Kui Vedrukonts-Jack külvas Londonis õudust

9 minutit lugemist

Vedrukonts-Jack (Springheel Jack, ka Spring-heel Jack) on Victoria-aegse inglise folkloori markantsemaid kujusid. Lugu sai alguse 1837. aastal, kui müstiline Vedrukonts-Jack olevat rünnanud baaridaami Polly Adamsit. Hiljem olevat teda aga nähtud Inglismaal Londonist kuni Sheffieldini ja isegi Liverpoolis, kuid kõige rohkem teateid kummalise pahareti tegevuse kohta pärineb Londonist. Kuigi mõned müstikalembesed inimesed väidavad, et Vedrukonts-Jack tegutsevat veel meie päevilgi, on alust arvata, et pärast viimast vahejuhtumit 1904. aastal pole teda enam nähtud. Mitte ükski teooria ei suuda seda fenomeni vettpidavalt ära seletada ja Vedrukonts-Jacki mõistatus on tänini lahendamata…

Vedrukonts-Jack paistis silma oma ebatavalise välimuse ja veelgi ebatavalisemate võimete poolest. Nii olevat too tont sooritanud hiigelpikki hüppeid, nagu oleks ta karanud võimsatest vedrudest tõugatuna. Oli kuidas oli, kuid Vedrukonts-Jack on kindlustanud väärika koha inglise linnafolklooris. Tema ohvrite kinnitusel oli Vedrukonts-Jackil saatanlik välimus, sõrmedel pikad küünised ja hõõguvaid süsi meenutavad punnsilmad. Üks tema esimestest ohvritest teadis rääkida, et olend kandis kiivrit ja tema musta keebi all oli läikivast liibuvast riidest rüü. Paljud tunnistajad väitsid kindlalt, et Vedrukonts-Jack olnud väga tugev ja võimeline sooritama erakordselt võimsaid ja pikki hüppeid. Mõned rääkisid, et mehe suust olevat välja löönud sinised ja valged tuleleegid. Vähemalt kaks tunnistajat väitsid, et Vedrukonts-Jack rääkis päris arusaadavat inglise keelt, kuigi ebatavaliselt madala ja kumeda häälega. Tema kirjeldused varieerusid tiibade ja sarvedega olendist (mis ei erinenud Jersey Saatanast) kuni „astronaudini“, muidugi tänapäevases mõistes.

Esimesed teated kummalisest hüppavast mehest pärinevad aastast 1808 või aastast 1817. Siiski on esimene kinnitatud juhtum teada 1837. aasta septembrist. See juhtus Londonis.

 Hilisõhtul koju pöörduv ärimees olevat näinud, kuidas äkki mingi salapärane olend ebatavalise kergusega üle surnuaia müüri kargas ja otse tema ette teele laskus. Tegemist ei olnud küll kallaletungiga, kuid sellegipoolest on säilinud kirjeldus rahutukstegev: tugev mees saatanliku näoga, suurte ja teravatipuliste kõrvadega ning punnis hõõguvate silmadega. Mõni aeg hiljem olevat toosama olend hüpanud pimedusest välja ja rünnanud gruppi jalakäijaid – kolme naist ja ühte meest. Tundmatu olevat krabanud ühest naisest kinni, kuid tolle varrukas rebenes ja ta pääses põgenema. Teine naine, nimega Polly Adams aga komistas ja kukkus. Politsei leidis ta mitu tundi hiljem samast kohast, kus ta kukkunud oli. Naise tunnistas, et tundmatu olevat ta pluusi eest lahti rebinud, paljast tissist kinni krabanud ja tema kõhtu küünistanud. Lõpuks jättis olend ta teadvusetuna ja veritsevana maha.

Kuu aega hiljem, oktoobris 1837 rünnati toatüdrukut Mary Stevensit. Kui neiu läks läbi Clapham Commoni, hüppas pimedal tänaval tema juurde kummaline olend, kes haaras naisest kinni, hakkas tema nägu suudlema ja riideid seljast rebima. Olendi küüned olevat olnud külmad ja kanged nagu surnul. Neiu hakkas appi karjuma, mille peale ründaja põgenes. Appihüüete peale tõttasid kohale mõned inimesed, kes alustasid kohe otsinguid, kuid kedagi ei leitud.

Järgmisel päeval otsis too kummaline olend ohvrit Mary Stevensi korteri lähedal. Ta hüppas mööduva tõlla ette, mistõttu kutsar kaotas sõiduki üle kontrolli, see sõitis teelt välja ja kutsar sai raskesti vigastada. Hiljem olevat selline tõlla ette hüppamine Vedrukonts-Jacki puhul tavaliseks ehmatamisviisiks saanud. Mitmed tunnistajad väitsid, et olend pääses alati põgenema, hüpates nagu muuseas üle mitme meetri kõrguste müüride. Sealjuures olevat ta alati toonud kuuldavale valju pilkava naeru.

