Maailma kõige õudsemad paigad

9 minutit lugemist

Nukkude saar, Mehhiko (Isla de las Munecas)
Mehhiko pealinnast Mexikost lõunas soisel maastikul asub peaaegu inimtühi „Nukkude saar“. 1951. aastal olevat seal üks tüdruk müstilistel asjaoludel uppunud. Saare omanik don Julian Santana Barrera üritas asjata last päästa. Hiljem arenes mehel välja tõeline foobia. kaitseks lapse vaimu vastu hakkas ta ümbruskonnas olevate puude külge kinnitama tükeldatud nukke. Tuhanded nukud kõlguvad puude ja põõsaste küljes või on okste otsa torgatud. Nukke koguneb aga üha rohkem, sest sellest saarest on aja jooksul kujunenud mehhiko noorte julguse proovilepaneku kultuskoht. 2001. aastal uppus don Barrera oma „Nukkude saarel“.

Enesetapjate mets, Aokigahara, Jaapan
Aokigahara mets, tuntud ka kui Jukai (jaapani k ’Puude meri’) Fuji mäe jalamil on Jaapani üks kauneimaid paiku ja samas üks salapärasemaid. Metsas leidub mitmeid kiviseid ning jäiseid koopaid. Aokigahara mets on väga tihe, mistõttu kostub sealt vaid vaikne metsakohin. Metsal on ajalooline seos deemonitega Jaapani mütoloogiast ning on osalt seetõttu populaarne enesetapukoht. Väidetavalt tõuseb Jaapanis suitsiidide arv märtsikuus, rahandusaasta lõpus, kui nii mõnelgi tekib vajadusi otsi sõna otseses mõttes kokku tõmmata. 2011. aasta seisuga on levinumad enesetapuviisid poomine ja üledoos ravimitest või narkootikumidest.
Igal aastal sooritatakse selles 35 km² pindalaga tihedas metsas arvukaid enesetappe. Keegi ei tea, kui palju inimesi on selles metsas oma maise teekonna lõpetanud, sest mets ei ole kaugeltki mitte kõiki surnukehasid välja andnud. Ainuüksi 2002. aastal loendati 78 laipa. 2004. aastal läks metsas vabasurma 108 inimest. Viimastel aastatel on kohalik omavalitsus lõpetanud sellise statistika avaldamise, et potentsiaalseid enesetapjaid metsast eemale hoida. Kummalise enesetapulaine põhjustajaks on ilmselt Matsumoto Seicho 1960. aastal ilmunud romaan „Nami no to“ (Lainetorn), kus kirjeldatakse enesetappu selles metsas. Azuza Hayano tegeleb juba 30 aastat Aokigahara metsa fenomeniga ega oska muud seletust välja pakkuda. Vahel näeb ta metsaveerde pargitud autosid ja siis kardab ta alati halvimat. Mõnikord leiab Azuza aga metsast kummalisi markeeringuid: enesetapjad jätavad need endast maha puhuks kui nad ümber mõtlevad ja tahavad tagasiteed leida. Teistel andmetel lohistavad plastiklinte metsa ka uudishimulikud turistid, et oleks kergem tihedas metsas tagasiteed leida.

Luukirik, Sedlec, Tšehhi
Prahast ida poole jääv Kutna Hora on tõeline turistide magnet. Osalt on see tingitud sellest, et vanalinn on Unesco maailma kultuuripärandi nimekirja kantud, teiseks põhjuseks on Sedleci linnaosas asuv luukirik. Umbes 740 aastata tagasi tõi üks abt Jeruusalemmast Kristuse oletatavast ristilöömise paigast kaasa püha mulda, mille puistas laiali Sedleci surnuaiale. Sellest ajast peale ihkasid paljud inimesed kogu Euroopas lasta ennast matta just selle kalmistu „pühasse mulda“. Varsti polnud surnuaial enam ühtegi vaba platsi ja nii hakati luid-konte kasutama morbiidsete kunstiteoste põhimaterjalina. Võigast kabelit „kaunistavad“ umbes 40 000 inimese luud-kondid.
Ainuüksi kabeli keskel rippuvas kroonlühtris on 206 luud. Monstrantsid ja hostiad on valmistatud kolpadest, mida ümbritsevad reieluudest „päikesekiired“.

Beelitzi ravila, Saksamaa
19. sajandi alguses raviti Beelitzis tuberkuloosihaigeid, hiljem opereeriti täie teadvuse juures sõjas haavata saanud sõdureid. Praeguseks on see Potsdami lähedal asuv hiiglaslik umbes 60 hoonega areaal täiesti lagunenud. Kuid siiani ripuvad lagedes roostetanud operatsioonilambid, nende all kõverdunud opilauad. Kõik need kulissid on jubedad, kuid meelitavad uudishimulikke ja fotograafe ligi. Seal peetakse illegaalseid pidusid, eriti halloweeni ajal ja Walpurgi ööl. Räägitakse, et Beelitzis kutsutakse vaime välja ja peetakse satanistlikke liturgiaid. Ka on teada vähemalt kaks mõrva. 1991. aastal tappis „Beelitzi koletis“ ühe vene peaarsti naise ja selle lapse. 2008. aastal kägistas üks harrastusfotograaf ühe naise endises väravavahimajas. Beelitzi sünget kuulsust on suurendanud veel juhtum mehega, kes 2000. aastal kukkus neljandalt korruselt surnuks, üks teine mees kukkus mingisse šahti ja sai raskelt vigastada. Saksamaa kõige süngema minevikuga kliiniku tulevik saab aga pisut helgem olema. Nimelt ehitatakse osa kliiniku alast ümber „Creative Village’ks“ ja avatakse 2017. aastal.

