Neetud kunstiteosed

3 minutit lugemist

Need on mõned maalikunsti suurteosed, milles peitub hävitav negatiivne energia. Lõuendite omanikud, aga ka need, kes müstilisi pilte kas ainult puutusid või neid vaadeldes erilist lummust kogesid, on aegade jooksul sattunud mitmesugustesse traagilistesse olukordadesse, noorelt surnud või hukkunud.

„Veenus peegliga“ laostab või tapab

Diego Velazqueze „Veenus peegliga“.

Suure hispaanlase Diego Velazqueze (1599–1660) tuntud maalil „Veenus peegliga“ (1651) on kurb ja müstiline ajalugu. Selle esimene omanik – rikas kaupmees, läks kiiresti pankrotti.

Tema laevad hinnaliste meretaguste kaupadega sattusid järjepanu piraatide röövrünnakute ohvriks või uppusid seletamatutel asjaoludel. Järgmise omaniku (samuti kaupmehe) ladusid tabas välgulöök, mis need maani maha põletas.

Pildi seejärel omandanud metseen tapeti röövkallaletungis. Pärast seda rändas maal aastakümneid galeriist galeriisse, sest keegi ei tahtnud seda osta, kuni leidis lõpliku asupaiga Londoni Rahvuslikus galeriis. Seal tabasid 1914. aastal „Veenust“ ennast naispsühhopaadi rohked noahoobid. Õnneks suudeti maal kvaliteetselt restaureerida.

„Nõidadekummardamine“ teeb viljatuks

Selle kohta on dokumentaalseid tõestusi. Esimene signaal oli see, et maali autori Pieter Bruegeli (1530–1569) täditütar, kes Neitsi Maarja tarvis poseeris, jäi lastetuks. Sama kordus edaspidiste kollektsionääride peredes, kes maali omandasid. „Nõidade“ viimaseks omanikuks oli üks hollandi arhitekt, kes maali mureta ostis, sest tema peres oli juba kolm last, ja rohkem ta neid ei soovinud. Praegu ripub šedööver samuti Londoni Rahvuslikus galeriis. Tema müstilisest negativismist pole andmeid avaldatud, aga muuseumitöötajad kõnelevad, et selle imetlejate seas on harva märgata noori naisi.

„Vesiliiliad“ põletavad

Claude Monet „Vesiliiliad”.

Kui Claude Monet (1840–1926), üks impressionismi rajajaist, maali „Vesiliiliad“ 1919. aastal lõpetas, korraldas ta oma ateljees sõpradele lõbusa peo.

Tuvastamata põhjustel puhkes seal sedamaid tulekahju, mis õnnestus kustutada tänu rohketele veinivarudele. Maali ostnud Montmartre’i ühe kabaree omaniku kodu langes tuleroaks kuu aega hiljem, kusjuures maal ise päästeti.

Järgmine müstika ohver oli prantsuse kollektsionäär Oscar Smitz, kelle maja põles maani tuhaks aasta pärast, kusjuures „Vesiliiliad“ ise päästeti taas. Lõpuks sai maali koduks New Yorgi Metropolitani muuseum (Metropolitan Museum of Art), mida tabas tulekahju juba paari kuu pärast. Selles said „Vesiliiliad“ tugevasti kannatada.

Analoogiline saatus tabas Inglismaal 20. sajandi lõpu-aastatel paljusid, keda lummasid toona ülipopulaarse hispaania kunstniku Giovanni Bragolini (õige nimega Bruno Amadio, 1911–1981) „Nutva poisi“ reproduktsioonid – nad kõik põlesid paljaks.

Giovanni Bragolini „Nuttev poiss“.

Ja kuigi tulekahjude põhjused enamasti välja selgitati, hakati „Nutva poisi“ reproduktsioone maha põletama avalikel rahvaüritustel korraldatavatel tuleriitadel. Mõnedes piirkondades kohalikud omavalitsused seda ei keelanud, vaid kiitsid koguni heaks, ja kutsusid üles neid reproduktsioone mitte omandama.

Seda, et poseerides riskivad modellid oma elujõuga, ei eitanud sellised geeniused nagu Rubens, Rembrandt, Modigliani, Repin, Wrubel, Serov, Kuindži jpt. Neist paljude modellideks olid nende armukesed, naised või lapsed, kelle eluteed jäid lühikeseks traagiliste sündmuste või haiguste läbi.

Asjatundjad ei eita, et portreed mõjuvad seda sugestiivsemalt, mida rohkem elav modell nende valmimiseks oma psüühilist energiat loovutab.

Paljudes idamaistes kultuurides on tänapäevalgi keelatud kujutada elavat inimest, kuna tema jäädvustamine paberile või lõuendile, mõnel pool ka fotole või videole, talt tema hinge röövib.