Arthur Shawcross – õiguskaitseorganite ebakompetentsuse produkt

23 minutit lugemist

Enda sõnul oli Arthur Shawcross olnud hull seksi järele nii kaua, kui ta mäletas. Juba seitsmesena masturbeerinud ta sageli. Mees uhkustas, et ta on end rahuldanud lamba, lehma ja hobusega ning proovinud isegi kanaga, aga tapnud selle käigus kogemata linnu ära. Süüdi olevat kõiges tema tädi Tina, kes sundinud teda oraalseksi tegema, mis jäigi tema eelistatud seksimisviisiks. Veel on Shawcross väitnud, et 14-aastaselt seksis ta oma 12-aastase õe Jeanniega. Õde eitas seda kategooriliselt, aga milline naine ei eitaks?

Ema omakorda olevat armastanud väikesele Arthurile luuavart pärakusse toppida, kas see tõsi oli, pole teada. Nii või teisiti sai Arthur Shawcrossist üks kõikide aegade julmimaid seksuaalmõrvareid.
Arthur John Shawcross sündis 1945. aasta 6. juuni varahommikul Maine’i osariigis Kitterys USA mereväe haiglas kaks kuud enne õiget aega. Tema ema Bessie oli kõigest 18-aastane ja isa, kapral Arthur Roy Shawcross 21 aastat vana.
Nad asusid elama New Yorgi osariiki Watertowni lähedale, kuhu ehitasid oma maja. Naabruses elas veel kolm nendega suguluses olevat peret, mille tõttu koht sai tuntuks Shawcross Cornersina. See omamoodi ühispere, millesse kuulus 13 last, elas tavalist elu. Väike Arthur aga ei olnud päris normaalne. Ta pissis pidevalt alla ja rääkis veel 6-aastaseltki pudikeelt. 8-aastasena, pärast väikevenna Jimmy sündimist, hakkas Arthur vihkama endast nooremaid lapsi, kiusates neid, kuni nad nutma hakkasid. Ta kiindus erakordselt oma õesse Jennysse, teistest õdedest-vendadest ei teinud aga väljagi. Arthur rääkis imeliku häälega oma kujuteldavate sõpradega. Klassikaaslased narrisid teda pidevalt ja hüüdsid teda veidrikuks, mis ajas ta raevu.
Kokkuvõttes oli Arthur Shawcross üksiklane, kelle imelik käitumine tegi tal teistega suhtlemise raskeks. Sageli võis teda näha istumas üksinda tühjas klassis, sel ajal kui teised olid väljas mängimas. Arthuri hinded olid paremad kui teistel, kuid ta jooksis sageli kodust ära ning kandis koolibussis kaasas raudvarba ja ähvardas sellega teisi.
Kolmandas klassis tehti Arthurile psüühikatest, millest nähtus, et tema kummalise käitumise tingis süvenev küündimatuse- ja hüljatusetunne ning viha vanemate, eriti ema vastu. Neljandasse klassi jäeti ta istuma. Poiss põgenes uuesti kodust ja võeti kinni Kanada piiril.
Kui Arthur oli 9-aastane, sai ema teada, et tema mehel, kelle nimi oli samuti Arthur, oli Austraalias veel teine abikaasa ja poeg. Ema hakkas oma meest vihkama ja teda tabasid sestpeale sagedased raevuhood. Laste isa muutus selle tagajärjel vaikseks ja endassetõmbunuks. Arthur noorem andis oma parima, et jalust ära olla, igal võimalusel pages ta vanaema juurde.
Aastate möödudes muutus Arthur Shawcross üha vägivaldsemaks ja äkilisemaks ning peksis sageli ümbruskonna lapsi. Ta hakkas ka majadesse sisse murdma, poodidest varastama ja tulekahjusid süütama. Koolis jäi ta üha enam teistest maha ja oli 8. klassis juba 3 aastat teistest vanem. Arthurit ennast see ei häirinud. Temast oli saanud tõeline heidik. Murdeealisena pissis ta ikka veel alla ja oli peaaegu täielikult tõmbunud oma väikesesse maailma. Ta veetis tunde metsas iseendaga rääkides ja teinekord nähti, kuidas ta elutute asjade peale karjub.
