Miks naised mõrvareid armastavad?

22 minutit lugemist

Enamiku ameeriklaste jaoks oli Ted Bundy elajas, kes tunnistas ennast süüdi 23 naise tapmises, kuigi politsei oletas, et ta võis tappa ka sada naist. Bundy seksis laibaga, tükeldas surnukeha ja viis osa tükke metsa, kus ta nendega mängis. Kohtuprotsessi jälginud vaatlejad kirjeldasid Ted Bundyt kui üliintelligentset inimest. Endine juuraüliõpilane oli töötanud ka Washingtoni kuberneri valimismeeskonnas. Osavalt mängis ta kohtus kord tunnistajat, kord süüdistajat, venitades sel moel kohtuprotsessi.

Paljude kohtusaalis viibinud naiste jaoks ei olnud Ted Bundy verejanuline mõrvar, vaid tupsununnu, illikuku – mees, keda kuri kohus alusetult süüdistas.

Paljude kohtusaalis viibinud ja Bundyt hiljem vanglas külastanud naiste jaoks ei olnud ta aga verejanuline sarimõrvar. Nad nägid Ted Bundys hea väljanägemisega, šarmantset ja tundelist meest, keda oli ülekohtuselt süüdistatud. Administratiivtöötaja Carol Ann Boone pidas Bundyt targaks ja hoolitsevaks meheks, keda korrakaitseametnikud kujutasid koletisena, et mitu mõrva tema arvele pannes plusspunkte koguda. Boone’ist, kes kohtus Bundyga esimest korda alles vahetult enne maniaki vahistamist, sai viimase austaja ja kaitseingel. 1980. aastal sai naine hakkama sellega, et tegi kohtuprotsessi ajal Bundyle oma tunnistajakohalt abieluettepaneku. Veider abielu kestis kuni Bundy hukkamiseni 1989. aastal. Kõigi nende aastate jooksul ei väsinud Boone taotlemast mehe vabastamist, väites, et tema korralik ja terase taibuga abikaasa olevat nii õrna hingega, et ei ole võimeline isegi kärbsele liiga tegema.

1980. aastate lõpus terroriseeris Lõuna-Carolinat Öiseks Varitsejaks kutsutud Richard Ramirez (1960–2013). Ta murdis ööpimeduses majadesse ja tappis üle tosina inimese, sundinud neid enne saatanale truudust vanduma. Maniakk õnnestus tabada ja trellide taha pista. 1990. aastate alguses, kui võimud polnud Ramirezi külastuste arvu piiranud, tahtis teda San Francisco vanglas iga päev näha ja temaga pool tunnikest veeta vähemalt kümmekond naisterahvast. Mõnikord oli soovijaid nii palju, et kõik ei pääsenudki löögile.

Ramirezi sagedasemaid külalisi, Christina Lee soovis viisnurki ja satanistlikke märke kandva süüdimõistetuga koguni abielluda. „Ma ei tea tema kuritöödest tõesti midagi,” möönis Lee. „Mulle on tähtis see, et ta on minu vastu nii kena.”

Naisteniiduk Richard Ramirez (keskel).

14. septembril 1990 vahetasid Esseni vanglas sõrmuseid 33-aastane juuksur Uschi S. ja pantvangiafääri eest eluks ajaks vangi mõistetud niisama vana Dieter Degowski. Pruut ütles: „Ma tunnen teda paremini kui ühtegi teist meest ja armastan teda igavesti.” Peigmees sõnas: „Hoia minust kinni, mul on tunne, et ma näen und.” See „igavene armastus” kestis kaks aastat, 25. juunil 1992 abielu lahutati. Võib mõista neid põhjusi, miks abielu kurjategijaga oli määratud karidele jooksma. See, mida mõlemad olid kord armastuseks pidanud, algas 6. märtsil 1990 Esseni vandekohtu saalis nr. 101. Degowski istus kaebealuste pingis. Mäletatavasti laskis Degowski 1989. aasta augustis maha pantvangi võetud 15-aastase Emmanuele de Giorgi ning oli kaasvastutaja 17-aastase Silke Bischoffi surmas. Kohtusaalis istus publiku hulgas ka Uschi. Degowski olevat tol päeval temas emainstinkti äratanud: „Ta istus seal nagu poisike koolipingis. Kas see mees on mõrvar? Mina nägin temas abivajajat ohvrit.”