Mõni päev hiljem rünnati Claphami kirikuaia lähedal taas üht naist. Kohalekutsutud politseinikud suutsid esimest korda kindlaks teha ka jäljed sündmuskohal. Nad leidsid kaks jalajälge, mis olid umbes 7,5 cm sügavused, mis osutasid sellele, et nende omanik oli kas väga raske või suurest kõrgusest alla hüpanud. Jalajälgede üksikasjalisem uurimine näitas, et nende keskel olid kummalised jäljed, millest võis järeldada, et kallaletungija oli oma kontsade all kandnud mingeid eriseadmeid. Politseinike oletusel võis tegemist olla mingite kokkusurutavate vedrudega. Hoolimata sellise asitõendi tähtsusest, oskasid tolleaegsed puuduliku ettevalmistusega politseinikud jalajälgedega seonduva peagi unustada. Selle asemel, et lasta jalajälgedest kipsjäljendid teha, lasti vihmahoogudel need hoopiski kustutada. Tänu sellele vahejuhtumile sai lõpuks ka ajakirjandus haisu ninna, sulerüütlid ristisid tundmatu hüppaja Vedrukonts-Jackiks. Pole vist raske arvata, et just ajalehtedes ilmunud lood vallandasid tõelise massihüsteeria ja teateid Vedrukonts-Jacki kallaletungide kohta hakkas tulema nagu küllusesarvest. Asi läks isegi nii kaugele, et Vedrukonts-Jacki tabamiseks loodi spetsiaalne politseiüksus ja tema tabamise eest määrati rahaline preemia. Hertsog Wellington, tollal juba üle 70-ne ja admiral Edward Codrington, läksid mänguga kaasa ja liitusid otsingugrupiga. Mõnedel allikatel olevat hertsog Wellington tõepoolest Vedrukonts-Jacki kohanud, kuid kinni püüda teda ei õnnestunud. Vähe sellest, müstiline hüppaja olevat muutunud aja jooksul veelgi jultunumaks ja tema rünnakud sagenesid.

 Tõenäoliselt kõige rohkem tuntud Vedrukonts-Jacki rünnak olid seotud Lucy Scalesi ja Jane Alspoliga.

18. veebruaril 1838 koputati öösel ägedalt maja uksele, kus Jane Alsop oma kahe õe ja isaga elas. Jane avas ukse ja nägi varjus seisvat meest, kes väitis end olevat politseiniku. Too palus küünla tuua, väites, et on tabanud Vedrukonts-Jacki. Ta võttis küünla, ent rabas siis Jane’ist kinni ja hakkas ta nägu küünistama. Kui Jane appi karjus ja üks õdedest kohale ruttas, tormas mees pimedusse. Ründaja kandis väidetavalt kiivrit; valget, nagu õliriidest kombinesooni ja selle peal musta keepi. Tundmatu silmad olid kui raevlevad tulerõngad, suust käisid välja sinised leegid ja sõrmeotstes olid küünised.

Samasuguse rünnaku ohvriks langes mõned kuud hiljem 18-aastane Lucy Squires. Jalutades koos õega Limehouse’i Rohelise Draakoni alleel, pimestas pikk keebis kogu neid lõõmavate siniste leekidega.

Mõlema rünnaku kohta avaldati ajakirjanduses põhjalikke lugusid, mis ainult õhutasid massihüsteeriat. Mõlemal korral pääses pahategija põgenema, hüpates üle lähedal asuvate majade katuste.

Nädal pärast kallaletungi Jane Alspolile ilmus musta keepi riietatud kogu Londonis ühe Turner Streeti ja Commercial Roadi nurgal asuva maja ukse taha. Kui noor teener ukse avas, ütles tundmatu sugereeriva madala häälega, et ta sooviks majaperemehega rääkida. Poiss tahtis ümber pöörata, et oma isandat kutsuda, kuid märkas siis, et mehe silmad hõõgusid punaselt. Teener ehmus ja ta hakkas appi karjuma, äratades sellega naabrite tähelepanu. Pahaselt ja pettunult urisedes pistis Vedrukonts-Jack poisile oma küünistega rusika korraks nina alla ja põgenes siis üle katuste hüpates. Juhtunu uurimisel rääkis poiss, et Vedrukonts-Jacki seljal olevat tema keebi all särgil olnud näha kuldselt tikitud „W“, mis olevat sarnanenud vapile.

Pärast kõiki neid vahejuhtumeid, mida kõmumaias ajakirjandus omalt poolt veelgi tuhandekordselt võimendas, sai Vedrukonts-Jackist tõeline kultusfiguur. Tema tempudest pajatasid ajalehed ja ajakirjad, temast kirjutati näidendeid, mida mängiti odavates teatrites, mida tollal leidus iga nurga taga. Kuid sedamööda, kuidas kasvas Vedrukonts-Jacki kuulsus, hakkasid tema „etteasted“ üha harvemaks muutuma ja teda nähti üha kaugemates piirkondades. 1843. aastal puhkes uus „vaatluste laine“. Hõõguvate silmadega salapärase olendi kallaletungid postitõldadele muutusid pea igapäevaseks.