14-aastasena tegi Arthur enda väitel regulaarselt suuseksi õe Jeannie ja nõo Lindaga. Samuti väidab ta, et tal oli suhe ühe lähedal elava tüdrukuga, kelle vend tabanud ta tüdrukule suuseksi tegemast. Vend ähvardanud rääkida vanematele, kui Arthur ka teda suuga ei rahulda. Huvitaval kombel ei räägi Arthur ühestki tavalisest ega anaalsest vahekorrast tol perioodil, mis võib viidata tema erektsiooninõrkusele.
14-aastasena koges Arthur oma sõnul esmakordselt ka vägivaldset seksi. See juhtunud siis, kui ta läks koolist koju ning üks mees, kes ta auto peale kutsus, hoidnud teda kõrist, võttes tal samal ajal suhu. Kui Arthur ei suutnud orgasmi saada, vägistanud mees ta anaalselt ja lükanud siis kodu lähedal autost välja.
Järgmisel aastal vahistati Arthur Shawcross kaubamajja sissemurdmise eest, kuid mõisteti süüdi tingimisi, kuna ta ei olnud midagi varastanud. 19-aastasena võttis too kummaline noorsand aga naise. Abielu kestis vähem kui kolm aastat ja sellest sündis poeg. Aastal 1968 – varsti pärast teist abielu Linda Nearyga – võeti Arthur sõjaväkke ja saadeti Vietnami. See oli tähtis pööre tema elus: nüüd õppis ta tapma.
Nagu Shawcross hiljem psühhiaatritele rääkis, alguses vägivald šokeeris teda. Kuid peagi ta leidis, et põnev on üksinda džunglisse minna ja vaenlast otsides ohtu tajuda. Lõpuks sai temast, nagu ta ise väljendus, „kiskja”. Kord nägi Shawcross metsas kahte vietnamlannat, kes peitsid relvi puuõõnde. Ta tulistas ühte ja sidus teise puu külge. Esimene naine hingas veel, kui Shawcross tal pea maha raius ja vaia otsa pani, et Vietkongi sõdurid selle leiaksid. Siis lõikas ta tüki tapetu reiest, küpsetas selle lõkkel ja sõi osa ära. Seejärel andis ta teisele naisele suhu ja vägistas ta, enne kui tappis ta lasuga pähe ja lõikus tema keha.
Arthurist sai osav snaiper. Oma sõnul muutus ta Vietnamis loomaks, kellel oli raske hoida vaos oma vägivaldseid kalduvusi, mis ajasid ta vägistama ja tapma. Ohvriks ei langenud mitte ainult vaenlased – ta väitis, et ründas mitut kohalikku prostituuti, kellest mõned olid alles 11-aastased.
1969. aastal pöördus Arthur Shawcross koju Watertowni tagasi. Temast oli saanud uus, märksa halvem ja pidevalt ärritunud inimene. Pärast ema külastamist läks ta oma naist Lindat vaatama ja sai teada, et see oli ära raisanud kogu Arthuri koju saadetud raha ja kohtus teise mehega. Kui Arthur viidi üle Oklahoma osariiki, et seal ajateenistus lõpuni teha, sõitis naine temaga kaasa. Shawcrossil tekkisid aga halvad unenäod ja vägivallahood ning ta hakkas Lindat peksma. Kui ta seepeale sõjaväepsühhiaatrilt abi palus, pakkus arst ravi vaimuhaiglas, kuid kristlikku sekti kuuluv Linda, kes suhtus arstidesse ja haiglasse halvasti, keeldus nõusolekut andmast.
Arthuri vaimne seisund halvenes. Teda hakkasid üha rohkem ärritama Linda ja selle perekond. Tülid tekkisid tavaliselt nende usklikkuse tõttu, mida Arthur pidas nõmeduseks. Oma kibestumust elas mees välja, süüdates 1969. aasta aprillikuus kohaliku paberitööstuse ja hiljem samal aastal juustuvabriku, kus ta töötas. Selle eest määrati karistuseks 5 aastat vangistust. Vanglas olevat kolm neegervangi ta vägistanud. Shawcross väidab, et kättemaksuks peksis ta hiljem eraldi läbi ja vägistas kõik need kolm. 1971. aastal vabastati ta enne tähtaega, sest ta päästis vanglas puhkenud rassirahutuste ajal ühe valvuri elu.
