Kuulsuse lippude all

22 minutit lugemist

Igaühel oma tõde, nagu öeldakse. 1941. aastal andsid Saksa okupandid Eestis välja brošüüri„Kuulsuse lippude all“. Avaldame kommentaaridest hoidudes peatüki sellest üllitisest.

MILLE EEST VÕITLEB SAKSA SÕJAVÄGI?

KAS KAPITALISMI, JUUTLUSE JA KOMMUNISMI VASTU?

Saksamaa vaenlased, juudid, kommunistid, ameerika miljonärid ja inglise lordid petavad maailma, väites, et Saksamaa tahab oma imperialismiga orjastada kõiki Euroopa rahvaid. Kas on see tõsi? Ei see on täielik vale!

Mille eest siis võitleb Saksamaa? Mille eest valab oma verd tema kuulsusrikas armee suurtes lahingutes Narvikist kuni Aafrika kuumade kõrveteni. Hispaaniast kuni Moskva metsadeni? Mis huvi on saksa rahval ja riigil käesolevas sõjas? Mis sihte taotleb Saksamaa selles sõjas?

Et selgusele jõuda toimuvate sündmuste kohta, on kõige pealt tarvis teada, mispärast algas ja kuidas arenes käimasolev suur sõda.

VERSAILLES’ VALE

Praeguse sõja põhjused peituvad selles rahulepingus, mille Inglismaa, Prantsusmaa, Põhja-Ameerika Ühendriigid ja nende liitlased sundisid Saksamaale peale 1919. aastal.

Saksamaad, keda võideti alles viiendal sõja-aastal mitte relvade ja jõuga, vaid näljutamisega, sunniti vastu võtma alandavad ja ebaõiglased rahutingimused. Temalt võeti ära asumaad, milleta ei saa elada ükski nii suure rahvaarvuga riik. Samuti võeti ära tema põlised maa-alad ja anti need Poolale, Belgiale ja Prantsusmaale. Sunniti sõjavägi laiali saatma ja kogu varustus välja andma. Kõige sellega mitte rahuldudes, sunniti Saksamaad aastate kaupa maksma hiiglasummasid nn reparatsioonimaksude näol.

Alandatud ja paljaksröövitud saksa rahvas alistus jõule, hambaid kokku surudes. Siis püüdsid Saksamaa vaenlased muuta teda juudikommunistlikuks riigiks, kuid see ei õnnestunud neil.

Rahvamasside hulgast tõusis rahva juht Adolf Hitler ja ütles sakslastele: „Küllalt häbist ja teotusest! Tehkem lõpp Versailles’ ülekohtule!“

Kogu saksa rahvas läks Hitleriga kaasa ja juba rahvussotsialistliku riigi olemasolu kuuendal aastal võis Saksamaa, uuesti luues ja korraldades oma sõjajõud, asuda võidukalt kaitsma oma elulisi huvisid.

SAKSA VABADUSSÕJA IDEED

Ideede kohta, millest Saksamaa on hingestatud praeguses sõjas, kirjutab prof. Friedrich Grimm: „Et mõista praeguse sõja olemust, peab sündmusi vaatlema ajaloo taustal. Sest kõigel, mis toimub täna, on eel käinud ajaloolised põhjused. Adolf Hitler mõistab seda paremini, kui kõik teised. Omas raamatus „Minu võitlus“ on ta püstitanud jäädava mälestusmärgi oma ajalooõpetajale. „Ma õppisin“, kirjutab Adolf Hitler, „ajalugu mõistma tema toelises tähenduses““.

Rahvaste arengu jõuallikaiks on ideed. Need on seadused, mis määravad arengu paljudeks sajanditeks.

Kaasaegse Euroopa ajaloos on olnud esiplaanil kaks ideed: inglise poliitika – jõudude tasakaal; see poliitika on alati seadnud üksteise vastu kaks mandri tugevaimat riiki – Saksamaa ja Prantsusmaa – kumbki neist ei tohtinud saada nii tugevaks, et oleks võinud hakata ähvardama maailma valitsemist Inglismaa poolt. Teine poliitika oli see, mida Prantsusmaal nimetati „traditsiooniliseks“, „klassiliseks“ ehk „ajalooliseks“, mida prantsuse kirjanik Maurice Barres nimetas „Prantsusmaa igaveseks teesiks“ ja „Prantsuse ajaloo ideeks“. Too idee seisneb selles, et Prantsusmaa julgeoleku huvides mitte lubada Saksamaa ühinemist.

