Seksuaalsus ja usk kõrgemasse jõusse

14 minutit lugemist

„Kui ma avastasin rõõmu meelelisusest, lakkasin uskumast jumalasse, kuna ta varastas mult maailma.” See ütlus pärineb Simone Beauvoir’lt – prantsuse filosoofilt ja Jean-Paul Sartre’i abikaasalt.

Austria kirjanik Karl Kraus on öelnud: „Kui saabus kristlik öö ja inimesed pidid kikivarvul armastuse juurde hiilima, hakkasid nad häbenema seda, mida nad tegid.”

Erinevatest rahvustest kristlased jõudsid äratundmisele, et religioon ja seksuaalsus ei sobi kristlikus kultuurikeskkonnas kokku. Kas on tõesti nii, nagu kaasaegsed filosoofid ja usuteadlased väidavad, et kristlikud kultuurid elavad religiooni tõttu mingisuguses omas, erootikat kõrvale tõrjuvas maailmas?

Fakt on see, et mõlemad – nii religioon kui seksuaalsus – kuuluvad elu tähtsaimate aluste juurde. Neil on palju ühist: võimuahnus ja vabanemine või lunastus, ühinemine ja loovutamine. Mõlemal on sama eesmärk: inimese muutmine ja allutamine. Ja neil on ka sama surmavaenlane – enesearmastus. Mõlemad suhted on kahepoolsed: seksuaalsuhe on inimeste vahel ja religioon on inimese ja jumala vahel. Paljud psühholoogid on juba ammu osutanud religioosse tunde ja sugutungi vahelisele seosele, mis esineb igas religioonis, olgu see sektantlus või õigeusk. Öeldut kinnitavad paljud religioossed kombetalitused alates Babülooniast ja Indiast ning lõpetades kaasaegse kristlusega…

Nii religioon kui ka seksuaalsus sisaldavad, nagu juba vanakreeka filosoof Plutarchos kindlaks tegi, absolutismi printsiipi. Sama moodi nagu armastus mingi inimese vastu võib muutuda vihkamiseks, võib ka jumalaarmastus pöörata vastupidiseks.

Endisel ajal oli seksuaalsus isegi religiooni koostisosa. Nn inimkonna koidikul oli valdav meeleline loomisusund, kurvastav lunastususund oli veel tundmatu. Usuteadlased jagavadki kõik tuntud religioonid emma-kumma põhiprintsiiibi järgi kaheks.

Põhiaktsent nende kahe erinevuse vahel oli mehel või naisel. Loomisusund oli inimeste meeleliselt kujundatud religioon ja selles domineeris naine. Leiud, nagu ülinaiselike vormidega Willendorfi Veenus, milles paljud uurijad näevad emajumala kujutamist, räägivad selle poolt. Lunastususund, näiteks kristlus, on seevastu mõistuseinimeste religioon ning selles valitseb mees.

Vanad rahvad, nagu semiidid, egiptlased, etruskid, kartaagolased, pärslased, germaanlased, slaavla­sed, indialased ja mongolid, alustasid oma religioosset elu loomisusundiga. Naise kõrgemalseisvat rolli põhjendab filosoof ja usu-uurija Walter Schubart raamatus „Religioon ja Eros”: „Inimesed kummardavad naisjumalaid kui sünnitava emaüsa jumalusi, kes on salapärane allikas, millest maailm on tekkinud. Naine on neile püha ja jumalik kui soojätkamise sümbol ja kehastus. Täiel rinnal koges endisaegne inimene elu täiuslikkust, väsimatut tulva, ammendamatust ja igavest uuenemist. Ta süttis emaduse saladustest, varjamatust tekkeallikast, loomise ja sünni müsteeriumist.”

Seetõttu valitsesid loomisõndsuses (nagu loomisreligiooni veel nimetatakse) jumalannad. Kõigepealt tugevalt vormitud korilus- ja jahijumalannad, nagu Willendorfi Veenus. Tol ajajärgul ei olnud armastus suunatud mingi kindla isiku vastu, vaid kujutas endast armuakti ükskõik kellega.

Kui inimene tsiviliseerus ja paikseks jäi ning põllumajanduse ja karjakasvatusega tegelema hakkas, tekkis vajadus legaalsete järeltulijate järele. Kehtestati seadused nagu Babüloonia kuninga Hammurapi omad, mis reguleerisid perekonnaelu ja koos sellega ka suguelu.