Juba enne Shawcrossi vabanemist oli tema abielu lahutatud. Nüüd naasis ta Watertowni, et „alustada uut elu”. Mees asus tööle linna kommunaalehituses oskustöölisena ja abiellus kolmandat korda. Uus naine Penny Nichol oli Shawcrossi õe Jeannie koolipõlvesõbratar ja tal oli kaks last. Shawcrossi enda väitel oli tal tollal ikka veel intiimsuhe Jeanniega. Viis kuud oli abielu õnnelik. Penny jäi rasedaks, kuid tal oli nurisünnitus. Probleemid tekkisid abikaasadel siis, kui Penny isa süüdistas Arthurit seksuaalses kallaletungis Penny nooremale õele. Arthur lükkas süüdistused tagasi, kuid sellest ajast jälgisid naise vanemad teda hoolega.
Suure osa vabast ajast veetis Arthur Shawcross Watertowni ümbruskonnas kala püüdes. Seda tehes sai ta tuttavaks paljude linna lastega. Üks tema sagedasi kalapüügikaaslasi oli 10-aastane Jack Blake. Kord juhtus, et Shawcross küsis Jacki emalt Marylt, kas poiss võib temaga kala püüdma tulla. Kui naine ei lubanud, jäi Shawcross viisakaks ja nõustus, et otsus oli õige.
Neli kuud hiljem, 4. juunil 1972 läks Jack hommikul välja mängima ega tulnud tagasi. Õhtul poega otsides koputas Mary Blake ka Arthur Shawcrossi uksele, et küsida, kus Jack on. Shawcross vastas, et pole poissi hommikust saadik näinud. Tegelikult oli ta Jacki metsa viinud, alasti võtnud ja ära joosta käskinud. Siis püüdis ta poisi kinni, ahistas teda seksuaalselt ning siis kägistas ja peksis pähe. Viimaks lõikas ta ära poisi südame ja suguelundid ning sõi ära. Ehkki Shawcrossi kahtlustati, ei võetud tema vastu midagi ette, sest tõendeid ei olnud. Hiljem tunnistas ta psühhiaatritele, et pöördus mitu korda mõrvakohale tagasi ja rahuldas end laiba peal.
Kolm kuud hiljem, kui politsei ikka veel otsis Jack Blake’i, leiti 8-aastane Karen Ann Hill ühe silla alt surnuna. Ta oli vägistatud, sandistatud ja kägistatud. Kui politsei sai teada, et tüdrukut ja Shawcrossi oli samal päeval koos nähtud, peeti mees kinni. Teda kuulati üle terve päeva, kuni Shawcross uurija hämmastuseks küsis: „Mis minust saab, kui ma teile midagi räägin?” Järgnes mitu tundi küsimusi ja karistuse üle kauplemist, kuni Shawcross tunnistas ennast süüdi Karen Ann Hilli ettekavatsemata tapmises. Talle mõisteti kohtus 25 aastat vabadusekaotust, ennetähtaegse vabastamise võimalusega mitte enne 15 aastat. Jack Blake’i tapmises teda ei süüdistatud.
Oma teist karistust hakkas Shawcross kandma New Yorgi osariigis Green Haveni vanglas. Esimesed 8 aastat kulus tema põhienergia enda kaitsmisele kaasvangide eest, kelle silmis lapsetapja oli kõige madalam olevus, kes üldse olla sai. Shawcrossi toimikus on kirjas arvukaid kaklusi, pisivargusi, süütamisi ja kongist väljumast keeldumisi. Viimaks kohanes Shawcross vanglaeluga, hakkas korralikult käituma ja sai „eeskujulikuks kinnipeetavaks”. Ta käis muu hulgas lukksepa- ja aianduskursustel, aastaks 1985 lõpetas aga keskkooli ja astus ülikooli.