Inglise poliitikuil läks korda üles ässitada neid jõude, kes olid Prantsusmaa „traditsioonilise“ poliitika kandjateks ja elasid 1870. aastast saadik unistustes kättemaksust.

Inglismaa kasutas neid jõude, et tõugata Prantsusmaad sõtta Saksamaa vastu oma plutokraatlike finants- ja kaubanduslike huvide eest.

Ja kui peale 1918. aasta suurt langust ja rohkearvuliste parteide kahjulikku võimutsemist sündis 1933. aastal Adolf Hitleri juhtimisel Kolmas Riik, siis hakkas Inglismaa, et segada seda ajaloolist arengut, ajama Saksamaa ümberpiiramise poliitikat, nagu see oli olnud juba kuningas Edward VII ajal. Selleks elustas Inglismaa, toetudes juudi ja vabamüürlaste rahvusvahelistele jõududele, uuesti Prantsusmaa traditsioonilise poliitika, et mõjukad prantsuse ringkonnad aitaks kaasa alustada kallaletungisõda Saksamaa vastu.

Prantsuse laiad rahvamassid ei olnud üldse huvitatud sellest sõjast.

Füüreri vabastamispoliitika ajaloolist missiooni võib kõige paremini mõista prantsuse poliitiliste püüete valgusel.

Missioon, mida praegu teostab füürer, on ajalooline, ja seda ei suuda takistada ükski võim maailmas.

Selle missiooni sihiks on, nagu nähtub rahvussotsialistliku partei 1920. aasta 24. veebruari programmi 1. ja 2. punktis, mis on koostatud kuu aega peale Versailles’ rahulepingu jõustumist: saksa rahva ühendamine ja ühise Suur-Saksa Riigi uuestiloomine, pärast Versailles’ ja Saint-Germaini rahulepingute ahelaist vabanemist.

Selle Saksamaa vabastamise ja sakslaste ühendamise suure ning raske töö teostas füürer kogu maailma imetluseks, ilma sõjata. Füüreri kohta kõneldi, et ta on esimene riigimees ajaloos, kes on osanud rikkuda vääramatuks seaduseks peetud reeglit, mille järgi olevat võimata nihutada riikidevahelisi piiritulpe ilma sõjalise kokkupõrketa.

Ka Versailles’ lepingu parandamise viimane faas – Danzig ja Poola koridor – oleks füüreri tahte järgi võinud teostuda veretult. Ta lootis, et Poola lahendab saksa piiride küsimuse rahulikul teel, Pilsudskiga sõlmitud lepingu vaimus.

Kuid Inglismaale ei sobinud selle küsimuse rahulik lahendus. Vastupidi, tal oli vaja provotseerida sõda. Inglismaa ässitas Poolat 1939. aasta märtsi lõpul tagasi lükkama Saksamaa nõudmised ja andis temale garantii, mille järele Inglismaa ise ja hiljem ka Prantsusmaa lubasid anda sõjalist abi, kui Saksamaa peaks püüdma teostada oma õiglasi taotlusi.

Nii algas uus sõda Saksa ühtsuse eest.

See ühtsus võidetakse kätte inglise ja prantsuse traditsioonilise poliitika kiuste.

Veel kord kogutakse vana maailm lippude alla Saksamaa vastu, kes aga ei taha midagi muud, kui võimalust elada tingimustes, mis on hädavajalikud igale rahvale.

1939. aasta kevad tõi Tšehhoslovakkia lõpliku likvideerimise ja tema liitmise Suur-Saksamaa koosseisu ja selle järele Poola-Saksa konflikti teravnemise.

Poola, olles mitmest rahvusest koosnevaks riigiks (vähemusrahvusi 40%), ei tahtnud loobuda rahvuslik-imperialistlikust poliitikast. Saades puutumatuse garantii inglise peaministrilt Chamberlain’ilt, kes peale Saksa armee sissemarssi Prahasse hakkas kogu jõuga välja kutsuma sõda, vastas Poola valitsus füüreri ettepanekule, lahendada vahekorrad Saksamaaga Danzigi liitmise teel Saksa Riigiga – osalise mobilisatsiooniga. Viie kuu kestel jälgis Saksamaa kannatlikult Poola poliitikat, mis hakkas rahutuks tegema kogu maailma.

Saksa-Poola konflikt jõudis oma haripunkti 23. augustil. Briti saadik Berliinis Henderson esitas füürerile Chamberlaini ettepaneku, anda Danzigi küsimus rahvusvahelise tribunali lahendada. Samasuguse ettepaneku tegi ka prantsuse peaminister Daladier.

