10 kõige õudsemat jaapani legendi

6 minutit lugemist

Jaapan on tõusva päikese maa, täis jubedaid legende ja müüte.
Osalt on need legendid seotud maa julma minevikuga nendest aegadest, mil piiramatu võimuga valitsejad elavaid inimesi hoonetesse müürisid, et seintele tugevust anda. Osalt on need legendid seotud seletamatute fenomenidega. Miks sõidavad enesetapjad Jaapanis Aokigahara metsa, et seal endalt elu võtta? Miks usuvad paljud jaapanlased, et teatud luuletuste lugemisel valju häälega hakkab keegi lähedastest surema? Ja miks ei tohi Jaapani koolides kolmandal korrusel kolm korda tualettruumi uksele koputada? Järgnevalt tuleb juttu kümnest kõige õudsemast Jaapani legendist.

Aokigahara mets on üks salapärasemaid paiku maailmas.

Enesetapjate mets

Aokigahara mets, tuntud ka kui Jukai (jaapani k ’Puude meri’) Fuji mäe jalamil on Jaapani üks kauneimaid paiku ja samas üks salapärasemaid. Metsas leidub mitmeid kiviseid ning jäiseid koopaid. Aokigahara mets on väga tihe, mistõttu kostub sealt vaid vaikne metsakohin. Metsal on ajalooline seos deemonitega Jaapani mütoloogiast ning on osalt seetõttu populaarne enesetapukoht. Väidetavalt tõuseb Jaapanis suitsiidide arv märtsikuus, rahandusaasta lõpus, kui nii mõnelgi tekib vajadusi otsi sõna otseses mõttes kokku tõmmata. 2011. aasta seisuga on levinumad enesetapuviisid poomine ja üledoos ravimitest või narkootikumidest.
Igal aastal sooritatakse selles 35 km² pindalaga metsas arvukaid enesetappe. Keegi ei tea, kui palju inimesi on selles metsas oma maise teekonna lõpetanud, sest mets ei ole kaugeltki mitte kõiki surnukehasid välja andnud. Ainuüksi 2002. aastal loendati 78 laipa. 2004. aastal läks metsas vabasurma 108 inimest. Viimastel aastatel on kohalik omavalitsus lõpetanud sellise statistika avaldamise, et potentsiaalseid enesetapjaid metsast eemale hoida. Kummalise enesetapulaine põhjustajaks on ilmselt Matsumoto Seicho 1960. aastal ilmunud romaan „Nami no to“ (Lainetorn), kus kirjeldatakse enesetappu selles metsas. Azuza Hayano tegeleb juba 30 aastat Aokigahara metsa fenomeniga ega oska muud seletust välja pakkuda. Vahel näeb ta metsaveerde pargitud autosid ja siis kardab ta alati halvimat. Mõnikord leiab Azuza aga metsast kummalisi markeeringuid: enesetapjad jätavad need endast maha puhuks kui nad ümber mõtlevad ja tahavad tagasiteed leida. Teistel andmetel lohistavad plastiklinte metsa ka uudishimulikud turistid, et oleks kergem tihedas metsas tagasiteed leida.

Vana Chusetsu tunnel

Selles mahajäetud tunnelis olevat kunagi keegi maha koksatud. Kui minna tunnelisse, siis hüüdvat hääl „Stopp!“

Doryodo tempel Tokios

Jaapani pealinnas Otukayama pargis oli tempel, mis 1983. aastal lammutati. 1963. aastal olevat templis tapetud keegi vanem naine, 1973. aastal aga leiti templist surnud naisüliõpilane, kelle oli tapnud tema professorist õppejõud. Kuigi templit pole enam ammu olemas, kostvat öösiti varemetel ohvrite nuttu.

Maruoka loss.

Inimsambad

Vanas Jaapanis oli levinud absurdne uskumus, et seinad saavad tugevamad, kui inimesi sisse müürida. Neid seinu nimetati hitobashiradeks, tõlkes inimsammasteks. Nii jabur kui see uskumus ka ei ole, on sellel siiski oma „loogika“. Nimelt ei osatud vanasti ehitada piisavalt maavärinakindlaid hooneid ja eks siis loodeti vaimude ja teispoolsuse jõudude abile, et ehk jääb maavärina korral hoone terveks.
Kuid seintesse müüritud ja jubedasse surma surnud inimeste vaimud maksid kätte ja hakkasid sellistes majades kummitama. Kõige kuulsamaks näiteks Maruoka loss, mille ehitamisel otsiti üles ühe silmaga naine, kellel oli kaks last. Naine jäi seina müürimisega nõusse, kui talle lubati, et tema pojast saab samurai. Kuid naise elusalt seina müürinud lossiomanikud ei täitnud oma lubadust. Sellest ajast peale maksab naine iga aasta aprillis kätte, kui tugevad vihmasajud lossi ümbruse üle ujutavad. Jaapanlased nimetavad vihma „O-Shizu pisarateks“. Matsue lossi seina müüriti aga imeilus neiu, kes äratas tähelepanu oma imelise tantsuoskusega. Kui loss valmis sai, keelati tema vaimu kättemaksu kartuses kõigil neidudel hoone läheduses tantsida.

