Libahundid – saatana käsilased

5 minutit lugemist

Tänapäeval on seda raske mõista, kuid alates 15. sajandi algusest kuni 18. sajandi keskpaigani tegeles otsatu hulk teolooge, juriste ja iga masti „teadlasi” sellega, et kirjeldada saatanlike jõudude ning nende inimestest ja loomadest abiliste oletatavat tegutsemist.

Sealjuures ei antud endale aru, millisesse ebausu sohu nende targutustega jõuti. Seda enam, et jutud saatana kiusamistest ei olnud kuidagi kooskõlas kristlike arusaamadega. Saatana ja tema abiliste vastu võitlemise tuhin avaldus eelkõige inimliku seksuaalsuse allasurumises. Egas asjata nimetata seda ajalooperioodi pimedaks keskajaks. Samas on üllatav, et just see ajajärk oli kogu inimkonna ajaloos kunsti üks viljakamaid epohhe.
Kui antiikajal kummardati ja ülistati vägagi inimlike omadustega jumalaid, siis keskajal ägasid inimesed „saatana võimu” all. Legendid elurõõmsatest ja lihahimulistest antiikaaja jumalatest hakkasid unustusehõlma vajuma. Keskajal algas kohutav jaht nõidadele ja nende kõikvõimalikele abilistele.
Sarvedega kuradid soku kujul või hobusejalgadega kütid kuulusid tolle aja inimeste ettekujutusse, nagu ka inimese moondumine loomaks või vastupidi. Kogu seda totrust seostati saatana ja tema kaaskonna tegutsemisega. Neid ettekujutusi võimendasid nii kirik kui ka kujutav kunst. Nii võib draakonite ja teiste põrgusigitiste kujutisi leida isegi gooti toomkirikute fassaadidelt. Jumalema kirik Pariisis on selle üks ilmekas näide.

Rudolf Kelleri „Punamütsike ja kuri hunt” (1920). Stseenile tuntud muinasjutust on antud allegooriline tähendus: kogenematu neiu esimene kohtumine himura loomaga – mehega.