Saksamaa vastas, et nõuab Danzigi loovutamist, rahvahääletust saksa-poola elanikkonnaga piirkondades ja saksa autotee ehitamist läbi koridori.

Ööl vastu 24. augustit 1939 kirjutati Moskvas alla mittekallaletungi pakt Saksamaa ja Nõukogude Liidu vahel.

Hitler kirjutas selle lepingu alla tekkinud olukorra sunnil. Kuid tal oli kindel kavatsus seda täita. Moskva võttis aga kohe saksa-vastase joone, et esimesel võimalusel rünnata Saksamaad.

SÕDA

Poola liisk oli langenud. Poola-inglise vastastikuse pakti allakirjutamine 25. augustil ei päästnud Poola olemasolu.

Saksa sõjavägi läks 1. septembril üle Poola piiri. Algas sõda. 3. septembril kuulutasid Inglismaa ja Prantsusmaa Saksamaale sõja.

Sellega algas suur rahvusvaheline kokkupõrge, mis polnud mitte kahe riigi vaheliseks konfliktiks, vaid võitlussignaaliks kahe maailma vahel. Poola ei kannatanud välja saksa lööki. 17. septembril ületas tema idapiiri ka Nõukogude Liidu punaarmee, et okupeerida Lääne-Ukraina ja Lääne-Valgevenemaa ning haarata need maad oma võimu alla Saksamaa silmade all, kes oli sunnitud arvestama paktiga ja ootama tasumiseks paremat aega. Poola valitsus põgenes Rumeeniasse.

Poola lüüasaamine avaldas tunduvat mõju kogu poliitilisele olukorrale Euroopa riikides.

Maa-aladel Bugi ja saksa-poola segaelanikkonnaga piirkondade vahel moodustas füürer administratiiv-poliitilise ühiku kindralkubermangu nime all. Hitler andis selle maa-ala minister Franki valitsemisele, kes asus oma kohale 28. oktoobril 1939.

Poola katastroof kutsus välja terve rea politiilis-territoriaalseid muudatusi idas. Nõukogude Liidu ja Leedu vahelise kokkuleppe põhjal anti Leedule üle Yilno linn ühes ümbruskonnaga. Saksamaa andis Slovakkiale tagasi Poola poolt äravõetud maad. Lõpuks 1940a. suvel ühendati Balti riigid – Leedu, Läti ja Eesti – Nõukogude Liidu koosseisu, „nõukogude vabariikide“ kujul.

Samal ajal kestis võitlus läänes edasi. Poola kiire lüüasaamine kutsus välja suure ärevuse. Liitlased – Prantsusmaa ja Inglismaa – said aru, millist sõjalist jõudu kujutab endast Saksamaa. Tundes oma sõjalist nõrkust, nad otsustasid mitme aasta kestel valmistuda Saksa kaitsekindlustuste Siegfriedi liini ründamiseks ja samal ajal kägistada Saksamaad blokaadiga. Prantsuse ja inglise sõjatööstused suurendasid oma toodangut. Kuid ka Saksamaa ei maganud, pingutades oma rahva kõiki jõude sõjalise võimsuse tugevdamiseks. Kogu talve kestsid ettevalmistused. Väikestel lahingutel oli episoodiliste kokkupõrgete ilme, kuid kogu maailm võis juba näha Saksa lennuväe vägevat jõudu. Saksa lennukid ja allveelaevad ilmusid Scapa-Flow’sse ja teistesse Briti sadamatesse ja uputasid Inglise mereväe laevu. Blokaad Saksamaa vastu ebaõnnestus. Ei „kindral Nälg“ ega ennustused „revolutsiooni“ kohta Saksamaal ei õigustanud liitlaste lootusi.

Vastuoksa – maailm õppis tundma saksa rahva tõelist jõudu ja ühtlust, kes mõistis füüreri ideid, viis kindlasti ellu tema näpunäited ja moodustas saksa sõjaväega ühise rinde.

Saksa rahva read suurenesid. Saksamaale ja Poola mereäärsele ning Poseni territooriumile saabus kümneid tuhandeid piiritaguseid sakslasi, kes füüreri kutsel lahkusid Eestist, Lätist, Leedust, Nõukogude Liidust, Lääne-Ukrainast ja Bessaraabiast, et Suur-Saksamaa uutel maaaladel alustada uut elu. Ootamatult puhkes kahurimürin kaugel põhjas.

Peale Poola langemist pressis Nõukogude Liit Balti riikidelt välja õiguse, paigutada nende territooriumile punaseid garnisone.

