Kogu tõde nõidadest

10 minutit lugemist

Väga tähelepanuväärsed tegelased meie igapäeva elus (vanasti ehk rohkem) on nõiamoorid, kellesse usutakse siiani. Eriti kohtame neid slaavi mütoloogias.

Kõik, kes teavad vendade Grimmide lugu Hansust ja Gretest, tunnevad selle põhimotiivid ära ka slaavlaste juttudes Baba-Jagast: pahaaimamatud rändurid (eriti aga metsa eksinud lapsed) satuvad sügavas põlislaanes lagendikule, kus näevad kummalist tarekest. Nad märkavad õudusega, et hoonet ümbritseva aia postideks on inimluud, mille otsas on kolbad. Mis puutub taresse endasse, siis lisab vene folkloor sellele sürrealistliku noodi: see seisab – ja vahel ka liigub – kanajalgadel. „Baba“ tähendab vene keeles vanamemme, kuid Baba-Jagad ei pea keegi heatahtlikuks eidekeseks. Ta on jäle ja kuri nõiamoor, kes mõnes mõttes meenutab pedofiilset inimsööjast sarimõrvarit…
Millised nad on?
Nõidadel olevat ekslev pilk, kuri naeratus, aeglane ja laialivalguv jutt, sassis juuksed, kortsus laup. Nõiad vaatavad altkulmu, on küürakad, kõnnivad aeglaselt ja mõtlikult, armastavad palju juua, kogu aeg torisevad. Mitte alati ei pruugi nõial olla kongus nina. Nõiamoorid on enneaegselt vananenud – mõnede legendide järgi vananes Baba-Jaga aasta võrra iga kord, kui talle mõni küsimus esitati. Tavaliselt kirjeldati teda pika ja kõhnana, kuid olevat olnud ka priskeid nõiamoore. Käed on neil kondised, nina eriti suur ja sinine. Neil on eriline tunnus: pisike sabake.

Nõiamoorid oskavad lennata luudadel, tünnide, uhmrite ja kateldega. Oma musti tegusid suunduvad nad oma tarekesest toimetama vaid korstna kaudu. Nad oskavad end moondada erinevateks elukateks: peamiselt varesteks, sigadeks või kollasteks kassideks. Nõiamoorid teadvat lehmade nimesid ja kui nood on karjamaal omapead, siis kasutavad nad seda kurjalt ära ja lüpsavad lehmad tilgatumaks tühjaks.
Kui panna lauda akna ette ööseks kõrvenõgeseid, siis nõiad ei tule loomi kimbutama. Või siis riputatakse surnud harakas puu külge. Nõiamoorid saadavad oma nõidusi igasuguste ravimtaimede abil ka inimestele kaela. Nende kätes on sihukest andi, et nad võivad isegi ravimtaimedest imevõiet valmistada ja ennast loomaks moondada, kui seda peale määrivad. Kui aga sihukest lihalooma männikaikaga tümitada, siis ta moondub nõiaks tagasi! Nõiamooride vastu aitavat ravipalved. Aga nii nagu nõiadki, saadavad nõiamoorid inimestele ja loomadele kaela needust, tekitavad peretülisid.
18. jaanuaril on nõiamooridel pidu! Sel päeval lugesid inimesed hoogsalt ravipalveid. Kuid mõnedel nõiamooridel olevat ka häid omadusi. Nad olevat väga külalislahked, head ja hoolitsevad. Aga samas ka väga arglikud. Et teha nõiamoori relvituks, selleks peab tema aknale panema risti ja siis lööma ta lävepaku sisse noa. Kõige paremini pidavat saama nõidu karistada siis kui lüüa vitsaga vastu tema varju. Kui aga taguda nael nõia jalajälge, siis tungib see nael tema jala talda.
Arvatakse, et need inimesed, kes on pöördunud musta maagia saladustesse, pöörduvad eemale jumalast, sugulastest ja heast. Maakohtades arvatakse siiani, et nõiad on saatanaga verelepingu sõlminud, mille vastutasuks saavad mustade lehtedega ja valge kirjaga nõiaraamatu saatanlike õpetustega.
Nõiad teavad, kuidas kuradeid ennast teenima panna. Nad oskavad neid panna liiva- ja veeköisi põimima, pilvi tormiks kokku ajama, mägesid nihutama, meresid kuivaks jooma…
Kui värske nõid on oma tehingu saatanaga sõlminud, siis peab ta ka kaelast oma risti ära võtma, panema parema kanna alla või siis koguni jalgadega ikoonile (ikooni pildipool maa poole pööratud) astuma ning jumalat sõimama. Kui aga nõid ei suuda veretehingu hetkest peale alluvale kratile tegevust välja mõelda, siis kratt piinab teda. Eriti palju on nõiaraamatuid teada vene folklooris.

