Kohe tuleb Baba-Jaga ja viib su ära!
Aja kuludes vajuvad unustusse isegi suurvaimude mõtted ja teod, aga muinasjuttude kangelased püsivad elus. Ja tunduvad sedavõrd reaalseina, et ka aastakümneid pärast lapsepõlve on raske uskuda, et Tuhkatriinut, Loll-Ivani, kurja Kaštšeid, Baba-Jagad ja teisi nõidu pole kunagi päriselt olemas olnud… Aga äkki siiski on?
Baba-Jaga on üks meeldejäävamaist, kuigi mitte positiivsetest tegelastest… Kõik teavad: ta lendab ringi uhmris või luual, selle vars tüüriks. Elab see nõiamoor kanajalgses hütis, pehmelt öeldes antisanitaarsetes tingimustes. Ta lamab ahjul, nina laes kinni, teritab hambaid… Kõige koloriitsemaks detailiks välimuses kondine jalg – mõnes interpreteeringus eesli oma, mõnes olemas teinegi (otse sitast voolitud…)
Kust selline välja ilmus? Ühes versioonis on Baba-Jaga idamaist päritolu. Tatari-mongoli ikke ajal olevat vene emad sõnakuulmatuid lapsi hirmutanud: tuleb babai-agaa (tlk vana isand) ja viib su ära. Mõiste ise ei pärine mongoli, vaid hoopis türgi keelest, mida vene allikates ei märgita. Teine versioon seostab eide nime idamaiste naiste jagaa´ga (tlk „krae”) – pööratud lambanahast, karakullkraega kasukaga. Tõsi küll, mitte üheski muinasjutus ei kanna see peletuslik eit nii uhket tualetti, eelistades loomanahku ja kõikvõimalikke kaltse. Nii et kõlaline määrang on ilmselt juhuslik.
Esimene kirjalik jäädvustus Baba-Jagast pärineb aastast 1591, mil inglise diplomaat Gils Fletcher avaldas pärast Venemaa külastamist raamatu „Vene riigist”. Muude seal nähtud imeasjade seas osutab ta selles ka Kuldsele eidele ehk Jaaga-Babale, kes „on ebajumal vanaeide kujul, kes annab preestrile selgeltnägevaid vastuseid tuleviku kohta”. Seda iidolit kummardasid põhja-rahvad – permid ja samojeedid. Eidel, keda varjati salajases pühamus, olid „kohtades oma esindajad” – vitstest juustega ja loomanahkadest rõivais nukud. Nagu jagaad? Ent jällegi mõistatus – sellist sõna pole ühegi Siberi rahva keeles, see-eest on olemas kõigis slaavi keeltes ja ulatub tüvelt selliste venekeelsete mõisteteni nagu gore, trevoga, bolezn (tlk mure, hirm, haigus). Analoogilised seosed on poola, tšehhi, slovaki vastavates sõnadeski, mis tähistavad helepunaseid nõiamoore, kellest neis riikides eksisteerib arvukalt muinasjutte ja uskumusi. Kõik need nõiad, nagu Jagagi, elavad metsas, käsutavad loomi ja linde ning on ise võimelised moonduma erinevateks loomadeks – kõige sagedamini ussiks või hobuseks. Maksab meenutada, et ussi või hobuse kuju võttis paganausu aegsetes mütoloogiates jumalanna-ema, looduse perenaine, keda on kummardatud mitmesuguste nimede all – näiteks Ateena, Isis jpt. Nii et tõenäoliselt on Jaga mõne paganliku jumaluse sugulane, kelle võidule pääsenud kristlus muutis kurjaks metsavaimuks. Seda enam, et kõik need looduse perenaised tegelesid peamiselt samaga, millega Jaga – valvasid sissepääsu surnute riiki. Asjata pole tema elupaigal selline kalmistulik kujundus – luudest tara, nende otsas pealuud, hütil ukse asemel teravate hammastega lõuad, riiviks inimese jalg. See tare meenutab puusärki, iidset matmispaika, mis seisab õhus, mitte kana-, vaid õõnsatel jalgadel: neid suitsutati, selleks, et surnud ei saaks nende kaudu välja pääseda – elavaid segama. Samal eesmärgil paigutati puusärgid traditsiooniliselt peatsiga metsa, jalutsiga inimelamute poole, nagu Baba-Jaga enese elamugi.
