Kui Vedrukonts-Jack külvas Londonis õudust

 Hilisõhtul koju pöörduv ärimees olevat näinud, kuidas äkki mingi salapärane olend ebatavalise kergusega üle surnuaia müüri kargas ja otse tema ette teele laskus. Tegemist ei olnud küll kallaletungiga, kuid sellegipoolest on säilinud kirjeldus rahutukstegev: tugev mees saatanliku näoga, suurte ja teravatipuliste kõrvadega ning punnis hõõguvate silmadega. Mõni aeg hiljem olevat toosama olend hüpanud pimedusest välja ja rünnanud gruppi jalakäijaid – kolme naist ja ühte meest. Tundmatu olevat krabanud ühest naisest kinni, kuid tolle varrukas rebenes ja ta pääses põgenema. Teine naine, nimega Polly Adams aga komistas ja kukkus. Politsei leidis ta mitu tundi hiljem samast kohast, kus ta kukkunud oli. Naise tunnistas, et tundmatu olevat ta pluusi eest lahti rebinud, paljast tissist kinni krabanud ja tema kõhtu küünistanud. Lõpuks jättis olend ta teadvusetuna ja veritsevana maha.Kuu aega hiljem, oktoobris 1837 rünnati toatüdrukut Mary Stevensit. Kui neiu läks läbi Clapham Commoni, hüppas pimedal tänaval tema juurde kummaline olend, kes haaras naisest kinni, hakkas tema nägu suudlema ja riideid seljast rebima. Olendi küüned olevat olnud külmad ja kanged nagu surnul. Neiu hakkas appi karjuma, mille peale ründaja põgenes. Appihüüete peale tõttasid kohale mõned inimesed, kes alustasid kohe otsinguid, kuid kedagi ei leitud.Järgmisel päeval otsis too kummaline olend ohvrit Mary Stevensi korteri lähedal. Ta hüppas mööduva tõlla ette, mistõttu kutsar kaotas sõiduki üle kontrolli, see sõitis teelt välja ja kutsar sai raskesti vigastada. Hiljem olevat selline tõlla ette hüppamine Vedrukonts-Jacki puhul tavaliseks ehmatamisviisiks saanud. Mitmed tunnistajad väitsid, et olend pääses alati põgenema, hüpates nagu muuseas üle mitme meetri kõrguste müüride. Sealjuures olevat ta alati toonud kuuldavale valju pilkava naeru.
Mõni päev hiljem rünnati Claphami kirikuaia lähedal taas üht naist. Kohalekutsutud politseinikud suutsid esimest korda kindlaks teha ka jäljed sündmuskohal. Nad leidsid kaks jalajälge, mis olid umbes 7,5 cm sügavused, mis osutasid sellele, et nende omanik oli kas väga raske või suurest kõrgusest alla hüpanud. Jalajälgede üksikasjalisem uurimine näitas, et nende keskel olid kummalised jäljed, millest võis järeldada, et kallaletungija oli oma kontsade all kandnud mingeid eriseadmeid. Politseinike oletusel võis tegemist olla mingite kokkusurutavate vedrudega. Hoolimata sellise asitõendi tähtsusest, oskasid tolleaegsed puuduliku ettevalmistusega politseinikud jalajälgedega seonduva peagi unustada. Selle asemel, et lasta jalajälgedest kipsjäljendid teha, lasti vihmahoogudel need hoopiski kustutada. Tänu sellele vahejuhtumile sai lõpuks ka ajakirjandus haisu ninna, sulerüütlid ristisid tundmatu hüppaja Vedrukonts-Jackiks. Pole vist raske arvata, et just ajalehtedes ilmunud lood vallandasid tõelise massihüsteeria ja teateid Vedrukonts-Jacki kallaletungide kohta hakkas tulema nagu küllusesarvest. Asi läks isegi nii kaugele, et Vedrukonts-Jacki tabamiseks loodi spetsiaalne politseiüksus ja tema tabamise eest määrati rahaline preemia. Hertsog Wellington, tollal juba üle 70-ne ja admiral Edward Codrington, läksid mänguga kaasa ja liitusid otsingugrupiga. Mõnedel allikatel olevat hertsog Wellington tõepoolest Vedrukonts-Jacki kohanud, kuid kinni püüda teda ei õnnestunud. Vähe sellest, müstiline hüppaja olevat muutunud aja jooksul veelgi jultunumaks ja tema rünnakud sagenesid.

 Tõenäoliselt kõige rohkem tuntud Vedrukonts-Jacki rünnak olid seotud Lucy Scalesi ja Jane Alspoliga.

18. veebruaril 1838 koputati öösel ägedalt maja uksele, kus Jane Alsop oma kahe õe ja isaga elas. Jane avas ukse ja nägi varjus seisvat meest, kes väitis end olevat politseiniku. Too palus küünla tuua, väites, et on tabanud Vedrukonts-Jacki. Ta võttis küünla, ent rabas siis Jane’ist kinni ja hakkas ta nägu küünistama. Kui Jane appi karjus ja üks õdedest kohale ruttas, tormas mees pimedusse. Ründaja kandis väidetavalt kiivrit; valget, nagu õliriidest kombinesooni ja selle peal musta keepi. Tundmatu silmad olid kui raevlevad tulerõngad, suust käisid välja sinised leegid ja sõrmeotstes olid küünised.

 Kuigi Vedrukonts-Jack oma ilmumisega inimesi kohutavalt ehmatas ja mõnedel juhtudel oma ohvritele isegi vigastusi tekitas, pole teada, et ta oleks kedagi tapnud. Kuid 1845. aastal juhtunu aeti siiski Vedrukonts-Jacki kaela. Nimelt oli 13-aastane prostituut Maria Davis Jacob’s Islandil (Bermondsey) ühelt sillalt kanalisatsioonikraavi kukkunud ja uppunud. Kuigi politsei väitis, et tegemist oli õnnetusjuhtumiga, olid müstikasõbrad kindlad, et Vedrukonts-Jackist oli mõrvar saanud.