Perekonnamoraal tõrjus Erose küll kõrvale, aga siiski ei hävitanud teda. Jumalannasid nimetati nüüd teise nimega ning nad ei domineerinud enam nii nagu loomisusundi algul. Tundub, nagu kartnuksid inime­sed meelelise ja võimsa emajumaluse viha, ning püüdsid seepärast teda omal viisil uue perekonnamoraaliga lepitada.

Antiiksed ajalookirjutajad, nagu Strabon ja Herodos, on meile pärandanud orgiakultuste kirjeldused. Babülooniast Pärsiani ootas kindlal moel maalitud viljakusjumalanna-ülempreestrinna viirukiga lõhnastatud templis igal kevadel oma „jumalat”. See võis olla kuningas, preester või ka ori. Pärast avalikku preestrinna ja jumala suguühet kutsuti usklikke üles tegema sedasama. Juhul kui jumalaks oli ori, tapeti ta tavaliselt hiljem, nagu Pärsias Anaitise auks korraldatud pidustustel. Ta oli oma kohuse täitnud, ema maa sai viljastatud.

Pühalik teenistus oli ka see, kui viljakusjumalannast lihtsamad preestrinnad andusid kogu aasta jooksul palveränduritele, kes tulid templisse. Selle püha teenistuse eest palverändurid veel ei maksnud. Seega on täiesti absurdne paljude sulerüütlite lemmikütlus prostitutsiooni kui maailma vanima elukutse kohta.

Ka õigus ainuabieluks lunastati ilma valikuta andumise kaudu enne abielu. Eufrati ja Tigrise äärsetes linnriikides pidid pruudid enne pulmi templites kindla aja armuteenistuses olema. Ja Straboni sulest on teada, et Pärsia hõimude juures, kes armastusjumalannat Anaitist kummardasid, pidi pruut anduma kõigile pulmakülalistele.

Hiljem võtsid selle pruutide kohustuse üle hieroduulid – allutatud templitüdrukud. Tempel sai selle eest annetuse. Alles siis, kui hieroduulid hakkasid ise raha võtma, tekkis pühast jumalate teenimisest prostitutsioon. Tüüpiline on, et egiptuse templitüdrukud ei teinud enam oma tööd templis, vaid telkides, mis asusid templi ees. Herodos räägib ka ühe semiidi hõimu templitüdrukutest, et nad teenisid armastust väljaspool pühamut.

Samuti annavad antiiksed ürikud teada, et Astarte ja Kybele pidustustel ning Artemise kultuse juures Efesoses paljud mehed, mitte ainult preestrid, kastreerisid ennast, et emajumalat austada ja ohvri kaudu tugevamaks saada. Kõrgeim, mida inimene ohverdada sai, oli sugu. Ülisuuri fallosekujutisi austati jumalikult.

Ja siis juhtus midagi omapärast: naise ja mehe viljakuse printsiip sulasid kokku ühte jumalasse, kellel olid mõlema sugupoole tunnused, s.t. kes oli androgüün. Nii kujutati Assüürias jumalaid habeme ja rindadega; jumal Šiva kasvas oma naise Durgaga ühte kehasse kokku; germaani maaemast Nerthusest sai jumal Njord. Paljude usu-uurijate meelest näitab see meheliku printsiibi võrdsustamine naiselikuga, et instinktiivsus korrastati ära.

Tegelikult oli see väga pikaajaline areng: naiselik tunne pidi mehelikku vaimu pehmendama, ta hakkas elu jälgima ja ühiskonda valitsema. Aga täieliku nautimise keskelt väljus juba kaks erandit: iisraellased ja kreeklased.

Iisraellased olid esimesed, kes ranget (ja vallalist) isa-jumalat Jahvet palusid. Seda on kerge seletada. Iisraellased elasid Egiptuses veel üksikute hõimudena. Alles pärast Exodost (iisraeli rahva põgenemist Egiptusest) liitis Mooses nad üheks rahvaks. Loomulikult pidi see väljavalitud rahvas teistest erinema. Aga see oli loomisusundi jaoks, mis ümberringi lokkas, haiglaslik. Vana Testament räägib rangetest seadustest, mis Mooses sellepärast kehtestas. Näiteks: „Kui jumala kogudus koguneb, ei tohi keegi, kes on kastreeritud või kelle suguorgan on ära lõigatud, seal viibida.” Ja: „Ükski iisraellane ei tohi anduda prostitutsioonile.” Need seadused on tõendid, et teiste rahvaste jaoks oli prostitutsioon tavaline.