Beechworthi psühhiaatriahaigla, Austraalia
Beechworth Lunatic Asylum oli aastatel 1867–1995 suurim hullumaja Austraalias Victoria osariigis. Praeguseks on selle haigla hoonetes surnud 3000 inimese hinged asja tõsiselt käsile võtnud ja hakanud kummitama. Õudukafännidele korraldatakse õhtuseid vaimutuure, mille ajal jutustatakse keskaegsetest raviviisidest.

Screamingi tunnel, Kanada
Tunnel on 38 meetrit pikk ja asub Niagara joa Kanada-poolse joa all. Tunnel meelitab ligi palju uudishimulikke ning kus vändati filmi „Dead Zone“. Käib kõlakas, et öösel tunnelis süüdatud tuletiku kustutab kohe tuulehoog ja samal ajal on kuulda valju karjet. legendi järgi on tegemist lähedal talus elanud tüdrukuga, kes olevat tunnelis surnuks põlenud. Selle loo kohta on mitu versiooni. Üks legend räägib, et isa süütas tütre pärast seda, kui sai teada, et ta ei saa pärast lahutust tütre hooldamisõigust. Vihane mees lõi oma naise maha, tütar aga põgenes tunnelisse, kus isa ta leidis ja tappis.

Kaputsiinlaste katakombid, Palermo, Itaalia
Patoloogilitse nekrofiilide tõeline maiuspala! Võigastes katakombides, milles nähtu annab silmad ette kui tahes jubedale õudusfilmile,  säilitatakse umbes 2000 muumiat, kellest osa vaatab ähvardavalt-hirmutavalt seintelt alla. Kõigi pead on suunatud ettepoole. Peavad olema väga tugevad närvid, et kaputsiinlaste äärmiselt võigastes katakombides vastu pidada. Kloostri katakombid olid esialgselt mõeldud vaid munkadele, kuid mingil ajal sai sellest staatuse sümbol. „Maailma ilusaimaks muumiaks“ on tituleeritud katakombides asuv kindral Lombardo tütar Rosalia, kes suri 1920. aastal Hispaania grippi nädal enne kaheaastaseks saamist. Ta näeb ka täna välja nagu oleks äsja uinunud.

Greyfriars Kirkyard, Edingburgh, Šotimaa
See igivana surnuaed mõjub juba päeval väga rusuvalt, õhtuti seda enam! Kadunukesi hakati sinna matma juba 16. sajandil. Osa kalmistust oli kuni 1679. aastani ülestõusnute vanglaks. Nende vanglaks, kes tõusid üles Stuartide vastu. Enamik neist surid kohutavates tingimustes või nad hukati ja maeti samasse, nii nagu ka ja George Mackenzie, kes ise neid hukkamisi korraldas.
Hilisematel aastatel liikusid ikka ja jälle lood kummitustest, salapärastest helidest, isegi füüsiliste rünnakute kohta.
Asi sai õige hoo sisse 1999. aastal, kui üks kodutu Macenzie mausoleumi astus ja seal haihtus. Nn Mackenzie-poltergeist on tänini turistide atraktsioon. Üks turismifirma korraldab surnuaial öiseid  tuure nime all „City of the Dead“. Kes suudab aga ka sellel retkel julgust kokku võtta, siis koputagu mausoleumi uksele ja hüüdku: „Tule välja, verine Mackenzie, kui julged!“

Nahkhiired, Sambia rahvuspark
Igal aastal vihmahooaja alguses lendab kuni 10 miljonit käsitiivalist (nahkhiirt, Eidolon helvum) Sambia rahvusparki kõigest mõne ruutkilomeetri suurusele alale. Päevad läbi ripuvad nad hiiglaslike kobaratena puudel. Pimeduse saabudes hakkavad nahkhiired toitu otsima. rahu saabub alles varastel hommikutundidel. Öö läbi maiustavad nahkhiired küpsete puuviljade kallal. Kui nahkhiired alustavad toiduotsingut, muutub taevas mustaks. Nahkhiirtel on teravate otstega lühikesed kõrvad, koonud nagu hurdakoeral, teravad kihvad ja suured silmad. Pea meetripikkused tiivad on kaetud läbipaistva nahaga.
On äärmiselt õõvastav vaatepilt, kui selline tohutu must pilv ühtäkki vaatlejat või fotograafi ümbritseb. Veelgi ohtlikum on aga see, et nahkhiired tõmbavad ligi krokodille ja püütoneid.