Ainult hästi organiseeritud ja patriootilistest tunnetest innustatud väike Soome lükkas Nõukogude Liidu nõudmised tagasi. Diplomaatilised vahekorrad katkestati 30. novembril 1939 ja nõukogude armee alustas rünnakut Soome territooriumile. Lahingud käisid 500-kilomeetri pikkusel rindel. Nõukogude lennuväe tegevust takistas halb ilm ja soomlaste kangelaslik vastupanu. Soomlased asusid reaalpoliitilisele seisukohale: pärast sõjategevuse kestel Moskvas peetud läbirääkimisi, nad kirjutasid 17. märtsil 1940 alla rahulepingule. Selle järgi sai Nõukogude Liit endale osa Soome territooriumi ühes Viiburi linnaga ja moodustas liidetud Lääne- ja Ida-Karjalast „Karjala Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi“. Soome pidi loobuma õigusest pidada sõjalaevastikku Põhja-Jäämerel.

Kogu maailm imetles Soome kangelaslikku vastupanu ja tundis rõõmu selle üle, et Soome kaitses oma riiklikku iseseisvust.

Kompromiteerides (end Soome-Nõukogude sõjas lubatud abi mitteandmisega, Inglismaa ja Prantsusmaa asusid kõvendama Saksamaa näljablokaadi. Selleks otstarbeks oli neil vaja okupeerida oma sõjavägedega Taanit ja Norrat, mille vastu nad hakkasid valmistuma.

Kuid Saksamaa ei andnud neile aega selle kavatsuse teostamiseks ja näljablokaadi ringi sulgemiseks enda ümber.

Füürer otsustas teostada grandioosse kavatsuse ja haaras initsiatiivi liitlastelt oma kätte.

Saksa sõjavägi okupeeris 10. aprillil Taani valitsuse loal Taanimaa ja maandus Norras. Viimane astus Saksamaa vastu sõtta Inglismaa ja Prantsusmaa poolel. Sakslased vallutasid Oslo ja, pidades lahinguid maal ja merel, purustasid inglise ekspeditsioonikorpuse. Norra kuningas Haakon ja tema valitsus põgenevad Inglismaale ja Norra valitsemine läheb üle saksa riigikomissari Terboveni kätte.

Riigikantsler Hitler laseb vabaks kõik Norra sõjavangid, soovides näidata norra rahvale, et sakslased olid sunnitud okupeerima Norra ainult selleks, et päästa end liitlaste ümberpiiramisest, ja mitte sõdimiseks Norra rahva vastu.

PRANTSUSMAA PURUSTAMINE

Prantsusmaa ja Inglismaa hakkavad taipama, et nende poolt väljakutsutud sõda pöördub nende endi vastu ja ähvardab juba nende endi olemasolu.

Füürer lööb üle kõik nende trumbid. Polnud enam võimalik kaotada aega ja oli vaja tegutseda kiiresti. Siis panid liitlased toime sõjalisi demonstratsioone Vahemeres, et kõrvale juhtida Saksamaa tähelepanu nende tõelistelt kavatsustelt – ootamatu rünnakuga läbi Belgia ja Hollandi tungida saksa tööstuse südamesse, Ruhri piirkonda.

Belgia ja Hollandi valitsused sõlmisid kokkulepped Prantsuse-Briti kindralstaapidega.

Belgia ja Hollandi sadamates maanduvad Inglise-Prantsuse väed.

Siis toimib kantsler Hitler uuesti välkkiirelt. 10. mail koiduajal asub Saksa lääne-armee rünnakule kogu rindel. Adolf Hitler sõidab läände ja asub isiklikult juhtima sõjalisi operatsioone.

Inglismaal lahkus saksa pealetungi sõnumi saabumisel Chamberlaini kabinet ametist ja uue peaministrina sai võimule Churchill, Saksamaa ja rahvussotsialismi vihaseim vaenlane. Pariis oli vapustatud sakslaste otsustamise ja tegutsemise kiirusest.

Vahepeal tehti Hollandiga kiiresti lõpp. Holland kapituleerus 14. mail. Saksa väed marssisid 16. mail Haagi ja Amsterdami. Rünnak Prantsusmaale jätkus kogu rindel. Õhus olid käimas suured õhulahingud – sajad lennukid löödi rivist välja. Sakslased vallutasid 17. mail kõvade lahingute järele Belgia pealinna Brüsseli ja Belgia valitsus põgenes Ostende’i.