Niipalju kui vanadest kreeklastest teada on, ei pooldanud ka nemad teiste rahvaste juures nii tavalist naiselikku loomisusundit. Nad austasid oma armastusjumalannat Afroditet ainult erootika ja ilu jumalannana. Viljakus kuulus loodusjumalanna Demeteri valdkonda ja tema kaitse all toimus abieluliselt reguleeritud armastus. Kas selles usus väljendub juba vaimulik-meheliku printsiibi domineerimine?

Kreeka filosoofi Aristotelese õpetuse järgi oli naine „looduse eksitus, moondunud mees, kes oli võimetu tõeliseks puhtaks sõpruseks”. Alternatiiviks jäi hellenitele homoseksualism.

Aga kunagi pidi ka kreeklastel olema loomisusund. Tõend: Dionysose-kultus. Kord aastas, suurte Dionysose-pidustuste ajal, kiskusid bakhanaali preestrinnad ühe mehe (enamasti orja, kes enne tohtis terve aasta elada nagu kuningas) tükkideks pärast seda, kui olid temaga suguühtes olnud. Selline pidu leidis küll aset ainult metsikus Traakias ja ainult öösel. Ja see jube rituaal ei kuulunud algselt Dionysose-kultuse pidustuste juurde, vaid viidi sisse hiljem. Just nagu tahtnuksid emajumalused hilisema meheliku korraprintsiibi vastu välja astuda.

Kreeklastest roomlasteni on ainult üks väike samm. Usu-uurijad, filosoofid ja moraaliteoloogid väidavad, et Rooma valitsemise algusega lõppes naiselik maailmaajastu. Walter Schubarti mõte oli, et roomlaste surve all kulges inimkonna areng naisest meheks, loodusest ajalooks, Erosest õigeusuni – riiklikuks religiooniks.

Cereses austasid küll ka roomlased viljakusjumalannat, aga see oli vaid põlluharimises. Nii et Roomas olid esmakordselt neitsilikud preestrinnad – Vesta neitsid. Vesta oli puhta koldetule jumalanna, mitte viljakusjumalanna. Tema teenijannade võrgutamist karistati julmalt: võrgutaja piitsutati surnuks ja võrgutatu maeti elusalt.

Kas sellised ranged kombed ja reeglid olid esimesed märgid sellest, et vooruslikkus pidi saama uueks ideaaliks? Juba antiikajal sai mõnes piirkonnas tuntuks ilming, mida hiljem erialaraamatutes käsitletakse termini seksuaal-pessimismi all.

Nii esitas juba Pythagoras seksuaalakti ohtlikuna ja tervist kahjustavana, Aristoteles aga väitis, et lõbu hävitab mõistlikkuse, ning Hippokrates teatas, et seksuaalne aktiivsus on seotud ohtliku energiakaotusega.

Filosoofid, nagu stoikud, mõistsid oma koolides suguelu hukka juba ammu enne Kristuse sündi ja olid veendunud, et abielul on mõtet ainult lastesaamiseks. Platoni jaoks oli keha oma ihadega isegi hinge vangla. Sama moodi haaras pessimism, mis tuli tõenäoliselt Pärsiast veel enne Kristust, ka Läänt. Tunnetus, nagu end see liikumine nimetas, pidas kõike olevat väärtusetuks ja mõttetuks, needis meelelisust ja jutlustas mõõdukusest abielus, liha ja veini pruukimisel. Selle suhtumise võttis üle ka umbes aastal 150 eKr tekkinud juudi kogukond. Juudi ajaloolane Flavius Josefus kirjutas: „Nad pöördusid ära elurõõmudest nagu pahedest ja austasid mõõdukust kui voorust. Abielu pidasid nad halvaks.”

Kas see oli loomisusundi meelelisest ärritusest tingitud üleküllastumise sümptom? Fakt on see, et pärast loomisusundit tekkis vastand – valuline lunastusreligioon, mis leidis tugevaima väljenduse kristluses.

Selle religiooni põhitõde: inimene on patune ja võib ainult jumala armastuse kaudu lunastatud saada. Nüüd said meelelised patusteks ja askeedid pühadeks isikuteks. Silmatorkav on, et lunastusreligioonid lõid mehed. Mitte ainult kristluse, vaid ka budismi ja islami.

Üks on neil religioonidel nende tekkimises ühine, kui mitte isegi äärmuslik – seksiga tegelemise järelevalve. Nii on vähemalt budismis seksuaalsus elu jätkamiseks, abielu on sellele järeleandmine. Põhimõte on: ainult mees, kes valitseb oma suguiha, on tugev mees. Hinduism seab inimesele neli eesmärki elu mõtte jaoks. Väärtuselt madalaimal positsioonil asetseb kama – seksuaalsete, emotsionaalsete ja kunstiliste vajaduste rahuldamine. Isegi islam, mis on seksuaalselt vabameelseim religioon – lubab igale mehele rohkem kui ühe naise -, nõuab abielukohustust.