Uschi kirjutas Degowskile kuni kaheksaleheküljelisi kirju. Neli nädalat pärast esimest kohtumist andis ta valvuri juuresolekul oma „unelmate mehele” esimese suudluse. Selleks ajaks oli Uschi end just oma kolmandast mehest lahutanud. Kõik tema kolm abielu olid õnnetud. Mehed jõid, peksid ja vägistasid teda. Uschi pidi ju ometi taipama, et enda sidumine Degowskiga ei saa hästi lõppeda. Ent  see mees istus kindlalt trellide taga ega saanud naisele pettumiseks vähimatki põhjust anda. Tänu abielule mõrtsukaga sattus Uschi oma tutvusringkonnas täielikku isolatsiooni. Uschi lõi oma kujutelmas Degowskist ideaali, mis tegelikkuses nagu kaardimajake kokku varises. Lahutus kestis vaid seitse minutit. Pärast seda läks Uschi pandimajja ja müüs oma laulatussõrmuse maha. „Dieter on alatu mõrvar. Ma ei armasta teda enam,” ütles Uschi.

Dieter Degowski.

1994. aastal laskis 38-aastane Sandra Lester oma rindasid suurendada, et armastatule meele järele olla. Tema ihaldusobjektiks oli kurikuulus Yorkshire’i Rappija, 13 inimest tapnud Peter Sutcliffe (s 1981). Lahutatud hüpnoositerapeut Lester loodab, et tema armastatud Sutcliffe lastakse kunagi kinnisest psühhiaatriahaiglast välja ja võib tema rindu imetleda mitte ainult fotol. „Ta ei ole enam avalikkusele ohtlik,” ütles Sandra ajakirjanikele. „Ühel päeval veenduvad selles ka psühhiaatrid ning lasevad ta vabaks. Ma tean, et paljud peavad mind hullumeelseks, kuna ma armastan Peterit. Kuid ta ei ole enam monstrum, kelleks teda kõik peavad. Me tahame abielluda ning ja Prantsusmaal.”

Kuidas seda kõike terve mõistusega seletada?

Nimelt on vangla atmosfäär võrgutav. Kui naine astub sellise asutuse seinte vahele, on ta ihaldatav isegi siis, kui on inetu ja eemaletõukav. Seal tunneb ta ennast niivõrd ihaldatuna, nagu väljaspool tunnevad üksnes vähesed. See erutab. Naise teadvusesse ei jõua arusaam, et tegelikult tahab enamik süüdimõistetutest seda, kes nende vastu tähelepanu ilmutab, lihtsalt oma huvides ära kasutada. Nad teavad, et võivad armuandjailt halastust leida, kui tõestavad, et neil on tavakodanikuga püsivad suhted. Nad lasevad naistel endale uimasteid, nuge jms. tuua. Abiellu ei suhtu nad tõsiselt. Ameerika ajakirjanduses on hakatud niisuguseid naisi vanglalibudeks nimetama. Nad on valmis kaotama kodu, töö, perekonna ja sõprade lugupidamise, et abielluda süüdimõistetuga, kelle kohta nad teavad kindlalt vaid üht: järgmised paarkümmend aastat veedab nende abikaasa trellide taga.

Ameerika ajakirjanik Sheila Isenberg püüdis leida vastust küsimusele, mis muudab mõrvari mõne naise jaoks nii atraktiivseks.

Isenberg võttis hulga intervjuusid naistelt endilt, psühholoogidelt, advokaatidelt ja politseinikelt ning avaldas oma analüüsi tulemused raamatus „Women Who Love Men Who Kill” („Naised, kes armastavad mõrtsukaid”).