Teine saksa armeegrupp murdis läbi Maginot-liinist 100 kilomeetri laiusel rindel Sedani ja Maubeuge’i vahel, purustas prantsuse 9. armee ja võttis vangi selle ülemjuhataja kindral Giraud’. Tekkinud läbimurdesse voolasid pidurdamatult saksa reservid. Prantsuse valitsus lootis olukorda päästa ülemjuhataja kindral Gamelin’i asendamise teel kindral Weygand’iga. Viimane püüdis asjatult rinnet jalule seada.

Samal ajal jäi Belgia armee, kuningas Leopoldi ülemjuhatuse all, liitlaste vasemale tiivale, kattes nende taandumist rannikule. Kuningas Leopold sai aru edasise võitluse mõttetusest ja andis oma armeele käsu kapituleeruda. Belgia ja Hollandi valitsused emigreerusid Inglismaale, kuhu juba varem oli põgenenud ka Hollandi kuninganna Wilhelmina.

Maailmasõjaaegsetel lahinguväljadel puhkes ajaloo suurimaid lahinguid. Flandrias ja Artois’ all lõid sakslased prantslasi ja inglise ekspeditsioonikorpust, lõikasid neid üksikuteks gruppideks ja surusid neid kokku kanali rannikule. Liitlased, kannatades suuri kaotusi ja maha jättes omad tankid ja kahurväe, laadisid saksa kahur- ja lennuväe hävitava tule all oma vägede jäänused Dunkerque’is laevadele.

Saksa sõdurid puhkehetkel.

Kogu Saksamaal helistati selle suure võidu puhul kirikukelli. Juba 5. juunil asusid saksa diviisid Hitleri isiklikul juhatusel uuesti pealetungile. 10. juunil astus sõtta Itaalia. Duce Mussolini kuulutas Veneetsia palee rõdult isiklikult Itaalia sõja algusest Inglismaa ja Prantsusmaa vastu. Fašism ja rahvussotsialism liitusid ühiseks võitluseks maailma demokraatiatega. Samal päeval kapituleerusid liitlaste väed Norras, Narvikis – saksa kindral Diethile. Nähes, et võimatu on püsima jääda Somme’ ja Aisne’i jõgede joonele, loobusid prantslased Pariisi kaitsmisest. Saksa sõjavägede ülemjuhataja teatas 14. juunil Pariisi vallutamisest ja see sõnum vapustas kogu maailma. Samal päeval, 14. juunil okupeeris rahvuslik Hispaania oma vägedega senise Tangeri neutraalse tsooni Põhja-Aafrikas.

17. juunil teatas prantsuse maailmasõjaaegne rahvuskangelane Petain raadio teel Prantsusmaale, et valitsus on otsustanud võitluse lõpetada ja sõlmida Saksamaaga vaherahu.

18. juunil oli Hitleril kokkusaamine Mussoliniga Münchenis, kus füürer ja duce arutasid läbi vaherahu tingimused Prantsusmaaga. 21. juunil võttis Adolf Hitler, sõjaväe kõrgema juhtkonna ja välisministri juuresolekul, ajaloolises Compiegne’ metsas (kus 21 aasta eest marssal Foch dikteeris Saksamaale omad valjud tingimused) vastu prantsuse rahudelegatsiooni. Vaherahu leping kirjutati alla. Sama toimus 24. juunil Roomas ja 25. juunil 1940. Öösel kell 1.35 anti kogu rindel signaal sõjategevuse lõpetamiseks.

Endine prantsuse valitsus, Reynaud’ga eesotsas, ja kõik sõjaõhutajad põgenesid kohkunult, kes välismaale, kes okupeerimata Prantsusmaale. Osa ministreid, Gamelin ja teisi Prantsusmaa häbis ja lüüasaamises süüdlasi paigutati Petain’i poolt vanglasse. Saksamaa kohtles võidetud Prantsusmaad suuremeelselt. Ta okupeeris osa Prantsusmaad ja Pariisi kuni sõja lõpuni Inglismaaga. Uus prantsuse seaduslik valitsus asus Vichy’sse.

Rahutingimuste väljatöötamine tehti ülesandeks saksa-prantsuse komisjonile, kes alustas oma tööd Wiesbadenis.

Okupeeritud prantsuse maa-aladel kuulub Saksamaale sõjaline võim, kuid prantsuse tsiviilvõimud peavad korraldama valitsemist, alludes Saksa sõjavägede juhatuse korraldustele.

Allveelaeva komandör pärast võidukat lahinguretke kodusadamas.