Vanglas veedetud aastate jooksul tegeles mehega mitu psühhiaatrit. Esimene nendest, dr Albert Dresser, kinnitas, et Arthur Shawcrossi vaimne seisund ei ole ohtlik. Oktoobris 1973 vaatas ta läbi teine psühhiaater J. R. McWilliams, kes tegi talle hulga teste ega leidnud mingeid märke neuroloogilistest häiretest. Ta nentis, et Shawcross kannatab sügava depressiooni all, kuid otsustas siiski, et ta „paistab olevat tavaline inimene, kes saab aru, et ta on teinud kurja, ja tahaks pöörduda tagasi õigele teele”.
1976. aastal aga tegeles Shawcrossiga dr Michael Bocca, kes leidis, et kinnipeetav ei ole oma kuritegude raskusest aru saanud ja süüdistab üksnes teisi oma probleemides. Juunis 1977 nentis dr Haveliwala, et ehkki Shawcross on vanglaeluga hästi kohanenud, on ta antisotsiaalne ja tal on selge isiksusehäire. Möödus veel kaks aastat, ja järgmine psühhiaater kirjutas, et Shawcross on „ebanormaalsete iseloomujoonte ja psühhoseksuaalsete kalduvustega inimene”.
Lihtsamalt öeldes tähendas arstide jutt, et tavalistes oludes oli Arthur Shawcross passiivse loomuga, kuid stressis olles muutus ta oma sisemiste tungide orjaks, suutmata hoiduda neid rahuldamast. Ettekanne aastast 1985 nentis Shawcrossi „selgelt väljenduvat sõjakat reageerimist, mis annab alust karta tema traagilise käitumise võimalikku kordumist”. Ettekandes kritiseeriti kinnipeetavat ka selle eest, et ta suhtus halvasti seksuaalkurjategijate ümberkasvatuse programmi ja läks vahel nendel koosolekutel raevu.
On lausa uskumatu, et kõigele sellele vaatamata lasti Arthur Shawcross märtsis 1987 ennetähtaegselt vabaks. Tema kriminaalhooldaja Robert Kent kirjutas ülemustele: „Kuigi võib arvata, et ma dramatiseerin olukorda üle, pean siiski nentima, et see mees on võib-olla kõige ohtlikum meie piirkonnas paljude aastate jooksul vabastatutest.” Need olid prohvetlikud sõnad!
Reeglid nägid ette, et Shawcross püsib maakonna piires, kodust kella 23 ja 7 vahel ei välju, ei joo kangemat kraami, ei suhtle alla 18-aastastega ning hoiab eemale koolidest jm kohtadest, kus on lapsi. Kriminaalhooldajal tekkis kohe küsimus, et kui Shawcross pidi täitma nii rangeid nõudeid, miks ta siis üldse vabaks lasti.
Shawcross pandi elama Binghamtoni, sest Watertowni võimud ja elanikud olid teinud selgeks, et sinna teda ei taheta. Kui ka Binghamtoni elanikud protestisid Shawcrossi seal elamise vastu, anti talle luba kolida New Yorgi osariiki Delhisse, kus ta asus elama Rose Walley juurde, kellega tal oli vanglas kirjasõprus tekkinud. Peagi said kohalikud aga teada, kellega tegu, ja palusid tal lahkuda. Shawcross saadeti sobivama elukoha leidmiseni elama Delhi kiriku keldrisse. Pärast kolisid Arthur ja Rose Fleischmannsi, kus Arthur sai töökoha ehitusfirmas. Mõne päeva pärast tunti Shawcross ära ja õhtul kogunes tema maja juurde vihane rahvajõuk linnapea juhtimisel, nõudes tema lahkumist. Shawcross ja Walley kolisid ühest asulast teise, kuni neil viimaks õnnestus Rochesteris paigale jääda. Arthur sai seal isegi töökoha. Inimesed, kes tema süngest minevikust midagi ei teadnud, leidsid ta olevat sõbraliku ja leebe loomuga.
Nende elu näis kaunis stabiilne 1987. aasta jõuludeni, kui Arthur kutsus oma pere Rochesterisse Rose’iga kokku saama, kuid need keeldusid. Mees muutus veel süngemaks, kui õde rääkis, et ülejäänud pere oli tal Virginia osariigis külas käinud ja andnud tema kätte Arthuri saadetud jõulukingid, et ta need tagasi viiks. Arthur vihastas ja needis perekonda, kes teda ei taha. Ta sõitis mitu kilomeetrit jalgrattaga, enne kui rahunes.
