Kas kurjategijaks saadakse või sünnitakse?

1835. aastal sündis Itaalias Torinos tulevane õpetlane – kirurg, psühhiaater, antropoloogilise kriminoloogia teooria uurija, klassikalise kriminoloogia rajaja Cesare Lombroso. Оmа elukestvate praktika ja uurimuste tulemusel tuli ta järeldusele, et väärtegudele orienteerib geneetika, et kurjategijaks ei saada, vaid sünnitakse…

Väärtegudele orienteerib geneetika

Alustame sellest, et sündimata pole võimalik mitte kellekski saada. Inimese naturaalse loomuse, kasvukeskkonna ja geniaalsuse vaheliste keerukate seoste põhjal pidas Lombroso võimalikuks tuvastada inimese bioloogilise tüübi põhjal tema kurjategija-potentsiaali. Tema arvamus ei tuginenud abstraktsele loogikale – ta toetus oma isikliku, aastakümneid kestnud praktika ja eksperimentide tulemuste üldistamisele. Tema kogemustepagas oli tohutu, algmaterjaliks ülestähendused kurjategijatest, kes olid aastaid tema patsientideks Pesaro vaimuhaigete varjupaigas. Hiljem märgib Lombroso tütar oma mälestustes, et isale saadeti uurimiseks kriminaalkurjategijate fotosid tervest Euroopast, üksikasjalikke protokolle nende tegudest, pealuid, skelette ja isegi ajusid. Andmebaas täienes sadade erinevate seaduserikkujate andmetega, tänu Lombroso enese leiutatud kraniograafile – seadmele antropomeetriliste mõõtmete tegemiseks.
Arvukate uuringute põhjal selgitas Lombroso välja tunnused, mis tema veendumusel viitavad ilmselgelt kuritegelikule natuurile. Ta nimetas neid üheselt atavistlikeks, viidates, et need on päritud ürgkaugetelt esivanematelt ja tõendavad arengupeetust. „Sündinud kurjategija“ välimuses osutas Lombroso järgmistele eripäradele: madal, ettepoole kaldus laup, esiletungivad põsesarnad ja lõuapära, madal ninajuur ja mitmed asümmeetriad üldises näokujus.
Otse sellise välimusega inimene võib tõesti hirmu tekitada, aga Lombroso osutas ka selle juurde kuuluvatele loomuomadustele: madal moraal, kõlvatu suhtumine mõistesse perekond, ükskõiksus ühiskondliku arvamuse suhtes, hasartmängukirg, kergemeelsus ja haiglane auahnus. Mõnel uurimisalustest oli hoomamatu valulävi – nad suutsid tohutut füüsilist valu välja kannatada ilmel, mis ei viidanud vähimale ebamugavustundelegi.
Teistmoodi vaatenurgast mahtusid Lombroso teooriasse naised. Nende seas oli väliselt isegi väga kauneid „eksemplare“, kes oskasid enese vastu usaldust äratada. Ent olid patoloogiliselt valelikud, seksuaalselt lodevad ja julmuse poolest üle kõige verisematestki meeskurjategijaist. Kokkuvõttes tuli Lombroso oma statistikate põhjal järeldusele, et nii mees- kui naiskurjategijate organismis on sünnihetkest alates nn bandiidi-geen, millel põhineb tema tulevane kriminaalne biograafia.

„Armastus inimkonna vastu sunnib endasuguseid tapma…”

Nõnda märkis Cesare Lombroso revolutsionääride kohta, keda nimetas „anarhistideks“. On alust oletada, et siin võis ta toetuda oma isiklikule kogemusele, kuna oli nooruses ka ise seotud revolutsiooniliste ringkondadega. Kui aga põhjalikumalt uurida tema aastakümnete pikkust (Lombroso suri 1909.) pärandit, on ilmne, et aegade jooksul muutusid nii mõnedki suure psühhiaatri seisukohad.
Kõige otsesemalt väljendub see tema raamatus „Poliitiline kuritegelikkus“, milles ta tituleerib revolutsioonilise tegevuse millises iganes riigis ühetähenduslikult kuritegelikuks, kuna see ei puuduta mitte ainult sellest vaimustatuid ja haaratuid, vaid kogu ühiskonda. Mõjutab negatiivselt sotsiaalset moraali, kodanike omavahelisi suhteid, lõpuks ühe või paari „mässava riigi“ algatusel kaudselt kogu maailma elukorraldust. Lombroso märgib otsesõnu: „Revolutsioon ei jää kunagi mõistlikkuse piiridesse. Kord alanud, levib see laiali ja võib hävitada kõik elava laiemas mastaabis…“
Nimelt sellisele käsitusele toetudes vihkas Cesare Lombroso eriti tulevase nõukogude riigi ideolooge, tänu millele pandi Nõukogude Liidus põlu alla ja hävitati nii „lombrosistid“ ise (nagu nimetasid neid nõukogude seadusemehed) kui kogu nende uurimismaterjalid ja pärand. Nn üldsus ei tea Lombrosost tänini kuigi palju, küll aga vastava ala teadlased, kes vaatamata ka mõneti kriitilisele suhtumisele tema teooriatesse ja järeldustes, tunnistavad tema teeneid. Rõhutades, et Lombroso oli üks esimestest, kes lisas (nimelt praktikale toetudes) olulise panuse kriminalistika arengusse ja kokkuvõttes võib teda vähemalt Euroopas ja Venemaal pidada klassikalise kriminoloogia rajajaks.

©Peter Hagen

Tunnuspildil: 53 inimest tapnud sarmõrvar Andrei Tšikatilo

NB! Loe ka:
Kuritegu ja karistus
Seksuaalkurjategijaid pole võimalik ravida
Timukas, täida oma kohus! (galerii)
Surmanuhtlus tänapäeval
Kollane mamma – elektritooli ajaloost
Kurjategija ja tema ohver
Kuidas vanasti kuriteo asitõendeid koguti