Isenbergi tähelepanekute põhjal jätsid mõrvaritesse armunud naised üsna normaalse mulje, kuid erinesid teistest naistest ühe olulise omaduse poolest: nad elasid välja oma kõige varjatumaid fantaasiaid. Sealjuures polnud tähtis, kas tegemist oli koduperenaise, advokaadi või õpetajaga. Paljude mõrvaritesse armunud naiste elulood olid sarnased. Enamasti oli neil range isa, sageli alkohoolik ja vägivallatseja. Ema seevastu oli aga klassikaline ohver, nõrk ja abitu. Isenberg täheldas tütarde juures sama reaktsiooni: põgenemist perekonnast abiellu, kus kordus lapsepõlve kogemus. Neid vägistati, peksti ja kasutati ära ning nad tundsid ennast sageli ohvrina. Õnnetu ja pettununa peavad nad lõpuks meest trellide taga oma unelmate printsiks, oma viimaseks šansiks luua rahuldavaid suhteid.

Tüüpiline on Maria Califano lugu. Tema abielu oli katastroof: joodikust mees peksis oma naist, sageli isegi ähvardas revolvriga. Kuid siis langes mees pärast autoavariid sügavasse koomasse. Abitu ja üksik, hakkas Maria oma elule mõtet otsima ning sattus Phil Sylvesterile, kes oli oma sõbranna maha lasknud ja istus nüüd mahajäetuna vanglas.

„Minu keha ja hing kiskusid tema poole,” ütles Maria, „meie ettekujutused moraalist ja ideaalidest kattusid. Ma nautisin tema seltskonda.” Üsna pea armuski Maria Phili. Mehe kuritööd pehmendas Maria enda jaoks, sõnades: „Mees ei teadnud, et revolver on laetud, ta ei tahtnud naist tappa.”

Isenberg leiab, et iga mõrvar on kindel sadam, kuna ta on isoleeritud. Naised nagu Maria Califano tahavad, et neid armastaks mees, kes on nende kontrolli all ja kes ei saa neile midagi paha teha. Sellisele ideaalile vastavad kõige rohkem eluaegset vanglakaristust kandvad kurjategijad, sest nad ei saa enda kätte kunagi reaalset võimu. Samas kütab naiste meeli üles võimalus grandioossest armastusest. Vähe sellest, nad peavad kurjategijat kütkestavaks, armastusväärseks ja seksikaks.

„Ma jumaldasin teda. Ma armastasin teda,” jutustas Elena, kelle mees Terry enne hukkamist veel kord naise poole pöördus ja ütles: „Ma armastan sind.” Nendel sõnadel oli Elena edasisele elule lausa maagiline mõju – romantiline armastus ei tunne piire, nii nagu pole piire ka piinadel, mida need naised on valmis taluma.

Vabatahtlikult valitud kannatuse põhjuseks tuleb pidada naiste idealiseeritud ettekujutust armastusest. Argipäevaselt hallid abielusidemed ei tule nende puhul kõne allagi. Tegelikkuses mängivad nad armastava naise rolli ja mehed on ainult nende fantaasiate objekt, millel projitseeruvad naise emotsionaalsed ja psühholoogilised vajadused.

„Sellised naised on tegelikult võimetud mehe lähedust tunnetama,” on kirjutanud bestsellerite autor Robin Norwood, „kooselamise asemel nad vaid unistavad armastusest. Tõelist lähedust suudavad nad välja elada ainult oma fantaasiates.”

Vaevalt on nende „unelmate mees” vanglast vabanenud, kui armastus on otsas. Nii abiellus Hamburgi teleajakirjanik Gerda Boener endast kümme aastat noorema röövmõrtsukaga. Kui abikaasa trellide tagant välja pääses, jooksis avalikkuses suurt tähelepanu äratanud abielu ka kohe karidele. Mõni aeg hiljem andis Boener lahutuse sisse.

Naised tunnevad end sageli mitte ainult õnnefiktsiooni teenivate ohvritena, vaid neis areneb välja lausa haiglane abistajasündroom ning nad tunnevad end päästjatena.

„Ma tahtsin olla tema Veronika, kes ulatab talle  oma rätiku,” ütles Edith Beutter-Schromm, kes 1986. aastal abiellus eluks ajaks vangi mõistetud hambaarsti Erich Schrommiga. „Ma tahtsin tema kannatusi leevendada.”