* * *

 Mis on päikesejumalal halloweeniga pistmist?
Algselt pidasid keldid sügisel pidu päikesejumala Sambhaini auks. Sel päeval jäeti suvega hüvasti ja tervitati saabuvat talve. Keldid uskusid, et kadunute hinged pöörduvad sel ööl vaimudena maale tagasi ja külastavad oma endisi kodusid. Nende ettekujutuse järgi leidus aga ka kodutuid hingi, kes hoolimata tuledest teeservas ei suutnud koduteed leida. Vaimudena kollitasid nad siis tol ööl ringi ja hirmutasid inimesi.
Kui Rooma paavst umbes 800 aastat pKr kuulutas 1. novembri „kõikide pühakute“ päevaks, et mälestada kristlikke märtreid. Ajapikku kujunes keltide kõikide pühakute päevast pidu, mis sai nimeks „All hallows’ Evening“, hiljem juba lühendatult halloween. Tänapäevalgi tähistavad valdavalt noored seda „püha“, riietudes tontideks, kollideks, nõidadeks ja vampiirideks, et halbu vaimusid eemale peletada.

* * *

Vaimud vajavad mõistmist

Arvukate kirjandusteoste, legendide, ametlike tunnistuste jne põhjal nähakse, kuuldakse või tajutakse mingeid ebaloomulikke ilminguid järgmistes paikades:

Sajandite vanustes, kireva ja sageli verise ajalooga sugupuule kuulunud kindlustes ja lossides.
Majades, kus elanud halva mainega inimesi, või pandud toime kuritegu.
* Iidsetes templites, kirikutes jm. pühakodades, mis näinud nii inimlikke õnnehetki kui matmistalitusi, olnud laatsarettideks suurte epideemiate või pelgupaikadeks tapatalgute ajal.
* Kaevandustes, maa-alustes käikudes, müstilistes looduslikes koobastes.
* Hoonetes, mis paiknevad maakoore laamade kokkupuutealal.
* Hüdro- ja aatomielektrijaamade, kosmodroomide jm. võimsate energiaallikate piirkonnas.
Siiski ei pesitse tondid mitte igas vanas lossis, kirikus ega jõujaamas. Nende tekkimise eeltingimuseks peab kindlasti olema kellegi (või terve hulga inimeste) õnnetu, vägivaldne surm. Kõige lihtsama teooria kohaselt paiskab inimaju enne traagilise huku saabumist välja tohutu energiakiirguse, mis kusagile ei kao, vaid imendub mateeriasse. See lahvatus on maksimaalne tapmis(t)e või enesetapmis(t)e korral, ja saab vaimude siginemise algallikaks. Pealegi näitab praktika, et hoone või paik, kus on midagi õudset toimunud, see kordub, saades vaimude n-ö elujõule aina kosutavamaks pinnaseks.
Suurte massimõrvade paikades ilmutavad vaimud end tänapäevani. Rooma sõdurid ratsutavad kivimüüridest välja ja kaovad samasse iidsetes Euroopa linnades, Cullodeni lahinguväljal Šotimaal kõlistatakse tänini sõjariistu; viirastusi on nähtud ja kuuldud Waterloos, Alpides, Kurski kaarel; Tallinna vanalinna majades kostab kannuste tärinat, ahastusoigeid, müstilisi sosinaid, arglikke samme … Aga ka meie ülimalt materialistlikul ajal kiirteedel toimunud avariidepaikades, lennu- ja laevaõnnetuste piirkondades, vanglates…
Kuigi ajast-aega on peljatud kalmistuid, on paranormaalsete nähtuste arhiivides seal kokkupuutumisi millegi üleloomulikuga registreeritud kõige vähem. Selgitus on lihtne: seal pole toimunud midagi vägivaldset – sinna on igavesele puhkusele toodud vaid kannatanute põrmud. Energia, mis end hiljem ühel võiteisel viisil ilmutada võib, jääb paika, kus inimene elust ilma jäi. Kalmistul võib kohata ainult ühte, ja kõige süütumat vaimu – esimese kadunu oma, kes sinna kunagi maeti, nn. kalmistuvahti.
Kui näed kalmistul ekslevat tulukest, hõljuvat valget varju, tajud külma hingust, siis on see ilmselt tema. Ta ei taha midagi peale selle, et teda märgataks,temast lugupidavalt mõeldaks ja soovitaks rahus puhkamist.
Vägivallaga seotud paikades millegi üleloomulikuga kokku puutudes tuleb säilitada rahu, hoiduda vaenulikkusest ja vihast, ka mõttes. Sest sellest saavadvaimud aina enam energeetilist toitu, ja seda enam kimbutavad. Häälesta end leplikkusele ja mõistmisele, siis mõistab ega sega teispoolsus ka sind.

Tunnuspildil: Kaputsiinlaste katakombid Palermos on nekrofiilide tõeline maiuspala!

©Peter Hagen

 

 

0

Your Cart