Vahepeal toimusid tähtsad sündmused ka idas. Provotseerides konflikti, Stalin okupeeris Eesti, Läti ja Leedu, liites nende rahvuslikud sõjaväed punaarmeega ja ühendades need riigid üksikute „nõukogude vabariikide“ nime all Nõukogude Liiduga. 26. juunil esitas Stalin ka Rumeenia valitsusele ultimaatumi, nõudes Põhja-Bukovina ja Bessaraabia loovutamist, ja okupeeris need nelja päeva pärast punaväega.

Võidukas juht Adolf Hitler saabus 6. juulil 1940 tagasi Berliini, kus ta võeti vastu hiiglasliku triumfiga, ja mida võib nüüdsest peale nimetada maailma pealinnaks ja maailmapoliitika keskuseks.

Inglased, valades välja oma viha ja meelekibedust Prantsusmaa vastu, ründasid prantsuse sõjalaevastikku inglise ja Põhja-Aafrika sadamates. Inglaste kallaletung prantsuse laevastikule Oranis ei õnnestunud, tänu prantslaste vihasele vastupanule. See kallaletung oli korraldatud prantsuse kindral de Gaulle’i kaasabil, kes ei alistunud marssal Petain’ile ja jäi edasi inglaste poolele. Prantsuse valitsus, mille etteotsa asus 10. juulil marssal Petain, katkestas diplomaatilised vahekorrad Inglismaaga.

19. juulil esines Hitler Suur-Saksamaa Riigipäeva ees. Omas kõnes käsitas ta sõjavägede suuri võite ja tegi teatavaks marssalikepi annetamise 14-le eriti väljapaistvale väejuhile. Kõne lõpul kuulutas ta Inglismaale, kogu Euroopa vaenlasele, halastamatut sõda kuni täieliku hävitamiseni.

UUS KORD BALKANIL

Võitlust Inglismaaga alustas Hitler oma seljataguse korraldamisega Balkanil. Esimesena toimus Rumeenia ministrite visiit Salzburgi. Edasi peeti läbirääkimisi slovakkide ja bulgaarlastega.

Nende läbirääkimiste tulemuseks oli paljude, inglise intriigide läbi provotseeritud teravate Balkani küsimuste rahulik lahendus rahvuslikul ja totalitaarsel alusel. Selle elava diplomaatilise kampaania kestel suve lõpul ja sügisel sooritati süstemaatilisi õhurünnakuid Inglismaale.

17. augustil teatas Saksamaa kogu maailmale oma otsusest rakendada Inglismaa vastu totaalset blokaadi. See oli vastuseks inglaste endi sõjapidamise viisile, mille abil loodeti saksa rahvast surnuks näljutada.

Relvad võidu heaks!

Erapooletute riikide laevad said saksa sõjavägede ülemjuhatuselt vastava hoiatuse. Peale Saksamaa kuulutas Inglismaa vastu blokaadi ka Itaalia, kes hakkas ühtlasi valmistuma kokkupõrke vastu Kreekaga, kuna viimane provotseeris Inglismaa mõju all vahejuhtumeid Albaanias.

Saksamaa ja Itaalia kaasabil lahendati kokkuleppel tüliküsimus Ungari ja Rumeenia vahel – viimane loovutas Ungarile Transilvaania, 44 000 ruutkilomeetri suuruse maaala ühes 2’A miljoni elanikuga.

Vahepeal kestis sõda edasi. Inglise lennuvägi pommitas öösiti mitte sõjalisi eesmärke, vaid tsiviilelanikkonda Saksamaal, Belgias, Hollandis ja Põhja-Prantsusmaal.

Siis, täites Füüreri käsku, hakkasid saksa lennuväe eskadrillid riigimarssal Göring’i juhatuse all süstemaatiliselt, ööl kui päeval, pommitama Londonit. Üheaegselt Londoniga rünnati ka inglise sadamaid ja tähtsamaid tööstuskeskusi – Birminghami, Coventry’d, Liverpooli ja palju teisi.

Kõik Inglise sõjalaevastiku katsed, avaldada aktiivset tegevust, tõrjuti tagasi saksa rannapatareide tule läbi, mis kaitsesid Euroopa rannikut Põhja-Norrast kuni Prantsuse-Hispaania piirini Pürenee poolsaarel.

Ka Balkanil kaotas Inglismaa omad positsioonid. Ungari väed okupeerisid Saksamaa ja Itaalia kontrolli all Rumeenia poolt temale loovutatud Transilvaania. Samuti okupeerisid bulgaarlased Dobrudža.

Ungaris ja Bulgaarias pandi toime manifestatsioone, kus avaldati tänu õiglastele teljeriikidele.