Okiku-nukk

Selline nukk olevat kuulunud Okiku-nimelisele tüdrukule, kes suri külmetushaiguse tagajärjel. Okiku vaim pidavat aga tema nukus edasi elama. Seda olevat tõestanud see, et nuku juuksed hakkasid kasvama. Keegi ei osanud selle nähtuse kohta mingit selgitust leida, kuid uuringud on kinnitanud, et nukul olid tõesti inimese juuksed. See lugu on jaapani üks kuulsamaid legende ja paljud inimesed usuvad sellesse. Nukku hoitakse tänini Iwamizawas Mannenji templis.

Tomino põrgu

„Tomino põrgu“ on jaapani luuletus, mida tohib ainult väga vaikse häälega deklameerida. Veel parem ainult mõttes lugeda. Kui seda luuletust valju häälega lugeda – nagu väidab legend – juhtub midagi kohutavat. Mis täpselt juhtuma hakkab, ei tea keegi. Mõned inimesed on seda siiski teinud ja nende sugulased surid.

Kuchisake-onna

Sellist nime (eesti k. naine lõhkise suuga) kandis 17. sajandil elanud jaapani naine, kes olevat nooruses olnud imeilus, kuid abiellus kahjuks haiglaselt armukadeda samuraiga. Kui mehel tekkis ühel päeval kahtlus, et naine on teda petnud, tõmbas ta naisel mõõgaga üle näo ja hüüdis: „Kes sind nüüd enam ilusaks peab…“ Sellest ajast peale olevat naine suud varjava rätikuga sihitult mööda maad ekselnud ja võõraid inimesi (eelistatavalt siiski lapsi) kõnetanud, küsides kõigilt, kas ta on ikka ilus (watashi kirei?). Kui kõnetatu vastas jaatavalt (hai), eemaldas naine rätiku näolt ja küsis: „Kas ka nüüd?“ (kore demo?) Kui küsitu suutis külma närvi säilitada ja vastas uuesti jaatavalt, tõmbas Kuchisake-onna ta näo kääridega lõhki. Kui vastutulija vastas aga eitavalt (nashi) või üritas põgeneda, siis olevat naine ta tapnud. Legendi teise variandi järgi olevat Kuchisake-onna tema teele sattunud naisel suu lõhki lõiganud. Kui aga vastutulijaks oli laps, siis olevat ta oma ohvrit kääridega löönud, seejärel varjulisse kohta lohistanud ja seal tapnud. Legendaarne Kuchisake-onna figuur on inspireerinud paljusid jaapani õudusfilmide loojaid.

Legend Teke Tekest on inspireerinud nii mõndagi õudusfilmi loojat.

Teke Teke

Legend Teke Tekest on tuntumaid jaapani linnalegende. See on lugu nägusast koolitüdrukust, kes hüppas metroorongi ette, kaotas jala ja suri. Sellest ajast peale kummitab ta metroojaamades ja suudab väga kiiresti oma käsi liigutada. Sealjuures tekitavat ta heli, mis kõlab nagu „teketeke“. Ta üritab inimesi kinni püüda, ja kui see tal õnnestub, lõikab ta oma ohvri lõhki.

Hanako-San

Nii nimetatakse ühe väikese tüdruku vaimu, mis alates Teisest maailmasõjast koolides kummitab. Vaimuga on võimalik kohtuda, kui koolimaja kolmandal korrusel kolm korda WC uksele koputada ja hüüda: „Kas sa oled seal, Hanako-San?“ Ukse tagant on kuulda „jaa“. Kui siis tualettruumi siseneda, võib seal näha punases seelikus väikest tüdrukut. Mõnikord pidi tüdruk verd nutma või olema koguni vereplekkidega kaetud. 1995. aastal vändati sel teemal film. Kuid lugu Hanako-Sanist on inspireerinud ka teisi õudusfilmide tegijaid.

Kiyotaki tunnel

See tunnel ehitati 1927. aastal ja on täpselt 444 meetrit pikk. Jaapanis on neli õnnetu arv, mis tähendab surma. Paljud inimesed kardavad läbi Kiyotaki tunneli sõita, kuna ehitustööde käigus hukkunud tööliste vaimud pidavad seal tänini kummitama. Kuulduste järgi olevat aga hukkunud töölised tunneli seintesse müüritud. Ja nii ehmatavad vaimud autojuhte – vähemalt nii jutustab legend –, et nad teevad surmaga lõppeva avarii.

Peter Hagen