„Kunst“, suveniirid ning sarimõrvarid

3 minutit lugemist

Kurikuulsatele kurjategijatele pööratakse sageli nii suurt tähelepanu, et nendega seotud esemed muutuvad kollektsionääride huviobjektiks. Kogutakse autogrammidega portreesid ja muid fotosid, suveniire, mängukaarte ja koomikseid. Mõned selle nähtuse kritiseerijad näevad kurjategijate ning eriti sarimõrvarite kultuses ühiskonna allakäiku, teised aga peavad seda lihtsalt moeröögatuseks, mis peagi möödub.

Arvestades, et 1990. aastate keskpaigast on huvi säärase „toodangu” vastu vähenenud, võib nõustuda viimase seletusega.

Sarimõrvaritega tegeleva „kunsti“ võib jagada kaheks: üks suund tegeleb sarimõrvarite kujutamisega, teine aga on nende enda loodud.

Elmer W. Henley maastikumaal (2 pilti+tunnuspilt).

Esimene kategooria hõlmab sarimõrvarite portreesid ja elusuurusi skulptuure, kuid ka segasevõitu, abstraktseid joonistusi, mis sageli on trükitud odavale paberile. Tuntud mõrtsukaid on kujutatud mängukaartidel ja koomiksites. 1990. aastatel tõstsid paljud lapsevanemad ja usutegelased nende vastu ägedat protesti ning süüdistasid seesugust toodangut noorsoo kõlbelises rikkumises. Kaartide ja koomiksite autorid aga väitsid vastu, et nende kaup on mõeldud üksnes täiskasvanutele. Mõistagi oli see argument vastaspoole arvates silmakirjalik. (Nassau maakonnas New Yorgi osariigis keelati mängukaartide müük alaealistele üldse ära. Selleks ajaks, kui kõnealune seadus tühistati, oli kaarte trükkinud firma pankrotti läinud.)

Sarimõrvaritega seotud kunsti kogujad tunnevad rohkem huvi tapjate omaloomingu vastu. 1980. aastatest peale liigub niisuguseid teoseid päris palju. Kuna kinnipeetavatel on vangikongis küllaldaselt vaba aega, siis hakkab nii mõnigi neist kunstiga tegelema. Üks kuulsaimaid sarimõrvarist kunstnikke oli meestetapja John Gacy, kes kogus kuulsust piltidega, millel oli kujutatud kloune, surnupealuid ning muid teemasid. Tal õnnestus need pildid kuidagi vanglast välja toimetada. Gacy surma järel arestis Illinoisi osariigi kohus tema varanduse ning piltide müügist saadud tuluga saadi tema kinnipidamiseks tehtud kulutused tasa. Nagu paljude teistegi kunstnike puhul, nii tõusis Gacy tööde hind kõvasti pärast tema hukkamist 1994. aasta mais. Üks nördinud kriitik ostis terve hulga tema maale kokku ja põletas need avalikult, et pildid ei satuks „valedesse kätesse“.

Gacy põhjustas oma töödega ulatuslikku diskussiooni, samas nokitsesid teised tuntud mõrtsukad vaikselt pilte teha. Nende hulgas olid Richard Speck (maalis vesivärvidega metsloomi), nn Öine Stalker Richard Ramirez (joonistas pastapliiatsiga), endine Mansoni „perekonna“ liige Bobby Beausoleil (maalis) ning Charles Manson ise (joonistas ja valmistas sokkidest mänguloomi). Suuremat kära põhjustas Gainesville’i Rappija Danny Rolling, kelle sulejoonistusi hakkas müüma tema biograaf ja endine kihlatu Sondra London, kuni Florida osariigi kohus selle äri lõpetas. Järgmisena sai tuntud vanglakunstnikuks Elmer Wayne Henley, Dean Corli kaasosaline ja tapja, kelle maale eksponeeriti 1998. aastal kahes Texase galeriis. Nagu võiski arvata, tekitas näitus rohkem pahameelt kui heakskiitu. Galeriide juurde kogunesid meeleavaldajad loosungitega, millelt võis lugeda: „Riputage üles Henley, mitte tema pildid!“

On kogutud sarimõrvarite näopiltidega T-särke, mõrtsukate autogramme ja muud säärast. Üks interneti lehekülg pakub hulgaliselt mõrvarite käekirjanäidiseid, nende hulgas leidub ka arvuti abiga tehtud jäljendeid. 1995. aastal pakuti kollektsionääridele ühes postimüügi kataloogis raske raha eest mitmesuguseid mõrvadega seotud esemeid, nt tehislikke pealuid ja äralõigatud kehaosi. Lisaks pakuti müüa sarimõrvar Lawrence Bittakeri sõrmeküüsi, kes parajasti San Quentini vanglas hukkamist ootas.

Nagu sarimõrvaritest rääkivad kirjandusteosed ja filmid, kutsuvad ka vastavad kunstiteosed ja suveniirid esile süüdistusi mõrvarite ülistamises ja neist kangelaste tegemises. Väga suur hulk haigeid tüüpe peabki koletisi iidoliteks, Manson ja Ramirez on ehk kõige tuntumad näited. Enamiku kollektsionääride puhul on säherduste esemete kogumine siiski lihtsalt ekstsentriline harrastus, mis ei tõuka neid mõrtsukate jälgedes käima. Kaupmeeste jaoks on see aga äri, millega on võimalik teenida. Vaidlused selle äri moraalse külje üle pigem suurendavad käivet ja tekitavad asja vastu huvi. Viimasel ajal näib kõnealune ekstravagantne hobi Ameerikas siiski taanduvat.

©Peter Hagen