Territooriumi kaotus kutsus Rumeenias esile seesmise kriisi, mille järeldusel kuningas Karol loobus troonist oma poja Michael I. kasuks. Viimane andis tegeliku võimu Rumeenia juhile, kindral Antonescude.

Kuningas Karol lahkus Rumeenia pealinnast, mille juures rahvuslased avasid tema vagunile tule. Rumeenias tugevnes Raudse kaardiväe võim, kes pani toime puhastuse administratsioonis ja ametnike hulgas.

Hiljem likvideeris kindral Antonescu, toetudes sõjaväele, leegionäride ringkonnad, kes kavatsesid haarata võimu täielikult oma kätte.

Rahvusvaheliste vahekordade reguleerimine Balkanil Saksamaa ja Itaalia juhtimisel oli ettevalmistuseks suurele diplomaatilisele aktile, mis on tõeliseks aluseks Euroopa uuele, kontinentalismi ideedele põhinevale poliitilisele süsteemile.

28. septembril kirjutati füüreri juuresolekul alla kolme-riigi pakt: Saksamaa, Itaalia ja Jaapani vahel. See pakt kolme rahvuslik-totaalse suurriigi vahel, kes olid juba varem üksteisega seotud ühise bolševismivastase kokkuleppega, kuigi ei loonud midagi uut, kinnitas veel kord muutumatut sõprust kolme suure natsiooni vahel, laiendas sõjalise liidu ka Jaapanile ning levitas kontinentalismi ideed ka Aasias. Jaapan asus valvama teljeriikide huvisid Kaug-Idas. Tundes oma seljataga vägevat euroopa blokki, pöördus Jaapan julgesti Ameerika vastu, kes igati püüdis välja kutsuda konflikti Vaiksel ookeanil. Jaapani välisministri Matsuoka sõit Berliini ja Rooma märtsi lõpus 1941 ja eriti kokkusaamine füüreriga tugevdas veel enam totaalsete suurriikide liitu.

Euroopa-Aasia suurriikide bloki aktiivsus, kutsus esile valvsa tähelepanu Põhja-Ameerika Ühendriikides, kus oldi tegevuses presidendi valimiste ettevalmistustega.

5. novembril valiti kolmandat korda presidendiks Roosevelt, kes on veendunud Ameerika vahelesegamise pooldaja Euroopa asjusse, vastu Monroe doktriini. Vaatamata inglaste poolt, juudi kapitalide toetusel sõja kasuks tehtavale ägedaimale propagandale, ei tõtta Ameerika eriti reaalse abiga Inglismaale, piirdudes 50 vananenud hävitaja „vahetamisega“ inglise baaside vastu Atlandi ookeanis.

Kolm viimast kuud möödusid Saksamaale suure diplomaatilise elavuse tähe all. Pärast Hispaania ministri Suner’i visiiti oli kantsler Hitleril 23. oktoobril, prantsuse-hispaania piiril kokkusaamine kindral Francoga ja koduteel Prantsuse riigipea Petain’iga. See kokkusaamine kahe, hiljuti omavahel sõda pidanud riigi juhtide vahel tähistas psühholoogilis-poliitilist murrangut läänes.

28. oktoobril ületasid Itaalia sõjaväed Kreeka piiri ja Albaania territooriumil algasid vahelduva õnnega lahingud.

„Teljeriikide“ autoriteet ja jõud kasvas suuresti. Ungari 20. novembril Viinis, Rumeenia ja Slovakkia 23. resp. 24. novembril Berliinis, esindatud oma peaministrite Teleki, kindral Antonescu ja prof. Tuka läbi, tegid teatavaks oma liitumise kolmikpaktiga, astudes kontinentaalrinde ridadesse Saksamaa juhtimisel Inglismaa vastu. Kõik see tähendas inglise mõju täielikku likvideerimist Kagu-Euroopas ja Euroopa jõudude mobiliseerimist võitluseks briti demokraatiate koalitsiooni vastu, kellede üks peaesindajaist, Chamberlain, suri novembri lõpul.

Märtsi lõpul 1941 ühines kolmikpaktiga viimane Balkani riik, Jugoslaavia, kelle peaminister Tsvetkovitš kirjutas lepingule alla.

Kuid sündmused võtsid teise suuna. Serbia kindral Dušan Simovitš, olles üles kihutatud Ameerika Roosevelt’i plutokraatia ja Moskva poolt sõjalise abi lubadustega, pani toime riigipöörde.

MAHA BOLŠEVISTLIKUD SÜÜTAJAD!