Pärast seda kui miljonär Edith Beutter oli näinud ühes pildiajakirjas Schrommi fotot, astus ta kurjategijaga kirjavahetusse. Et mees istub süütult vanglas ja et ta ei olnud oma armukest ässitanud oma esimest abikaasat tapma – selles olid veendunud mitte ainult mõned vaatlejad, vaid ka Edith Beutter, kes ise oli sattunud sügavasse hingelisse kriisi. Tema mees ja tütar olid surnud ja ta ei suutnud kaotusest toibuda.

„Ma ei suutnud enam kuidagi jalgu alla saada, inimesed tundusid mulle nii pinnapealsed,” jutustas Beutter. Luhtusid ka kõik katsed uusi suhteid luua. „Kõik mehed olid nii normaalsed, nad tahtsid ainult reisida ja nautida. Mina aga tahtsin anda elule mõtte.”

Seitse pikka aastat sõitis kunstikaupleja igal nädalavahetusel Baieris asuvasse karistusasutusse. Ta ostis Münchenis tagasi Schrommi vana villa ja sõnastas armuandmispalve, mille põhjal tema vanglaarm pärast 17 aastat kestnud vangipõlve 1991. aasta juulis karistuse kandmisest vabastati.

Selgus veel üks huvitav asjaolu. Esimesed Schrommile saadetud kirjad oli Beutter tegelikult kunagi kirjutanud oma esimesele mehele. Kuid ta oli rahul ka ersatsiga. Vangis istuvad mehed on paljude naiste jaoks juba sellepärast „võluvad”, et nad suudavad oma vestluskaaslast ära kuulata ning on selles mõttes väga head psühholoogid. Vaba aja küllust kasutavad nad selleks, et inimesi tundma õppida ning neid näoilme ja žestide põhjal mõista. Kuna vangidele on igasugune kontakt välismaailmaga väga tähtis, panevad nad mängu kõik oma oskused, et naist enda poole võita. Kahjuks võtavad naised seda huvi kui enda isikust lähtuvat emotsionaalset väljendust. Mõnel ekstreemsel juhtumil saavad neist koguni vangi põgenemiskatsel kaasosalised.

30. septembril 1990 toimetas Hannoveri finantsameti stenografist Rita Reckert oma 27 aastaks vangi mõistetud mehe kätte revolvri. Armunud põgenesid Hispaaniasse. Kui seiklejatel raha otsa sai, pöördus Bruno üksinda Saksamaale tagasi, kus hakkas tegelema röövimisega, kuid jäi vahele ja nabiti kinni. Rita Reckert andis end ise üles ning abielupaaril tuli koos kohtu ette astuda.

Naistelemmik Arno Funke.

1994. aasta aprillis tabati Saksamaal õiguskaitseorganitele palju peavalu valmistanud väljapressija, 44-aastane Arno Funke, kes evis oma väljapressimiste teostamisel lausa geniaalset leidlikkust. Teda ähvardas pikaajaline vanglakaristus (Funke pommiatentaadid ja tema jälitamine läks maksma 30 miljonit marka). Kuid Funke tuleviku perspektiivitusest hoolimata hakkasid paljud naised talle kirjutama, mõni tegi isegi abieluettepaneku. 38-aastane Sabine K. kirjutas: „Arno, ma ei tunne sind isiklikult, aga kui ma vaatan sinu fotot, on mul tunne, nagu oleks me juba aastaid sõbrustanud. Sinu silmad reedavad, et sa ei ole kuri inimene. Sa oled sooja südamega mees, hell ja õrn.”

27-aastane postiljon Susanne P.: „Kui ma sind teleintervjuus nägin, mõtlesin: see mees ei saa olla kurjategija. Sinu arglik pilk, sinu vaoshoitud naeratus… Sa oled kõigest kelm, kellel oli lihtsalt raha vaja.”

Üks Funke austajaist maalis ümbrikule punase südame ja kirjutas: „Ma olen lesk, voodi minu kõrval on juba neli aastat tühi. Ma sean seda iga päev magamisvalmis, kuni sa ükskord tuled.”

Teine „armunu” kirjutas: „Kui sa vabaks saad, võid elada minu juures majakeses. Aed on ümbritsetud kõrge hekiga, minu juures oled sa selle maailma kurjuse eest kaitstud. Sa võid kodus olla, mina käin sisseoste tegemas. Sina pead ennast ainult hästi tundma.”

