Pilt sinu kodu seinal võib mõjutada sinu saatust

3 minutit lugemist

Portreepilti oma kodu seinale tuleb valida hoolega nagu abikaasat, sest igal portreel on oma kordumatu isikupära. Tegemist pole pelgalt sisustuselemendi, vaid omamoodi pereliikmega, kes mõjutab su meeleolu ja kujundab saatust.

Esoteerikud usuvad, et iga portree kannab kolme tüüpi energiat: esimese energiatasandi loob sellel kujutatud isik, teise lisab kunstnik ning kolmanda tasandi pildi eelmised omanikud. Kõik koos moodustavad portree aura ja selle omapära, mis mõjutab nii sind kui kõiki teisi pereliikmeid. Mõned portreed pakuvad meile tuge, teised tõukavad ebameeldivuste, haiguste ja tülide keskele.

Maalimise ajal võtab kunstnik osa modelli aurast ja võimendab selle isikliku energiaga mitmekordseks. Isegi keskpärane, andetu või algaja kunstnik suudab portreepilti valada modellilt saadud energia ja jõu, seepärast avaldavadki mitmed näomaalid meile unustamatut muljet ja mõjutavad meie elukäiku.

Fotograaf võtab oma huviobjektilt vaid piisakese energiat ja edastab selle, lisamata seejuures omalt poolt vähe. Ainult üksikud meistrid suudavad sarnaselt kunstnikele lisada fotole oma energia. Seetõttu vaatame ilusaid fotosid rahuloluga ja kaunistame meelsasti nendega tube, kuid väga harva tekitavad nad tõelist imetlust ja meele-erutust.

Mõnikord on kunstniku energiavoog nii võimas, et jõuab modellini ja korvab tema poolt kaotatud energia. Sellise andega oli õnnistatud kuulus prantsuse kunstnik Henri de Toulouse-Lautrec, boheemlik kääbusekasvu mees. Ta joonistas „Moulin Rouge’i” tantsijannasid ja lauljatare moonutatult ja ebardlikena. Seejuures oli ta nii tahtejõuline ja elavaloomuline, et temast sai piigadele midagi maskoti taolist.

Tema reklaamplakatitel ja portreemaalidel nägid naised välja üks hullem kui teine, kuid sellegipoolest soovisid kõik, et Toulouse-Lautrec neid oma pintsli või pliiatsiga jäädvustaks. Toulouse-Lautreci maalid ei tekita meis ängistust ega õudu, vaid jätavad elurõõmsa, pisut iroonilise mulje. Oma maalide tellijaile tõid õnne ka inglise 18. sajandi portreekunstnik Joshua Reynolds ja Prantsuse impressionist Pierre Auguste Renoir.

Leidub ka kunstnikke, kes tööprotsessi käigus imevad modellilt nii palju elujõudu, et viimane haigestub või lausa sureb. Müstikute arvates oli selliseks kunstnikuks Rembrandt – mitmel tema maalil poseeriv abikaasa Saskia suri kaheksa aastat pärast abiellumist.

Kirjanik Vsevolod Garšin poseeris Ilja Repinile maaliks „Ivan Groznõi poega tapmas” ning hiljem laskis endast maalida autoportree. Veidi pärast töö valmimist lõpetas Garšin oma elu enesetapuga.

Iludus Nina Vinogradova-Benoit, kunstnik Ilja Glazunovi abikaasa, keda mees kümnetel maalidel jäädvustas, viskus ilma selge põhjuseta aknast alla. Enne otsustavat sammu tõmbas naine endale pähe paksu karvamütsi, et mitte oma nägu rikkuda ja veel surnultki kena välja näha.

Aleksandr Šilov maalis mitu vapustavalt kaunist portreed oma armastatud tütrest Mašast – neiu suri 16-aastaselt vähki.

Prantsuse skulptor Auguste Rodin teadis rääkida, et enda naisest pilte joonistada või kujusid vormida on ohtlik ja seetõttu ei teinud ta naisest isegi mitte visandeid. Tuleb mainida, et ta veetis oma naisega pika ja õnneliku elu. Töö jaoks leidis ta endale aga muusa, skulptor Camille Claudeli ning jäädvustas teda kompositsioonides „Suudlus” ja „Igavene kevad”. Vaene muusa läks hulluks ja veetis kakskümmend aastat vaimuhaigete varjupaigas.

Kui sinu valdusesse on sattunud „vampiirkunstniku” loodud portree, lisandub su koju uus võimas energiaallikas. Selles pole midagi halba, sest portree jaoks poseerinud inimene andis oma energia vabatahtlikult, ilma valu ja vihkamiseta. Meid ei puuduta tema kunagised suhted kunstnikuga ega avalda mingit mõju. Võimalik, et rahvas hindab Ilja Glazunovi ja Aleksandr Šilovi töid nõnda kõrgelt just seepärast, et neis pulbitseb tohutu energia.