Mõni aeg pärast seda alustas Shawcross suhet Clara Neali nimelise naisega, laenates sageli tema autot. Aasta aega magas ta nii oma naise kui Claraga. Ühel õhtul 1988. aasta veebruaris sõitis Shawcross rattaga Clara juurde ja võttis selle auto. Ta sõitis Lake Avenuele Genesee järve ääres. See oli tööstusrajoon, mis oli tuntud uimastikauplejate ja odavate prostituutide poolest. Kui Arthur aeglaselt sõitis, kõnetas teda 27-aastane Dorothy Blackburn, hüüdnimega Dotsie, ja küsis, kas mees tahaks temaga aega veeta. Kui Shawcross nõustus, juhatas Dorothy talle koha laohoone taga, kuhu auto parkida. Mees soovis vastastikust oraalseksi ja maksis 30 dollarit. Naine riietus lahti ja tegi, nagu kunde soovis. Hiljem väitis Shawcross, et naine oli tema suguti verele hammustanud ning tema hammustas naise suguelundeid vastu ja kägistas naist, kuni see teadvuse kaotas. Siis püüdis ta suguti verejooksu peatada ja sidus naise selle enda riietega kinni, kuni sõitis Northampton Parki Salmoni jõe äärde, kus ta ikka kala püüdmas käis. Ta ütles naisele, et vägistab ta. Dotsie hakkas teda mõnitama ja sõimama. Shawcross ähvardas ta tappa, kuid naine jätkas sõimamist. Seepeale pani mees käed naise kõrile ja kägistas ta surnuks. Nüüd istus Shawcross laibaga autos kuni peaaegu keskööni. Siis kandis ta surnukeha rahulikult läbi lume jõe äärde ja viskas jäisesse vette. Ta pöördus tagasi Rochesteri ja sõitis mööda Lake Avenued, püüdes selgeks teha, kas keegi otsib Dotsie’t. Rahulolevana, et teda polnud keegi näinud, läks Shawcross kohvikusse rahunema. Umbes tunni aja pärast naasis ta auto juurde, korjas naise riided ja muud asjad kokku ning viskas prügikonteinerisse. Järgmisel hommikul puhastas ta auto ära, viis Clarale tagasi ja sõitis rattaga koju. Kuna Shawcross käitus sageli veidralt, ei märganud kumbki naine, et oleks juhtunud midagi ebatavalist.
Järgmistel kuudel käis Shawcross sageli Lake Avenuel. Viimaks tundsid prostituudid teda juba hästi ja panid talle isegi hüüdmine: Mitch. 24. märtsil leidis politsei Dotsie Blackburni keha jõest tükk maad eemal allavoolu. Külmas vees oli laip hästi säilinud, kuid kõik jäljed, mis võinuksid viidata tapjale, olid kadunud. Politseinikud panid siiski tähele, et suguelunditest oli tükk välja lõigatud.
Arthur Shawcross oli oma tapahimu mitu kuud vaos hoidnud, kuid kui ülemus sai teada, mille eest ta istunud oli, ja talle hundipassi andis, päästis see valla uue vägivallalaine. Teine ohver oli amatöörist prostituut Anna Steffen, kelle Shawcross viis jõe äärde Driving Parki silla lähedale. Naine nõustunud seksima 20 dollari eest, kuid hakanud meest pilkama, kui tal kõvaks ei läinud. Shawcross sai vihaseks ja lõi naise pikali. Põgenev Steffen ronis vette, kuid Shawcross läks järele ja hoidis naist peadpidi vee all, kuni ta lämbus. Mõrtsukas ei viitsinud laipa peita ja laskis sellel lihtsalt vooluga ära minna. Mõne aja pärast jäi surnukeha keerisesse peatuma. Kuna ilm oli juba soojem, lagunes laip kiiresti.