Keskajal tehti arvukaid katseid muutmaks antiikajast tuntud võlukunstide abil inimesi ajutiselt teisteks olenditeks. Usuti tõemeeli, et võlurid ja nõiad suudavad salapäraste rohtude abil ennast öösiti libahuntideks, -kassideks või teisteks röövloomadeks muuta, et siis looma kujul ringi hulkudes noori mehi või naisi rünnata, neid vägistada või koguni tappa. Leidus palju õpetatud juriste ja isegi professoreid, kes kirjeldasid põhjalikult libahundi fenomeni, mis tegelikult eksisteeris ainult inimeste fantaasias.
„Hommikuti leiavad need neetud olendid pärast öiseid põrgulikke moondumisi ja loomalikke seiklusi ennast kurnatuna voodist,” kirjutab õpetlane Michelet. „Kuid nad elavad ohtlikku elu, sest öiste käikude ajal saadud vigastused jäävad neile ka siis, kui nad on jälle inimese kuju võtnud. Nii reedavad nad oma kaksikelu ja neid on kerge tabada ning patutegude eest kohtu alla anda.”
16. sajandil elanud prantsuse autor Francois Boguet kirjeldab üht kuulsamat naislibahundi juhtumit.
„Umbes kahe kilomeetri kaugusel Apchonist juhtus järgmine lugu: Valitseja vaatas ühel õhtul oma lossi aknast välja ja nägi tuttavat jahimeest, kes jälitas emahunti. Ta hüüdis mehele, et too pärast tema poole tuleks. Seda kütt ka tegi ning rääkis siis valitsejale, et emahunt oli teda rünnanud, kui ta üritas kiskjale ammuga otsa peale teha. Kiskja pääses aga terve nahaga. Mees ründas seepeale võsavillemit ja võitles temaga. Lõpuks õnnestus tal hundil üks käpp maha lüüa. Ta pani käpa jahipauna, kuid kriimsilmal endal läks korda põgeneda. Jääger tahtis trofeed võõrustajale näidata. Suur oli aga mõlema mehe üllatus, kui kütt tõmbas jahipaunast välja naise käe ehetega. Ehted tundis valitseja kohe ära, sest need kuulusid tema abikaasale. Ta ruttas otsekohe ruumi, kus tema naine küdeva kamina ääres istus, hoides kätt seeliku all. Valitseja nõudis, et naine näitaks talle oma käsi. Too näitaski talle veristesse sidemetesse seotud käekönti. Valitseja käskis naisel kõik ära rääkida.
Abikaasa tunnistas, et oli ühe nõia käest saanud rohtu, mis muutis ta öösiti libahundiks. Kiskja kujul olevat ta siis ümbruskonnas noortele meestele kallale tunginud ja sundinud neid lihapattu tegema. Ka olevat ta mõnikord suure halli koeraga ühtinud, kes teda tagant kargas. Sel viisil olevat ta leevendanud oma lihahimu, mida tema vananev mees kuidagi rahuldada ei suutnud.”
Michelet lisab sellele fantastilisele loole omalt poolt juurde, et ümbruskonnast olevat leitud mitu noorukit, kelle kehal olnud libahundi tekitatud jubedad hammustusjäljed. Naine anti kohtu alla, ta mõisteti süüdi ja põletati tuleriidal.
Mõnevõrra realistlikumalt kõlab avalikkuse ette jõudnud lugu Besanconi lähedal elanud kahest vennast, kuigi ka see on pikitud fantastiliste seikadega. Vennad Pierre ja Michel Verdung teenisid elatist karjastena. Kord tabati nad sellelt, et nad tegid lihapattu kahe suure koeraga. Mehed anti kohtu alla ja nad tunnistasid, et olid öösiti huntideks moondunud ja isegi emahuntidega kopuleerinud. See olevat neile sama suurt lõbu pakkunud kui naistega ühtimine. Ka olevat nad nautinud vahekorda koertega ja teinud seda vahel mitu korda päevas.
See on tüüpiline juhtum, kus inimese seksuaalset aktiivsust, olgugi et loomuvastast, püüti selgitada müstilis-maagilisel tasandil.
Ka Pariisi õigusteadlane de Lancre kirjeldab sarnast juhtumit.
„Paduas elas noor kombekas neiu, kellesse üks junkur oli kõrvuni armunud. Kuna noormees ei suutnud kuidagi neidu pehmeks rääkida, et ta tema soovidele vastu tuleks, muretses ta võlurilt rohtu, mis aitas tal pipardaja märaks muuta. Hobusega tegi ta kõike seda, millest neiu oli keeldunud.”
Kõigi nende lobalugude tuumaks on asjaolu, et oma seksuaalseid vajadusi ebaloomulikul viisil rahuldada püüdnud inimeste tegevust püüti seletada saatanliku maagiaga ja põrgujõudude tegevusega. On mõneti üllatav, kuid just keskajast on teada palju sodoomiajuhtumeid. Jättes siiski saatana ja tema sulaste rolli mängust välja, leiame tollal suhteliselt laialt levinud sodoomiaharrastusele täiesti realistliku seletuse. Tollal kannatasid paljud mehed ja naised pealesunnitud askeetluse all. Seks loomadega oli mõnes mõttes hädaventiil. Oli ju maal küllaldaselt igasuguseid pudulojuseid, kellega võis oma himu rahuldada, olgugi et loomuvastaselt. Vähemalt puht füüsilises mõttes leevendas selline vahekord seksuaalset rahuldamatust. Erinevalt noorukitest olid tüdrukud raskemas olukorras, sest neil pidasid silma peal nii puritaanlikud vanemad kui valvsad naabrid. Seetõttu oli neil vähem võimalusi laskuda loomadega lähemate suheteni. Ka hoidis tüdrukuid tagasi hirm sattuda vahelejäämise korral lähikondsete põlu alla.

©Peter Hagen

0

Your Cart