Arusaadav, et väljaspool reaalset maailma asuvasse Kolme maa ja mere tagusesse riiki ruttavad muistendite vägilased ei suuda mööda pääseda Baba-Jagast, kelle külalislahkus väljendub tegelikkuses tõsistes katsumustes. Söök ja jook, mida ta külalisele pakub, on „surnute toit”, mis muudab elava inimese näiliselt surnuks. Kohustuslik saunaskäimine on seotud just sellesama „vene hinge” tagasilöömisega, mis Baba-Jagale nii kangesti ei meeldinud. Alles pärast seda saab tulija eidele „omaks” ja võib loota tema abile. Keltide mütoloogias pistavad nõiad kangelastele tihti pihku relvad, vene muinasjuttudes asendab neid võluatribuutika – lendav vaip või navigaator-lõngakera. Jaga ei kingi üksnes asju, vaid, mis veelgi hinnalisem – informatsiooni. Ta kirjeldab vägilasele üksikasjalikult, millega tollel tuleb teises ilmas kokku puutuda ja kuidas kõikvõimalikke probleeme lahendada. Tundub ju lausa nagu hea vanaema…, või selgeltnägija, kes annab vastused inimeste kõige tähtsamatele küsimustele.
Muinasjutte Baba-Jagast on vestetud ka Lääne-Euroopas, tuntuimaks neist vendade Grimmide „Hans ja Grete”. Saksa nõiamoor, erinevalt vene omast, meelitas lapsi ligi ilusa, präänikutest ja klaaskommidest tehtud majaga… Ühendab neid eitesid ühtemoodi vilets nägemine. „Nõidadel on alati punased silmad, nad näevad halvasti, see-eest on neil haistmine nagu loomadel,” osutavad vennad Grimmid.
Väljapaistev vene folklorist ja etnograaf Vladimir Propp (1895–1970) pidas kangelaste aitamist üheks Baba-Jaga kolmest peamisest tegevusest. Tema teiseks „tööks” oli laste meelitamine oma hütti. Ühtedes muinasjuttudes toovad neid kohale haned või hundid (Baba-Jaga käsilased), teistes juhivad kurjad võõrasemad lapsed metsa, kus pole enam võimalik Jaga tarekesest mööda pääseda. Esineb veel üks tavatu variant: lapsed tulevad Jaga juurde ise. Milleks? Propp tõestas ära: selleks, et teha läbi katsumus, saada poisikesest meheks. Paljudel Aasia, Aafrika ja Okeaania rahvastel on tavandid, mille käigus lapsed lukustatakse pimedasse hütti, testimaks kõige julmemal kombel nende mõistust, vaprust ja vastupidavust. Tegid läbi – oled sõdalane, hõimu täisväärtuslik liige; ei pidanud vastu – ela häbis või kasi üldse minema! Katsetes kamandasid mehed, kes olid sageli riietatud naisteks – jäänuk iidsetest aegadest, mil rituaali viis läbi Suurjumalanna preestrinna. Baba-Jaga ongi selle viimase sümbol, temagi „sööb” lapsi, et nad sünniksid uuesti sõdalastena, uue nime all, uue isiksusena.
Baba-Jaga kolmas tegevus on üsna üllatav – kangelase treenimine. Nõid ise moondus sageli hiiglasest eidemürakaks („üks mokk pilvedes, teine lohisemas mööda maad…”), kappas hobusel ja oli osav relvade kasutamisel. Pealaest jalatallani metalli valatud, käsitses ta raudvarbu nagu haaknõelu. Baba-Jaga ajab kangelast taga, aga tollel õnnestub ta peatada, paisates eide lõugade vahele kas viis puuda soola, heinakuhja või puuriida.
Ent kõige sagedamini ei liigu Baba-Jaga ringi mitte hobusel, vaid lendab uhmris. Sest seda primitiivset seadeldist peeti rahvamütoloogias naiseüsa sümboliks. Uhmril ja uhmrinuial oli enesestmõistetav tähtsus pulmakommetes, ja vastsündinust räägiti: „Langes taevast ja kukkus uhmrisse.” Mõistagi ei saanud Baba-Jaga, kindlustades lastele uue sünni, pärast pühitsemist läbi uhmrita. Luuda kasutas ta, nagu Euroopa nõiadki, tuulte juhtimiseks – need allusid talle nagu teisedki loodusjõud. On olemas versioon, mille kohaselt oli ta äikesejumalannagi, sestap olid tal teravad raudhambad-välgud, ja rippuvad rinnad-pilved, ja nuialöögid tema uhmrisse kutsusid esile kõuemürina. Muide, vahel sai Baba-Jaga hakkama ka luuata – raudset uhmrit vedasid mööda taevalaotust kuradid.
Aastal 1861 kirjutas Vladimir Dal oma sõnaraamatus: „Selle rongi all on koletu torm, kõik oigab. Elajaloomad karjuvad; on katk ja kaos; kes näeb Jagad, muutub temaks.” Siin meenutab Baba-Jaga Lumekuningannat, ja tõepoolest, mõnikord peeti teda „lumetaadi” (Morozko) asemel talve ja tuisu perenaiseks.