 Kuigi Vedrukonts-Jack oma ilmumisega inimesi kohutavalt ehmatas ja mõnedel juhtudel oma ohvritele isegi vigastusi tekitas, pole teada, et ta oleks kedagi tapnud.

Kuid 1845. aastal juhtunu aeti siiski Vedrukonts-Jacki kaela. Nimelt oli 13-aastane prostituut Maria Davis Jacob’s Islandil (Bermondsey) ühelt sillalt kanalisatsioonikraavi kukkunud ja uppunud. Kuigi politsei väitis, et tegemist oli õnnetusjuhtumiga, olid müstikasõbrad kindlad, et Vedrukonts-Jackist oli mõrvar saanud.

19. sajandi 50.–60-ndatel aastatel nähti Vedrukonts-Jacki kõikjal Inglismaal. Talvel aga märgati paljudes kohtades pikki jäljeridasid – iga jalajälg 8,7 cm pikk ja 7,5 cm lai. Jäljed olevat meenutanud eesli kabjajälgi, mõned jäljed aga olevat olnud sõrakujulised. 19. sajandi 70-ndate alguses nähti Vedrukonts-Jacki taas nii Londonis, kui ka pealinnast kaugemal asuvates kohtades.

1860. aastal olevat õnnestunud Vedrukonts-Jack nurka ajada, aga kärme olend hüppas üle heki ja põgenes. 1870-ndatel ründas ta „oma jäiste kätega“ sõjaväe vahiposti. 1877. aastal püüdsid inimesed teda maha lasta, aga nagu Mothmani, Jersey Saatana jt. kummaliste olendite puhul – kuul Vedrukonts-Jacki ei võtnud (pole võimalik tabada kuuliga olematut olendit!). Viimast korda nähti Jacki 1904. aasta septembris – ta hüples Evertonis (Liverpoolist põhja pool) Saint Francis Xavieri kiriku katuseharjal. Tunnistajad kirjeldavad, et ta hüppas äkki kiriku katuseharjalt alla ja laskus kõrvalasuva maja katusele.

Kui inimesed kohale tormasid, nägid nad pikka kasvu tugevat meest, kes oli riietatud üleni valgesse kostüümi ja kandis peas munakujulist kiivrit. Ta naeris hüsteeriliselt rahvahulga üle ja sööstis inimeste poole, mille peale mõned naised hüsteeriliselt karjuma hakkasid. Üheainsa hiiglasliku hüppega jättis Vedrukonts-Jack jälitajad selja taha ja kadus naabermajade taha. Liverpooli vahejuhtum oli viimane, mil Vedrukonts-Jacki nähti.

Mis müstiline olend see võis olla? Veel sajandi eest uskusid inimesed, et tegemist oli saatana endaga (eriti sestpeale, kui teda nähti kirikute läheduses või -tornides), aga praegusajal arvatakse, et Vedrukonts-Jack oli pigem mingi tulnukas, otsustades tema „astronaudivälimuse“ ja ebatavaliste võimete põhjal. Ratsionaalselt mõtlevad inimese on aga kindlad, et Vedrukonts-Jack oli massihüsteeria vili kõige ehedamal kujul. Võimalik, et kogu lugu sai alguse sellest, et keegi hull hüppas ja kargas mööda katuseid ning karjus, et saatan teda jälitab. Osa uurijaid väidab, et tegemist võis olla mitme isikuga, kes aja jooksul leidsid teadlikke järgijaid. Olgu kuidas on, kuid Vedrukonts-Jacki lugu aitab mõista, kuidas ja mis asjaoludel taolised legendid tekivad.

1905. aasta juunis olevat tervelt 240 Vokana (Hispaania) elanikku näinud taevas valges rüüs tiibadega naist. 1948. aastal nägi Chehalise (Washingtoni osariik) elanik Bernice Zaikowski oma küüni kohalt üle lendamas pikkade hõbedaste tiibadega meest. Nagu käsu peale hakkasid nüüd inimesed nägema tiibadega mehi. Samal aastal nähti Longview’i linna kohal kolme lendmeest. 1953. aasta juunis nähti Houstonis ühe puu oksal kõõlumas 1,9 m pikkust nahkhiiretiibadega meest. Peata lendaja, keda nähti 1961. aastal Lääne-Virginias, oli 2 m pikk ja tema silmad asusid rinnal. Olend ristiti „koimeheks”. Ufoloogid peavad koimeest maaväliseks olendiks. Skeptikutest teadlased ja psühhiaatrid kirjutavad sedalaadi vaatlusi aga järjekindlalt hallutsinatsioonide arvele.

Oli Vedrukonts-Jack tulnukas, saatan, hull või lihtsalt veidrikust vigurivänt, igatahes elab legend Vedrukonts-Jackist edasi kui üks õudsemaid paranormaalseid nähtusi Inglismaa ajaloos.

Peter Hagen

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.