Regent Paul kõrvaldati 27. märtsil ja 18-aastane kuningas Peeter II kuulutas end troonile astunuks. Kindral Simovitš sai diktaatoriks. Siis likvideeris Saksamaa kiire löögiga Roosevelti ja Moskva sepitsused. Pühapäeval 6. aprillil läksid Ungaris, Rumeenias ja Bulgaarias asuvad saksa sõjaväed üle Jugoslaavia piiride, ette jõudes inglise ekspeditsioonikorpusest ja bolševike lubatud abist. Samal ajal lõi kindral Rommeli juhatuse all olev saksa ekspeditsioonikorpus Aafrikas inglise-austraalia väed välja nende poolt varem vallutatud itaalia Cyrenaikast ja tungis edasi kuni Egiptuse piirini, kus peab ka praegu visa võitlust.

Adolf Hitler esines uuesti 4. mail Saksa Riigipäeva erakorralisel istungil, kus paljastas terve maailma ees inglise maailmasüütajate häbiväärset tegevust, kes ei kõhelnud oma huvides paisata Balkani riike sõja tulle.

Sakslased võtsid vangi 6298 Serbia ohvitseri ja 377 864 sõdurit; 8 000 Kreeka ohvitseri ja 210 000 sõdurit. Peale selle võeti võitlusis briti ekspeditsioonikorpusega vangi 9000 inglast, austraallast ja uus-meremaalast. Jugoslaavia kokkuvarisemise järel said Ungari ja Bulgaaria tagasi omad rahvuslikud territooriumid, mis enne kuulusid Jugoslaavia koosseisu.

Kroaatia maa-aladest loodi uus iseseisev Kroaatia riik, mille juhiks on Dr. Ante Pavelitš. Itaalia kuningas määras Kroaatia troonile oma sugulase, Spoleto hertsogi. Seega muutub Kroaatia kuningriigiks.

15. juunil 1941 ühines Kroaatia Kolmikpaktiga – akti kirjutas Veneetsias alla Dr. Pavelitš. Inglismaa, vapustatud Saksamaa hiilgavast ja välkkiirest võidust Balkanil, hakkas palavikuliselt otsima uut väljapääsu. Briti saadik Moskvas, sir Stafford Cripps hakkas energiliselt pidama salaläbirääkimisi Stalini ja Molotoviga, sihiga, et nõukogude sõjavägi ründaks ootamatult Saksamaad.

Samal ajal inglise vägede ülemjuhatus, asendades kompromiteeritud kindralid teistega, korraldas rünnaku Iraagile ja Prantsusmaa mandaatalale – Süüriale. Selles ettevõttes aitas Inglismaale kaasa oma valitsuse vastu mässu tõstnud prantsuse kindral de Gaulle. Pärast ohvriterikkaid lahinguid õnnestus Inglismaal vallutada nii Iraak kui ka Süüria, mille tagajärjel endised liitlased, Inglismaa ja Prantsusmaa, muutusid üksteisele veelgi suuremateks vaenlasteks.

Vahepeal jätkas Saksamaa järk-järgult ja süstemaatiliselt oma kava teostamist: Saksa maa-, lennu- ja mereväe üksused, kasutades laiaulatuslikult parašütistide väeosi, vallutasid kangelasliku löögiga Kreeta saare, mis moodustab esmajärgulise sõjalise baasi Vahemeres. Kreeta aerodroomidelt avaneb saksa lennuväele võimalus sooritada õhurünnakuid teistele Briti baasidele – Haifale ja Küprosele.

1941. aasta 22. juuni koidikul lõi suur ajalooline tund kommunistliku Moskva poolt orjastatud Ida-Euroopa rahvastele. Adolf Hitler jõudis ette punase Moskva kavalast plaanist ja andis Saksa sõjaväele käsu, asuda idarindel pealetungile. Sõda on praegu käimas teie silmade ees.

Kõik Euroopa kultuursed, terved, kristlikud rahvad Soomest kuni Kroaatiani on ühiselt sõjakäigul verise juudi – bolševistliku vaenlase vastu.

Nõukogude võimud on juba põgenemas Uurali taha, lootes end seal päästa ähvardavast hävingust.

Kogu maailma juutlus on ühinenud võitluseks Hitleri ja Saksamaa vastu. Ameerika juudid annavad krediite, inglise juudid ülistavad Stalinit, Moskva juudid karistavad ja lasevad maha orjastatud rahvaste poegi.

Kuid nüüd ei aita neid enam ükski võim. Jumal on saksa sõjaväega. Kuhu ilmub saksa sõdur, seal langevad vaenlased põrmu.

Kes on Saksamaa poolt – see võidab. Kes aga Inglismaa poolt – see hukkub!