Rahvaliku uskumuse kohaselt suudab Baba-Jaga teha oma lende ainult öösiti, päeval täidavad tema ülesandeid abilised. Talle kui looduse perenaisele alluvad kõik metsloomad. Erinevates muinasjuttudes teenisid teda hundid, maod, kärnkonnad, ja muidugi haned-luiged. Tal on ka võluritest käsilased, nende seas Kass Bajun, monstrum, kes istub raudposti otsas ja puistab möödujad üle oma muinasjuttude ja lauludega, aga pärast sööb nad ära. Baba-Jaga hütis elab veel üks kass, must, mitte nii hirmus kui Bajun, aga aitab eite samuti tema kurjategemistes. Tavaliselt valvab kass varastatud lapsi, ähvardades neil silmad välja kriipida. Ent ilmneb, et seda valvurit on lihtne ära osta. Muinasjutus „Baba Jaga” andis tüdruk kassile kaasa toodud liha, ja too mitte üksnes ei lasknud tal minna, vaid andis veel kaasa võluräti ja kammi. Kui Baba-Jaga tüdrukule järele kihutas, muutus kamm tihedaks metsaks, rätt laiaks jõeks. Jaga hakkas reeturist kassi sõitlema, aga toogi ei jäänud võlgu: „Kui palju aastaid juba sind teenin – sina pole mulle paljast kontigi visanud, aga tema andis liha!”
Sellise suhtumise juures kodakondsetesse pole ime, et suurema osa oma muinasjutulisest elust veetis Baba-Jaga üksinduses. Olgu mingisugusestki mehest, kelleks rahvasuu määras ekslikult Surematu Kaštšei, muinasjutud vaikivad. Aga lapsed Baba-Jagale ikkagi tekkisid. Mõnedes muinasjuttudes said vägilased autasuks Jaga poja väikese värdjaliku hobu näol. See võis olla Küürselg-Sälg, millest samanimelise muinasjutu autor Pjotr Jeršov lihtsalt ei võinud kirjutada, peljates ärritada kiriklikku tsensuuri.
Reeglina olid Baba-Jagal ka tütred – Aljonakesed. Ühes muinasjutus kujutatud poiss sundis Baba-Jagad kavalusega ära praadima tollesama Aljonka, ja ära sööma. Sama tegid muinasjutus „Baba-Jaga ja näljavareseke” tervelt 40 poisijõmpsikat tema tütardega, keda oli loomulikult samuti 40. Näis, et tütrelgi polnud midagi inimlihaga maiustamise vastu: valgevene muinasjutus „Pilipka-pojuke” käsutab Baba-Jaga tütart: „Pane ahi kütte, prae poiss ära!” Meenutas Jagad ka Vassili Šukšin, jutustuses „Kolmanda kukelauluni”: „Astus taresse Baba-Jaga tütar, kah väga hirmus, vuntsidega…”
Slaavi mütoloogias tuntakse seda tütart Sereda nime all, millest lähtuvalt üks kodu-uurija hiljuti väitis, et Ivanovo oblasti Furmanovi linn tekkis iidse Sereda küla kohale. Tähendab, ka Baba-Jaga tütar elas kuskil selles piirkonnas ja oli kuulsate Ivanovo kangrute esiema!
Ent esimese taotluse Baba-Jaga kodumaa tunnistuse saamiseks esitas kolkaküla Kukoboi Jaroslavli oblastis. Seal peeti nõiaeide auks pidu, mida austas oma kohalolekuga oblasti juhtkond, eesotsas kuberneriga. Külaelanike tagamõte oli selge: Velikii Ustjug „privatiseeris” Näärivana, Kostroma Lumehelbekese – pole Baba-Jaga ju vähem populaarne tegelane. Aga nördinud õigeusklik kirik tegi karmi avalduse: „Võimukandjad soosivad oma armastatud muinasjututegelaste jumalustamist – Baba-Jagad ja Vetevaimu. Luuakse kunstlikult uus-paganlikke templeid, kus hakatakse läbi viima pseudoreligioosseid rituaale. Tuhandeid inimesi ahvatletakse saatanat teenima, hirmsaks kahjuks oma surematule hingele.” Kõlab kuidagi liiga tõsiselt – vaatamata kogu oma süngele kuulsusele suhtutakse Baba-Jagasse tänapäeval siiski kui koomilisse kangelannasse. Selle kinnituseks on nii lastele sobivaks adapteeritud muinasjutud kui uusaastaüritused ja nõukogude filmid, milles mängisid eite võluv Georgi Milder ja kõige heasüdamlikum Tatjana Peltser. Erinevalt tsaariajast pooldas nõukogude võim kurjasid vaime – esialgu kui liitlasi võitluses religiooniga, hiljem kui vene patriootlikku eepilist pärandit. Sellepärast kardavad vene lapsed tänapäeval rohkem Hollywoodi monstrumeid kui kodumaist Baba-Jagad, kellega enam kedagi ei hirmuta.
© Peter Hagen
NB! Loe ka:
Kogu tõde nõidadest
Paharettide välimääraja
Libahundid – saatana käsilased