Osa kirjasaatjaid rääkis aga otsesõnu seksist. 31-aastane vabrikutööline Cosima A. kirjutas: „Dagobert (sellise hüüdnime andsid kurjategijale ajakirjanikud), sa läbipõrunud professor. Mehel, kes tuleb niisuguste trikkide peale, peavad olema õrnad käed. Ma hakkan värisema mõtte juures, et sa mind puudutad. Dagobert, anna mulle võimalus.”

48-aastane Angelika S. Ruhrist kirjutas: „Tänapäeval on vähe sääraseid ehtsaid mehi nagu sina. Mu keha väriseb mõttest, et sa tuled alasti uksest sisse ja võtad mind sõnagi lausumata tugevasti oma käte vahele.”

Nende naiste puhul pääseb mõjule väärastunud emainstinkt. Nad näevad trellide taga istuvas mehes olendit, keda nad võiksid kaitsta nagu last.

Osa naisi, kes armuvad mõrvaritesse, on mässajad, kes loovad endale draama, mille abil argipäeva hallusest vabaneda.

29-aastane Helen kirjutas 33-aastasele süütajale Leslie Elliotile vanglasse armastuskirju ning kui mees vabanes, abiellus temaga kohe. Kaks nädalat hiljem trampis jõhkard jalgadega surnuks Heleni kolmeaastase poja Ryani. Mõrvarile mõisteti kaheksa aastat türmi.

1992. aastal hakkas aga Elliot saama leegitsevaid armastuskirju 31-aastaselt Rosemarie Juppilt Newburgist. Kahe lapse ema oli tõemeeli veendunud, et Leslie on tegelikult lapsi armastav perekonnainimene.

Rolf Diesterweg.

„Kohtuotsus ei muuda meie plaane. Me tahame kõigest hoolimata abielluda. Ma olen kindel, et Rolfi ravi saab olema edukas ja siis saab temast maailma parim abielumees. Mina aga hoolitsen selle eest, et teda saadetakse ravile, sest ma armastan teda,” rääkis 1997. aastal Hamburgis elav 27-aastane Ira K. ajakirjanikele. Mees, kellest ta rääkis, on 15 aastaks vangi mõistetud lapsetapja, 34-aastane Rolf Diesterweg. Kuidas on võimalik armuda lapsetapjasse? Tuleb välja, et sellistel „armunutel” on oma loogika. Ira K.: „Mul oli õnnetu lapsepõlv, mis muutis mind hiljem vägivaldseks. Kuid ma tegin läbi ravikuuri, mis lõppes viis aastat tagasi. Pärast seda olen ma vaba soovist teistele halba teha. Ma olen õppinud oma probleeme lahendama ja psüühilisest stressist vabanema. Seepärast ma usun, et ravi võiks ka Rolfi aidata.”

Ira luges ajalehtedest kümneaastase Kim Kerkowi tapmisest. „Ma tundsin kaasa sellele mehele, kelles kõik nägid ainult julma elajat. Sellepärast kirjutasin ma talle, mis minuga omal ajal juhtus. Ma tahtsin talle lootust sisendada.”