Eri sorti nõiad
Nõiad jagunevad kahte kategooriasse. On sünnipärased ja isehakanud nõiad. Erilist vahet neil polevat, viimast kategooriat aga olevat veidi raskem rahva seast eristada. Sünnipärane nõial on aga oma geneetika. Neitsi sünnitab tütre, see ka tütre. Viimasel sünnib poeg, kes tehakse nõiaks ja sünnib ka tütar, kellest tehakse nõiamoor. Niisiis on sünnipärased nõiad oma staatuse omandanud sunniviisiliselt. Asi on selles, et iga nõid püüab enne oma surma enda võluvõimeid kellelegi üle anda, sest muidu ta piinleb kõvasti Ja ka emake maa ei taha teda eriti vastu võtta. Sellepärast ettevaatlikud inimesed püüavad vältida sureva nõia käest midagi vastu võtmast ja isegi ta kõige lähedasemad sugulased hoiduvad eemale. Kui aga surija nõid palub juua, siis ei anta veemolli käest kätte, vaid pannakse see kohale, kust ta selle ise kätte saab.
Looduslikul ehk sünnipärasel nõial on lootus puhastuda pühamehe palvete läbi, kuid vabatahtlikku nõida ei päästa põrgutulest enam miski…

Põhiline, millega nõiad inimesi kiusavad on see, et nad saadavad neile needust kaela. Nad võivad „ära sõnada” majapidamistarbed või toidu. Seepärast soovitataksegi olla väga ettevaatlik soola, suhkru, mooni, alkoholi jms ainetega, sest need võivad olla nõia poolt ära sõnatud ning teha inimese või koguni tema pere väga õnnetuks. Nõid võib ka needuse tuulega kaela saata, kaetada, jne. Ta võib ka tekitada ohvri silmade ette illusioone. On teada lugu, kus mehed sõitsid surnukuuri ja nägid korraga rahvahulka ning ühte mustlast. Rahvas nägi, et mustlane ronib läbi palgi nii et see kohe väriseb. Vast saabunud mehed, kellele polnud veel nõidust peale langenud aga nägid, et mustlane ei ronigi palgist läbi, vaid seisab hoopis selle kõrval. Siis mustlane kõnetas neid: „Kuulge mehed, teie hobused põlevad!” Mehed vaatasid tagasi ja nägid ehmatusega, et heinakuhjad, mille juurde hobused olid seotud, leegitsesid. Nad tõttasid kiiresti hobuseid päästma, said suksud lahti ja põgenesid. Ehmunud mehed vaatasid veel korraks tagasi ja ehmusid veelgi enam, sest heinakuhjad olid terved ja sealt ei tõusnud ühtegi leeki.

Surm reedab nõia
Tavaliselt surevad nõiad 12. augustil ja see pidavat tulema sellest, et nad joovad lehmapiima. Aga nende surm olevat väga kole. Nõiad surevad väga kaua ja piinarikkalt, neil tekivad krambid ja nad tõmblevad enne surma. Sureva nõiamoori ümber väriseb maa ja uluvad loomad.
Kui nõid sureb, siis enne seda on ta kohustatud andma nõiaraamatu oma sõpradele või sugulastele. Lihtsad inimesed arvavadki, et need surnud nõiad, kes pole raamatut edasi andnud, tulevad oma sugulaste majade juurde keskööl ja on riietatud valgesse surilinasse. Mõnikord tulevat sihukesed tegelased isegi tuppa, kolistavad seal ringi, istuvad laua taha ja söövad seda, mis sinna on pandud. Kuid külarahvas räägib lugusid, kus nood mustad hinged koputavad öösel uksele ja aknale, ehmatavad karja ja kaovad viimase kukelauluga.
Vanasti tehti isegi nii, et kaevati oletatav nõid hauast üles, keerati näoga allapoole ja lõigati kannad läbi. Siis luges papp palveid ja sugulased lõid nõiale õlgade vahele männiroika, selliselt kahjutuks tehtud nõid maeti uuesti maha.
Ka siis, kui inimene ei tea oma elu jooksul, et on nõid, selgub see kohe, kui ta on suremas. Pärast surma, kui ta on maha maetud nagu tavainimene ja talle pole männiroigast küüru vahele torgatud, muutub nõid vampiiriks ning ronib hauast välja inimeste kallale. Kui kahtlustatakse, et külla on tulnud nõid, siis tuleks kahtlustatava juuresolekul süüdata kirikuküünal. Kui see on nõid, siis hakkab ta kohe tiritamme kasvatama. Seda needust, mida nõid on kellelegi peale pannud, ta enam ise ära võtta ei saa. Selleks on vaja pöörduda teise nõia või vaimuliku poole. On teada, et nõidade meelispaik needmiseks on pulmad. Seal siis neetakse ära kas peig, pruut või hoopis mõni külaline. Pruut ja peig aetakse tülli. Pulmaneeduse ajal pööratakse peigmehe pilk kõrvale ja pruudi juurde peidetakse mingi salajane värk. Visatakse ka pruutpaari hobuste ette ära neetud pulbrit, ja hobused, tee või tina, ei liigu enam edasi või hakkavad koledasti perutama. Nõidade poolt neetud pruudid aga hakkavad valjusti loomahääli tegema: tavaliselt kas haukuma või näuguma. Nad on hüsteerilised, taovad ennast rusikatega ja väristavad oma keha.

