad, et kohtuotsuse väljakuulutamine oli rohkem formaalsus. Julma krahvinna aeg oli ümber saanud.

Kohtunik Syrmiensis pidas süüd raskendavaks asjaoluks seda, et kurjategija ohvrite hulgas ei olnud mitte ainult alamast soost naisi, vaid ka noori aadlidaame.

Erzsebeti kaasosalised hukati pärast avalikku piinamist, samuti Dorka ja Ilona Joo. Krahvinna jäeti siiski ellu, talle mõisteti eluaegne vangistus tema enda lossis. Tema magamistoa aknad ja uks müüriti kinni, jäeti ainult kitsad avaused õhuvahetuseks ning toidukandiku üleandmiseks. Oma ruumidesse müüritud krahvinna elas veel kolm ja pool aastat. 21. augustil 1614 leiti ta surnult. Erzsebeti surma täpne aeg ei ole teada, sest mitu einet oli jäänud puutumata, enne kui tema laip leiti.

* * *

Selle kohutava loo juures pole midagi imestada, et aja jooksul hakkasid levima legendid, pikituna vähem või rohkem tõepäraste liialdustega.

Nii väidetakse, et krahvinna olevat lasknud „raudse neitsi” köiega lae alla vinnata, istunud ise selle alla ning nautinud kaela voolavat värsket verd. Ka olevat ta kasutanud omamoodi primitiivset robotit, mille lõuad olid varustatud hammastega. Robot haaras ohvri oma embusse, samal ajal kui teravad kidad lõugadest välja tungisid ja ohvrit veristasid. Veri juhiti renni mööda üle tulekolde, soojendati ja suunati vanni, milles maniakist proua kümbles. Krahvinna Báthory uskus, et noorte tüdrukute veres kümblemine annab talle nooruse tagasi. Erzsebeti kohtutoimikutes pole verevanne aga sõnagagi mainitud. Mõned ohvrid olid saadud haavade tõttu verest tühjaks jooksnud või neist lasti meelega veri välja. Kuid need veristamised olid rohkem seotud alkeemia ja musta maagia juurde käivate hookuspookustega, mitte niivõrd sooviga noorendavat sooja vanni võtta. Igal juhul algasid Erzsebeti mõrvaorgiad siis, kui ta oli umbes 20-aastane – eas, mil naine vanaduse ees veel mingit hirmu ei tunne.

©Peter Hagen

0

Your Cart