Sellest ajast püüdis Shawcross tapmisest hoiduda ja sai uue töökoha, kus ta pidi öösiti salateid pakkima. Ta ei tapnud enam enne kui 1989. aasta juunis. Seekordne ohver ei olnud libu, vaid 58-aastane kodutu naine Dorothy Keller. Shawcross tutvus Dorothyga, kui see töötas ettekandjana sööklas, kus ta sageli käis. Nad sõbrunesid ja sõprusest sai kiiresti intiimsuhe. Ühel õhtupoolikul, kui Arthur oli kalale minemas, palus Dorothy ennast kaasa võtta. Shawcrossi sõnul püüdsid nad kala ja seksisid, kuni hakkas sadama. Nad läksid varju ja neil tekkis tüli Arthuri suhte üle Clara ja Rose’iga. Dorothy ähvardanud teistele naistele kõik ära rääkida, mispeale Arthur sai ta vihaseks, võttis puuhalu ja lõi sellega naisele vastu pead, tappes ta kohe. Peitnud laiba langenud puu alla, läks jõhkard koju. Mitu kuud hiljem läks ta sinna tagasi, eemaldas laiba küljest pea ja viskas jõkke. Hiljem leidsid kalurid Kelleri jäänused, aga Shawcrossi ei seostatud kunagi naise vägivaldse surmaga, ehkki neid oli sageli koos nähtud.
Järgmine ohver oli Patty Ives, temagi Lake Avenue prostituut. Shawcrossi jutu järgi pakkus naine talle 25 dollari eest seksi. Nad läksid ehitusplatsile ja heitsid seal maha. Vahekorra ajal näinud Shawcross, kuidas naine püüdis tema rahakotti ära võtta. Ta vihastanud ja surunud naise kõvasti vastu maad. Kui naine hakanud nutma, vägistanud Shawcross ta anaalselt ja hakanud kägistama, kuni naine enam ei liigutanud. Ta peitnud laiba ehitusprahi alla, oodanud pimedani ja läinud koju.
Kaks kuud hiljem tappis Shawcross veel ühe prostituudi, kelle nimi oli Frances Brown. Asjaolud olid sarnased, v.a see, et Shawcross väitis end olevat lämmatanud naise oma peenisega suuseksi ajal ja jätkanud vahekorda ka pärast ohvri surma.
Nüüd leidis politsei, et need viis tapmist on liiga sarnased, et olla eri inimeste toime pandud. Sai selgeks, et piirkonnas on liikvel sarimõrvar. Ajakirjandus ristis tundmatu roimari Rochesteri Öiseks Hiilijaks, Rochesteri Kägistajaks ja Genesee Jõe Mõrtsukaks. Mõned isegi väitsid, et tapmised sarnanevad Green Riveri mõrvadega USA läänerannikul Seattle’is, ja uskusid, et tegemist on sama mõrtsukaga, kes on teise kohta kolinud. Arthur hoidis ennast toimuvaga kursis. Ta isegi hoiatas naist ja armukest, et need ettevaatlikud oleksid, ning käis sageli einelauas Dunkin’ Donuts politseinikega juhtunu üle mõtteid vahetamas. Hämmastav, et politsei ei avastanud, et piirkonnas elab kihumõrvar ja lapsetapja, kelle katseaegki ei ole veel läbi.
Kuuenda ohvri valis Shawcross taas kodu lähedalt. Kerge vaimse puudega June Stotts oli Arthuri ja Rose’i sage külaline. Kord soojal novembripäeval nägi Shawcross June’i jõe ääres istumas ja kutsus ta autoga sõitma. Nad läksid randa, kus kõndisid liival ja toitsid linde, enne kui läksid kõrvalisse kohta seksima. Shawcrossi teinud vahekorra ajal süütu märkuse, et naine ei ole neitsi, ning see hakanud seepeale vihaselt karjuma. Ta hoidnud kätt June’i suu peal, et see vait jääks, kuid märganud ühtäkki, et oli naise kägistanud. Seejärel lõiganud Shawcross laiba noaga tükkideks, et see kiiremini kõduneks, ning katnud ta teki ja oksaraagudega. Hiljem väitis Shawcross, et ta lõiganud ära naise suguorganeid ja muid elundeid ning need ära söönud.
Nüüd oli mõrtsukal hoog sees. Veel samal kuul võttis ta Lake Avenue’lt peale Maria Welchi ja viis ta Genesee jõe äärde. Seal vaidlesid nad hinna üle, enne kui vahekorda astusid. Sellegi juhtumi kohta väitis Shawcross, et naine hakkas tema rahakotti ära võtma. Hiljem muutis ta seletust, öeldes, et sai vihaseks ja tappis naise, kui märkas, et sellel oli menstruatsioon. Ta sõitis jõeäärset teed pidi edasi ja lohistas laiba põõsastesse.