Nõiamoorid armuasju lahendamas
Vanasti tegelesid nõiamoorid ka armupalvetega, mahajäetud meeste ja naiste kokkuviimisega. Kõige suurem ja vägevam armurohi olevat salatalisman, mille nõiamoorid segasid kokku konnast või mustast kassist. Täiesti musta kassi keedeti kaua ja saadi vajaminevad luud ehk niinimetatud konksuke ja kahvlike või siis pandi konn sipelgapessa ja sealt saadi 13. ööl nõiduseks tarvilikud luud ehk konksuke ja labidake. Kusjuures esimese 12 öö jooksul tulli igal ööl vaikides sipelgapesa juurde minna ja selle ümber kolm ringi teha. Sipelgapesa juurest tuli nõiamooril lahkuda selg ees, et jälitajad teda kätte ei saaks. Konksukese abiga aitas nõiamoor armastatuid tagasi tuua.
Näiteks oma neiu sai noormees tagasi siis kui imekonksuke oli tolle kleidi või muu riietuseseme külge salaja pandud ja too seda kolm nädalat järjest kandnud. Kui kandja seda varem märkas, siis polnud konksukesest kasu. Labidakese või kahvlikesega aitas nõiamoor mitte just kõige meeldivamat partnerit eemale peletada. Tänapäevani arvatakse, et igas naine on mingil määral nõid. Naised ju valdavad kütkestamise ehk ärategemise kunsti paremini kui mehed. Eks mõnigi abielunaine on aastatega muutunud selliseks nõiamooriks, et vähemalt tema käitumise ja mehe kallal irisemise järgi on väga raske teda tõelisest Baba-Jagast eristada.

* * *

Vassilissa ja Baba-Jaga
Vassilissa oli noor tütarlaps, kes elas koos oma vanaldaste vanematega. Vassilissa ema jäi haigeks ja andis enne surma Vassilissale võlunuku, mis tütarlapsele head nõu andis, kui talle midagi head süüa anti. Vassilissa isa võttis uue naise. Võõrasema ja kasuõed ei sallinud Vassilissat ning sundisid teda kodus rasket tööd tegema. Kord, kui maja valgustamiseks läks vaja uusi küünlaid, saatis võõrasema Vassilissa neid Baba-Jagalt hankima. Baba-Jaga aga andis Vassilissale küünalde asemel hoopis mitmeid võimatuid ülesandeid. Näiteks käskis ta tüdrukul herneste ja mooniseemnete segust herned välja noppida. Vassilissal õnnestus võlunuku abiga kõik need ülesanded täita, kuid nõid leiutas tüdrukule üha uusi ülesandeid. Et Vassilissa ei näinud muid põgenemise võimalusi, hiilis ta öösel, kui nõid magas, majast minema ning võttis ühe põlevate silmadega kolba laternaks kaasa.

* * *

Põhjala perenaine Louhi
Soome eepose „Kalevala“ üheks keskseks tegelaseks on nõid Louhi, kes oli maagiliste võimetega ja oskas ka lennata. Põhjala perenaine oli imeline tegelaskuju. Ta oleks olnud veelgi võimukam, kui tal oleks õnnestunud Sampot enda käes hoida. Nõid lubas Väinamöisele, et annab talle kaasaks omaenese tütre, kui Väinamöinen valmistab talle Sampo – imeveski, mis jahvatab eimillestki jahu, raha või soola. Väinamöinen ei saanud sellega hakkama ja palus oma vennal Ilmarisel Sampo valmis teha. Pärast kaua kestnud vaevarikast tööd õnnestuski Ilmarisel Sampo valmis teha. Nii andiski Louhi oma tütre hoopis Ilmarisele naiseks. Väinamöinen ja ta kaaslased varastasid Louhilt Sampo ja asusid paadiga koduteele. Raevunud Louhi saatis neile tormi, moondas ennast hiiglaslikuks linnuks ja hakkas põgenejaid jälitama. Võitlusmöllus purunes Sampo kildudeks, millest mõned merepõhja vajusid.

Peter Hagen

0

Your Cart