Vaatamata sellele ei nea need religioonid meelelist naudingut perekonna piires ja ei keela usklikele rõõmu Erosest. Islam lubab oma alamatele isegi, et paradiisis hellitavad neid ületamatu võluga neitsid.

Kristluses on teisiti. Selles esitatakse seksuaalsust kui saatana kahjulikku sünnitist. Seejuures paistab silma, et Jeesuse armuelust pole midagi teada, kuigi religiooniuurijad, ka juut Ben Chorin, väidavad, et ta olevat isegi abielus olnud. Uuest Testamendist saab siiski teada, et Jeesus ei olnud naistevihkaja, ka ei olnud tal seksuaalset hirmu ning ta ei mõistnud hukka armastust.

Jeesus ei keelanud naistel oma jüngriteks saada. Näiteks kui evangelist Johannes teatab: „Jeesus armastas Martat ja tema õde ja Laatsarust”, siis ei ole see tõend erootilistest suhetest. See näitab vaid, et Jeesusel oli sümpaatia naiste vastu.

Seksil oli antiikajal hoopis teine tähendus kui tänapäeval. Seks oli tihedalt seotud igivanade religioossete ettekujutustega. Kreeka jumalad olid inimeste arusaamade järgi seksuaalselt äärmiselt aktiivsed ega põlanud ära ka seda, mida tänapäeval peetakse perversseks. Orgiaid peeti nii Vanas-Kree­kas kui ka Vana-Roomas. See on ilmses vastuolus sellega, mis kristliku kiriku isad hiljem seksuaalsusest tegid. Eelkõige apostel Paulus. Ta oli apokalüptiline, niisiis uskus peatsesse maailmalõppu ja võitu saatana üle, millega koos tekib jumala riik. Tema jaoks olid seetõttu maailm, keha ja sugu kurjuse osad, mida peab ära võitma. Kuna ta aga sugulist igatsust takistada ei suutnud, tegi ta mööndusi: „Kes abiellub, teeb hästi, kes ei abiellu, teeb paremini… Hooratööks olgu igaühel oma naine või mees.”

Sarnaselt mõtlesid ka Gregor von Nyssa, Johannes Chrysostomos, Ambrosius ja Hieronymus. Nemad olid kindlad selles, et inimeste sugutung ehk seksuaalsus on jumala karistus patu eest paradiisi. Selle patu läbi on iga inimene sündinud koos päritud patuga ja see päritud patt antakse suguakti kaudu vanematelt edasi lastele.

Selle seksivaenuliku hoiaku jaoks olid olemas kaalukad põhjused. Kristlus tekkis 2000 aastat tagasi ning eespool nimetatud kirikuisad, pühakud ja piiskopid elasid esimesel kuuel aastasajal pärast Kristuse surma. Kui nad tahtsid kristlust uueks maailmareligiooniks teha, pidid nad selle selgelt eraldama loomisusundist.

Kui Pafilus hoiatas kristlasi kultuslikust armuteenistusest osa võtmast, siis oli selle eesmärk kaitsta kristlust kui noort religiooni. Kes end sugulisel teel Isise, Astarte või Kybele templitüdrukutega ühendas, teenis sellega konkureerivat jumalat ja reetis Kristuse. Selgelt ütles seda Paulus ühes kirjas, milles seletas, et tema keha on Püha Vaimu tempel ja seetõttu ei või see olla mõne teise jumaluse tempel.

Aga ainuüksi piirangutest ei piisanud. Uus õpetus pidi vastama ka aja vaimule. See aja vaim, mille olid kujundanud stoikud, gnostikud ja esseenid, mõistis hukka loomisusundi vaba Erose. Seksuaalpessimismi ei leiutanud seega mitte apostlid ega kirikuisad, vaid see ainult elas edasi. Igal juhul võeti suguline askeetlus ainuõigeks olukorraks ning kasinus tõsteti vooruste kuningannaks.

Sellel olid ka mõjud Maarja-kultusele. Kristluse alguses austati Maarjat kui sünnitajat, kui jumalaema. Sealt sai ta igaveseks neitsiks, kes mitte ainult ei toonud oma poja ilmale ilma mehe abita, vaid ka tema keha ei saanud sünnituse juures viga.