11. novembril leidis politsei tapetu, kelle nimi oli Frances Brown. Kaks nädalat hiljem, 23. novembril, kui politsei uuris June Stottsi lagunenud laipa, mille oli leidnud koeraga jalutanud mees, tappis Shawcross jälle. Ta võttis Lake Avenuelt peale Darlene Trippi ja sõitis kõrvalisele parkimisplatsile. Pärast raha maksmist hakkasid nad suuseksi tegema, kuid Shawcrossil ei tõusnud. Naine tüdines ja hakkas meest pilkama, mille peale see kägistas ta surnuks. Laiba viskas mõrtsukas metsa.
Järgmisel kuul tappis Shawcross Elizabeth Gibsoni. Naine oli läinud tema autosse sooja, kui ta käis einelauas kohvi järel. Nad tegid autos suuseksi ja Shawcrossi väitel püüdnud naine varastada tema rahakotti, tema aga vihastanud ja kägistanud naise. Elizabeth rabelnud nii kõvasti, et murdnud käigukangi. Laiba toimetas mõrvar uude kohta Wayne’i maakonna lähedal, kartes, et muidu jõuab politsei talle viimaks jälile.
Nüüd kutsus Rochesteri politsei appi FBI sarimõrvade spetsid. Need koostasid mõrvari käekirja järgi tema psühholoogilise portree: valge mees kolmekümnendates aastates, liikuv, võidab kergesti naiste usalduse, kes lähevad hirmu tundmata tema autosse.
Möödus kaks nädalat ja ehkki politsei jälgis hoolega Lake Avenue piirkonda, võttis Shawcross ühel õhtul peale veetleva June Cicero, viis ta kõrvalisse kohta ja püüdis temaga seksida, enne kui naise kägistas. Sarimõrvar oli andnud järjekordse hoobi otse politsei nina all. Seekord viskas ta laiba sillalt Salmoni jõkke. Kaks päeva hiljem tuli ta samasse kohta väikese käsisaega, lõikas laibalt suguelundid ja sõi ära.
Viimane ohver oli samuti prostituut, seekord neegritar nimega Felicia Stephens. Shawcross väitis hiljem, et ei suuda meenutada midagi muud kui et ta kägistas naise ja toimetas laiba Jean Cicero ja Dorothy Blackburni surnukeha lähedale.
Shawcrossi kirg peita laibad kohtadesse, kust ta võis need jälle leida, viiski tema tabamisele. Kolmapäeval, 3. jaanuaril 1990 sõitis ta Northampton Parki Jean Cicero laiba juurde. Teda erutas kujutlus laibaga seksimisest. Shawcross ei olnud jälginud ajakirjanduses avaldatud teateid politsei edusammudest, muidu oleks ta teadnud, et Northampton Parki kandis oli politsei jälitustöö muutunud väga aktiivseks. Mees rõõmustas vaid, et tema tavalisse peatuspaika ei olnud pargitud ühtegi autot. Nii sai ta vaadata Jean Cicero jää alt paistvat laipa ja samal ajal töölt kaasa võetud lõunat süüa. Ta ei teadnud, et politseihelikopterilt oli juba märgatud laiba kontuure jää all. Märgates lähenevat kopterit, sõitis Shawcross Spencerporti, kus parkis auto ja läks oma naise töökohta. Kopterist aga jälgiti teda kogu aeg. Politsei järgnes Shawcrossile, võttis ta kinni ja viis mitu tundi kestnud ülekuulamisele. Temalt küsiti, mida ta jõe ääres tegi. Shawcross seletas, et tahtis põit kergendada, kuid nähes helikopterit, otsustas ta autost mitte väljuda ja selle asemel pudelisse lasta. Shawcross rääkis ka, et oli lapsetapmise eest vangis olnud. Uurija küsis temalt naiste, tööde ja seksuaalharjumuste kohta. Shawcross vastas küsimustele meeleldi, kuigi ta ei olnud vahistatud. Ehkki Shawcross spetsialistide koostatud psühholoogilise portreega justkui ei sobinud, tekkis politseil tugev kahtlus.