Mõrvar vastas kirjale ning ajapikku arenes sellest elav kirjavahetus. Ira: „Alguses olime formaalsed, hiljem hakkasime teineteisele väga isiklikke, intiimseid asju kirjeldama. Mingil hetkel hakkasin ma tundma, et armastan Rolfi, ja ka tema tunnistas mulle, et armastab mind.” 20. oktoobril 1997 külastas Ira oma väljavalitut esimest korda vanglas. Ira: „Kui ma istusin tema vastas, veendusin selles, et see oli armastus esimesest silmapilgust.” Järgnesid kirjad, milles armunud vandusid teineteisele igavest armastust ja lubasid abielluda. Novembris kohtuti teist korda, peeti juba konkreetset pulmaplaani, kuid otsustati siiski niikaua oodata, kui kohtuotsus teatavaks tehakse ja kära pressis vaibub. Ira aga jätkas armastuskirjade saatmist mehele, kes juba 16-aastasena vägistas ja kägistas 12-aastase tüdruku. „Ma usun, et oma olemuselt on Rolf kena ja armastusväärne inimene, kes lihtsalt vajab tungivalt abi.” Oleks asjatu vaev Ira-sugust veenda, et ta armastab mõrvarit, kelle ravimine pole võimalik. Berliini kohtupsühhiaatria instituudi juhataja professor Ludwig Kröber: „Ma ei tea ühtegi edukalt lõppenud kihumõrvari ravi. Sellest hoolimata ei ole vale üritada Diesterwegi ravida, kas või selleks, et veenduda sellise ravi täielikus perspektiivituses.” Kui Kröberilt küsiti, miks tema kolleegide hulgas siiski leidub neid, kes üritavad sarimõrvareid ravida, kommenteeris ta seda ravimiskirge nii: „Arstid tahavad ennast teostada, neil on huvitav eksperimenteerida. Mõned ei anna aga kahjuks endale aru, mille peale nad välja lähevad. Toogem näiteks kas või kirurgid. Igal aastal tehakse ainuüksi Saksamaal tuhandeid täiesti mittevajalikke lõikusi. Mis puutub aga sarimõrvaritesse, siis nende puhul tekib nii mõnelgi psühhiaatril kiusatus kurjategija psüühikat mõjutada. Edu korral oleks ju kuulsus ja oma nime jäädvustamine ajalukku kindlustatud!”

Mida arvata psühhoterapeudist, kes laskub oma patsiendi tasemele? Tamar Segal ja Thomas Holst.

Hoolimata negatiivsetest prognoosidest otsustas psühhoterapeut Tamar Segal abielluda nõmmemõrvari Thomas Holstiga. Kolm naist tapnud Holst viibis eluaegses vangistuses Hamburgi kinnises Ochenzolli psühhiaatriahaiglas. 1996. aasta sügisel aitas Tamar Segal oma armastatul vanglast põgeneda, kuid sama aasta detsembris andis Holst ennast ise üles. Tamar Segal abiellus oma unelmate mehega 1997. aasta märtsis. „Ma armastan Thomast. Ta on imetore inimene,” kiitis Tamar oma väljavalitut.

Endine psühhoterapeut püüdis saavutada, et tema mees viidaks Hollandisse, kuna oli veendunud, et teda ravitakse seal paremini.

1998. aastal armus sakslanna Brigitte Hundsdorfer lootusetult USA-s surma mõistetud 29-aastasesse Leopold Narvezisse, kes istus Huntsville’i vanglas. Narvez oli 1998. aastal San Antonios tapnud 13-aastase poisi ja neli tüdrukut. Baaris ettekandjana töötav kahe lapse ema Brigitte ei suutnud endalegi selgitada, miks ta just sellesse mehesse armus. Nad polnud kunagi kohtunud. Leopold Narvezist luges ta esmakordselt ajalehekuulutusest, milles paluti anda endast teada neil, kes sooviksid astuda kirjavahetusse surmamõistetutega. Brigitte meelest oli surmanuhtlus ebainimlik ja mõte kättemaksust mis tahes kuriteo eest täiesti vastuvõtmatu. Nii ta otsustaski kirjutada. 1998. aasta aprillis lendas ta Houstonisse ja käis Huntsville’i vanglas Leopoldiga kohtumas. Armunut ei häirinud seegi, et ta oskas väga halvasti inglise keelt.

„Me mõistsime teineteist suurepäraselt. Juba esimesel kohtumisel sai mulle selgeks, et see mees pole mingi tüüpiline mõrtsukas. Mõtlesin ainult sellest, et Leo ei tohiks surra…” meenutas Brigitte hiljem. Ettekandja unistas sellest, et surmaotsus muudetaks eluaegseks vanglakaristuseks. „Siis saaksin teda vähemalt inimese moodi külastada, võiksime terve päeva koos veeta ja vangla territooriumil ringi jalutada,” rääkis Brigitte ajakirjanikele. Ainuüksi selline võimalus tundus talle piiritu õnnena.