Aga ilma tolleaegsete inimeste valmisolekuta seda õpetust järgida poleks sellel mõju olnud. Vähemalt vanade rahvaste suurel osal pidi olema nõudmine seksuaalsete piirangute järele. Seksivaenulikkuse nagu iga muudatuse juurde kuulub alati kaks poolust: üks, kes selle eemale tõukab, ja teine, kes selle omaks võtab.

Psühholoogide, filosoofide ja moraaliteoloogide arvates oli veel üks põhjus seksuaalpessimismiks ja naistepõlguseks. Loomisusundist tekkis mehel suguline hirm. „Mees vihkas naises oma seksuaalset sõltuvust, oma pingete, vaevade ja ängistava nõrkustunde põhjustajat. Ta eemaldas Erose, et naiselt võim ära võtta,” kirjutab Walter Schubart.

Sellest sugulise hirmu aspektist saab selgeks ka katoliku kiriku abielukeeld, mille juured asuvad igal juhul paganlikus ajas. Nii ütles Demosthenes, tähtsaim vanakreeka kõnemees, et enne iga templikülastust ja pühade asjade puutumist peab kindla arvu päevi pidama sugulist kasinust. Kreeka filosoof Plutarchos manitses isegi pärast seksuaalakti jumalatele ohverdama, kuid seksuaalkontakti ja ohverdamise vahele pidi jääma vähemalt üks öö. Rooma riigi- ja kõnemees Cicero aga nõudis: „Jumala ette peab astuma kõlbeliselt puhtana.”

Tõsi küll, sellist kasinust nõuti ainult vahetult enne ja pärast templi külastamist ja ohverdamist. Aga selle põhjal püüdsid mõned kristlikud piiskopid Nica konsiiliumis 325. aastal saavutada preestrite vallalisust. Seekord jäid nad egiptuse piiskopi Paphnutiuse tõttu siiski vähemusse.

Paphnutius pani ette kompromissi: preestrid, kes on abiellunud ilmalikuna, ei pea pärast preestriks saamist oma naisest lahti ütlema. Ainult pühitsetud preestritel tuleb abielust loobuda. Kas modernismi-vaateline katolik kirik pöördub selle ettepaneku juurde tagasi? Kui 1991. aasta märtsis üks protestandi preester katoliku usku astus, tohtis ta naise ja lapsed „endale jätta”.

1074. aastal surus paavst Gregorius VII munkade ordu toetusel vallalisuse nõude kõigi vaimulike jaoks läbi. Abielus ei olnud ju mitte ainult apostlid, kelle naised võtsid osa misjoni-reisidest, vaid ka esimene paavst Peetrus. Pauluse tsitaat: „Kas mul ei oleks õigus oma kristlik abikaasa reisidele kaasa võtta nagu teised apostlid, jumala vennad ja ka Peetrus teevad!”

Reformatsioon lõpetas selle askeetluse. Augustinuse munk Luther abiellus nunna Katharina von Boraga. Siiski säilitas Luther kirikuisa Augustinuse veendumuse: seksuaalsus on halb ja patu tekkimise allikas. Ka Luther pidas suguelu abielus lubatavaks ainult paljunemise eesmärgil, nentides: „Kõik me oleme hooratöö tegijad.”

Negatiivsele suhtumisele vaatamata oli kristlikul hoiakul nii seksile kui ka abordi keelamisele õigustusi. Maa ei olnud veel ülerahvastatud, inimestel oli veel küllaldaselt süüa, nad surid massiliselt sõdade ja haiguste läbi. Niisiis, järeltulijaid oli vaja ning piibli ütlus „olge viljakad ja saagu teid palju” oli aktuaalne. Pealegi tekkis järeltulijaid perekondades arvukamalt kui reguleerimata suguliste kontaktide puhul.

Ainult et kõik see ei kehti enam tänapäeval. Möödunud 2000 aasta jooksul ei ole dramaatiliselt muutunud üksnes maailm, vaid ka inimene – ta on emantsipeerunud. Kristlikud kirikud on selle arengu taustal rohkem või vähem kaugele maha jäänud. Nende ametikandja­tele heidetakse ette, et nad järgivad tuhandete aastate vanuseid lootusetult aegunud põhimõtteid.

Kaasaegne kirik ei taha siiski vananenud, vaadetest loobuda. Paavst kui katoliku kiriku sümbol ja rasestumisvastased tabletid kokku ei sobi. Kuid alati on leidunud ka edumeelseid teolooge, kes on proovinud Erosele religioonis oma koht leida ning lubada usklikele siirast keha ja seksuaalsuse tunnetamist, aga nad võitlevad siiamaani kaotaja poolel. Kas lahkub just selle tõttu kirikust järjest rohkem inimesi?

©Peter Hagen