Mees lasti lahti ja ta läks koju, teadmata, et tema maja on nüüd pideva valve all. Politsei otsis läbi Chevrolet’, millega mees oli sõitnud, ning leidis sealt roosa kõrvarõnga, mis sobis ühe tapetu juurest leituga. Järgmisel päeval kutsuti Shawcross uuesti politseisse ja kuulati põhjalikult üle. Õhtuks oli ta oma 11-st tapmisest üles tunnistanud 10. Ta näitas politseile laipade peidukohad ja seletas tapmiste üksikasju. Ühe naise mõrvanud ta sellepärast, et see öelnud, et Shawcross „pole parem kui pederast”, ja väitnud, et tema ongi Genesee Jõe Mõrtsukas. Ühe ohvri virutanud ta näoga vastu autoust, kuna too öelnud, et ta on „lootusetu”, ühe aga tapnud, kuna naine valetas, et on süütu.
Shawcrossi seletused, et ta tappis naised provotseerimise peale tekkinud rüseluse käigus justkui kogemata, annavad alust arvata, et fantaasiamaailmas elav mõrtsukas püüdis lihtsalt varjata, et ta suutis saada rahulduse ainult ohvritele kannatusi valmistades.
Kohtuistungiks määrati Shawcrossile kaitsja, kelle nõuandel ta lükkas kohtus kõik süüdistused tagasi. Kaitsja taotles tema süüdimatuks tunnistamist. Seepärast tehti Shawcrossile mitme kuu jooksul põhjalikud psühhiaatrilised uuringud. Korra käitus ta hüpnoosi all 11-aastase poisina, teine kord aga nagu taassünni läbi teinud keskaegne inimsööja. Üks psühhiaater, dr Kraus ütles, et Arthur Shawcross on „emotsionaalselt ebastabiilne ega suuda õppida, geneetilise puudega, biokeemiliste häirete ja kahjustatud närvisüsteemiga inimene, kes on oma intiimpartneritest kogu elu jooksul psühholoogiliselt võõrandunud olnud ja väljendanud oma kibestumust ja raevu, mis on segatud hirmu ja trotsiga, üha vägivaldsemas ja hävitavamas vormis, mis viimaks muutus teda vastupandamatult haaranud mõrvaraevuks.”
Oktoobris 1990 alanud kohtuistung oli igav. Üks psühhiaater esines teise järel, Shawcross mängis oma rolli ja istus kohtus nagu zombi, keeldudes mis tahes seletusi andmast. Kohtule see mõju ei avaldanud ja Shawcrossile mõisteti karistuseks 10×25 aastat vabadusekaotust, ennetähtaegse vabastamise võimalusega mitte enne 10. jaanuari 2240. (Üheteistkümnenda tapmise tunnistas ta üles alles hiljem.)
Viimati oli Arthur Shawcrossist kuulda 1999. aasta septembris, kui ta müüs Interneti kaudu oma autogramme ja Fallsburgi vanglas tehtud maale. Kui teave sellest jõudis vangla juhtkonnani, võeti mehelt ajutiselt kunstiga tegelemise õigus, sest vangidel on igasuguse äri ajamine keelatud.
Miks Shawcross oma kuriteod toime pani? Sellele küsimusele on raske vastata. Vahest ebameeldivamgi on aga teine küsimus. Miks vangla juhtkond, kes teadis julma tapmise eest pikka aega vangis istunud Shawcrossi vaimset seisundit, laskis ta enne tähtaega tagasi inimeste sekka? Me ei pruugi sellele küsimusele kunagi vastust saada, kuid võime kindlalt öelda, et 11 naise surm tunnistab õiguskaitseorganite äärmist ebakompetentsust.
Lõpetuseks on huvitav märkida, et 1990. aastal oli New Yorgi kuberneri valimistel 10 valijat kirjutanud hääletussedelile Arthur Shawcrossi nime, kes muidugi ei olnud kandidaadiks seatud. Arthur Shawcross suri vanglas 10. novembril 2008.

©Peter Hagen

0

Your Cart