* * *

Mõrvaritesse armuvates naistes on väga suur varjatud laeng agressiivsust ja raevu. Niisuguses armastuses leiavad nad oma tumedatele ihadele ja tunnetele päästva ventiili. Mida kohutavam tegu, seda tugevam igatsus. Nähtusel on veel teinegi seletus: mõned naised samastavad end alateadvuses mõrvari ohvritega, nii et hakkavad lõpuks kohutavate luupainajalike unenägude ja ulmade küüsis vaevlema. Jubedast taagast vabanemiseks otsivadki nad vanglas tapjate lähedust, et siis rahustuseks tõdeda: trellide taga on mõrtsukas siiski ohutu ja süütu. On veel ka kolmas seletus. Mõrvarisse armub ebakindel, oma senises partneris pettunud naine. Niisugune naine valib endale partneriks vanglas istuva mõrvari. Tal on tema üle võim, sest vang vajab teda ja tema abi. Naine ei tunne oma armastatut, ta loob oma kujutluses ideaalpildi „süütust kannatajast”. Teisalt ei seo teda mehega miski, ka ei saa mees temalt seksi nõuda. Kainenemine toimub siis, kui mees vanglast vabaneb ja kõik armunud naise illusioonid purustab.

Kihumõrvar Richard Ramirez oskas oma judinaid tekitavat kuulsust isiklikes huvides ära kasutada ja tõusis lühikese ajaga ameerika sarimõrvarite tõeliseks „täheks”. Tema hingel oli 13 elajalikult tapetud naist. 1992. aastal külastas teda vanglas iga nädal ligi kümmekond naist, kes pea kõik olid nägusad ja noored ning nii mõnigi roimari ohvritega ehmatamapanevalt sarnane. Mõrtsukas suutnuks rohkemgi külastajannasid vastu võtta, kui vaid vangla juhtkond oleks seda lubanud. Ramirez andis intervjuusid ainult naisreporteritele. Pärast üht kohtumist ütlesid telereporter Diana Spurrer ja Los Angelesi „Daily News’i” reporter Renée Tawa, et mõrtsuka sarm ja viisakus avaldasid neile erakordset muljet.

Kuigi Jeffrey Dahmer (1960–1994) oli homoseksualist, ei pääsenud ka tema naiste tähelepanust. Tollal 28-aastane Angela Z., töötu ametnik Milwaukeest, ei jätnud vahele ühtegi päeva. „Ma tunnen, et olen temast tugevasti sisse võetud. Mul tekivad juba ainuüksi tema nägemisest armukujutelmad. Ma ei mõtle sugugi sellele, et võiksime kunagi abielluda, aga ma tahan teha kõik selleks, et temaga kord kokku saada,” rääkis naine, kes teadis, et Dahmer on süüdi vähemalt 17 noormehe surmas.

Isegi homoseksuaalne meestetapja Jeffrey Dahmer suutis nii mõnegi naise südame kiiremini põksuma panna.

Kurjategija sarmi õnge läks ka turvalises perekonnas üles kasvanud Gisela Deike. Ta luges läbi viimase kui ühe artikli poistetapja Jürgen Bartschi (1946–1976) kohta. „Alguses ma mõtlesin, et ta luiskab, ja ma ei võtnud teda tõsiselt,” meenutas medõde Deike, „sest see kõik ei sobinud kokku — sümpaatne nägu ja see, mida ta olevat korda saatnud.”

Deike hakkas Bartschi kirjadega pommitama. Lõpuks oli mõrtsukas nõus naisega kohtuma ja tegi talle isegi abieluettepaneku. Kuid abielludes 1973. aastal neljakordse lastetapjaga, põletas ta enda järel kõik sillad. Isa lõpetas tütrega igasugused suhted, kolleegid hakkasid teda vältima. Bulvaripress aga „analüüsis” tema abielu „elajaga”.

Sarimõrvar Wolfgang Schmidti abikaasa Christina Thiele armastust ei kõigutanud isegi see, kui ta sai teada, et tema mees on tapnud kuus inimest. Külastades kord vanglas Wolfgangi, küsis Christina areldi: „Kas sina oled mõrvar?” Mees jaatas ja lisas: „Ma oleksin hea inimene olnud, kui seda poleks takistanud minus peituv kurjus.” Christina ei suutnud uskuda, et Wolfgang võis mõrtsukas olla. Ta meenutas: „See juhtus 1986. aastal Rädelis. Wolfgang oli üheksateist. Ta arvas, et mina olen seitseteist, sest ma olin hästi rinnakas. Ta ei suutnud uskuda, et tegelikult olin ma alles kolmteist. Esimest korda juhtus „see” ühe metsajärve ääres. Hiljem hakkasime kohtuma salaja metsas.

