Kummitavate allikate needus

3 minutit lugemist

Kummitus on fenomen, mis võtab pealtnägijatel kurgud kuivaks. Kuid alati ei pääse asjaosalised kuivalt. Uskumatud juhtumid Suurbritannias ja USAs tõestavad seda.

1963. aasta. Vaikne ja mahe oktoobriõhtu Methuenis (Massachusettsi osariik). Francis Martin ja tema perekond istusid oma ridaelamus teleri ees. Ootamatu vahejuhtum sundis neid teleri vaatamise katkestama.
Elutoa ühele seinale oli tekkinud märg plekk, mis muutus üha suuremaks kuni sein ühel hetkel valju heliga lõhenes. Martini perekond ei uskunud oma silmi. Tervelt 20 minutit purskusid seinast veefontäänid. Seejärel kadus märg kummitus niisama äkki kui oli ilmunud.
Perekond  püüdis ära arvata toimunu põhjust, kui järgnes teine veefontään. Seekord kestis märg kummitus ainult mõni sekund, kuid sellest õhtust alates muutus vesine kummitus Martini majas igapäevaseks nähtuseks. Kummaline oli see, et vett purskus seintest, mille sees,  taga ega kohal polnud mingeid veetorusid. Ühe nädalaga muutus maja kuni vundamendini niiskeks ja seal oli niisama mugav olla kui mõnes karstikoopas.
Jahmunud majaelanikud kolisid lähedal olevasse külakesse, kus elas Mrs. Martini ema. Salapärased allikad aga kolisid kaasa.
Kutsuti appi spetsialistid, kelle hulgas oli ka tuletõrjepealik, „vitsamees” ja torulukksepp. Kuid maja veetorustikus ei leitud mitte kõige väiksematki leket. See-eest võisid kõik asjaosalised olla mõistatuslike veefontäänide tunnistajateks.
Et teisi inimesi oma needusega mitte koormata, kolis perekond Martin oma majja tagasi. Ja siis võttis Francis Martin saatuse väljakutse vastu. Kõigepealt sulges ta majja suubuva veetorustiku ja tühjendas kõik veetorud viimse tilgani. Asjata! Kummitus kestis edasi.
Perekond põgenes uuesti ämma juurde. Kuid ka see ei muutnud midagi, sest märg fenomen kestis ka seal edasi. Tervelt üheksa nädalat jätkus müstiline vaatemäng. Siis aga kadusid kummitavad allikad niisama ootamatult kui nad olid ilmunud – ja niisama mõistatuslikult.
Millega ka kummituse puhul tegemist polnud, üks oli kindel – see jälitas Martini perekonda ja järgnes talle kindlal ajavahemikul. Kõik see on tüüpiline poltergeisti-tüüpi nähtustele. Üldreeglina on sedalaadi kummitused kuivad, mõnikord aga seotud tulega, kui pidada silmas teada-tuntud isesüttimise juhtumeid.
Üks vahejuhtum on aga eriti tähelepanuväärne. Dr Michele Claire (Sheffield Society for Psychical Research) uuris ja dokumenteeris seda fenomeni suure põhjalikkusega. Sündmuse keskmes oli ligi neljakümnene naine, kelle nime Claire ei avalda ja keda ta ainult  Mrs B-ks nimetab.
Mrs B elas koos oma viie lapse ja kahe täiskasvanud sugulasega ühes majas Lõuna-Yorkshire krahvkonnas. Naisel oli tollal tõsiseid isiklikke probleeme, mis olid ta tasakaalust välja viinud. Mees peksis teda ja ta tahtis lasta end vägivallatsejast lahutada.
Kõik kaheksa inimest olid majja kolinud 1978. aastal. Aasta hiljem algasid kummalised sündmused. Kuigi katus oli täiesti terve, sadas elutuppa vett. Samuti oli kuulda seletamatuid helisid nagu kriginat  ja nagisemist. Maja oleks võinud konkureerida mistahes õudustemajaga kusagil lõbustuspargis. Aeg-ajalt oli majas tunda ebameeldivaid lõhnu. Läbi tubade hõljusid ebamäärased varjud, raadio ja grammofon lülitusid ootamatult sisse ja välja.
Loodusteadlased olid selle fenomeni kirjeldamisel võimetud. Paranähtuste uurijad aga tegid ettevaatliku  oletuse, et kummituse võis esile kutsuda Mrs B  koormatud psüühika. Oli kuidas oli, kuid kui naine sai jälle oma hingelise tasakaalu tagasi, lakkasid ka kummitused.
Tegelikult on aga tänaseni selgusetu, mis oli Lõuna-Yorkshire’i fenomeni põhjuseks või mis seda mõjutas.

MAAJA

0

Your Cart