Unelmate paar: Wolfgang ja Christina.

See oli nii romantiline. Ta saatis mulle armsaid kirjakesi ja nimetas mind oma „väikeseks hiirekeseks”. 5. augustil 1989 me abiellusime. Pulmapidu oli tagasihoidlik. Wolfgang pidas isegi väikese kõne. (10 nädalat hiljem sooritas Wolfgang oma esimese mõrva. Autori märkus.) 1991. aasta jaanuaris (Selleks ajaks oli Wolfgangi arvel kaks mõrva ja üks mõrvakatse. Autori märkus.) palusin ma talt naljaviluks: „Tõmba korraks minu püksikud jalga.” Püksikute esiküljel oli liblikas. Me naersime, nii et vähe ei olnud, sest vaatepilt oli nii naljakas. Kui ma talle 1991. aasta juunis kõrva sosistasin: „Hei, sina, ma olen sinust rase,” oli ta kohutavalt õnnelik. Ta ostis mulle roose, kutsus kogu perekonna ja sõbrad kokku, tegi booli. (Selleks ajaks oli Wolfgang tapnud viis naist ja ühe kolmekuuse beebi. Autori märkus.) 2. augustil tuli keegi mees kriminaalpolitseist ja ütles: „On selgunud, et Wolfgang Schmidt on Beelitzi mõrvar.” Ma karjusin: „See pole tõsi, see ei saa õige olla!” Siis läks politseinik minema. Kuid ma teadsin, et ma armastan Wolfgangi alati, ükskõik mis ka juhtunud polnud. Ent ma teadsin, et Wolfgangi last ilmale tuues teen ma oma elu põrguks, seepärast lasksin 8. augustil aborti teha.”

Jürgen Bartsch.

Christina kaotas mõrvari lapse, kuid tema armastus kestis edasi. Elades Berliinis allüürnikuna, pani ta oma mehe pildi korteris nähtavale kohale. Perenaine ütles: „Tina, unusta ta. Wolfgang on mõrvar, ta pannakse eluks ajaks trellide taha.” Kuid Christina vastas: „Kuid ta on nii üksinda. Peale minu ei hooli temast keegi.”

Ameerika kriminoloog Michael Rustigan San Jose Riiklikust Ülikoolist jaotab seda sorti „Juliad” kolme kategooriasse:

1. „Päästeinglid” – naised, kes tahavad pahasid ja kurje mehi õigele teele tagasi juhtida. (Nende puhul oleks õigem rääkida abistamissündroomist. Autori märkus.)

2. „Uurijad” – naised, keda kurjus lausa maagiliselt ligi tõmbab ning kes nagu detektiivid mõrvari hinge püüavad tungida.

3. „Groupie’d” ehk satelliidid – naised, kes on kuulsate kurjategijate järele lausa meeletud.

Siinkohal tuleks juhtida lugeja tähelepanu veel sellele, et masohhismi esineb naiste juures sagedamini, kui seda osatakse arvata. Ameerika psühholoogi Barbara E. Haritoni korraldatud küsitlus näitas, et naiste seksuaalsetes fantaasiates on vägistamine teisel kohal. Kolmandal kohal on rõõm mõttest, et saab teha midagi perversset või keelatut.

Kõik naised, kes abielluvad mõrvariga, andestavad viimasele tema kuriteod. Nad püüavad visalt teistele (eelkõige aga endale) tõestada, et nende „unelmate mees” tappis ainult enesekaitseks, et tegemist oli olnud õnnetusjuhtumiga, et mees kannatas stressi all, oli purjus või narkootikumide meelevallas.

Kuid see on kõigest väline enesepettus. Mehe süüd eitades tunnistab naine oma sisimas küll, et tema mees on mõrvar. Just mõrv on see, mis teeb kurjategija naise jaoks uskumatult seksikaks ja erootiliseks. Surm muutub orgasmiks, kireks, naudinguks.

©Peter Hagen